maailmale meie Issanda Jeesuse Kristuse nime." Klooster valmistab dominikaanivenda ette jutlustajamissiooniks. Vastavalt ordu eesmärgile on enamik dominiiklasi preestrid, keda toetavad ilmikvennad (fratres cooperatores). Ordurüü, mis antakse enamasti noviitsiaja algul, koosneb nahkrihmaga vöötatud valgest tuunikast, sama värvi skapulaarist ja kapuutsist. Peal kantakse musta lahtist kapuutsiga mantlit (cappa) seetõttu on dominiiklasi kutsutud ka mustadeks munkadeks.1232 sai ordu inkvisitsiooni juhtimise õiguse ning saavutas ühtlasi juhtkoha ketserluse- ja nõidadevastases võitluses. Vennad tegelesid laialdaselt misjonitööga ja edendasid haridust oma ülikoolides Bolognas, Kölnis, Oxfordis jm. Tohutu panuse katoliikliku teoloogia ja filosoofia arengusse on andnud dominiiklased Albertus Magnus, Thomas Aquinost ja Meister Eckhart. Ka ehituskunstis etendasid dominiiklased märkimisväärset osa. Kirikud ehitati
mõte, et ihu on hinge vaenlane. Aastal 529 rajab Benedictus Nursiast kloostri Monte Cassinosse ja paneb sellega aluse benediktlaste kloostrite levikule. Benedictuse reegli järgi peab valitsema tasakaal palve ja töö vahel ehk mungad pidid tegelema mõlemaga suhteliselt võrdselt. Munkadel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Mungad ei tohtinud kloostrist ka ilma mõjuva põhjuseta lahkuda. Benediktlased kandsid musta rüüd ja seetõttu on neid nimetatud ka mustadeks munkadeks. Kloostreid rajasid vaiksematesse kohtadesse. Kuulsaim klooster Cluny Prantsusmaal, Eestis benediktlaste kloostreid pole. 1098. aastal rajati Loode-Prantsusmaale Cîteauxsse esimene tsistertslaste klooster. Tsistertslased lähtusid küll Benedictuse reeglitest, kuid nõudsid vahepeal lõdvenenud kommete karmistamist, luksusest loobumist ja järjekindlat füüsilist tööd. Nad rajasid oma kloostreid
usust loobuksid. Sellistest kannatlikest eremiitidest tuntuim oli Püha Antonius, kes III sajandil elas Egiptuse kõrbes. Paljud eremiidid ei soovinud täielikku üksindust, pealegi leidsid nad, et üheskoos, üksteist toetades, on parem Saatanale vastu panna. IV sajandil hakkasid mõned sellised rühmad endale kõrbesse püsivaid elupaiku rajama. Nõnda tekkisid esimesed kloostrid. Kloostreisse kogunes nii mehi kui ka naisi. Kloostrisse eraldunud mehi hakati kutsuma munkadeks, naisi nunnadeks. Kloostrid kujunesid kiiresti usu- ja kultuurielu tähtsaiks keskusteks. Kreeka katoliku kirik oli agar misjonitegevuses. 865. a. ristiusustasid Bütsantsi mungad Bulgaaria, 988. a. võtsid Bütsantsist ristiusu vastu Kiievi suurvürst. 1154. a. tingisid vastuolud Kreeka ja Rooma kirikute vahel skisma ehk kirikulõhe, mis seisnes selles, et paavst ja patriarh panid teineteist vastastikku kirikuvande alla. Edaspidi käsitlesid
See on kiriku, söögisaali, raamatukogu, elukambrite ja mõnikord ka muude hoonete kompleks, kus inimesed elavad rütmilises elutsüklis. Kloostrites elatakse kindlate seaduste järgi ülema abti juhatusel. Kloostri moodustavad Jumalakartlikud isikud, kes on ennast pühendanud Jumala teenimisele ja palvetamisele ning on andnud selleks vastava tõotuse. Munaga tõotus tähen das, et elama peab vaesuses, vallalisena ja tuleb alistuda oma ülemale. Naiskloostrite elanikke kutsuti nunnadeks, mehi munkadeks. Mungad pidid oma elu mööda saatma palves ja töös, sest töö ei lase hinge hukka minna. juba kella 2 paiku helisesid kloostri kellad, kutsudes munki palvetama. Mõnes kloostris palvetasid mungad päeva jooksul 7 korda. Juhul, kui munk palvetunnil oli näiteks põllul, siis jättis ta töö seisma, laskus põlvili ja luges teatava palve ja asus siis uuesti tööle. Suure osa oma maadest said kloostrid kingitusena krahvidelt, vürstidelt ja teistelt. Seal
