RÕNGUSSID (0)

RÕNGUSSID Britmarii
Rõngussid on keerulisema ehitusega kui lameussid ja ümarussid. Enamik nendest elab vabalt veekogudes või mullas. Rõngusse jaotatakse välisehituse ja eluviisi järgi väheharjasussideks, hulkharjasussideks ja kaaniseks.
Välisehitus:
harjased
asetsevad paarikaupa keha külgedel iga lüli küljes ja on edasi liikumiseks
hulkharjasussidel on igal kehalülil üks paar nähtavate harjastega jätkeid
kaanidel harjased puuduvad
meelerakud
asetsevad kogu keha pinnal ja nende abil vihmauss tajub valgust ja võtab vastu välisärritusi.
vöö
asetseb lülilise keha esimeses osas ja on munarakkude viljastamise koht.
kehaõõs
jaotatud vaheseintega osadeks, on täidetud kehavedelikega ja seal asuvad siseelundid
nahklihasmõik
usside toes , mis koosneb epiteelist, ringlihastest ja pikilihastest
iminapad
esinevad kaanidel, mis asuvad mõlemas keha otsas
täppsilmad
esinevad kaanidel selgmisel poolel
Siseehitus:
Närvisüsteem- Koosneb närvitängust ja kõhtmisest närviketist. Ülesanneteks on juhtida organite tööd ja reageerida välisärritustele.
Seedeelunkond- Seedesüsteemi osad on suuava, söögitoru, pugu(toidumahuti), magu, sool ja pärak. Vihmaussid toituvad taimejäänustest need sisenevad ussi seedeelundkonda koos mullaga. Vihmauss rikastab mulda kasulike bakteritega tema seedesüsteemist.
Erituselundkond - Koosneb arvukatest mõlemast otsast avatud eritustorukestest. Nad paiknevad paarikaupa iga lüli kõhtmises osas. Eritustorukeste ülesandeks on kahjulike vedelate jääkainete väljutamine kehapinnale.
Kaanid toituvad väksematset selgrootutest lomadest, konnakullestest või verest.
Hulkharjasussid toituvad mudast või vetikatest.
Vereringe - Vihmaussidel on suletud vereringe( veri voolab kogu oma teel veresoontes). Vereringe osad on keha eesotsas paiknevad pumpavad ringsooned, mis kokku tõmbudes vere liikuma panevad, ringsooned ja pikisooned.
Hingamiselundid- Vihmaussil talitleb hingamiselundina nahk, milles on tihe veresoonte võrgustik. Kuna hapnik liigub verre ainult läbi niiske naha ei näe päikselisel päeval vihmausse maapinnal. Mullas peab piisavalt õhku olema, et vihmauss elada saaks. Vimausside elu ohustavad suured põllumasinad, mis sõtkuvad mullaosaksed tihedalt kokku ja üleujutused( vesi täidab mullaosakestevahelised tühimiku).
Paljudel hulkharjasussidel on hingamiseks igas kehalülis lõpus.
Sigimiselundkond - Vihmaussid on liitsugulised loomad( st. isas ja emassugurakud valmivad samas isendis). Sellele vaatamata nad ise ennast ei viljasta vaid saavad munarakkude viljastamiseks seemnerakud teiselt ussilt. Munarakkude viljastamine toimub vöö piirkonnas. Kui kaks vihmaussi on seemnerakud vahetanud tekib vöö piirkonda limast kookon. Kookonisse muneb uss munad ja toimub viljastamine. Seejärel roomab uss kookonist välja. Kookonis arenevad viljastatud munadest vimaussid.
