Rootsi Aeg Eestis (1)

ROOTSI AEG
EESTIS
Teele Sikka 12 C
Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa
praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile.
Tinglikult kestis Rootsi aeg 1629­1699.
Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille
lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla.
Rootsi aja lõppu on ajaloolased dateerinud erinevalt:
1) 1710,kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla,
2) 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki rahu loetakse Põhjasõja
lõpuks.
3) Lõppes Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti
ajaloos.
Keskvõimuks on Rootsi kuningas
Eestis tegutses kuninga esindajana teatud isik ­ asevalitseja. Ta määrati
ametisse ja kutsuti ära kuninga poolt.
Kindralkuberneri kõrval tegutses Eestimaal asehaldur.
Kindralkuberneri juures nõuandjateks ­ 2 assistentnõunikku.
Peale kindralkuberneride on veel hulk foogte, lossipealikke.
Riigivõimu organ moodustatud kohalikest elanikest
Rootsi riigivõim püüdis tulla vastu kohaliku aadli soovidele.
Eesti­ ja Liivimaal omasid võimu ka siinsed rüütelkonnad ja
linnavalitsused.
Rüütelkonnad koondasid kohalikud aadlikud ja kaitsesid nende õigusi
Rootsi riigivõimu eest ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi.
Rüütelkonnad osalesid kohalike seaduste koostamises ja oma kubermangu
või provintsi valitsemises.
Nad valisid oma liikmeskonnast kohalikke kohtunikke ja politseiametnikke
ning allutasid endale kiriku.
Käidi ka koos maapäevadel ning nende vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju
12 maanõunikku.
Eestimaal esindasid madalamat kohtuvõimu adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud.
Nende ülesandeks oli pagenud talupoegade kinnivõtmine ja tagasisaatmine, talupoegade
poolt toime pandud kuritegude uurimine ja süüdlaste karistamine.
Kohtunikud valiti ametisse kohalike mõisnike hulgast.
Maakonna tasandil tegutsesid Eesti­ ja Saaremaal meeskohtud ja Liivimaal maakohtud,
mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju.
Kõrgeimaks kohtuinstantsiks oli Eestimaal Eestimaa Ülemkohus Tallinnas ja Liivimaal
Liivimaa Õuekohus Tartus ­ seal arutati raskemaid kuritegusid ja aadlike kohtuasju.
Iga kohtuotsust võis kaevata edasi Rootsi kuningale, kes suveräänina oli ka viimane
kohtuinstants.
oluline tegelane kindralkuberner Johan Skytte, kes oli Rootsi
kuninga Gustav II Adolf kasvataja ja hiljem Uppsala ülikooli
kantsler.
Tänu temale loodi 1630. aastal Tartus Akadeemiline
Gümnaasium.
1631. aastal esitas Skytte kuningale palve muuta Tartu
gümnaasium ülikooliks.
1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu
ülikool, millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eestis.
Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud, õppuriteks olid
sakslased ja rootslased, vähemal määral ka soomlased.
Juba 1641. aastast pärinevad ka esimesed kindlad teated
esimese eestikeelse aabitsa väljaandmise kohta.
Talupoegade jaoks otsustas Rootsi riik sisse seada
rahvakoolide süsteemi.
Hakati nõudma, et koguduste juures töötaksid ka
kooliõpetajad.
Aasta 1686-Eesti rahvakooli algus Hakati teadlikult
riikliku poliitika tulemusena kooliharidust andma ka
lihtrahvale.
Olukord hakkas paranema pärast õpetajate seminari
loomist. Forseliuse õpetajate seminari ajast on teateid juba
41 talurahvakooli tegutsemisest.
Rootsi ühiskonna- ja riigitegelane, Uppsala Ülikooli
kantsler 1622-1645, vabahärra 1624, Ingerimaa ja
Liivimaa kindralkuberner 1629-1634, Tartu Ülikooli
esimene kantsler 1632.Liivimaa kindralkuberner
1629.a. Määrati ametisse Gustav II Adolfi poolt.
