hulka kuulus Béjart'ide perekond, Madeleine Béjart'ist sai Molière'i lavapartner ja sõbratar. Teatritruppi aga ei saatnud Pariisis edu, see tuli 1645. aastal sulgeda ja Moliére pandi võlavanglasse. Rändtrupi aastad Kui Moliére võlavanglast vabanes, hülgas ta oma seisuse ning liitus põlatud komödiantidega, astudes ühte Lõuna-Prantsusmaale siirduvasse rändtruppi. Enam kui kolmteist aastat rändas trupp mööda linnu ja külasid, mängides commedia dell' arte stiilis improviseeritud farsse, varieerides süzeesid ja sobitades itaalia maske prantsuse eluga. Commedia dell' arte koosnes neljast maskist: Pantalone (kaupmees, ihnur), doktor ja lihtsameelsed teenrid ehk zanni'd Brighella(kaval, osav ja õel talupoeg) ning Arlecchino (totravõitu, hiljem kelm). Neil aastail laienes Moliére'i silmaring, ta õppis tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid ning kuulis elavat rahvakeelt. Trupis tõusis ta tänu oma andekusele ja haritusele eesnäitlejaks.
Molière'i kodanikunimi oli Jean-Baptiste Poquelin. Tema eluaastad olid 15 jaanuar 1622 17 veebruar 1673. Ta oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja. Pärit on ta Pariisist, ta oli õukonna käsitöömeistri poeg. Moliére oli kuulsaim klassitsistliku draama esindaja. Viis aastat käis ta Clermonti jesuiitide kollegiumis, kus ta õppis matemaatikat, füüsikat, ladina keelt ja keemiat. Koolis esitati tihti tragöödiaid ja balletimänge ja nii tutvus Moliére teatriga. Edasi läks ta õppima õigusteadust, aga huvitudes rohkem teatrist ja kaasaegsest prantsuse kirjandusest, jättis ta need õpingud pooleli
Elulugu ____________________________________________________________ 3 Looming ___________________________________________________________ 5 Lõppsõna __________________________________________________________ 7 Kasutatud materjal ___________________________________________________ 8 2 ELULUGU Jean-Baptiste Poquelin sai tuntuks Molière'i nime all. Ta oli nii näite- kirjanik, teatrilavastaja kui ka näitleja. Klassitsistliku draama suurim esindaja Moliére pärines Pariisi kodanlusest. Ta sündis 15. jaanuaril 1622. aastal õukonna käsitöömeistri perre. Moliére koolitee sai alguse Clermonti jesuiitide kolleegiumis, mille ta ka lõpetas. Täisikka jõudnuna hakkas Jean-Baptiste Poquelin õppima õigusteadust ning sattus kuulama filosoof Pierre Gassendi loenguid. Tema põhimõte, et maailma ei loo mitte jumalik mõistus,
Komöödiazanrid Antiigist Moliere'ini Atika Komöödia Komöödia sai alguse pilkelauludest, mida laulsid Dionysosepühal lõbusad meestesalgad. Komöödia kujuneski pilkeliseks, karikeerivaks ja mõnitavaks zanriks, kus kasutati vaba keelepruuki, kust ei puudunud ka ropendamine ja kahemõttelised, eriti erootilised naljad. Eel kõige oli tegemist poliitilise pilke ja satiiriga. Olulisel kohal oli komöödias peategelaste sõnasõda ehk agoon ning komöödiale eriomasena ka parabaas- väljumine lavalisest
Kaotab nägemise, mõistuse ja 1632. aastal sureb. Sureb teine poeg, üks aadlik röövib tema tütre, kes pärast seda peab kloostrisse minema Lope murdub. 1635. aastal ta sureb. Tema oligi Hispaania teatri ülesehitaja. Enne Lopet ei saa rääkida regulaarsest Hispaania teatrist. Hiiglaslik teatriehitis, mis tehtud Lope kätega. Kujundas teatri zanrid (mõõga ja mantli komöödiad eriti popid). Oli ka kõige renessanslikum hispaania dramaturg. Seda mitte vormilt vaid sisuliselt. Commedia erudita järgi jälgiti kolme ühtsuse reegleid. Oli selle poolehoidjaid ja vastaseid. Poolehoidja oli näiteks Cervantes, kelle ideaaliks oli nn õige komöödia nõuded keelele ja zanripuhtusele. Ülev süzee nõudis ülevat keelt. Teiste hulgas kiitis ka noort Lopet ja tema draamateoseid. Mõne aasta pärast pühkis viljakas Lope Cervantese teatrist täielikult minema. Lope kirjutas meeletult palju, säilinud 430 teost (oli üle tuhande, 1500-1800 teost).
