Mustika istanduse rajamine (0)

Räpina Aianduskool
Mustika istanduse rajamine
Räpina 2009
Sisukord
Mustikas - Vaccinium
Mustika iseloomustus
Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) on 15-40 cm kõrgune tõusvate või püstiste ja tugevasti harunenud roheliste teravakandiliste võrsetega heitlehine kääbuspõõsas. Lehed on puhasrohelised, munajad, veidi nahkjad ja peensaagja servaga. Õied rohekasvalged, roosaka varjundiga, urnjad, asetsevad üksikult lühikese kõverdunud rao otsas lehtede kaenlas. Õitseb mais-juunis. Marjaaeg juulis-augustis. Kasvab niiskemates metsades, metsa- ja rabaservadel. Tavaline kogu Eestis.
Mustikas on kõrge väärtusega marjataim. Tema tumesinised marjad on meeldiva magusa maitsega. Sisaldavad suhkruid (5-7%), pektiinaineid, orgaanilisi happeid (õun- ja sidrunhapet 1%), parkaineid (7%) pürokatehhiinide rühmast. Küllaldaselt on ka väärtuslikke vitamiine: C-vitamiini, karotiini, PP-vitamiini, B2- ja B1-vitamiini. Lehed sisaldavad parkaineid (kuni 20%), arbutiini (1,6%), glükosiidi mürtilliini (1%), glükosiidi neomürtilliini, flavonoide, orgaanilisi happeid. Marjadest valmistatakse toormoosi, kompotte, keediseid, džemme ja mahla. Säilitatakse ka pudelis.
Kasvunõuded
Mustikas eelistab happelisi muldi. Kultuurmustikad eelistavad päikesepaistelist, tuulte eest varjatud kasvukohta . Sobivamad on kerge lõimisega, hea õhustatusega, vett hästi läbilaskvad mullad. Pinnalähedase juurestiku tõttu vajavad taimed head niiskusrežiimi. Mustikad ei talu seisvat pinnavett , seepärast tasandage põld enne istutamist korralikult. Mustikataimed eelistavad happelisi (pH 4,5-5,5) muldi. Mulla happesust tõstab freesturba lisamine kasvupinnasesse. Samuti saab mulla happesust tõsta väävli lisamisega mulda. Sobiv istutusaeg on varakevad. Taimed istutatakse ridadena.
Liigid
Ahtalehine mustikas – Vaccinium angustifolium. Kuni 0,6 m kõrgune mais valgete kuni punakate õite ja augustis maitsvate sinimustade, suurtes kobarates asuvate marjadega heitlehine hargnev põõsas , mis värvub varasügisel väga erepunaseks ja püsib sellisena peaaegu kuu aega. Eelistab valgemaid kasvukohti, mullastiku suhtes vähenõudlik, Eestis külmakindel ja perspektiivne marjakultuur.
Kännasmustikas – Vacciunium corymbosum. Kasvab kuni 1,5-1,8 meetri kõrguseks, mais, juunis puhkevate õrnroosade piklike õiekobaratega põõsaks, kelle ererohelised lehed muutuvad sügisel leekivpunaseks kuni pronksjaks. Väga viljakas ja ilusate magusate, suurte (kuni 2-3 cm ) marjadega sort. Viljad valmivad augustis, õitsema hakkab kolmeaastaselt. Vajab kergeid, niiskeid, happelisi muldasid. Ei talu liigniisket üleujutatud kasvukohta. Vajab talvekatet.