Gustavi surmaga, aga lõppes Rootsistamine Liivimaal.
Tema eestvedamisel loodi Tartus nn. Akadeemiline
gümnaasium. 1630.a.
Seesama gümnaasium sai 1632.a. ülikooliks. Tartu
Ülikool avati 15. oktoober 1632.a.
Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel.
Põhja-Eesti (koos Hiiumaaga) neli maakonda (Läänemaa, Harjumaa,
Järvamaa, Virumaa) moodustasid Eestimaa ehk Eestimaa
kubermangu. Need alad olid Rootsi kätte läinud juba Liivi sõjas.
Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa
kubermang, sinna kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud
eriseisundi.
Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu ja Tartu
maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest
märksa suuremad, hõlmates kogu Lõuna­Eesti mandriosa.
Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliwa rahuga
seni Kuramaale kuulunud Ruhnu saar.
Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi
nagu keskajalgi Veneaa alla.
1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. 1630ndatel aastatel
hakati maad uuesti kasutusele võtma.
Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast,
vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest.
Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele
aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti
talurahvast.
17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste
esindajaid, kes moodustasid Lõuna­Eestis koguni 17% talurahvast.
Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka
käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti
Ida­Eestis.
Kokku elas Rootsi aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt
10 võõrrahva liikmeid
Lisaks soomlastele ja lätlastele oli veel poolakaid, sakslasi, leedukaid,
rootslasi, ungarlasi ning isegi hollandlasi ja sotlasi.
1645.a. fikseeriti talupoegade pärisorjus P-Eestis.
Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti
teotöö ( 3-6 päeva nädalas).
1) rakmetegu (oma vahenditega)
2) abitegu ( suuremate hooajatööde puhul)
3) jalategu ( ilma vahenditeta)
4) osaleti mõisavooris.
Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte
Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja
valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi
Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti
sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu.
Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust
talupoegade vastu.
Linnade iseseisvus ja jõukus põhines traditsiooniliselt kaubandusel
Kõige tavalisem väljaveoartikkel oli teravili (1/3), kui ka lina.
Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel
laevaehituskraami, karusnahku ja muid metsasaadusi.
Eestisse sisse veeti peamiselt soola (Hispaaniast), samuti vürtse, veini,
puuvilju, kangaid jms. Rootsist laevatati Eestisse rauda ja Inglismaalt tina.
Manufaktuurse tööstuse keskus oli Narva, kus olid lina- ja kanepitöötlemise
ettevõtted ning Narva kose vee-energia jõul töötav vase- ja saeveski.
Elava Venemaa-kaubanduse tagajärjel tõusis Narva tähtsus sedavõrd, et 17.
sajandi keskpaiku kaalusid Rootsi võimud võimalust kuulutada Narva Rootsi
riigi idapealinnaks
17. sajandil arenes Rootsi riigis kiiresti tööstus; ka Eestis rajati esimesed
töönduslikud ettevõtted -- mõisate juures alustasid tööd telliselöövid,
lubjaahjud, saeveskid; mõnda aega tegutses ka üks klaasikoda (Hiiumaal).
Luterlik kirik
Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama. Kirikutes
ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi.
Kirikute juures hakati talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama köstrid
(kirikuõpetajate abilised). Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt, sest
köstreid oli vähe ja nendegi haridus oli puudulik.
Liivimaa koolihariduse edendamises, rahvakirjanduse väljaandmises ja kiriku
organisatsioonilises kindlustamises olid suured teened ka Liivimaa vaimulikkonna
eesotsas seisnud kindralsuperintendendil Johann Fischeril.
Koguduse elu jälgimise kõrval hakati tähelepanu pöörama ka koolide asutamisele.
1645. aastal kehtestati kogu Põhja­Eestis katekismuse­ ja aabitsa õpetuse nõude.
Igas kihelkonnas tuli ametisse palgata köster ja tema ülalpidamiseks eraldada
köstrimaa.