üldist tunnustund võitnud üksi. Ühtsust tõid püha Benetictuse mungaelu eeskirjad. Püha Benedictuse eeskirjad said väga populaarseks aastatel 550-1150. Reeglite järgi oli munga elus kindel rutiin, alandlikkus ja distsipliin. Lahti tuli öelda kõigest isiklikust, lihasuretamist peeti uhkeldavaks, päev veedeti palvetades. Lugedes ja füüsilist tööd tehes. Tähtis oli kuulekus abtile. Benediktiini ordu rõivastuseks oli must kuub, mille tõttu benediktiini munki ka mustadeks munkadeks kutsuti. Rüül kanti vööd, mille otsa lisati tükk kangast või nahka, Benedictuse eeskirjades kirjeldatud kui roosk. Enamik religioosseid eeskirju rajaneb Benedictuse eeskirjadele. Ühed rangeimad Benedictuse reeglitest kinnipidajad olid Cluny ordu liikmed. Nad olid rangelt vastu vaimulike abieludele ja seisid vastu kirikuametite müümisele. Cluny ordu oli ka üks suurimaid, omades palju tütarkloostreid. Seal, kus kloostril olid suured maavaldused, tegid
Ühtsust tõid püha Benetictuse mungaelu eeskirjad. Püha Benedictus Püha Benedictuse eeskirjad said väga populaarseks aastatel 550-1150. Reeglite järgi oli munga elus kindel rutiin, alandlikkus ja distsipliin. Lahti tuli öelda kõigest isiklikust, lihasuretamist peeti uhkeldavaks, päev veedeti palvetades. Lugedes ja füüsilist tööd tehes. Tähtis oli kuulekus abtile. Benediktiini ordu rõivastuseks oli must kuub, mille tõttu benediktiini munki ka mustadeks munkadeks kutsuti. Rüül kanti vööd, mille otsa lisati tükk kangast või nahka, Benedictuse eeskirjades kirjeldatud kui roosk. Enamik religioosseid eeskirju rajaneb Benedictuse eeskirjadele. Cluny ordu liikmed Ühed rangeimad Benedictuse reeglitest kinnipidajad olid Cluny ordu liikmed. Nad olid rangelt vastu vaimulike abieludele ja seisid vastu kirikuametite müümisele. Cluny ordu oli ka üks suurimaid, omades palju tütarkloostreid. Seal, kus kloostril olid
-7.saj. eKr) ja Mahāvira (6.saj. eKr). Parsva õpetas: Kannatuste põhjus on vägivald. Selle vähendamiseks tuleb vaigistada keha himusid ja meeli ja loobuda võimalikult maistest muredest. Seetõttu rõhutas ta vägivallatust (ahimsa). Igasuguste loomsete eluvormide tapmist tuleb vältida. Jina Mahāvira oli Pārsva õpetuse edasiarendaja ja džinismi sisuline rajaja. Sai 12 aastase askeesi järel kõiketeadmise (kevela). Esimene õpilane oli üks hindu brahmaan. Mahavira jaotas inimesed munkadeks (sadhu), nunnadeks, ilmikmeesteks ja ilmiknaisteks. 72 aastaselt saavutas ta mokša. Õpetuse keskmes on inimene. Eesmärk – vabanemine maisest ümbersünnist. Jīva – hing (teadmine, õnnistus) Mitte-jīva – kõik maine Sansaara (ümbersünniahela), karma (teo ja tagajärje seaduse) ja mokša (kirgastuse) mõisted nagu hinduismis. Keskne palve on Sāmāyika – 48 minuti pikkune mediteerimine Usupühadel korratakse „Viie austusavalduse“ mantrat
6. Suur kirikulõhe tekkis katoliku- ja õigeusu kiriku vahel ehk Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vahel. Suur kirikulõhe sai alguse 1054, kui partiarh ja paavst panid teineteist kirikuvande alla. Erinevused: Läänes oli keelatud vaimulike abielu ja erinevusi on rituaalides ja usulistes tõekspidamistes. Vaimulikud ordud: Benediktlased: asutaja Benedictus, kannavad musta rüüd on nimetatud ka mustadeks munkadeks. Tsistertslased: Ordu rajas 1098 Prantsusmaal Cîteaux's rühm benediktiini munki eesotsas Champagne'ist pärit püha Robertiga Molesme'ist; Tahtsid elatuda ainult oma kätetööst, keeldusid muudest sissetulekutest (rendid, maksud, intressid) ordul on valge rüü. Kerjusmungad: Tegutsesid peamiselt linnades, elatusid kerjates. Frantsisklaste ordu: asutaja Franciscus. Eesmärk propageerida kasinust ja soovisid kuulutada jumalasõna lihtrahva seas. Kandsid jämedakoelist pruunikat halli kuube.
