Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Mustikate kasvatamine". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
mustikas, kasvata, õõs, marjad, põõsas, kultuurmustika, koduleht, oksad, kasvatamine, rodoaed, istandik, paljundamine, põõsast, kultuurmustikas, viljad, sordid, turvas, kasvuhoone, istutada, sorte, marjade, kasvuhoones, istandiku, peenras, kasvatamisega, külvata, võrsed, aeda, üheaastast, generatiivne, vegetatiivne, istutamine, kännasmustikasRäpina Aianduskool Mustika istanduse rajamine Räpina 2009 Sisukord Mustikas- Vaccinium Mustika iseloomustus Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) on 15-40 cm kõrgune tõusvate või püstiste ja tugevasti harunenud roheliste teravakandiliste võrsetega heitlehine kääbuspõõsas. Lehed on puhasrohelised, munajad, veidi nahkjad ja peensaagja servaga. Õied rohekasvalged, roosaka varjundiga, urnjad, asetsevad üksikult lühikese kõverdunud rao otsas lehtede kaenlas. Õitseb mais-juunis. Marjaaeg juulis-augustis. Kasvab niiskemates metsades, metsa- ja rabaservadel. Tavaline kogu Eestis.
-1939. a. tehtud uurimusest metsamarjade, seente ja sarapuupähklite korjamise, turustamise ja ekspordi kohta. Nimetatud uurimuse käigus arvutati välja riigimetsades leiduvate marja-alade pindala suurus, samuti marjade keskmine kogusaak, hinnati korjatud marjade kogust ning turgudel müüdavate marjade, seente ja pähklite hulka. Metsamarjadest korjati keskmisel saagiaastal ära ligi 70%. Enam korjatud metsamarjad olid jõhvikas, metsvaarikas ja mustikas. Korjajateks olid valdavalt inimesed, kelle töökoormus talus oli teistest veidi väiksem (käsitöölised, vallavaesed. Metsamarju kasutasid kondiitri-, šokolaadi- ja kompvekitööstused, mahla-, karastusjookide- ja veinivabrikud, likööri- ja napsivabrikud ning konservitehased. Üsna palju marju osteti kokku väljaveo jaoks. Marjade ja seente ekspordiga tegeles 1938. a. 17 ettevõtet. 2. Metsa kõrvalkasutusest 1950- 2000ndail aastail.
kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline vorm, kuni 10 m, kevadel õitsemise ajal ja sügisel on liik väga dekoratiivne, ei anna juurevõsusid, seemikud sobivad hästi pookealusteks (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). 2. Elaeagnus commutata - Läikiv hõbepuu 2.1. Liigi lühikirjeldus Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas. Ainus hõbepuu liikidest (kokku liike umbes 70), mis pärit Põhja-Ameerikast, kus võib kasvada kuni 5 m kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival
HAPULEMBESED e. TURBAAIA TAIMED Hapulembeste taimede grupid on: 1) looduslikud rabataimed 2) kanarbike ja eerikate sordid 3) metsamarjad (pohl, mustikas, jõhvikas, murakas jt) 4) mõningad okaspuud (mägimännid, kadakad) 5) rododendronid 6) mõned teised hapulembesed poolpõõsad e. varvud Selliste taimede kasvatamine on võimalik kas 1) looduslikes tingimustes (kui mullatingimused juhtuvad olema soodsad) 2) kunstlikul substraadil (täidetud istutusalad või turbaaiad) Seega ei ole viimasel ajal aiakujunduselemendina levima hakanud turbaaed eesmärgiks omaette, vaid on ainult vahendiks hapulembeste taimede kasvatamiseks ka neis kohtades, kus selleks looduslikud mullatingimused ei sobi. Sama hästi kui turbaaias või erisubstraadiga
5 ,,Kosmeetiline" hooldus..............................................................................................................69 HARILIK PIHLAKAS..................................................................................................................70 Iseloomustus............................................................................................................................... 70 Kasvatamine............................................................................................................................... 71 Kasutamine.................................................................................................................................71 KIRSIPUU......................................................................................................................................72 Iseloomustus..............................................................