Hakati ka vaimulikku kirjandust eesti keelde tõlkima. Rahva seas kõneldava keele
murdeerinevuste tõttu anti raamatuid välja eraldi lõunaeesti ja põhjaeesti keeles.
Alustati piibli tõlkimist, kuid täismahus ilmus see alles 1739. aastal.
Lisaks sõjakoledustele hakkas levima katk,
mis hävitas suure osa Eesti rahvastikust
Venemaad laastanud taud toodi Eesti
aladele Vene vägedega 1656a.
Tallinnas algas katk maikuu lõpus. Surnuid
maeti algul kirikutesse, siis aga saanud
hauavõlvid täis. Laipu hakati linnast välja
vedama, jumalateenistused jäeti ära hirmsa
laibaleha tõttu.
Aastatel 1665-1690 ei toimunud katku tõttu
õppetööd isegi Gustav II Adolfi poolt 1632.
aastal asutatud Tartu ülikoolis
Näljahäda Eestis 1695.-1697. aastail.Ikaldus tabas Eestit aastail 1694.
Viljakasvuks oli ilm ebasoodne, järgmisel aastal sadas suvi läbi külma
vihma, nii et heina ei saanud teha. Rukis ei õitsenud ega valminud.
Suvivilja hävitas sügisel varajane külm
1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema. Paljud inimesed
lahkusid kodudest, et toitu otsida.
Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus. Söödi isegi
õlgi, puukoort, sõnnikut.
Paljud inimesed läksid linnadesse, kus oli aga samuti toidupuudus.
1697. aasta kevadel, kui teede ja asulate ümber hakkas lumi sulama, leiti
palju laipu, kes olid talvel surnud.
Rootsi võimud ei andnud näljahädalistele mingisugust abi.
Levis tüüfus ja düsenteeria.
Näljahäda lõppes alles 1698. aastal. Kokku suri umbes 70000-75000
inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene.
Rootsi aega nimetatakse ka "Kolme kuninga ajaks", kuna
Eestimaal valitsesid kolme erineva riigi kuningad. Peale
Rootsi, Poola ja Vene võimude olid siin liikvel ka Saksa
ja Taani esindajad.
Rootsi kuningad
1611­1632 Gustav II Adolf
1632­1654 Kristiina
1654­1660 Karl X Gustav
1660­1697 Karl XI
1697­1718 Karl XII
Rootsi kuningad
1587­1632 Zygmunt III Waza
1632­1648 Wladyslaw IV Waza
1648­1668 Jan II Kazimierz
1669­1673 Michal Korybut Winiowiecki
1674­1696 Jan III Sobieski
1697­1706 August II Tugev
Poola kuningad
1613­1645 Mihhail I Fjodorovits
Romanov
1645­1676 Aleksei I Mihhailovits
1676­1682 Fjodor III Aleksejevits
1682­1689 Sofia Aleksejevna
1682­1696 Ivan V Aleksejevits
1682­1725 Peeter I Aleksejevits
Vene tsaarid
Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele
elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib
pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse
väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19.
sajandi lõpuni.
Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi
ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi
kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani.
Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine,
talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa
olulise muutuse rahva mentaliteedis.
http://et.wikipedia.org/wiki/Rootsi_aeg#Talupoegade_kohustused
http://et.wikipedia.org/wiki/Rootsi_aeg#Rootsi_aja_algus
http://estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=47&kateg=8&alam=12&leht=1
http://narva.ut.ee/estica/est/ajalugu/rootsiaeg.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Rootsi_aeg#Talupoegade_kohustused
http://et.wikipedia.org/wiki/Rootsi_aeg#Rootsi_aja_algus
http://estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=47&kateg=8&alam=12&leht=1
http://narva.ut.ee/estica/est/ajalugu/rootsiaeg.html
http://www-1.mtk.ut.ee/doc/Eesti%20majandus%2013-19%20saj.doc
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/2816/3/ur4629.jpg
http://et.wikipedia.org/wiki/Andreas_Virginius