Itaaliasse Monte Cassionesse ja pani sellega aluse benetiktlaste kloostrite levikule. Ajajooksul sai neist Euroopas peaaegu ainuvalitsevaks. Benetictuse reegel ei ole nii karm kui Ida omad. Selle järgi pidi munkade ja nunnade elu jagunema töö ja palve vahel. Mungaks saamisele eelnes noviitsiaeg (prooviaeg) ning pühitsemisel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Benetiktlaste musta kuue tõttu nimetati neid ka mustadeks munkadeks. Arvati, et kloostrielu tagab lunastuse tunduvalt kindlamini kui ilmalik elu. Üks kõige kuulsamaid kloostreid oli luksuslik Cluny klooster Prantsusmaal. Tsistertslased 1098. aastal tekkis Loode-Prantsusmaal uus ordu Tsistertslased, mis nõudis vahepeal lõdvenenud kommete karmistamist. Esimene uue kloostri asupaik oli Citeaux ja nad kandsid valgeid kuube, mis oli puhtuse ja rikkumatuse märk ja vastandlikuks benetiktlastele, kelle elukorraldust peeti allakäinuks. Kerjusmungaordud
piiskoppkonda: jeruusalemm, aleksandria, antiookia, rooma, konstatinoopol. Tähtsamaid küsimusi arutati sinoditel. Kirik muutus tähtsamaid org rooma riigis, ta hoolitses vaeste ja haigete eest, korraldas kooliharidust, mõistsid kohut. Kloostrite teke-et taevariiki saada pidi oma keha eest täiuslikult hoolitseda: maha suruda oma himusi ja tarvidusi. Paljud asusid äärealadele elama, et pühenduda täielikult usule, neid nim eremiitideks v munkadeks, aja jooxul tekkisid nende kogukonnad-kloostrid. Seal elati kindlaks määratud eeskirjade järgi. Rooma riik ja germaanlased-neid hakati värbama aina rohkem sõjaväkke, sest elanikud püüdsid sõjaväe kohustusest mööda hiilida. Osa germaane sai väepealikuks, ohvitserideks ning isegi kõrgemasse juhtkonda. Rahvasterändamise ajal tungis germaanivägi keisririigi aladele ja nõudsid tunnistada neid rooma liitlasteks, germaanlaste osatähtsus aina kasvas ning 476a keiser kukutati.
Kristuse asemikeks. Rooma paavst Gregorius1 korraldas kiriku maavalduste majandamist. Nii saadi rohkem raha mida võis kasutada kristlaste ja kiriku heaks.Gregoriusest sai üldtunnustatud juht. 8.Kirjelda elu kloostrites ja sealseid reegleid. Juba vanaaja lõpul asusid mitmed kristlased erakutena Aafrika ja Ees-Aasia kõrbetesse, et öelda lahti kõigest maisest, pühenduda üksnes jumalale ning ettevalmistamisele surmajärgseks eluks. Selliseid mehi ja naisi kutsuti munkadeks ja nunnadeks. Nende ühised elupaigad oli kloostrid. Esilagu puudus kloostritel ühtne korrladus. Mõnel pool tegeldi range paastumise ja lihassuretamisega, teisal elati üsna vaba ja luksuslikku elu. Sellisesse olukorda tõi m,uutuse Itaalia munk püha Benedictus, kes raja Itaalia lõunaosas Monte Casino kloostri ja kirjutas sellele kloostrielu reeglid. Neis oli kindlaka määratud, et kloostrit juhib abt, kellele mungad peavad vastuvaidlematult kuuletuma
inkvisitsioonikohus, mis kujunes välja 13. sajandi esimesel poolel paavst Gregorius IX ajal ning selle koosseisu moodustasid enamasti vasttekkinud kerjusmungaordude liikmed. Inkvisitsioonikohtu tegevust kontrollis paavst. Klooster: Kristlaste tagakiusamise aegadel põgenesid paljud monoteismi pooldajad Aafrika, Süüria, Egiptuse ja Väike-Aasia kõrbetesse ning mägedesse. Seal jäid nad elama üksi, muust maailmast eemaletõmbunult. Neid hakati nimetama eremiitideks (erakuteks) või munkadeks. Pärast Milano edikti kasvas munkade arv. Nendesse piirkondadesse tekkisid terved kogukonnad, kus püüti üksteist askeesiga ületada. Tekkisid kloostrid oma ühiselureeglitega. Kerjusmungaordud- Kerjusmungaordud hakkasid tekkima alates 13.sajandi algusest vastureaktsioonina kirikuelu ilmalikustumisele ja ketserlusele. Paljudele ei meeldinud varasemate kloostrite (benediktlaste) liigne rikkus ja ilmalikele sarnanev elulaad. Samuti jäid maal asuvad kloostrid eemale 11
juunil 2012. aastal Munk (kreeka keeles mono + achos 'üksik võitleja') on isik, kes praktiseerib religioosset askeetlust, elades kas üksi või teiste munkadega, kuid säilitades alati teatava eraldatuse nendest, kes ei jaga temaga sama eesmärki. Allikas: (http://et.wikipedia.org/wiki/Munk) Munga eesmärk on isikliku lunastuse saavutamine, ning oma elu Jumalale pühendamine. Mungad on andnud tavaliselt ka tõotused ning seeläbi saanud ordu liikmeks. Esimesteks kristlikeks munkadeks olid erakud, kes müüsid oma vara, hülgasid perekonnad ning elasid akseetlikult üksildastes paikades. Kas näiteks kõrbes, koobastes või mägedes. Esimeseks kristlikuks mungaks peetakse Antonius Suurt. Esimese kristliku kloostri rajas egiptlane Pachomios. Munkluse areng algab Egiptuse kõrbest 3.sajandil. Enne aastat 313, põgenevad paljud kristlased kõrbesse, et pääseda Rooma impeeriumis toimuva kestva tagakiusamise eest. Kõrbes saavad nad ennast usule pühendada. Pärast