aastal. Sealtpeale on Moliere´i looming ja temast lähtuv näitekunstitraditsioon viljastanud peaaegu kõigi Euroopa rahvaste teatrit ja tema mõju on ulatund üsna kaugele Aasia ja Aafrika maadesse. Tema näidendid hakkasid kuuluma ka meie teatrite repertuaari peale ,,Ihnuskaela" etendamist Tartu Vanemuise teatris 1866 aastal. Moliere´il pole vastandit nagu näiteks on naerva Voltaire vastand nuttev Rousseau. Kõigist Prantsuse 17sajandi kirjanikest on Moliere jäänud kõige haljamaks,elujõulisemaks, maailmakirjanduses kõige mõjukamaks.Me ei eksi kui nimetama Moliere´i suurimaks prantsuse kirjanikuks..Teda on peetud komöödiakirjaniku etalooniks. Ta on üks raskemaid autoreid. Tema raskus algab juba sellest et ta paistab näiliselt lihtne. Teisalt on ta teadlikult ähmane,sest Louis 14 ajal ei kippunud keegi varjamatult tõde rääkima. Ta teeb tõsiste asjade üle nalja ,sest komöödias ei saa tõsiseid asju tõsiselt käsitleda. Kunagi ei
Laulud jagunevad kaheks =Ajaloolised =Müütilised Müütiliste hulgas lugu, kus on paralleele Kreekast =Phaeton (päikesevanker) 2. Draamakirjandus keskajal Draama areng takerdus kiriku mõjul =Saavutas arvestatava taseme alles 14.-15. sajand Teater tekib uutel alustel =Antiik hävinud =Lähtepunktiks jumalateenistus =Illustreeriti ja seletati jumalateenistuse sisu -Liturgiline draama =Kujunevad Piibli-ainelised näidendid ehk müsteeriumid Vanim on 12. sajandist ="Aadama ja Eeva mäng" Lihavõttepühade aegu =Ristilöömine ja ülestõusmine =Passioon e. Kannatusmäng 15. sajandi lõpul ilmusid ilmalikud näidendid =Sisu endiselt Piiblist Miraakel ehk ilmalik näidend =Ime =Pühakute ja Neitsi Maarja lood Keskaja lõpul olid moes moraliteed =Õpetlikud ja kasvatavad näidendid =Allegoorilised tegelased, nagu roosiromaanis
palju laulu ja tantsu. Lope Felix de Vega Carpiot (1562-1635) peetakse rahvaliku draama loojaks. Ta kirjutas väga palju näidendeid (arvatavasti üle 2000). Tema teostest kujunesid välja Hispaania teatri põhilised näidendiliigid, milledest populaarseimaks said põnevad ja lõbusad mõõga- ja mantlikomöödiad ("Koer heintel"). Peategelased olid julged ja hakkajad neiud, kes julgesid võidelda enda iseseisvuse ning tundevabaduse eest. Teise rühma moodustasid ajaloolised näidendid, mille sisuks oli hispaania rahva minevik. Kolmandaks rühmaks olid audraamad ("Sevilla täht"). Lope de Vega polnud eriti psühholoogiline kirjanik. Pedro Calderon de la Barca (1600-1681) loominguga saavutas Hispaania teater oma tipu ning vajus seejärel unustusse. Repertuaari kuulus ligi 200 lavateost ning esindatud olid kõik näidendiliigid. Tuntuimaks näidendiks on "Elu on Unenägu", mida on võrreldud Shakespeare'i "Hamletiga". Klassitsismis (17 saj
Hisp.Elutarkus ja moraliseeriv, harivad, õpetlikud. Näitavad elu erinevates aspektidest. Raske ehitusega- igas lauses uusmõte. Enesekindel- ühes lauses väidab üht ja ärgmises juba vastandab.Gracian piitsutab kibeda sarkasmiga kaasaja pahesid ja näitab oma kodumaa allakäiku. ühiskonna kriitilise mõtteviisiga! ,,Mis mõte on teadmisel, kui see pole kasutatav". Inimene vajab kogu aeg aina enam ja enam paremat. Calderon-dramaturg. hisp. Teatri tippaeg. ,,Nähtamatu daam" komöödia, ,,Armastusega ei naljatleta" Sünge meeleheide ja maailma eitamine iseloomustavad teda. Näitekirjanik. Laul ja tants põimusid näidendiga. ,,Armastus, au ja võim". 17. saj algus. Vaimulik. Ülistab sisemist vabadust. Moraliseerimine. Ei huvita ajaloofaktid. Vabadusiha, optimism, süzeed- tolleaegsete tuntud rahvaste elust, rahvaluulest, antiikmütoloogiast. Eesmärk: publikule meeldida ja neil naudingut pakkuda. Sageli kõrvutatud Shakespeare'iga, teatris laienes