Kanada mustikas – Vaccinium myrtilloides. Sarnane ahtalehise liigiga, kuid põõsad on tavaliselt kõrgemad, kuni 1.15 m. Noored võrsed on kaetud udekarvadega. Elliptilised lehed on samuti kaetud karvadega nii pealt kui alt. Viljad on tavaliselt sinised, kaetud vahakirmega, väiksemad kui ahtalehisel mustikal.
Küülikusilm-mustikas – Vacciunium ashei. Kasvult sarnane kännasmustikaga, süstemaatikud peavad teda kännasmustika lõunapoolseks vormiks. Taimede kõrgus võib ulatuda 2.5 meetrini. Kännasmustika viljad on seest heledad, valkjad, kuid küülikusilm-mustika marjad on rohelised. Taimed on soojalembesed ning seetõttu selle liigi sortide kasvatamine Eestis kõne alla ei tule.
Sordid - kontrollida, millised on soovitussortimendis, vajadusel lisada juurde.
´Hele´ – Viljad tumesinised, kuid vahakirme muudab pinna helesiniseks, meeldiva maitsega. Taim kuni 0,5 m kõrgune, haruneb rohkesti, üsna laiuv (maad ligi hoidev), saagikas. Soome oludes vastupidav talvele, haigustele ja kahjuritele. Sobib hästi ka pinnakatte-ja ilutaimedeks oma nägusate õite, marjade ja sügisvärvuse poolest. Aretatud Soomes.
´Northblue´ – Soovitussort. Viljad suured (mass 1,5-2,5 g), tumesinised, magushapud, valmivad kobaras järk-järgult. Saak taime kohta 1-3 kg. Ebaühtlase valmimise tõttu koristatakse vilju kuu jooksul 2-4 korda. Viljad valmivad juuli lõpus-augustis, sobivad turustamiseks ja külmutamiseks. Taim 80-100 cm kõrgune, tugevasti harunev ja üsna püstine. Õitseb tavaliselt mai lõpus või juuni alguses. Isetolmleja, kuid saagikuse suurendamiseks kasvatada eri sorte . Eelistab päikeselist, tuulte eest varjatud kasvukohta, kerget happelist (pH 4,5-5,5) mulda. Ei talu seisvat pinnavett. Soovitatav taimevahe 0,6-1,0 m, reavahe 1,5-2,5 m. Ristandsort, aretatud USA-s.
´Northcountry´ – Soovitussort. Viljad valmivad juuli lõpus-augustis, sobivad töötlemiseks. Taim 45-80 cm kõrgune, laiuvapoolne. Õitsemine algab mai lõpus. Viljad keskmise suurusega (0,8-1 g), hapukasmagusad. Saak taime kohta 0,9-2 kg. Isetolmleja, kuid saagikuse suurendamiseks kasvatada eri sorte. Senistel andmetel hea talvekindlusega. Eelistab päikeselist, tuulte eest varjatud kasvukohta, kerget happelist (pH 4,5-5,5) mulda. Ei talu seisvat pinnavett. Ristandsort, aretatud USA-s.
´Tumma´ – Viljad on peaaegu mustad, meeldiva maitsega. Põõsas kuni 0,5 m kõrgune, haruneb rohkesti, üsna laiuv (maa ligi hoidev), talvele vastupidav, haiguse- ja kahjurivaba, saagikas. Sobib hästi ka pinnakatte-ja ilutaimedeks oma nägusate õite, marjade ja sügisvärvuse poolest. Aretatud Soomes.
Kasvatajad Eestis- kontrollida, kas tegutsevad, vajadusel lisada uusi kasvatajaid.