Aastal 529 rajab Benedictus Nursiast kloostri Monte Cassinosse ja paneb sellega aluse benediktlaste kloostrite levikule. Benedictuse reegli järgi peab valitsema tasakaal palve ja töö vahel ehk mungad pidid tegelema mõlemaga suhteliselt võrdselt. Munkadel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Mungad ei tohtinud kloostrist ka ilma mõjuva põhjuseta lahkuda. Benediktlased kandsid musta rüüd ja seetõttu on neid nimetatud ka mustadeks munkadeks. Kloostreid rajasid vaiksematesse kohtadesse. Kuulsaim klooster Cluny Prantsusmaal, Eestis benediktlaste kloostreid pole. 1098. aastal rajati Loode-Prantsusmaale Cîteaux'sse esimene tsistertslaste klooster. Tsistertslased lähtusid küll Benedictuse reeglitest, kuid nõudsid vahepeal lõdvenenud kommete karmistamist, luksusest loobumist ja järjekindlat füüsilist tööd. Nad rajasid oma kloostreid kõrvalistesse paikadesse, et olla eemal ilmaliku elu
Nende suukaitse on piklikuma kujuga. Kuigi antud sekti järgijate hulk on väike, on nende hulgas väga võimsaid isiksusi, kes on püüdnud mõjutatud India poliitikuid ja ärimehi tegutsema suurema moraalse vastutustundega (Bowker; 2005 lk 63). Švetambara ja digambara kujude kummardajatest askeetide kogukondades kahanes 18. ja eriti 19. sajandil tugevalt liikmete arv ning vaid väga vähesed ordineeriti munkadeks. 20. saj toimus traditsioonilise džainismi uus tõus ning askeetide arv kasvas šventambarade ning ka digambarade seas. Populaarsemaks muutus ka digambarade õpetusest tuntud inimese minale suunatud õpetus, millest sai osa ka Mahatma Gandhi (Bowker; 2005 lk 63). 1.6 Džianistid väljaspool Indiat India lääneosast pärit džianistid siirdusid sajandipikkuste kaubandussuhtete killuvees Ida- Aafikasse ning seejärel 1960. aastatel Inglismaale. 20
Kloostrid ja mungad Kiriku õpetuse kohaselt oli maapealse elu eesmärk tagada õndsus taevases elus. Kõige kindlam viis see jaoks oli eemaletõmbumine ilmliku elu rõõmudest, teha tööd ja palvetada kloostris. Bütsants paistis silma kloostrite arvukuse poolest, oli palju väikeseid eraklaid, aga leidus ka suurkloostreid. Paljud bütsantslased hakkasid vanaduse saabudes murega mõtlema oma pattude üle ja otsustasid minna kloostritesse munkadeks. Ära ei öeldud ka talupoegadele ja käsitöölistele, sest kloostrid vajasid tööjõudu. Mehed, kes olid võlgades või ei soovinud minna sõjaväkke, läksid samuti munkadeks, sest klooster oli neile kindel peidupaik. Mungarüü vastu võtnud meeste igapäeva elu möödus töös ja palves. Kuigi algul oli kloostrielu lihtne ja askeetlik, siis peagi hakkasid osad kloostrid just täna annetutele rikastuma. Järjest suuremat tulu saadi ka oma toodangutest ja müügist
· Dharma seadus, kohustus ja õpetus. Iga inimene peab alluma eelmise elu tagajärgedele ja püüda edaspidi halbu tegusid vältida. · Olemise kolm omadust: 1. Kaduvus kõik maailmas muutub, püsiv on ainult muutus. 2. Kannatus kõik, kes maailmas on, kannatavad. Kannatusi saab ületada 8-osalise teega. Selleks peab ise pingutama kõik käib isikliku pingutusega. 3. Oma mina puudumine · Shanga ehk budismi kogudus jaguneb ilmikuteks ja munkadeks. Neil on 3-kordne varjupaiga tõotus + 10 lubadust (5 viimast põhiliselt ainult munkadele rõhutatud). · 3-kordne varjupaiga tõotus: "Ma otsin varjupaika Buddhas, Dharmas või Shangas." kolm kalliskivi. · 10 lubadust: 1. Ei tapa ühtegi elusolendit. | 2. Ei võta midagi, mis pole mulle antud. | 3. Hoidun kõlvatust elust. | 4. Ei valeta iial. | 5. Ei tarvita joovastavaid jooke. | 6. Ei söö keelatud aegadel. | 7
a. Tsistertslaste eesmärgiks oli kloostrielu reformimine ning Püha Benedictuse aegsete põhiväärtuste juurde tagasipöördumine. Nad loobusid pärisorjade tööst kloostripõldudel ning asusid neid ise harima, tegelesid aianduse ja loomakasvatusega, harisid uudismaid. Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult hädavajalikuga, mungad ja nunnad olid allutatud rangele distsipliinile. Tsistertslased kandsid halle rüüsid, mistõttu neid on kutsutud ka hallideks munkadeks. Tsistertslaste ordu munkadel oli Eestis kaks kloostrit: Tartu lähedal Kärknas ja Padisel. Tsistertslaste nunnakloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Lihulas. Naistsistertslased olid tavaliselt aadlipäritolu daamid, kas lesed või vanatüdrukud, kes oma elulõppu kloostrirahusse veetma tulnud. Mihkli kloostri lõunatiivas asus avar kirik, sellest läänepool abtissi eluruumid. Läänetiivas oli kahelööviline refektoorium ja majandusruumid. Dormitoorium asus ilmselt idatiiva peakorrusel
toimivatesse ühendustesse- vaimulikesse ordudesse. Munklus sao alguse idamaadest. Tavaliselt juhtis kloosrit apt (aptiss) või prior (prioriss). Benediktlased 520-530 aastatel koostas Benedictus Nursiast uue munkade ühiselu reegli ja rajas kloostri itaaliasse Monte Cassinosse. Ajapikku tõrjus see välja ida ja iiri reeglid. Benedictuse reegli järgi pidi munkade elu jagunema töö ja palve vahel. Munkadeks saamisele eelnes novootsiaeg ning pühitsemisel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Tsisterlased 1098.a tekkis loode-prantsusmaal ordu mis lähtus küll benedictuse reeglitest, kuid nõudis vahepeal lõdvenenud kommete karmistamist, luksusest loobumist ja järjekilat füüsilist tööd. Selle ordu esimene klooster asus Citeaux'is. Kerjusmungaordud tuntuimad olid frantsisklaste ja dominiiklaste ordud. Tekkisid 12.saj lõpus.nende peamiseks tegevuseks oli jutlustamine.