Ratsionalism avaldus ka tollase filosoofia arengus René Descartes ,,Cogito, ergo sum" mõtlen, järelikult olen. . Kui barokis valitses kaos, siis klassitsismis on selgus ja korrapära; välditakse juhuslikkust ja segast . Toetudes antiigile töötati välja ranged reeglid, mida kunstiteos pidi järgima . Tõmmati selge piir kõrge ja madala vahele, nt. tragöödia kui kõrge zanr pidi puhastama ja õilistama, selles ei tohtinud olla midagi labast. Komöödia kui madalam zanr pidi olema õpetlik ja sisaldama labasusi . Draamas tehti normiks kolme ühtsuse põhimõte . Luules hinnati puhtaid riime ja ranget vormi. Kirjanduses oli klassitsism peasuund 17. sajandi Prantsusmaal. Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse (P. Corneille' ja J. Racine'i värsstragöödiad, Molière'i komöödiad). N. Boileau' "Luulekunstis" on kokku võetud klassitsismi põhimõtted: · rangelt lahus hoida kõrget ja madalat stiili, koomilist ja traagilist,
Oma esimese näidendi ,,Arutu" lavastas ta 1653. aastal. Elu viimasel poolteisel aastakümnel, viibides taas Pariisis, lõi Molière 30 lavateost. Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik.Pariisi naasis Molière'i trupp 1858. aastal. Pälvinud oma etendustega Louis XIV huvi, sai trupp loa esineda ka kuningalossis ning lühikese ajaga tõusis Molière Pariisi juhtivaks teatritegelaseks. Ta lõi uut laadi ansambliteatri, kus töötas autori, lavastaja, näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni surmani. Kui Molière astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna. Tolleaegne farss ei paistnud silma tõepäraste karakteritega, kogu koomika seisis intriigis ja situatsioonides. Molière'i varasematest naljamängudest võis juba leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk oli neiski intriigil ja elaval kõnel. Tema esimeses tõelises komöödias
Neid hakati kutsuma Müsteeriaks. Temaatikaks on piiblilood. Kaasaeg ja piiblilood on müsteeriumis koos, vanim on ,,Aadami mäng". Tegemist on Aadama ja Eeva pattu langemisega. Kostüümid olid ka palju rohkem välja arendatud. Näidendites oli endiselt sees Kurat. 13,14saj müsteeriumi korraldus õigus läks sumftidele. Etendused muutusid veel suurejoonelisemaks. Müsteeriumid saavutasid tipptaseme 15 saj. Temaatika: 1) piibli lood 2) kaasaeg 3) ajalugu. Lavastaja oli ka näidendites olemas. Lavastaja tegi publikule kokkuvõte, mis oli toimunud. Etendus võis kokku kesta terve nädala. 15saj moodustati müsteeriumite vennaskond, mis koondas erinevaid näitlejaid (tänapäeva mõistes proffesionaalid). Muutus etenduse koht, neid hakati mängima suurtes saalides ja lossides. Kirik ei sallinud vennalike lõbusid. 16saj keelustati müsteeriumid. Müsteeriumid ei olnud ainuke zanr. Oli olemas ka Miraakel (imelood piibli põhjal). Esimene miraakel oli hinge müümisest kuradile
Oli palju seletavaid, kirjeldavaid ja tagasivaatavaid monolooge. Teatris pidi olema 5 vaatust, mis jagati stseenideks ja piltideks. La Fontaine (1621-1695) oli Moliere'i sõber, kes alustas luuletajana (kirjutas armastusest, kuigi poleks pidanud), edasi kirjutas valme (tegelasteks loomad, mõistukõne, lõpus moraal). Loo jutustamine oli talle tähsam, kui moraal loo lõpus. "Rebane ja viinamarjad", "Rohutirts", "Valmid" (I- III, 1694). Valiti Prantsuse akadeemia auliikmeks. 17. pilet Moliere Elas 1622- 1695, tema kodaniku nimi oli Jean-Baptiste Poquelin. Tema isa oli tapetsiir (sisekujundaja) ja tahtis, et poeg ka selleks hakkaks. Moliere õppis jesuiitide kolleegiumis ja tegi advokaadi eksami ära. 1642 kohtub rändnäitleja Madeleine Bejartiga. Järgmisel aastal loobub ta tapetsiiri ametist ja kolib kodust ära ja hakkab Lõuna-Prantsusmaal koos selle näitetrupiga etendusi andma. Madeleinil sünnib tütar Amanda, aga laseb teda oma nooremaks õeks pidada