siiski 2 m kõrguseks põõsaks, mis levib kiiresti ja kaldub metsistuma. Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist.
must aroonia, harilik pärn, hobukastan, vahtrad, tammed, sarapuu, pähklipuu, saar, pöök novembrist märtsini - harilik kuusk ja harilik mänd. 27.04.2016 Marje Kask 17 Seemne eraldamine viljast · Koos seemnerüüga külvatakse vaid väheste liikide (saar ja vaher) seemneid. · Enamiku puuliikide seemned vajavad puhastamist. Kindlasti vajavad töötlemist luuviljad ja marjad, sest seemneid ümbritsev paks viljaliha takistab seemnete idanemist. 27.04.2016 Marje Kask 18 Seemne eraldamine viljast LIHAKAD VILJAD · Puunõus tambitakse viljaliha puruks puust nuiaga, lisatakse veidi sõredat liiva. · Seemned eraldatakse vee ja sõelte abil. Seemnetel lastakse vees settida ja valatakse vesi koos enamuse viljalihaga ära. · Seda seemet ei ole soovitatav kuivalt säilitada (ainult transportimisel)
............................................................... 37 3 Põõsad Berberis vulgaris Harilik kukerpuu Hooldus Vähenõudlik liik mulla ja niiskuse suhtes. Sobib istutada täisvalgusesse ja talub hästi kärpimist ning linnatingimusi, kuid saab hakkama kasvamisega ka poolvarjus, venides siis üsna kõrgeks. Harilik kukerpuu on meeldiv põõsas haljastuses, neist saab istutada vabakujulisi ja pügatud hekke, põõsagruppe ja üksikpõõsaid. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Sageli võime kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Caragana arborencens Suur läätspuu Suur läätspuu tagasilõikamise nõuded Oskuslik lõikamine suurendab põõsa õitsemist, lehestiku lopsakust, annab noori ja värvikaid võrseid ja lükkab edasi vananemist
Viburnum opulus Harilik lodjapuu LÄIKIV HÕBEPUU (Elaeagnus commutata) Joonis 1. Läikiv hõbepuu. https://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_9_22621778.jpg Iseloomustus Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas. Ainus hõbepuu liikidest (kokku liike umbes 70), mis pärit Põhja-Ameerikast, kus võib kasvada kuni 5 m kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii
Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakool Hotelliteenindus HT21 Jekaterina Leonova Marjad Referaat kaubad ja laoarvestuses Juhendaja: Küllike Varik Tallinn 2008 Sisukord Sissejuhatus...........................................................................................................3 1. Mis on mari?......................................................................................................4 2. Marjade liigid................................................................................................
aegadel. Oli tuntud nii Kreekas, Roomas kui ka vanas Egiptuses. ● Harilik iisop oli kindlasti laialt kasutusel juba 16. saj. ● Põhja-Euroopasse levis kloostriaedade kaudu Itaaliast. Kasvatamine ● Külv aprilli algul istikukasti, 0,5 cm sügavusele (külvinorm 0,5...2 g/m²), tärkavad 2 nädala jooksul. ● Istutatakse kasvukohale mais peale öökülmade möödumist vahedega 20 x 30 cm. Kasvatamine ● Õitsemisperiood kestab ligi 2 kuud. ● Seemned valmivad alates teisest aastast, septembris. ● Seemnesaak on 25...30 g/m²-lt. ● Seemned on väikesed, 1000 seemne mass ca 1 g. ● Seemnete idanevus säilib 3...4 aastat. ● Paljundatakse peamiselt seemnetega, ka vanade puhmikute jagamise teel. Hooldamine ja kogumine ● Mulla ja kasvukoha suhtes vähenõudlik taim, eelistab päikesepaistelist ja lubjarikast kasvukohta. ● Meil talvekindel ja talvekatet ei vaja