avada neile tee taevariiki. Ariaanlus kuulutati ketserlikuks, kuid see levis siiski germaanlaste seas. Kloostrite teke Ristiusu õpetuse järgi oli hing igavene ja keha ajutine. Hinge eest tuli hoolt kanda, kui tahtsid pääseda taevariiki. Inimesed hakkasid sellele aina rohkem tähelepanu pöörama, lõpetasid ära keha eest hoolitsemise, tegeled enesetreeninguga ja pühendusid Jumalale. Seda nimetatakse askeesiks. Inimesed eraldusid tsivilisatsioonist, neid nimetati eremiitideks või munkadeks. Nende ühendamiseks rajati kloostreid, kus nad tegelesid enda harimisega ja tuntud kristilike autorite tööde ümberkirjutamisega. Peatükk 29 Peale hiilgeperioodi I-II sajandil toimusid riigid kodusõjad ja sisesegadused. Keiser Diocletianus taastas mõneks ajaks rahu ja suutis riiki korralikult valitseda kärpides senati õigusi ja tugevdades bürokraatiat. Constantinus Suur jätkas tema poliitikaga ja legaliseeris risitusu 313. aastal. Rajas impeeriumi uue pealinna Konstantinoopoli
avada neile tee taevariiki. Ariaanlus kuulutati ketserlikuks, kuid see levis siiski germaanlaste seas. Kloostrite teke Ristiusu õpetuse järgi oli hing igavene ja keha ajutine. Hinge eest tuli hoolt kanda, kui tahtsid pääseda taevariiki. Inimesed hakkasid sellele aina rohkem tähelepanu pöörama, lõpetasid ära keha eest hoolitsemise, tegeled enesetreeninguga ja pühendusid Jumalale. Seda nimetatakse askeesiks. Inimesed eraldusid tsivilisatsioonist, neid nimetati eremiitideks või munkadeks. Nende ühendamiseks rajati kloostreid, kus nad tegelesid enda harimisega ja tuntud kristilike autorite tööde ümberkirjutamisega. Peatükk 29 Peale hiilgeperioodi I-II sajandil toimusid riigid kodusõjad ja sisesegadused. Keiser Diocletianus taastas mõneks ajaks rahu ja suutis riiki korralikult valitseda kärpides senati õigusi ja tugevdades bürokraatiat. Constantinus Suur jätkas tema poliitikaga ja legaliseeris risitusu 313. aastal. Rajas impeeriumi uue pealinna Konstantinoopoli
Inimesed müüsid ära kõik oma maad ja varad ning jagasid raha kõigi vahel vastavalt igamehe vajadustele. Pärast apostlite surma hakkas vaimustus raugema. Need vähesed, kelles leegitses veel apostoolne lõõm, hülgasid linnad ja kaaslased ning asusid elama üksildastesse paikadesse, kus nad said vaikselt omaette rakendada reegleid, mis apostlid nende arvates olid kehtestanud kogu kirikule. Kuna nad hoidusid abielust, sugulastest, hakati neid ajapikku kutsuma "munkadeks" (Vikipedia). Mungad olid end täielikult Jumalale pühendunud isikud, enamasti mehed, kes üldreeglina olid saanud pühitsuse ning seeläbi olid vaimuliku ordu liikmed. Munkade igapäevaseks kohustuseks oli palvetamine. Nad elasid tavaliselt eraldi ja kloostrites. Kloostrist sai koht, kus peeti avalikke ja kollektiivseid palvusi, mida inimesed ja ühiskond vajasid elus püsimiseks. Mungad olid enamjaolt vaesed, nad olid kõik enda varanduse ära andud ja selga tõmmanud
korraldatakse vespreid, vigiile, protsessioone, palverännakuid jm., usutalitusi peetakse pidulikult, kasutades mitmesugust sümboolikat (näiteks zeste, liturgilisi värve ja vaimuliku riietust, pühitsetud vett, pühapilte ja viirukit); kiriku ainsaks ameti- ja liturgiakeeleks oli aastani 1965 ladina keel. Rooma Katoliku Kiriku ajaloos on olnud tähtsad mungaordud e. munklus. Munklus on abielust loobunute erakute ja "vaimsele elule" pühendunud isikute eluviis. Neid nimetatakse kristluses munkadeks ja nunnadeks, nad on andnud vastava tõotuse ning on seeläbi saanud vaimuliku ordu liikmeteks (orduvennad või -õed). · o munk ilmalikust elust eemaldunud pühendunu (meessoost) o nunn ilmalikust elust eemaldunud pühendunu (naissoost) Roomakatoliku kirik Eestis on katoliku kiriku, ülemaailmse, Rooma paavsti juhtimisel tegutseva maailma suurima usuorganisatsiooni Eesti alal tegutsev haru,