VÄHEHARJASUSSID
Esineb ~300 liiki. 1/3 neist eelistab elupaigana veekogusid. Nende hulka kuuluvad vihmaussid ja mudatuplased . Mudatuplased elavad veekogupõhjades ja neid kasutatakse kaladele toiduka( ka akvaariumikaladele)Väheharjasussidel ehk vihmaussidel pole pead. Vihmasussi keha esimeses kolmandikus on paksenenud osa – vöö.Ta on kaetud õrna limakihiga, ja tema keha pind tundub kare. Selle tunde tekiavad väiksed harjased, mis aitavad ussikesel edasi liikuda. Väheharjasussidel on neid harjaseid vähe.Vihmaussi keha katab õhuke epiteel, mille all paiknevad kahesugused lihased: ringlihased ja pikilihased. Kokku moodustavad epiteel ja need lihased kehaseina ehk nahklihasmõigu. Lihaste kokkutõmmetel muudab uss oma kuju ja liigub nii edasi. Ringlihaste kokkutõmbel muutub ta pikaks ja peenikeseks, pikilihaste kokkutõmbel aga lüheneb. Nahklihasmõigust sissepoole jääv vedelikuga täidetud kehaõõs, mis on vaheseintega osadeks jaotunud. Sellepärast pole ka väheharjasussidele ühe kehalüli vigastus eluohtlik, sest teistes lülides vedelik säilib. Siseelundid paiknevad vihmaussil kehaõõnes. Vihmaussid omavad peaaju ja neil on ka kõhtmine närvikett. Väheharjasussile on kõige tähtsam närvisüsteem, mis juhib kõigi organite tööd. Kõhtmine närvikett saab alguse eest peaajust. Ussikesel on kompimismeelerakud, lõhnameelerakud ja ta tajub maitseärritusi ning valgust. Need mitmesugused meelerakud paiknevad nahas kogu keha pinnal. Vihmaussid tajuvad maapinna võnkumist, kuid mitte helisid. Seedeelundkond algab väheharjasussil suuavaga. Sellele järgneb söögitoru ja pugu, mis on toidumahutiks. Pugust liigub toit edasi makku ja sealt soolde, mis lõpeb pärakuga. Vihmauss peab palju sööma, sest ta neelab taimejäänuseid koos mullaga ja seega on toit ka väheväärtuslik. Lagundajatena on vihmaussid looduse aineringes väga tähtsad. Vihmaussidest toituvad konnad , linnud , mutid , mõningad putukad ja ka roomajad. Vihmaussil on suletud vereringe s.t. , et veri voolab veresoontes.Pikisooned on igas lülis ühendatud ringsoonega. Kõige tihedam on veresoonestik nahas. Südant vihmaussil ei ole. Südant asendavad eesnimed ringsooned, mis kokku tõmbudes vere liikuma panevad. Vihmaussile annavad roosaka värvuse veres sisalduv hemoglobiin. Vihmaussid hingavad naha kaudu. Hapnik liigu õhust verre ainult läbi niiske naha, seepärast ei tohi vihmaussi kehapind kuiv olla. Maapinnal käib vihmauss öösel. Ta saab hingata vaid õhurikkas mullas. Vihmaussid peavad vihmase ilmaga tulema maapinnale, sest vihmavesi tõrjub õhu mullast välja ja vihmaussid jäävad hapnikupuudusesse. Siis peavad nad välja tulema isegi päeval. Vihmaussid on liitsugulised. Kaks vihmaussi vahetavad paaritumisel seemnerakke, mis talletatakse seemnehoidlasse. Ta muneb oma munad kookonisse. Kookoni valmistab vihmauss nii et vööpiirkond hakkab lima eritama ja sellest eritunud limast moodustub torukesetaoline kookon.Mõne aja pärast kooruvad munadest noored vihmaussid. Ussikese areng on moondeta. Kookonist väljunud vihmaussid on oma vanemate sarnased, ainult et tibatillukesed.
HULKHARJASUSSID
Hulkharjasussid ehk polüheedid (Polychaeta) on klass rõngusside hõimkonnast. Nende keha on segmenteerunud ja igal kehalülil on üks paar jäsendeid ehk parapoode, kuhu kinnitub palju kitiinist harjaseid. Hulkharjasusse on kirjeldatud üle 10 000 liigi. Hulkharjasussid elavad peamiselt meres. Hulkharjasussise kehalülidel on liikumist hõlbustavad harjased ja hingamiseks vajalikud jätked. Valgust tajuvad hulkharjasussis silmadega. Hulkharjasusside eluviisid on mitmekesised : on põhjamudas kaevandajaid, vee filteerijaid ja rööveluviisiga liike.
KAANID
Kaanid (Hirudinea) on rõngusside hõimkonda kuuluvad loomad. Nad võivad elada mage -, merevees ja maal. Maailmas elab umbes 400 liiki kaane. Kaanide iseloomulikuks tunnuseks on keha ees- ja tagaosas olev iminapp , millega nad kinnituvad substraadile.Kaanidel on 33 kehalüli ja hästi arenenud lihastik. Kaanid toituvad peamiselt väikestest selgrootutest, mõnikord langeb nende saagiks suuremaid selgrootuid , näiteks vihmasussid. Kaanidele on iseloomulik ka teiste loomade verest toitumine. Kõige sagedamini imevad nad verd kaladelt ja kahepaiksetelt harvem veekogu kaldale tulnud suurematest loomadest. Saaklooma kehale eritavad nad vere hüübimisvastast ensüümi hirudiini. Eestis elavatest kaanidest on levinumad hobukaan (Haemopis sanguisuga), pisikaan (Helobdella stagnalis),kalakaan (Piscicola (Ichthyobdella) geometra) ja lamekaan (Glossiphonia complanata). Eestis leidub vaid üks verdimev kaan – apteegikaan (Hirudo medicinalis), keda ajalooliselt – harvem tänapäeval – on kasutatud meditsiinis. Kaanid on hermafrodiitsed ehk mõlemasoolised organismid – ühes kaanis on nii emas- kui isassuguelundid. Kaanid paljunevad suguliselt. Kaanide suguavad (emas- ja isassuguava) asuvad üldjuhul eespool keha keskkohta. Üks kaan toimetab oma seemnerakud teise kaani emassuguavasse, kus toimub sisemine viljastus . Seejärel munetakse viljastunud munad kookonisse, mis hiljem koos kaani vööga eraldub kehast.