Hekki istutamisel tuleb kaevata kraav mille sügavus on 0-40 cm ja laius 40-50cm. Kraav kaevatakse vähemalt paar nädalat enne istutamist, et tagasi asetatav muld tiheneks. Tagamaks põõsastelekohanemise uute oludega, tuleks luua optimaalne kasvutingimuse. Mida nooremaid taimi me istutame, seda vähem kahjustavad nad istutamise tagajärjel, hakkavad paremini kasvama ja nende eluiga on pikem. Peale istutamist tuleks põõsad tagasi lõigata 1 /2-2/3 istiku pikkusest, et põõsas hakkaks võimalikult madalalt hargnema ja paremini võrsuma - ühe mahalõigatud haru asemel kasvab 3-5 uut. Mida enam on võra juba hargnenud, seda vähem võib tagasi lõigata. Hekki pügamine Hekki võib lõigata 2korda aastas peale seda kui ta on saavutanud sobiva kõrguse. Sama aasta võrsed jäetakse lõikamisel alles 2-3 cm. 4 Heki Hooldus Kevadel puista põõsaste vahele kiht komposti. Sügisel võib puistata põõsaste ümber loomasõnnikut ja selle kevadel kergelt mulda kaevata
(soomurakas) · Parasvöötme kultuurid- vajavad normaalseks arenguks teatud aja vältel talvist jahedust(õunapuud, virsikud, viinamarjad) · Lähistroopilised kultuurid- taluvad lühikest nõrgemat külma 0 kraadi ligidal(kõik sitrulised) · Tropilised kultuurid- vajavad pidevalt sooja (ananass, banaan) Eluvormi alused: · Põõsad- sõstrad · Puud- õunapuud, pirnipuud · Poolpõõsad · Kääbuspõõsad-jõhvikas, mustikas · Puhmikud-maasikas · Ronitaimed- viljapuu · Vääntaimed- aktiniidja Vilja ehituse alusel: Õunvili- on palju seemneline marjataoline vili, seeme on koondunud vilja keskossa seemnekambrisse ( õun, pirn). Luuvili- on üheseemneline vili, mille seeme on kaetud tugeva kestaga (kirss, ploom) Koguvili- areneb paljude emakatega õiest (maasikas , vaarikas) Marjad- on paljuseemneline lihakas vili, mille seemned paiknevad
Maasikas on üks väärtuslikumaid ja hinnatumaid marjakultuure. Varajase saagikande alguse, suure ja püsiva saagikuse, viljade varavalmivuse, nende meeldiva välimuse, hõrgutava aroomi ja suurepäraste maitseomaduste tõttu on maasikast saanud paljude marjakasvatajate lemmik kultuur. Maasikat saab kiiresti ja kergesti paljundada. Ta annab suure saagi juba järgmisel aastal pärast istutamist. Maasika viljad valmivad Eestis kasvatatavatest marjakultuuridest kõige varem. Maasika marjad sisaldavad rohkesti inimorganismile vajalike ning kergesti omastavaid suhkruid, orgaanilisi happeid, mineraalaineid, vitamiine ja teisi toitaineid. Eriti hinnatav on maasikamarjade C-vitamiini sisaldus, mille poolest maasikas on musta sõstra järel teisel kohal. Kõige tervislikumad ja väärtulikumad on maasikaviljad värskelt süües. Lauamarjana ei suuda maasikat ületada ükski marjakultuur. Maasika edukaks viljelemiseks on hea tahte, hoole ja püüdlikuse kõrval vaja ka oskusi ja teadmisi
liivakihiga. Tärkavad 2-3 nädalaga. Külvid tehakse mai kuust alates avamaale. Noored taimed istutatakse peenrale 20*20 (või 20-30 cm) suuruste vahedega. Jagamise teel saab paljundada vanemaid puhmaid ja selle töö võiks ette võtta kevadel, et taimed jõuaks korralikult juurduda. Vanematelt taimedelt võib suvel pistikuid lõigata. Saagi kogumine kogutakse noori võrseid ja lehti kogu suve jooksul. Kuivatamiseks lõigatakse oksad vahetult enne õitsemist, hiljem eemaldatakse suuremad varreosad. Lehti ja noori võsusid võib koguda maist hilissügiseni. Kuivatamiseks lõigatakse osa põõsast maha vahetult enne õitsemist ning laotatakse oksad laiali varjulisse õhurikkasse kohta. Kasutamine maitsetaimena ükskõik kas värskena või kuivatatult, oma meeldiva, vürtsiliselt magusa maitsega sobib tüümian eriti vahemereliste toitude maitsestamiseks. Erilise aroomi annab ta just lambalihale. Oma puhitusi ärahoidva
