Džainismi ajalugu (0)

Tartu Ülikool Usuteaduskond     Hendrik Valgma   Džainismi ajalugu India traditsioonis India usundid Tarmo Kulmar   Referaat         Tartu 2019


Sisukord Džainismi ajalugu 1 Sissejuhatus džainismi 1.1 Arengusuunad meie ajaarvamise alguses 1.2             Mahavira aegsed India usundid 1.3             Keskaegne Lõuna-India 1.4            Tänapäeva džainismi arengusuunad 1.5


SISSEJUHATUS Käesoleva referaadi “Džainismi ajalugu India traditsioonis” eesmärgiks on uurida India ajaloo jooksul väljakujunenud džainistlike    kogukondade tekkelugusid, omapärasid, erinevusi ning nende kuulumist India traditsiooni. Uurimismeetodiks on erinevate tuntud ning vähemtuntud  India  džainistlike  liikumiste analüüs. Tööle etteantud maht võimaldab esitada piisavalt erinevaid seisukohti ja argumente vajalike üldistuste ja kokkuvõtete tegemiseks. Kirjanduse   seos   on   kasutatud   erinevate   riikide   autorite   poolt   välja   andud   artikkleid, teoseid ning uurimusi. Suurima osakaaluga on Christopher Partridge “Maailma usundid” (2006) ja John Bowkeri “Religioonide ajalugu” (2005).  Uurimus   on   jaotatud   ühte   peatükki,   mis   käsitleb   Džainismi   ajalugu   Indias.   Põgusalt peatutakse   ka   džainismi   puudutavate   uskumuste   iseärasustel   ning   tähtsamatel   džainismi puudutavatel isikutel, andmaks džainismi ajaloost põgusamat ülevaadet.  1. Džainismi ajalugu 1.1. Sissejuhatus džainismi  Džainism on India usund ja filosoofiakoolkond. Usundi nimetus on tuletatud mõistest  „džina“ (jina, võitja). Religiooni juured peituvad Gangase jõe basseinis; piirkonnas mis laias laastus ühtib tänapäeva Bihari osariigi territooriumiga (Bowker; 2005 lk 56). Džainism  kujunes lõplikult välja üheaegselt budismiga Vardhamana Mahavira juhtimisel. Teooriaid  džainismi algusaegade kohta on mitmeid, näiteks usuvad džinad, et džainismil pole   daatumlikku lõppu ega algust. Kaasaegne teadus paigutab džainismi alguse aga aastatesse  599 eKr – 527 eKr. Peamiseks kujunemis põhjuseks oli protest brahmanistliku  preesterkonna, kastisüsteemi ja ohvirituaalide vastu (ENE; 1987 lk 167).  Džainismi  keskmes on inimene ja kõik temaga seonduv. Oluline on vähene tarbimine, keskkonna  säästlikus ja vägivallatu elu. Samuti ütlevad džainistid lahti kõigest materiaalsest, omades  ainult eluks hädavajalikke esemeid. Ühe švetambara munga kohta on ette nähtud vaid 59 m2


