Hiliskeskaegne kirik ja paavstlus (2)

§15 Hiliskeskaegne kirik ja paavstlus
Hiliskeskajal hakkas kiriku mõju vähenema. Osalt tulenes see ilmaliku võimu organisatsiooni tugevnemisest ja ilmaliku hariduse edenemisest, osalt aga kiriku enese aktiivsuse ja teojõu langusest-
Hiliskeskajgse kiriku ajalugu võib periodiseerida järgmiselt:
- paavstid Avignosis, 1305 -1378
-suur kisma ehk kirikulõhe, 1378-1409
-kirikukogude aeg, 1409-1447
1305. aastal valiti paavstiks Clemens V nime all Bordeaux ’ peapiiskop . Itaalias valitsev segadus , mille olid põhjustanud sealsed vaenutsevad poliitilised rühmitused, sundis vastvalitud paavsti oma Rooma -asumist edasi lükkama, kuni sellest lõplikult loobus, jäädes resideerima Avignoni. Avignonis resideerimise ajal paisus paavstikuuria bürokraatlik aparaat enneolematult ning kuuria sissetulekud kasvasid tänu mitmesugustele maksudele. Paavstide elu muutus luksuslikuks ja nad ei tahtnudki naasta Rooma . Kuid see kutsus esile usklike protesti: tema Roomast eemalviibimisest nähti sajanditepikkuse traditsiooni rikkumist. Rooma rahvas oli eriti rahulolematu sellepärast, et kaotas paavsti eemalolekuga need tulud, mida oli varem andnud Rooma saabunud palverändurite majutamine.
14. sajandi keskpaiku stabiliseerusid Itaalia poliitilised olud, kuid paavstidel polnud kerge oma autoriteeti Roomas taaskehtestada ning tagasipöördumine venis. Alles pärast saja-aastase sõja puhkemist tegi paavst Urbanus VI (1378-1389), kelle ametissevalimine toimus Roomas, otsuse jääda sinna ja mitte asuda sõdivale Prantsusmaale. Urbanus VI ranged nõudmised tekitasid luksuliku eluga harjunud kuurias talle tugeva vastuseisu . Urbanuse vaenlased valisid paavstiks Clemens VII (1378-94) ning naasid koos temaga Avigoni. Seda katoliku kiriku lõhenemist nim paavstide ajaloos suureks skismaks (kr.k. schisma -lõhe). Roomas ja Avigonis resideeris kummaski eri paavst koos oma kuuriaga. Need riigid, mis pidasid end Prantsusmaa liitlaseks, tunnistasid Avigoni paavsti, Prantsusmaa vaenlased aga Rooma paavsti. 1409. Aastal otsustasid Rooma ja Avigoni kardinalid kutsuda Pisasse kokku üldise kirikukogu , mis pidi lahkhelid lõpetama ning valima uue, üheainsa paavsti.
See aga ei saavutanud eesmärki ning uus kirikukogu tuli kokku 1414.a Konstanzis (Saksamaa ja Šveitsi piiril ). Sel perioodil oli ametis mitu paavsti, kes keeldusid kõik üksteist tunnistamast ja ise tagasi astuma . Alles 1417. Aastal, kui Konstanzis valiti paavstiks Martinus V (1417-31) võidi kirikulõhet pidada lõppenuks. Martinus V sõlmis eri riikide valitsejatega konkordaadid, millega ilmalik võim sai oma maa kirikuasjus küllaltki vabad käed.
Kirikukogud
Kirikukogu ehk – kontsiil on tähtsamate vaimulike (peapiiskoppide, piiskoppide , abtide jt) koosolek, kus arutakse peamiselt kiriku sisemist korraldust ja ristiusu õpetust puudutavaid küsimusi . Niisugust kirikukogu, millel peaks olema esindatud terve kristlik maailm, nim üleüldiseks e oikumeeniliseks.
Kirikukogu viimane istungipaik oli Lausanne , kus kogu end ise 1449. Aastal laiali saatis. Sellega lõppes kirikukogude aeg.
Vaimulikud ordud
Vaimulikku seisusesse kuulusid peale paavsti, piiskoppide ja preestrite ka mungad (kr. k. Monacos- üksildane) ja nunnad (lad. K. nonna- nunn), kes olid kogunenud kindlate reeglite järgi toimivatesse ühendustesse- vaimulikesse ordudesse (lad. K. ordo - kord seisus).