5. 1985. aasta leidudest 14 6. Mäng munkadeaegsete hoonetega 16 7. Tondimäest ei saa mööda vaadata 21 LISAD (kaardid, pildid) 2 1. Veidi tsistertslaste ordust Tsistertslaste ordu sai alguse 1098. aastal ja koosneb kahest osast vaimulikud vennad ja ilmikvennad. Vaimulike vendade heledate riiete järgi kutsuti neid valgeteks munkadeks. Ilmikvennad kandsid üleni tumedaid riideid. Ilmikvennad olid ,,poolmungad", kes elasid küll ranget elu, kuid palvusi ja vaimset tegevust oli palju vähem. Just ilmikvennad juhtisid kloostri majanduslikku külge ja nad olid osavad meistrid kõikidel tööaladel, eriti ehitajad ja kiviraidurid. Füüsiline töö oli aga nõutav ka munkadele, mistõttu tsistertslasi kutsuti ka põllumunkadeks. Kloostrites elas nii vaimulikke kui ka ilmikvendi, kuid neile olid eraldi ruumid ning munkade
vajadused võivad inimest hinge hoolitsemise eest kõrvale kallutada. Et hinge eest hoolt kanda, tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda. See tähendas kasinat elu, lihtsuretamist ehk askeesi. Paljud sügavad uslikud asusid askeetidena impeeriumi äärealadele. Pärast kristluselegaliseerimist kasvas selliste eraldujate arv veelgi, sest ilmaelust eemaletõmbumine vastas ristiusuaskeetlikele ideaalidele. Üksildusse tõmbunuid nimetati eremiitideks või munkadeks. Tekkisid eremiitide ja munkade kogukonnad ning alguse said kloostrid. Kui ristiusk levis, oli üha enam vaja suuri, jumalateenistuseks sobivaid avalikke hooneid. Paganlikud templid olid rajatud eelkõige selleks, et pakkuda varju jumala kujule, jumalateenistus toimus aga ise temple ees vabas õhus. Perioodi ühe kõige silmapaistvama ehitisena tõuseb esile Hagia Sophia katedraal, mille keiser Jusinianus lasi püstitada oma valitsusaja algul.
kloostrites (lad k claustrum – suletud paik). Kloostreid asutati kõikjal Vahemere äärsetes maades, kuid ühtseid reegleid esialgu veel välja ei kujunenud. Lääne-Euroopas pani esimestele laialt levinud kloostrielu reeglitele aluse Benedictus Nursiast, kes rajas 529.a paiku nendele ideedele põhineva kloostri Kesk-Itaalias Monte Cassino mäel. Tema loodud reeglite järgi elava mungaordu liikmeid kutsuti benediktlasteks (e benediktiini munkadeks). Ordu liikmed pidid loobuma isiklikust omandist, palvetama 7 korda ööpäevas (lad k opus Dei – Jumala töö), eralduma muust maailmast, kuuletuma kloostri ülemale (mungakloostris abt, nunnakloostris abtiss; aramea k aba – isa), paastuma, üksteise eest hoolitsema ja tegema vaimset või füüsilist tööd. Kloostrite tähtsus: a) Majanduselu keskused (suurmaaomanikest nn kollektiivsed mõisnikud;
vastavaid tekste. Stotra- juhivad tähelepanu suhteliselt loomelisel kombel inimese puudustele. digaMbara riitustel pisut teistsugune iseloom. Askees on rangem. Hindusmi mõju tajutavamalt tugevam. Sümbolism sügavam. Tavaline dzainist käib templites tavaliste riietega, digaMbaradel spetsiaalsed templiriided. Ohvriandide puhul on sümbolism väga sügav. digaMbaradel on ka igasuguste vannete andmisel tähtsam roll. Oluline riitus, kus mungad ja nunnad munkadeks ja nunnadeks pühitsetakse. Noviitsid loobivad rongkäigus raha. Vahest loobitakse vanu kuld ja hõbemünte. Sümboliseerib maailmast loobumist. Püha surm (sallekhanA). Lubatud teha ka näljahäda puhul. Lubatud teha ülimas vanaduses ja surmava haiguse korral. Rikkur Ananda, elu lõpul jagas oma vara laiali. Sooritas esimese sallekhanA. Dzainismis hulk tavalisi riitusi: lapse nime andmine, õnnistuse andmine jne., enamasti üle võetud hinduismist. Olulisemad abielu ja surmarituaalid
Kristlaste meelest tuli oma hinge eest hoolt kanda, et hinge eest ilusti hoolt kanda, tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda. See tähendas lihasuretamist ehk askeesi, milles nähti võimalust end Jumalale pühenduda. Hilise keisririigi ajal asusid paljud sügavalt usklikud askeetidena imeeriumi äärealadele. Ilmaelust eemaletõmbumine vastas ristiusu askeetlikele ideaalidele. Üksindusse tõmbunud inimesi nimetati eremiitideks või munkadeks. Eremiitide seas oli nii mehi kui ka naisi. Tekkisid ermiitide ja munkade kogukonnad ja tarvidus munkade ühiselu reguleerida, nii tekkisid kloostrid, need olid kogukonnad, kus ilmaelust eraldunud elasid kindlaks määratud ja enamasti kirja pandud eeskirjade järgi. Kloostrites pandi suurt rõhku ristuiusu õpetuse uurimisele, kristlike autorite tööde ümberkirjutamisele ja noorte munkade harimisele. Nii sai mitmest kloostrist juba antiikaja lõpul oluline hariduse ja kultuurikeskus.