riiet kõigi tema vajaduste täitmiseks (Gupta; 2003). Džainismi juurde käib rändamine, et  ükski koht ei muutuks „omaks“ (Gupta; 2003). Džina on džainismis sünonüümne terminiga  tīrtha kara ṅ , mis tähendab koolmekoha rajajat. Džinad ehk tirthankarad on õpetajad, kes  džainistide uskumuse kohaselt on sansaarast jagu saades kirgastunud ja muutunud  kõiketeadjateks. Samsaarat kirjeldatakse kui mitmekordset ümbersündi ning viletsat elu, mis on täis kannatust ning raskusi. Hinge saab sansaarast päästa vaid moksha. Moksha on  džainismi uskumuste järgi kõrgeim tase, kuhu hing saab jõuda. Džinad aitavad õpilastel  sansaarast vabaneda (Partridge; 2006 lk 165). Džainismil on Indias umbes kuus miljonit  jälgijat (Postimees; 2015).  1.2 Arengusuunad meie ajaarvamise alguses Džainism arenes ajapikku askeetlusel rajanevast munklusest religioosseks  kultuuriks, mis hõlmas endas ka ilmikuid. Džainismi levik Ida-Indiast piki kaubateist India  lääneossa toimus umbes 1. saj eKr. Tähtsaim vana aja tõendusmaterjal džainismi kohta  Lääne-Indias on leitud Delhist lõunapool asuvast Mathura linnast, mis on peamist  karavaniteede ristumiskoht. Umbes tuhat aastat peale Mahavira tegevusaega kujutas  džainism endast ühtset (Bowker; 2005 lk 60). Džainismi ajaloo varases järgus lõhenes usund kaheks peamiseks vooluks. Lõuna-Indias on peamine diagambara džainism, Edela-Indias  švetambara džainism. Kaks voolu lahknesid pärast Sauraštras 5. saj pKr koos olnud Valabhi  mungakogu (Partridge; 2006 lk 165). Peamine vaidlusküsimus puudutas askeetide riietust.  Umbes 5. saj pKr kujunesid välja kaks džainismi voolu, mis eksisteerivad ka tänapäeval.  Nendeks on svetambarad ehk „valgesse mässitud“, kes väidavad, et mungad peavad kandma  valget munga rüüd ning digambarad, „taevasse mähknud“, kes kinnitavad, et tõeline munk  peab olema alasti (Bowker; 2006 lk 60).  Kahe suuna erinevust iseloomustab ka arusaam kahekümne nelja džina sünnist, kes  jutustasid iga kosmilise ajastu kolmandas ja neljandas faasis. Digambara džainistid arvavad,  et kõik džinad olid meessoost, švetambara džainistide arvates oli üheksateistkümnes džina  naine. Siit tuleneb ka digambarade tõekspidamine, et vaimne vabanemine on võimalik ainult meestel. Siiski on neil olemas nunnad, kes lepivad usuga, et vaimseks täiustumiseks peavad  nad taassündima meestena (Bowker; 2006 lk 60). Džainistliku tava järgi algas 24. džina 


surmaga viies ajajärk ehk allakäigu aeg, mis kestab 21 000 aastat. 24. džaina nimi oli  Mahavira. Tekstide kohaselt on Mahavira ajalooline isik, Buddha kaasaegne. Digambara  džainistide arvates suri Mahavira 510.a eKr, švetambara džainistid pakuvad aga surma  aastaks 527.a eKr. Džainistid tähistavad Mahavira elu viit õndsat hetkel: sigitamist, sündi,  maailmast loobumist, kirgastumist ja lõplikku vaimset vabanemist. Mahavira nime  eestikeelne tõlge on „vägev kangelane“ (Bowker; 2005 lk 57). Švetambra traditisooni  kohaselt abiellus Mahavira noorukina printsess Yašodaga, kes sünnitas talle tütre. Digambara pärimust eitab seda. Samuti arvab digambara pärimus, et Mahavira rändas algusest peale  alasti. Švetambara pärimus pajatab, kuidas pühaku valge rüü jäi põõsastesse kinni ja rebenes  seljast, kuid Mahavira ei märganud seda. Samuti usutakse, et Mahavira kiskus endalt  askeediks hakates juuksed peast. Mahavira oli siis kolmekümne aastane. Usutakse, et  Mahavira pani oma eluajal aluse džainistlikule kogudusele, kuhu kuulus 36 000 nunna, 14  000 munka ning 318 000 meessoost ning 14 000 naissoost jälgijat (Partridge; 2006 lk 165- 166). Švetambarade ja digambarade eripära tuleb välja ka nende pühakirjadest – digambarad hülgasid 5. saj koosatud švetambarade kirjalike tekstide kogud, ning aretasid välja enda  kirjaliku traditsiooni, mis põhineb nende omal iidsel tekstidepärimusel ja on koostatud  kohalikus sauraseni dialektis. (Bowker; 2005 lk 60).  Olulisel kohal oli prohvet Parsva, kelle kohta otseseid andmeid ei ole säilinud.  Oletatavasti elas Parsva 8.-7. saj eKr. Tema õpetus sisaldas arvatavasti kosmoloogiat ja  moraali eeskirju, keskendudes vägivallatusele, omandi eitamisele, valetamisest hoidumisele  ning varastamisest hoidumisele (Bowker; 2005 lk 57).  1.3 Mahavira aegsed India usundid


