Vana hea Rootsi aeg- kas müüt või tegelikkus? (0)

Vana hea Rootsi aeg- kas müüt või tegelikkus?
Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Rootsi aeg sai alguse peale Liivi sõda 1629. aastal kui Liivimaa oli Rootsi võimu all. Rootsi aja lõppu ei teata kindlalt, kuid arvatakse, et see sai läbi umbes 18. sajandi algul. Ühe arvamuse kohaselt peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla. Teise järgi 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki lepingut loetakse Põhjasõja lõpuks. Vene aeg kestis kuni 19. sajandi alguseni.
Enne Liivi sõda elas Eestis 250 000 – 300 000 inimest, pärast sõja lõppu taastus Eesti rahvaarv üllatavalt kiiresti, jõudes 1695 . aastaks 350 000 – 400 000 inimeseni. Kui vaenutegevus lõppes, hakkas talurahva arv jõudsalt kasvama. Sellele mõjusid soodsalt mitmed tegurid, ennekõike pikk rahuaeg, mis soodustas sündimust, samuti Eesti-sisene ümberasumine võimaldas kasutusele võtta viljakamaid maid. Rootsi valitsusaja lõpul, 1696-1697, tabas Eestit senise ajaloo suurim näljahäda. Ühtekokku langes näljaaja ohvriks 70 000 – 75 000 inimest. Järgneva Põhjasõja ja sellega aastatel 1710- 1711 kaasnenud katku tulemusel kahanes rahvaarv veel enam kui poole võrra. Suure katku järgset Eesti rahvaarvu on hinnatud umbes 170 000 inimeseni.Tänud soodsatele tingimustele kasvas 18.sajandil rahvaarv kiiresti, jõudes sajandi lõpuks poole miljoni inimeseni. Kui seni oli tihedamini asustatud Põhja-Eesti ja Saaremaa, siis nüüd hakkab oluliselt suurenema just Lõuna-Eesti rahvastiku osatähtsus.
Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti  teotöö - rakmetegu (oma vahenditega), abitegu (suuremate hooajatööde puhul), jalategu (ilma vahenditeta) ja osaleti mõisavooris. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade  teokoormised , mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja – valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Taluperemehed vabastati nüüd peksukaristusest sootuks. Talupojad vastandasid endid kõikidele “sakstele” ja pidasid endid maa ainsateks tõelisteks pärisperemeesteks. Kui Rootsi aja lõpul hakkas talurahva olukord (eriti riigimõisates) paranema, siis uue võimuga kaasnes olukorra halvenemine. Talupoeg oli pärisori , mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud. Seega pole imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse.
1696. aastal avaldati Liivimaa majandusreglement, mille sätted laienesid ka Eesimaa kroonumõisatele. Mõisarentnike kodukariõigust piirati, taluperemeeste karistamine keelati. Keelatud oli ka talupoegade võõrandamine maast lahus. Reduktsiooni käigus fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. Erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund ei muutunud. Mõisnikel oli kadukariõigus, nad võisid talupoegi füüsiliselt peksta, aga maksude ja koormiste suurendamise õigust neil ei olnud (see oli talupoegadele suureks plussiks)
Majanduses toimus Rootsi ajal nii mõndagi. Hakati looma esimesi manufaktuure. Manufaktuuritootmise põhikeskuseks oli Narva, mida saatis just Rootsi ajal suur edu. Kõige hinnatuim väljaveoartikkel oli kuivatatud teravili, mistõttu kutsuti Baltimaid Rootsi riigi viljaaidaks. Seepärast tegelesid mõisnikud ja talupojad kõige rohkem teravilja kasvatamisega . Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimalusi üksnes sadamalinnadele, mis oli sisemaa linnadele väga ebasoodne.Vene võimu alla minek säilitas Baltikumi kuni asehalduskorra kehtestamiseni omaette majanduspiirkonna. Venemaa sisekubermangudest eraldas Eesti- ja Liivimaad tollipiir. Salakaubanduse tõkestamiseks seati suuremate linnade väravatesse vahipostid, kus ööpäev läbi kontrolliti kõiki kaubaga sisse- ja väljasõitjaid. Merekaubandus oli tulus , kuid samas ka riskantne ettevõte. Erinevalt väliskaubandusest jäid sisekaubanduses püsima keskajast pärit reglementatsioon ja kauplemispõhimõtted. Kogu sisekaubandus koondus linna väikekaupmeeste kätte. Lisaks mõisatele viisid oma kaupa linna müügiks ka talupojad. Igal talupojal oli enamasti linnas kindel kaupmees, kellega ta äri ajas. Kagu-Eestis andis talupoegadele lisasissetulekut salaviinapõletamine ning selle vargsi Venemaale müümine.   1734 asutati Räpina mõisasse paberivabrik ja 18.sajandi teisel poolel manufaktuuride rajamine hoogustus taas. Valmistati klaase, peegleid, küünlaid, seepi, tubakat , tärklist jm. 18.sajandi lõpul tuli siinsesse majandusellu üha enam kapitalistlikke jooni. Kaotati ka kauplemispiirangud.