• Toomas Jaadla Marjasoo talu
  
• Are Roosvaldi Metsa talu
  
• Tõnu Oksa Marjamaa talu
  
• Elmar Zimmeri Seedri talu
  

Istikute kulu pinnaühikule ja maksumus
Istutusskeem 1.5 m x 0.75 m
Leida istikute kulu 1 ha-le ja ridade arv!
Paljundusvõtted
Vegetatiivsel paljundamisel saadakse emataimega sarnane ja ühtlane istutusmaterjal. Kultuurmustikate puhul on mitmeid vegetatiivse paljundamise võimalusi.
Paljundamine pistokstega kasutatakse kasvu lõpetanud üheaastaste okste osi. Hästi arenenud, puitunud ning tervetest okstest võib pistoksi lõigata hilissügisest varakevadeni. Sügisel lõigatud pistoksad säilitatakse keldris niiskes turbas või liivas kilekotti või niiskesse riidesse pakituna 1-5 °C juures. Oluline on teha pistoksad enne pungade puhkemist, sest hilisemad juurduvad halvasti. Pistoksi lõigatakse teravate aiakääride või noaga , kusjuures alumine lõige tehakse veidi kaldu punga alt ja ülemine lõige risti oksast ja mustikaliigist, kuid sellel peab olema vähemalt 3-4 punga. Liiga lühikesed pistoksad on väikese toitainete varuga ning vähem vastupidavad temperatuuri, niiskuse ja valgustingimuste kõikumisel. Oksad pistetakse kasvusubstraati nii sügavale, et ainult üks pung jääb substraadi pinnale.
Eesti oludes pannakse kultuurmustikad pistokstest juurduma küttega kasvuhoonetesse kasti, kilerulli või kasvuhoones paiknevatesse lavadesse. Paremini juurduvad pistikud suure õhuniiskuse (üle 95%) ning 20-25 °C mulla- ja õhutemperatuuri juures. Kasvusubstraadi optimaalse temperatuuri tagamiseks paigaldatakse lavade alla küttekaabel, mis soojendab ka altpoolt. Pistoksad juurduvad vähemalt 2 kuud ning sel ajal ei tohi neid väetada. Alles siis, kui pistikutele on kasvanud juured (selle kontrollimiseks võetakse mõni pistik üles), võib alustada väetamist. Väetamine lõpetatakse juuli lõpus, et võrsed jõuaksid enne vegetatsiooniperioodi lõppu puituda. Esimesel kasvuaastal väetatakse juurdunud pistikuid 1-2 korda juunis-juulis, kõige efektiivsem on kastmine mõne vees lahustuva, marjakultuuridele sobiva kastmisväetisega.
Talvel või varakevadel jälgitakse, et temperatuur kasvuhoones ei langeks alla 8 °C. Madalam temperatuur põhjustab kasvu alustanud taimede arengus füsioloogilisi häireid. Taimed muutuvad punakaks või purpurseks, kasv peatub ja nad võivad isegi hukkuda. Samuti taimede normaalseks arenemiseks võrsete kasvu ajal ööpäevas 16-tunnine valgusperiood.
Alates juulikuu teisest poolest tõstetakse istikukastid või - rullid kasvuhoonest välja ja paigutatakse talvitumiseks ette nähtud kohta. Istikute ületalve hoidmiseks valitakse tuulte eest kaitstud koht. Jäneste ja kitsede rüüstete vastu kaetakse taimed kuuseokstega. Istikupottide või kilerullide lähedusse pannakse näriliste tõrjeks mürki, mis asendatakse drenaažitorudesse.
Järgmisel kevadel võib istikud vajadusel ümber istutada suuremasse potti, et saada sügiseks suuremad taimed. Teisel kasvuaastal väetatakse taimi 2-3 korda vastavalt nende kasvule. Alates juuli algusest enam ei väetata, et võrsed lõpetaksid kasvu sügisel õigeaegselt. Teise aasta sügiseks on taimed kasvanud istutuskõlblikuks.
Paljundusviisid
Paljundamine haljaspistikutega – kasutatakse paljundusmaterjalina poolpuitunud lehtedega võrseosi.
Lookvõrsetega paljundamine – kaevatakse emataime ümber kraavike ning enne pungade puhkemist painutatakse eelmise aastal kasvanud harunemata oksad.
Mikropaljundus – kõige kallim paljundusviis ning seda tehakse spetsiaalsetes laboratooriumides.
Generatiivne paljundamine – kasutatakse eelkõige sordiaretustöödes, kuna see ei anna tootmisistanduse tarbeks ühtlaste omadustega istikuid.
Kahjustused
Haigused

• Võrsevähk
  
• Hahkhallitus
  
• Seenhaigused
  

Haiguste tõrje
Haigestunud oksad tuleb välja lõigata ja põletada. Tugevalt nakatunud istandikes on kasutatud edukalt ka fungitsiide enne õitsemist või õitsemise ajal.
Leida preparaadid ja maksumus!
Kahjurid