Mahavira elas veedade ajastu lõpul, mil India usund keskendus üksikisikute tervist ja  heaolu ning kosmilist tasakaalu ja poliitilist stabiilsust kaitsvaile riitustele. Preestrite käes oli usuline monopol, mille abil tõusti India ühiskonnas olulisele kohale. Alates 7. saj eKr  kerkisid esile „maailmat loobujate“ liikumised. Veedade kultuuri tavasid eirates oli rõhk  nihutatud väliselt riituselt kõigest ilmalikust loobumisele ja asketismile ehk meeleliste  püüdluste mahasurumisele (Partridge; 2006 lk 166). Parsva ja Mahavira askeetlik eluviis oli  justkui vastandusvorm tollasele ühiskondlikule ning intellektuaasele ebastabiilsusele  (Bowker; 2005 lk 57).  Peale Mahavira surma koondusid džainistidest erakud kogudusteks. Nende kohustuseks  oli anda vanne loobuda omandist, seega sõltusid mungad nendega samu vaateid jagavate  inimeste almustest ning tekkisid ka ilmikute kogudused. Mungakogudustele tehtud annetusi  loetlevad kirjutised paigutuvad meie ajaarvamise algusesse. Iga kogudust juhtis õpetaja.  Švetambara džainismis on koguduse juht autoriteet – Mahavira jüngri Sudharmanist  põlvnevate õpetajate jadast. Džainistid jõudsid Lõuna-Indiasse umbes 2. saj eKr, sellest  annavad aimu Kalingast leitud kirjutised. Digambara džainism mõjutas Lõuna-India usundit  ja kultuuri peaaegu tuhande aasta vältel. (Partridge; 2006 lk 166).  1.4 Keskaegne Lõuna-India Keskajal toetasid Lõuna-India kuninglikud perekonnad sageli digambara  džainismi. Digambara mungad olid sageli silmapaistvate kuningate õpetajateks. Näiteks  Amoghavarsa (9. saj), kelle nõustajaks oli munk Jinasena, kes kirjutas ühe digambara  džainismi kõige tähtsama kirjandusteose „Alguse raamatu“. Antud teos on nii džainismi  legendaarne ajalugu kui ka praktilise kuningavõimu käsiraamat džainistlikule valitsejale.  (Bowker; 2005 lk 61).  Digambara džainism ei suutnud säilitada sidemeid poliitilise võimuga lõunas ning taandus järk-järgult pühendumusliku hinduismi survel. 12. sajandiks taandus digambara  džainism ühiskonna äärealadele, kus see on säilinud tänase päevani. Paljud digambara  džainisitid pöördusid sidemete purunemisel hinduismi (Bowker; 2005 lk 61).  1.5 Tänapäeva džainismi arengusuunad