Rootsi ajal muutus luteri usk valitsevaks usuks Eestis: taastati hävinenud kirikud ja rajati uusi; paranes pastorite haridustase, nad olid võimelised pidama jutlusi eesti keeles, talurahva suhtumine kirikusse muutus soodsamaks. Luterliku arusaama kohaselt oli vaja talupoegadele vaja lugemist õpetada. Esialgu jagasid kirjatarkust köstrid , kuid köstreid ei olnud kuigi palju. B. G. Forseliuse eestvedamisel asustati Forseliuse seminar , kus hakati välja õpetama eestikeelseid koolimeistreid ja köstreid. Õpilased õppisid lugema ja laulma. Liivimaa rüütelkond nõustus rajada igasse kihelkonda kool. Põhjasõja alguseks oli Eestis kirjaoskajaid juba tuhandetes. Rootsi ajal jõudis Liivimaale nõiajaht . Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud osavamad ja targemad inimesed.Vaimuelu kandev osa jäi ka Vene ajal luteri kiriku hooleks. Kuna Põhjasõja käigus olid paljud õpetajad põgenenud või küüditatud, oli õppetöö unarusse jäänud. Ka Tartu ülikool oli tegevuse lõpetanud. Juba Põhjasõja aastatel hakkas
Baltikumis levima uus usuvool – pietism. Oma toimekuse ja usinusega aitasid pietistidest õpetajad kirikut kiiremini üle saada Põhjasõja-järgsest madalseisust. Pietistide teeneks tuleb lugeda ka luteri usu lähendamist rahvale. 1720- 1730 -ndatel aastatel omandas pietism siinse pastorkonna hulgas valitseva seisundi. 1739 ilmus eesti keeles esmakordselt piibli täielik tõlge Anton Thor Helle poolt.
See aeg oli kindlasti nii mõnestki küljest vaadatuna parem nii talle eelnenud Saksa ajast kui ka järgnenud Vene ajast, kuid see periood nii algas kui ka lõppes veriste sõdadega, milles ennekõike said kannatada just eestlased. Rootsi   ajal   toimusid   Eesti rahvastikus   suured   muudatused.   Sinna aega kuulusid „Suur  nälg “ ja sellega kaasnenud katk, aga ka tohutu  sisseränne . Näljast hoolimata kasvas Rootsi ajal rahvaarv Eesti aladel pea 4 korda. Rahvastiku   arvu   kasvu   võib   pidada   üheks   põhju­seks,   miks   Rootsi   aega nimetatakse “vanaks heaks Rootsi ajaks”. Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised. Rootsi aja positiivseteks külgedeks võib pidada mingil määral luterluse võidukäiku, hariduse levikut lihtrahva hulgas ning samuti kirjakeele tohutut arenemist . Kokkuvõtteks saab väita, et hea aeg oli see küll hea hariduse, kirjakeele leviku ja rahvastiku kasvu tõttu, kuid oluliselt raskendas see talupoegade elu ja suurendas nende kohustusi.