• Lehetäid
  
• Liblika röövikud
  
• Viljapuu-tupslase röövikud
  
• Tutt- ja lehevaksikud
  

Kahjurite tõrje
Kahjureid saab tõrjuda edukalt insektitsiididega.
Leida preparaadid ja maksumus!
Rajamine
Maa ettevalmistamine
Rajamisega alustatakse istutusaastale eelneval sügisel ja sügisene maaharimine sõltub eelkultuurist. Eesti mullastik -klimaatilistes oludes on soovitatav sügiskünd teha oktoobri lõpuks. Hilisem künd on küll toitelementide väljauhtumise seisukohalt soositum, aga kuna muld on novembris optimaalselt märjem on künniolnud keerukamad ja künni kvaliteet võib olla halvem. Marjaistandiku puhul piisab 22-25 cm künnisügavusest.
Sügisel küntud maa kultiveeritakse kevadel esimesel võimalusel, kui muld on mure. Järgneb umbrohutõrje herbitsiididega või hävitatakse umbrohud eelviljade kasvatamisega ja maaharimisega. Kultiveerimisel tasandatakse kõik mikrolohud ja lahkukünnivao kohad, sest sinna koguneb kevadel lumesulamisvesi. Kui sügiskünd ei olnud kvaliteetne, tuleb muld kevadel enne kultiveerimist tasandada raskema lattlibistiga.
Multšide kasutamine
Kasutatakse erinevaid materjale. Levinumad on kile, koorepuru ja saepuru, nende valik sõltub mullast. Raskema lõimisega mullal põhjustab kilemultš mustikataime juurtel õhupuuduse. Multšide laotamise ajad on erinevad. Kileviljelusel tehakse kulutused multšile (kile, peenravaip, kattekangas jne) enne istandiku rajamist, orgaaniliste multšide puhul jaotuvad need järgnevatele aastatele, kuid kulutused on mõlemal juhul enamasti võrdsed. Turvas , koorepuru jne laotatakse pärast taimede istutamist. Saepurule on taimede niiskuse ja õhustatuse paremaks tagamiseks soovitatav lisada hakkpuitu. Edukaks mustikakasvatuseks on multš vajalik järgmistel põhjustel:

• Hoiab pinnase niiskust.
  
• Takistab umbrohuseemnete idanemist.
  
• Aitab säilitada ühtlast pinnatemperatuuri kevadel ja sügisel.
  
• Orgaaniliste multšide kasutamisel suureneb mulla happesus ja samal ajal lisandub mulda orgaanilist ainet.
  
• Alumised oksad painduvad saagi raskuse tõttu maha ning multš takistab marjade määrdumist.
  
• Hoiab ära mullakooriku tekke, parandab õhustatust ning vee absorbeerumist ja liikumist pinnases. Savisel pinnasel paraneb õhustatus, liivasel aga niiskuse säilimine.
  

Istutamine
Istandiku rajamisel võib kasutada üheaastasi kassetitaimi, kaheaastasi potitaimi või kilerullides juurdunud taimi. Kui istiku oksad ei ole korralikult harunenud, siis lõigatakse need 5-10 cm pikkuseks, soodustamaks uute okste kasvu. Kasvuhoones ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale pärast öökülmade ohu möödumist. Mullapalliga taimi võib istutada vegetatsiooniperioodi jooksul. Septembris ei ole enam soovitatav istandikku rajada, sest siis on suurem on talvekahjustusteks. Enne istutamist tehakse kindlaks, kas muld pole liiga kuiv. Eriti oluline on see turbapeenardele istutamisel, sest turvas niiskub halvasti. Suurem oht kilemultši puhul. Potid või kassetid uputatakse enne istutust korraks vette, et mullapall oleks täielikult märg.
Kilesse võib augud lõigata noaga või suurema istanduse puhul varre otsa pandud lõikuriga, et ei peaks kummarduma. Seda tehakse jaheda ilmaga, sest palavaga kile venib ja aukude lõikamine on raskem. Augud tehakse kas kolm- või nelinurksed ja nende suurus sõltub istutatavate taimede mullapalli suurusest. Liiga suurte aukude puhul on vaja rohkem rohida ja ka muld kuivab kiiremini. Hiljem põõsa laienemisel venivad teravate nurkadega kileaugud suuremaks. Ümmargusi auke on vaja taimede kasvades suuremaks lõigata.
Taimede vahekaugus peenras jäetakse 1 m ja taimed istutatakse mõni cm sügavamale, kui nad seni kasvasid. Kui kasutatakse orgaanilist multši, siis laotatakse see pärast istutamist taimede ümber. Kevadisel istutamisel antakse enne multšimist väetised. Suve teisel poolel istutatud taimed väetatakse alles järgmise aastal.
Väetamine
Väetada tuleb nii, et ei tekiks keskkonna olulist reostust. Loodushoiu seisukohalt tuleb kasuks multši kasutamine, mis takistab taimetoitainete väljauhtumist sademetega. Väetiste andmisel arvestatakse järgmist:

• Lämmastik on mullas väga liikuv ja seetõttu on lämmastiku sisaldavad mineraalväetised andmisaja ja –viiside suhtes kõige nõudlikumad.
  
• Fosfor seotakse mullas keemiliselt ja selle väljauhtumise oht on väiksem.
  
• Kaalium neelatakse mullas kolloidide poolt ja arvestatav väljauhtumine esineb vaid kergema lõimisega muldadel.
  
• Lämmastikväetised antakse kevadel või suve esimesel poolel.
  
• Fosfor- ja kaaliumväetised kevadel või sügisel.
  

Hooldamine
Noore istandiku hooldamine
Vajalik kastmine on suve esimesel poolel, et taimed omastaksid toiteelemente õigeaegselt ja kasvaksid intensiivselt. Hiljem kasvu vaibumise ajal ei ole veetarve enam nii suur. Intensiivne kasv suve lõpus pärsib võrsete puitumist ja seega väheneb nende külmakindlust talvel. Noore istanduse väetamise eesmärgiks on kasvu ergutamine. Selleks kasutatakse lämmastikurikast väetist, mis soodustab tugevate okste moodustumist. Kasvule mõjub hästi ka esimestel aastatel õite eemaldumine.
Noort istandust võib olla vajalik rohida 1-2 korda ja seda ka kilega kasvatamisel. Kilepeenra vahelise maa-ala võib multšida saepuruga. Võib ka peenardevahelise maa-ala lasta rohtu kasvada ja hooldada seda hiljem niitmisega. Reavahedes ei ole soovitatav kasutada herbitsiide. Reavahedesse ei sobi valge ristik, mis levib kilele ja varjutab noored taimed.
Mustikataimedele on oluline kevadine väetamine, sest sellest sõltub tema kasv. Hilisem väetamine suve teisel poolel vähendab taime külmakindlust. Kile- või orgaaniliste multšide istandustes on otstarbekas teha ainult kastmisväetamist(niisutussüsteemi või kastmisega), sest see mõjub taimedele kiiremini. Lämmastikku sisaldava lahusega kastetakse 3-4 korda 10 päevaste vahedega kuni juunikuu lõpuni.
Kandeealise istandiku hooldamine
Mustikaistanduse kandeea algus on 3. või 4. aastal, sõltuvalt istutatud taimede vanusest. Suure saagi ja kvaliteetsete viljade saamiseks on tähtis risttolmlemine, mis on võimalik ainult putukatega. Õitsemise ajal on oluline järgida, et istandikus on piisavalt tolmeldajaid. Ka soojadel ja päikesepaistelistel ilmadel on tolmeldajaid istandikus vähe näha tuleb neid juurde tuua. Üheks peamiseks tolmeldajate ärameelitajateks mustikate õitsemise ajal on võilill, seetõttu on vaja ümbrust niita.
Poolkõrged mustikasordid on iseviljastuvad ja ei vaja risttolmlemist. Tolmlemine mõjutab saagi valmimist – isetolmlemise puhul on saak hilisem kui risttolmlemisel. Saagi suuruses olulisi erinevusi ei ole.
Rohukamarat kileribade vahel niidetakse vähemalt kord kuus. Liiga kõrge rohuga aurub reavahest taimede kaudu rohkem, mis mõjutab ka mustikataimede niiskustingimusi. Kõrge rohuga suureneb õhuniiskus , see soodustab haiguste ja kahjurite levikut.
Aastatega hakkab kile lagunema ning halveneb kilealune õhu- ja niiskusrežiim. Lagunenud kile asemele laotatakse mullareaktsiooni ning õhustatuse parandamiseks, kas turvast või koorepuru, mida järgmistel aastatel lisatakse.
Lõikamine