Džainism on läbi ajaloo olnud kultuslik, keskendudes džinade kujude austamisele  ja templirituaalidele. Samas on tekitanud see ka džainistide seas vastuolu, sest vaimates  tekstides pole selle kohta midagi öeldud ning pigem on õpetajad rõhutanud pigem religiooni  müstilisi elemente. Kujutiste- vastased suundumused avaldasid eriti tugevat mõju  švetambaradele, kelle seas tekkis viimastel sajanditel kaks olulist uuenduslikku sekti  (Bowker; 2005 lk 62).  17. sajanil nägi ilmavalgust sthanakvasi sekt, mis leidis, et kujudel ei saa olla  džainismis mingit rolli ning kaasaegne munklus on korrumpeerunud. Nende eripära seisnes  selles, et oma rännakutel otsisid nad peavarju pigem eeskodadest, kui mahajäetud templitest. Samuti kantsid nad suukaitset, mis oli märk vägivallatuse põhimõtte tingimusteta  järgimisest. Kaitsmega hingamine välistab õhus elavata mikroorganismide tahtmatut tapmist  (Bowker; 2005 lk 62). Teine kujude vastane oli terapanthide sekt. Selle rajajaks oli Bhikhanji, kes oli  sthanakvasi munk, kuid oli häiritud oma kaaslaste lodevusest. Nende suukaitse on piklikuma kujuga. Kuigi antud sekti järgijate hulk on väike, on nende hulgas väga võimsaid isiksusi,  kes on püüdnud mõjutatud India poliitikuid ja ärimehi tegutsema suurema moraalse  vastutustundega (Bowker; 2005 lk 63). Švetambara ja digambara kujude kummardajatest askeetide kogukondades  kahanes 18. ja eriti 19. sajandil tugevalt liikmete arv ning vaid väga vähesed ordineeriti  munkadeks. 20. saj toimus traditsioonilise džainismi uus tõus ning askeetide arv kasvas  šventambarade ning ka digambarade seas. Populaarsemaks muutus ka digambarade  õpetusest tuntud inimese minale suunatud õpetus, millest sai osa ka Mahatma Gandhi  (Bowker; 2005 lk 63).  1.6 Džianistid väljaspool Indiat India lääneosast pärit džianistid siirdusid sajandipikkuste kaubandussuhtete killuvees Ida- Aafikasse ning seejärel 1960. aastatel Inglismaale. 20. saj lõpuks oli nende arv hinnanguliselt 30  000. Džianistide arv kasvab ka Põhja-Ameerika kutsetööliste sektoris, kus liikmete arvukus  küündib 100 000 kanti. Toetutakse peamiselt džianismi iidsetele allikatele (Bowker; 2005 lk 63). KOKKUVÕTE


Käesoleva referaadi käigus tutvustati üldist India džainismi ajalugu läbi India ajaloo.  Kergelt sai vaadeldud ka uskumusi puudutavaid teemasid, kuid nendesse teemavaliku tõttu  nii sügavalt ei süübitud. Väljatoodud uurimustulemuste seisukohtade ja arvamuste põhjal  tehti üldistavaid järeldusi ja kokkuvõtteid. Džainism on uskumuse kohaselt ajatu religioon, mis on rajatud ennekõike looduse  säästmisele, mateeria põlgamisele, ning sansaarast lahti saamisele, et hing võiks jõuda  kõiketeadja tasemeni. Džainistide hulgas on kaks peamist kogukonda – digambarad ja  švetambarad. Džainism ei ole kunagi olnud gigante usk massidele, pigem vähem levinud  uskumus tõelistele eskeetidele. Džainism on olenemata oma liikmete arvukuse vähesusest  suutnud mõjutada India kultuuri ning kunsti ning olnud kõneaineks ka poliitikute,  riigijuhtide ning ärimeeste kõnelaudades.  Kasutatud kirjandus Partridge, Christopher (2006), Maailma usundid. Singapur. Loetud 07.05.2019


Bowker, John (2005), Religioonide ajalugu. Cambridge. Loetud 07.05.2019 Eesti nõukogude entsüklopeedia. (2019). 2nd ed. Tallinn: Valgus, p.167. Loetud 07.05.2019 Postimees, (2015). Saadaval: https://www.postimees.ee/3309263/india-usklikud-tahavad-kohtult- oigust-end-surnuks-naljutada Loetud 07.05.2019 Life of Jain Monks (Glimpses). (2003). Saadaval: https://youtu.be/jqExyhLTFaA Vaadatud  06.05.2019

Document Outline

• Tänapäeva džainismi arengusuunad 1.5