konkreetsel aastal, taime õitsemise ajast, võrse puitumise astmest, kasvu intensiivsusest. Seetõttu tuleb paljundatavate taimede emataimi pidevalt jälgida, et ei hilinetaks pistikute lõikamisega. Kuna oksad sisaldavad vähe varuaineid, tuleb neile tingimata mõni leht jätta, et fotosüntees toimiks. Haljaspistikutega paljundatakse peamiselt põõsaste sorte ning vähemal määral puid. Ülaloleval joonisel on näha erinevaid haljaspistiku tüüpe. 3.1.1. Haljaspistikute istutamine. 3 Lõigatud pistikud istutatakse kastidesse või krunti, vahedega 2x4 … 4x6 cm. Kergemini
..............................................................................................................................................9 Viited..................................................................................................................................................10 2 Harilik kuldvihm Laburnum anagyroides Harilik kuldvihm on tavaliselt meie oludes 5-6 m kõrguseks kasvav laiuv põõsas, pärit Lääne-Euroopa tammikute ja männikute alusmetsarindest, päikeselistelt nõlvadelt, armastades lubjarikkaid muldi. Lehed on kolmetised, ovaalsed kuni elliptilised, 3-7 cm pikad, altküljelt noorelt siidkarvased, võrsed tumerohelised, karvased. Õied on kuldkollased ja paiknevad rippuvates kuni 20 cm pikkustes kobarates, õitseb juunis. Viljad on kuni 8 cm pikad, veidi karvased. Linnatingimusi taluv dekoratiivne ja mürgine (sisaldab alkaloid cytisiini) dekoratiivne põõsas
ÕIS valkjad, roosad või lillad, õied koondunud männastesse SEEMNED tärkavad 2-3 nädalaga. Viljaks pähklike Ajalugu Taim on tuntud Idamaades, vanas Egiptuses ja Kreekas. Keskajal tähistas liivatee elujõudu. Rüütlid kandsid liiva- teepärgi, mille ümber sumisesid alati mesilased. Eestlased on teda kasvatanud aedades. Vanasti aeti liivatee suitsuga tarest halbu sõnu, kurje vaime ja pahasid haigusi välja. Kasvatamine aed-liivatee on vähenõudlik igihaljas põõsas. Pärast istutamist nõuab vähe hoolt, kuid mõne aasta pärast muutub inetuks ja korrapäratuks. Seetõttu võiks aed-liivateed igal aastal paljundada ja vanad taimed asendada. Kuigi aed-liivatee on külmakindel, võib väga pakaselinetalv talle laastavalt mõjuda. Seetõttu on kindlam talle sügisel peale puistada kuiva turbamulda ja kuuseokstega kinni katta. Oksad tuleks peale jätte, kuni maa on soojenenud nii on taimed kaitstud ka kevadiselt terava päikese eest
kollane ajal lehed rohelised, õied õitsemise ajal väga oranzpunased, vili dekoratiivne, õitseb roheline või kollane rikkalikult ja küllalt kaua roheline, õied rohekad või punakad, viljad dekoratiivsed on põõsa punased, rohelised või marjad( punased, rohelised kollased või kollased sordid) roheline, õied kahvaturohelised, viljad punased punased marjad Roheline, õied lillakaspunased, viljad mustad mustad viljad roheline, valminud viljad valged või heleroosakad valged viljad lehed pealt tumerohelised, alt hallikasvalged, õied valged, vili punakasroosa dekoratiivsed on marjad maasikal esineb dekoratiivseid rippuvaid sorte, dekoratiivsed on roheline, õied valged, aedmaasikal valminud viljad valminult punased viljad, ka õied
Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad Mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonda kuulub, nagu eelpool mainitud, üle 200 perekonna, kellest Eestis kasutatakse haljastuses päris paljude perekondade liike. Nendest suutsin kindlaks teha 20 perekonda alonsoa (Alonsoa), inglilill (Angelonia), lõvilõug (Antirrhinum), kinglill (Calceolaria), kilpkonnalill (Chelone), kollinsia (Collinsia), müürlill (Cymbalaria), kaksikkannus