Kui tugevate okste juurdekasv väheneb ja on märgata põõsas pruuni värvi lõhenenud koorega vanemaid harunenud oksi, millel on vähem lehti on vaja põõsaid lõigata. Harvenduslõikuse puul eemaldatakse põõsalt vanad oksad. Alles võib jätta 4-6 tugevat üheaastast ja 3-6 rikkalikult harunenud mõneaastast oksa. Hõreda võraga põõsas kasvavad kõik marjad heades valgustingimustes. Suuremas istandikus võib kuuendal aastal teha ka noorenduslõikust. Selle lõikamisviisi puhul lõigatakse varakevadel ära kõik oksad, jättes mõnesentimeetrised tüükad. Tüükal asuvatel uinuvatest pungadest alustavad kasvu uued võrsed. Ülejärgmisel suvel saab jälle saaki ja kuuendal aastal võib noorendust korrata. Selliselt kasvatades võib mustikataimede eluiga olla 30 aastat, kui Eestis nii pikaajalisi kogemusi ei ole.
Kui palju aega kulub 1 ha lõikamiseks ja hooldamiseks?
Kui palju ressurssi kulub?
Saagi koristamine
Mustikad ei järelvalmi pärast koristust, seepärast tuleb korjata küpsed marjad. Täisküpsuse üle otsustatakse eelkõige marjade värvumise järgi – need peavad olema üleni ühtlase, iseloomuliku värvusega. Oluline on marja viljavarre kinnituskoha ümbrus, sest just see osa värvub viimasena. Kui vilja kest on omandanud õige värvuse, kulub veel nädal, et marjad vajaliku küpsuse ja aromaatsuse saavutaksid. Selle aja jooksul kasvavad viljad veel 20 % ning suureneb aroomiainete ja suhkrute hulk. Valminud mustikad ei varise kohe, vaid võivad olla põõsal umbes 10 päeva.
Mustikamarjad on küllaltki tugeva viljaliha ja –kestaga. Siiski tuleb jälgida, et nad ei saaks muljutud. Marjadel olev vahakirme kaitseb vilju haigustekitajate ja mõneti ka vigastuste eest. Vahakirme mahakulumist saab vältida paremini, kui marjad on kuivad ja neid võimalikult vähe liigutatakse. Ka kaubanduslik välimus ei ole vahakirmeta marjadel hea.
Käsitsikoristus – mustikamarjad korjatakse ämbrisse, kasti, karpi jne. Käsitsi korjatakse kindlasti poolkõrge kasvuga sorte, sest marjad valmivad järk-järgult ja olenevalt suveilmadest korjatakse neid 3-4 korda kuu jooksul. Korjamisel on oluline, et marjakihi paksus anumas ei ole nii kõrge, et see vigastaks alumisi marju.
Palju makstakse marjade korjajale?
Mehhaniseeritud koristamine – korjemasinatega saab koristada mustikaistandikku, kus regulaarselt taimi tagasi lõigatakse või põletatakse, sest tagasilõigatud taimedel on vaid üheharulised oksad. Istandik peab olema tasane ja umbrohupuhas.
Korjatud marjad lähevad edasisele töötlemisele, puhastamisele ja sorteerimisele. Võõrkehad ja ebakvaliteetsed viljad eemaldatakse. Sorteerimisel jaotatakse marjad suuruse, kuju vm. tunnuse järgi. Suuremate koguste puhul kasutatakse spetsiaalseid masinaid.
Kokkuvõte karusmarja kasvatamise kohta!
Koosta 5 küsimust mustikakasvatuse kohta!
Kasutatud kirjandus
http://www.marjasontervis.ee/pages/mustikas.php
“Kultuurmustikas ja selle kasvatamine” M. Starast, K.Karp, T.Paal, R.Värnik, E. Vool
„Karusmarjad” J.Parksepp
http://www.tihemetsa.ee/dendro/karusmari.html