ariaanlus tõlgendas, et Kristus ei ole jumalik ning monofüsiitlus väitis vastupidist, et Kristus on vaid jumalik. Need mõlemad keelustati, kuna ortodoksse usutunnistuse kohaselt on Kristus lahutamatult mõlemat. Kuna kristlus võttis omaks kujutelma, et kõik materiaalne on ebavajalik, tahtsid tulihingelisd kristlased nii elada, lihasuretamine askees, võimaldas neil täielikult jumalakummardamisele pühenduda. Kristluse tagakiusamisel põgenenuid nimetati eremiitideks ja munkadeks ning kuna nende eluviis vastas askeetlikele ideaalidele, kujunesid neist kogukonnad, millest kujunesid koostrid (kr.k. claustrum suletud paik). Need muutusid populaarseks mõtisklus- ja kirjutuspaikadeks. Aurelius Augustinud oli vajaaja silmapaistvaim kristlik õpetlane, kes nooruses saadud paganlikule õpetusele vaatamata pöördus ristiusku. Ta tundis kreeka-rooma kirjandust, filosoofiat, kristlike õpetlaste töid ning Idamaade religioosseid voole. Temalt pärineb
liitlased. Ristiusu kirik varasel keskajal Enamus Rooma keisririigi elanikke oli vastu võtnud ristiusu. Katoliku kirik ühendas kristlasi. Kirikul oli suur tähtsus, sest kirik hoolitses vaeste eest, korraldas kooliharidust ja mõistis isegi kohut. Roomlased hakkasid häda korral abi paluma kirikult, mitte keisrilt. Paavsti võim oli väga tugev eriti paavst Gregorius 1. ajal. Mitmed kristlased läksid erakutena elama kloostritesse, et pühendada oma elu jumalale. Neid nimetati munkadeks ja nunnadeks. Munk Püha Benedictus rajas Monte Cassino kloostri ning kirjutas selle kohta kloostrielu reeglid. Nendes oli ära märgitud, et kloostrit juhib abt, kellele mungad peavad kuuletuma. Ristiusk oli rohkem levinud linnades, kui maal. Misjonärid, olid ristiusu levitajad, kes levitasid ristusku. Nad püüdsid sulada paganatega ja siis neile ristiusku peale suruda. Nende töö tulemusena hakkas ristiusk vaikselt levima. Esimesena pääses ristiusk võidule Iirimaal. Seal levitas
uuendusliikumine, mis sai alguse 10. saj-l, kuid jõudis haripunkti ales 11. saj lõpul. See oli seotud Cluny kloostriga Burgundias. Cluny süsteem nägi ette, et erinevad kloostrid on omavahel seotud, seda kahte tüüpi sidemetega._ Tihedam side valitses Cluny kloostri ja sellele alluvate harukloostrite vahel. Nende priorid määras kohale Cluny abt, kes võid neid ühtlasi ka vallandada. Selliste prioraatide munki loeti Cluny munkadeks ja seal andsid ka nad oma mungatõotuse. _Lõdvem side valitses Cluny ja nende kloostrite vahel, mis järgisid Cluny kloostrielu reegleid ja kombestikku, olemata otseselt tema alluvuses. Paljud sellised kloostrid olid ühinenud societas'eks, teatud vennaskondadeks, mille liikmetel oli kohustus vastastikku üksteise eest palvetada. Sidemed Cluny kloostri ja harukloostrite puhul piirdusid isikliku sõltuvusega abtist. 3 Tsistertslaste ordu õiteaeg oli 12. saj
Nunn kloostris elav ja nunnaordusse kuuluv naisaskeet Abt katoliku mungakloostri ülem Prior mungakloostri ülema abi Kerjusmungad mungaordude liikmed, kelle kloostreil puudub varandus ja nad elavad annetustest, tegutsevad rändmisjonäridena Tsistertslaste ordu mungaorgu, mille asutas benediktlane, Prantsusmaal, ristiusu levitamine, kõigest maisest loobumine, valge rüü Benediktlaste ordu katolik mungaordu, kindlas reeglid, kannavad musta rüüd, nimetati mustadeks munkadeks Templiordu kristlik vaimulik rüütliordu Johanniidide ordu Teutooni ordu saksa vaimulik rüütliordu Turniir keskajal aadlikele mõeldud võistlused, pidustused Paaz aadliperekonnas teenimine, seltskondlike kommete ja hea käitumise õppimine, rüütliks saamise teekonna esimene aste Taraan müürilõhkumisvahend Raad omaaegne linna omavalitus ja kohtuorgan Raekoda algselt linnakodanike nõupidamishoone, hiljem linnavalitsuse ametihoone