raud, kaalium ja kaltsium, mis leevendavad kõrgvererõhust tingitud probleeme. Lisaks mõjub maasikate söömine hästi seedimisele ja aitab jämesoolevaevuste puhul. Nii nagu muudele värskelt kaubastatavatele aiaviljadele on ka maasikale kehtestatud kindlad kvaliteedi ja suurusnõuded ehk standardid. Maasikad peavad olema terved(vigastuseta), puhtad, kuid mitte pestud, värske välimusega, koos närtsimata õietupe ja lühikese viljavarre osaga. Marjad tuleb võimalikult kiiresti põllult jahedasse (+2 kuni +8 ) kraadi ruumi vedada, sest nii aeglustub nende riknemine. Madalamal temperatuuril (+2) säilivad maasikad 4 korda kauem, kui temperatuuril +20.Kui jahutuskoht asub kaugel, siis peaks lagedal maasikapõllul olema valjualune, kus kastid, enne jahutisse viimist on varjus. Jahutamisel oleks tähtis, et külm õhk puutuks kokku marja pinnaga. Temperatuuril langemisel tekib sinna kondensvesi, mis võib rikkuda marja välimust
Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil. Kasutamine: marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii saadakse leesika jahu. Lehed leiavad kasutamist meditsiinis. Leesika lehtedest valmistatud teed kasutatakse põie- ja neerupõletiku, neeruliiva ja -kivide korral. Tööstuses on lehti kasutatud pehmete nahkade parkimisel ja värvimisel, kuna need sisaldavad parkaineid. Tubakavaestel aegadel on leesikat kasutatud ka tubaka aseainena. Haljastajad peavad leesika dekoratiivvormidest lugu tema vähenõudlikkuse
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt
kultuuristamise kohta pärinevad 16. saj keskpaigast Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Esimesed vaarikasordid hakkasid levima 18. sajandi lõpul. Eestlaste esivanemad korjasid metsast vaarikaid tõenäoliselt ammu enne seda, kui hakkasid neid koduaedades kasvatama. Rahvameditsiinis kasutatakse vaarika vilju, lehti, õisi ja varsi. Marjad on väga maitsvad. Süüakse värskelt ja tehakse keediseid, kompotte, mahla, siirupit. Rikkad mõnede vitamiinide ja mikroelementide poolest. Marjad on toiduks mitmetele loomadele. Neid söövad näiteks karu, kuldnokad, rästad. Kuid marju kahjustavad ka putukad, näiteks vaarikamardika vastsed. Lehtedest ja noortest võrsetest toituvad mitmed taimtoidulised loomad, näiteks metskits, põder, jänesed. Õisi tolmeldavad putukad. Rahvapärasid nimetusi: vabarn, vaarakas, vaargas, aavermo, oarmari. LIIGID Vaarikas (Rubus idaeus) kuulub roosõieliste sugukonda ja muraka (Rubus) perekonda. W. O
1. Perekondade nulg ja kuusk üldiseloomustus ning perekondade tähtsamad morfoloogilised erinevused Perekond Nulg (Ábies Mill.) Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra
Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. 61. Palumetsade rühma üldiseloomustus. Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhukehuumushorisont. Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes. Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas. Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi. 62. Nõmmemetsade üldiseloomustus. Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esineb enamasti leedemuld. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. 63. Laanemetsade üldiseloomustus. Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel
männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis. Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid: harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtene sõnajalg. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme- segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid: ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn. Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske (lisa 1), kuid kasvab ka harilikku mändi (lisa 3), arukaske (lisa 2), harilikku haaba, harilikku tamme. Põõsarinne on hõre ja koosneb harilikust sarapuust (lisa 4), harilikust