Munklus sai alguse Idamaadest, esimesed mungad olid Egiptuse kõrbetes elavad erakud. Euroopa mandriosas tekkisid esimesed kloostrid 4. Sajandil. Tavaliselt juhtis kloostrit abt või prior (nunnakloostris abtiss või prioris). Paljude ordude kloostrid olid jagatud provintsidesse, mida juhtisid ordu kõrgmeistrile alluvad provintsiaalpriorid.
Benediktlsed
520-530. aastatel koostas uue munkade ühiselu reegli Benedictus Nursiast, kes rajas kloostri Itaaliasse Monte Cassionesse ja pani sellega aluse benetiktlaste kloostrite levikule. Ajajooksul sai neist Euroopas peaaegu ainuvalitsevaks. Benetictuse reegel ei ole nii karm kui Ida omad. Selle järgi pidi munkade ja nunnade elu jagunema töö ja palve vahel. Mungaks saamisele eelnes noviitsiaeg (prooviaeg) ning pühitsemisel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Benetiktlaste musta kuue tõttu nimetati neid ka mustadeks munkadeks. Arvati, et kloostrielu tagab lunastuse tunduvalt kindlamini kui ilmalik elu. Üks kõige kuulsamaid kloostreid oli luksuslik Cluny klooster Prantsusmaal.
Tsistertslased
1098. aastal tekkis Loode-Prantsusmaal uus ordu Tsistertslased, mis nõudis vahepeal lõdvenenud kommete karmistamist. Esimene uue kloostri asupaik oli Citeaux ja nad kandsid valgeid kuube , mis oli puhtuse ja rikkumatuse märk ja vastandlikuks benetiktlastele, kelle elukorraldust peeti allakäinuks.
Kerjusmungaordud
12-13 sajandil oli kogudusekirikud jäetud sageli unarusse, vajadus tõhustada katoliikluse arusaamade levitamist ja ilmaliku jõukuse kasv põhjustas vastureaktsiooni, mis väljendus paljude usklike püüdes algkiriku apostelliku vaesuse poole. Selle tagajärjel tekkisid kerjusmungaorjad, mille hulgast on tuntumad frantsisklaste ja dominiiklaste ordu. Nad pidid elatuma üksnes kerjamisest ja nende ülesanne oli jutlustamine.
Frantsisklaste ordu lõi Franciscus Assisist, jõuka kaupmehe poeg. Ta jättis varanduse ja pillava eluviisi ning pühendas end jutlustamisele ja elas vaesuses . Paavsti soovil kinnitati tema liikumine 1223 aastal.
Dominiiklaste ordu rajas hispaania kõrgelt haritud vaimulik Dominicus. Ta lõi uue ordu, et pöörata paganaid ja ketsereid jumalasõnaga, mitte relva toel. Tegevusloa said paavstilt 1216. Aastal. Nad paistsid silma harituse ja sõnaosavate jutlustega.
Aja jooksul eemaldusid ka kerjusmungaordud oma algsest vaesuse põhimõttest. Selle vastu tekkis ordude sees protestiliikumisi, mille pooldajad lõid omaette orduharusid.
Kloostrite elukorraldus
Eri ordude kloostrite elukorralduses esines vastava ordu reeglist tulenevaid lahknevusi, ent oli ka päris palju ühisjooni. Tähtsa osa iga kloostri päevakavast moodustasid nn tunnipalvused. Väga oluline roll oli ka raamatute ümberkirjutamisel. Märkimisväärne osa antiikkirjanduse tekstidest ongi tänapäeval tuntud vaid tänu kloostrites valmistatud ärakirjadele. Ümberkirjutustöid tehti skriptooriumis. Ordureeglist olenevalt magati kas üksikkongides või ühises magamisruumis- dormitooriumis. Söödi enamasti koos refektooriumis. Ühtlasi täitsid kloostrid olulist rolli majanduses: neid võiks nimetada eeskujulikeks põllumajanduslikeks suurettevõteteks. Kloostrid olid varakeskajal peaaegu ainukesed teaduse ja kirjakultuuri kandjad .