1. Lääne-Rooma lagunemine 2. Paavst hoolitses vaeste ja haritlaste eest 3. Kuninga ja keisri võimu vähenemine Üks esimesi paavsti autoriteedi tõstjaid Gregorius I ehk suur. Ilmalik allutati paavstile. Oli algselt munk. Osav poliitik. Gregoriuse reformid: 1. Tsölibaat kõigile vaimulikele 2. Tuli loobuda simooniatest e vaimulike ametikohtade müügist 3. Karskus 4. Paastumine 5. Tõstis kloostrite osatähtsust 6. Orjad võisid munkadeks saada ilma isanda loata 7. 18 a vana et saada mungaks Kiriku hierarhia: 1. Paavst a. Kogu kiriku pea 2. Peapiiskopid a. Piiskopkondade juht 3. Piiskop a. Üksiku piiskopkonna juht 4. Preester Ajalugu Page 25 Kõrgkeskaeg 14. detsember 2009. a. 14:35 · Linnade teke · Tehnoloogia areng · Naturaalmajandus asendus kaubandusega · Kujunes lõplikult feodaalkord
Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Laste kombekus ja kuuletumine oli väga oluline ja tavaliselt olid mungad säärase koolituse üle uhked. Vaimulikuks õppimine algas noviitsiajaga, mis pidi näitama, kas poiss on üldse või- meline teadmisi omandama, distsipliinile alluma, kindlate reeglite järgi elama ja ilmalikest lõbudest lahti ütlema. Munkadeks ei pühitsetud alaealisi. Noormees pidi vähemalt 21 aastat vana olema, kui talle see au osaks sai. Mungad olid tavaelust kõige erinevamad ja ka salapärasemad. Nende tegevus- ja elu- keskkond oli võõras ja ranged käitumisreeglid kutsusid esile imetlust ja lugupidamist. Munki ei tohtinud häirida tavaelu probleemid. Mungad õpetasid elanikkonnale ajajaotust, seege tegevuse korrastatust. Signaalideks olid kirikukellad.Terve keskaeg elab ja mõõdab aega kirikukellade järgi.
Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Laste kombekus ja kuuletumine oli väga oluline ja tavaliselt olid mungad säärase koolituse üle uhked. Vaimulikuks õppimine algas noviitsiajaga, mis pidi näitama, kas poiss on üldse või- meline teadmisi omandama, distsipliinile alluma, kindlate reeglite järgi elama ja ilmalikest lõbudest lahti ütlema. Munkadeks ei pühitsetud alaealisi. Noormees pidi vähemalt 21 aastat vana olema, kui talle see au osaks sai. Mungad olid tavaelust kõige erinevamad ja ka salapärasemad. Nende tegevus- ja elu- keskkond oli võõras ja ranged käitumisreeglid kutsusid esile imetlust ja lugupidamist. Munki ei tohtinud häirida tavaelu probleemid. Mungad õpetasid elanikkonnale ajajaotust, seege tegevuse korrastatust. Signaalideks olid kirikukellad
abtidest (tegelt kõik kehva transpordisüsteemi tõttu ei jõudnud alati kohale tulla). Kloostrite fliatsioon - Igat uut kloostrit, mis loodi, kontrollis emaklooster. Emakloostrist olid tulnud uude kloostrisse mungad. Kontrollimise alla mõeldakse seda, et emakloostri abt või tema asetäitja kontrollisid korrapäraselt kloostrikorda ja teisi punkte. Riietus: Lihtne valge või hall mungakuub. Selleks kutsuti neid vahest ka ,,valgeteks munkadeks". Õpetus: Ideaaliks seati Benedictuse reegli punktuaalse järgimise, pöördudes tagasi esimeste benediktlaste lihtsuse juurde. See eeldas ehtast vaesust elada apostlite kombel ja järgida alasti Kristust. Samuti iseloomustab tsitstertslasi Jumala armastav ülistamine, milles armastus ja kannatus sulavad ühte - näiteks räägiti ,,risti magususest", samal ajal kui varasemalt oli rist pigem lunastusttoov piinariist. Teiseks vaimsuse komponendiks on Maarja-austus
a. Tsistertslaste eesmärgiks oli kloostrielu reformimine ning Püha Benedictuse aegsete põhiväärtuste juurde tagasipöördumine. Nad loobusid pärisorjade tööst kloostripõldudel ning asusid neid ise harima, tegelesid aianduse ja loomakasvatusega, harisid uudismaid. Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult hädavajalikuga, mungad ja nunnad allutatud rangele distsipliinile. Tsistertslased kandsid halle rüüsid, mistõttu neid on kutsutud ka hallideks munkadeks. Tsistertslaste ordu munkadel oli Eestis kaks kloostrit, Tartu lähedal Kärknas ja Padisel. Tsistertslaste nunnakloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Lihulas. Naistsistertslased olid tavaliselt aadlipäritolu daamid, kas lesed või vanatüdrukud, kes oma elulõppu kloostrirahusse veetma tulnud. · Frantsisklaste ordu Frantsiskaanid e. minoriidid (Ordo Fratrum Minorum - Väiksemate Vendade Ordu) on esimene ja tuntuim
annaabi.ee 