4.2. Kibuvits (Rosa) orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik. Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid 10 see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse
teise rindega, männik kuuse teise rindega või ka Kõige levinum puuliik Eestis on mänd 31% Valgusnõudlikel puuliikidel (kask,lehis, mänd) kuusik, kus nii esimeses kui teises rindes kasvavad II kohal on kask 31% toimub see kiiremini kui varjusallivatel liikidel kuused. Ülarinde III kohal kuusk - 18% (kuusk, nulg). Lõpukskuivanud oksad kõdunevad, eraldamiseks peab selle täius olema vähemalt hall lepp 9% langevad maha ja moodustub oksavaba tüve Järelkasv - noor metsapõlvkond, mis võib haab 6% laasumine. Metsa tuleb mõista kui seostatud edaspidi vana metsa asendada. Järelkasv koosneb
1. Eesti metsade üldiseloomustus ja metsade jaotus hoiu-, tulundus - ja kaitsemetsadeks. Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1.)Metsakasvatus esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega. 2.)Metsako
Kuuske kasutatakse tihti ka tuulekaitseriba või kärbitud heki liigina. Abies ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Perekonnas on kuni 50 liiki, nad on levinud Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Aasia põhja-, ida- ja keskosas. Eestis looduslikult ei kasva. Nt euroopa nulg (Abies alba), palsaminulg (Abies balsamea), hall nulg (Abies concolor), siberi nulg (Abies sibirica) · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. Alumised oksad ulatuvad sageli maani ja võivad juurduda. · Okkad spiraalselt ühekaupa, lamedad, kinnituvad ümardunud alusega otseselt siledale võrsele, okaste asemed siledad. Paljudel nululiikidel on okaste tipus väike sisselõige. Õhulõheribad tavaliselt okaste allküljel. · Võrsed siledad. · Käbid püstised, käbisoomused koos seemnetega varisevad peale käbide valmimist sügisel. Puule jäävad püstised rootsud
Küpressiliste sugukond: Küpressiliste sugukonda kuulub 20 perekonda 130 liigiga, nad on ühe- või kahekojalised igihaljad puud ja põõsad. Perekondadeks eraldatakse lehtede, käbide alusel vist (pk elupuu käbisoomused avanevad, pk kadakas käbisoomused lihakad ega avane). Lehed on soomused või okkad, käbid väikesed. Kasutatakse haljastuses, puitu ning kadaka marju. Hiibapuu Thujopsis dolabrata Pärit Jaapani mägedest. Eestisse sissetoodud. 1-3,5 meetrine põõsas. Eelistab niiskemaid muldi ja suurt õhuniiskust, tahab poolvarju. Ei talu avapäikest. Võrsed laiad, okkad soomusjad, lamedad, läikivad rohelised. Käbid võrsetel püstised, pruunid, kerajad, 1,5 cm pikad. Kasutatakse haljastuses alusrinde põõsana. 16. Perekond elupuu Lehed soomusjad, emas- ja isasõisikud võrsete tipus. Käbid väikesed, ovaalsed. Igihaljad, ühekojalised puud ja põõsad. 6 liiki (harilik, hiigelelupuu). Levinud Ida- Aasias ja Põhja-Ameerikas
Muutuvad taimkate, mullastik, veereziim, loomastik jne.). Võrreldes lagedal ja metsas kasvanud puid, eksisteerib nende vahel ilmne erinevus kõrguses, võra kujus, võra pikkuses, tüve kujus, viljakandvuses, juurestiku iseloomus jne. Need erinevused on tingitud keskkonnatingimuste erinevusest metsas ja lagedal alal. - Vabalt kasvava puu võra on tunduvalt suurem, liigist olenevalt kas kerakujuline, püramiidjas, kooniline vms. Laiuv võra ulatub peaaegu maani, kusjuures oksad on jämedad. Metsas kasvaval puul on suurem osa tüvest oksavaba; võra algab tavaliselt 1/2...3/4 tüve kõrguselt, puude tiheda asetuse korral veel kõrgemalt. Võra on tunduvalt kitsam, oksad lühemad ja peenemad. - Erinevused ilmnevad ka tüve kujus: üksikult kasvava puu tüvi on ühesuguse vanuse ja mulla korral alati madalam, kuid tüve alumine osa on jämedam. Tüve läbimõõt alusest ladva poole väheneb vabalt kasvaval puul kiiresti: tüvi on selgelt
annaabi.ee 