maiste rõõmude nautimisele üles kutsuma. Inglismaal ja prantsusmaal kutsuti neid veel goljaarideks. Kuulsaim kogu Lõuna-Saksamaalt pärit ,,Carmina Burana". · 13. sajandi prantsuse 2 suurteost: ,,Roosiromaan", ,,Rebaseromaan" (loomaeepos). Mõlemas sotsiaalne satiir, ühiskonnasuhete peegeldus, rahvatarkuste kogu, mõistuse propageerimine... Keskaegne draama · Võrreldes antiigiga teater ja draama algelisemad. Väikesed näidendid said alguse jumalateenistustest e liturgiast kirikus (seetõttu nimetatakse varast keskaegset draamat liturgiliseks). · 12. sajandil asi laienes kirikute ette või linnaplatsile, sest vaatajate huvi suurenes. · Rahvakeelsusele ladina keelest üleminek, vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud (käsitöölised). Edasi läks teatritegemine täielikult tsunftide kätte ja teemad muudkui ilmalikustusid. Üleminek rahvalikuks lõbustuseks.
et kreeklased võtsid sõna üle mingilt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (nii nimetatud rahvaetümoloogia). Aristoteles sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ditürambe laulvast koorist. Esialgselt oli ditüramb ülistuslaul veinijumal Dionysose auks. Tragöödia-etendused Kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste, suurte dionüüsiate kavva ja hiljem said tavapärasteks muudelgi pidustustel. Algul seisnesid etendused koori ja ühe näitleja dialoogis. Hiljem lisandus teine ja kolmaski näitleja, kuid koor säilitas siiski keskse osa. Roomas, hoolimata näitekirjanike püüetest piirdusid teatrietendused peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et sellised näitemängud haritumat ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkas osa autoreid kirjutama näidendeid ainult lugemiseks.
Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena. Pärast kuninga surma oli klassitsistlik teater suremas. Voltaire püüdis teatrit päästa kõikvõimalike reformidega. 1759. aastal hakati sisse viima muudatusi, Commedie Francaise ehitati suuremaks, kohtade arvu suurendati ning PUBLIK EEMALDATI LAVALT. Sisuliselt tähendas see reform lava eraldamist saalist, kahe autonoomse tsooni tekkimist.mänguruum iseseisvus ning nõudis suuremat tähelepanu. Lava oli nüüd nagu tühi ruum, mida näitleja ei olnud harjunud täitma.
Romanss keskendub dramaatilisele olukorrale. Romansis on palju metafoore, vähe tegelasi, tabav kõne. Hispaanias võeti romanss klassitsistliku draama üheks põhivärsivormiks, tänu millele olid romansid nii elujõulised. Antiigilembelises ja klassitsistlikus Euroopas unustati rahvaluule 200 aastaks. Romansid said Euroopa romantismis populaarseks. Keskaegne draama ja teater olid antiigiga võrreldes algelisemad. Keskaja algul olid väiksed näidendid, mis said alguse jumalateenistustest ehk kirikuliturgiast, mistõttu nimetatakse varajast keskaegset draamat liturgiliseks. 12.saj laienes draama kirikute ette või linnaplatsile, sest vaatajate huvi kasvas. Draama keel muutus: mindi üle rahvakeelsuselt ladina keelde. Vaimulike asemel hakkasid näitlema linnakodanikud käsitöölised, edasi läks teatritegemine tsunftidesse ja teemad ilmalikustusid. Näidenditest sai rahvalik lõbustus. Lavakujundus oli tinglik.
hunt- keskaadlik, eeslid, oinad- vaimulikud, kanad, kuked- lihtrahvas) ,,Rebaseromaan", ,,Roosiromaan" 7. Keskaegne draama sai alguse 6. sajandil, kõrgtase 14, 15 sajand, eeskuju antiigist, aga antiikdraama kiriku jaoks liiga patune, draama lähtepunktiks jumalateenistus (et seletada ladinakeelset jumalateenistust)- · Liturgiline draama (ladinakeelne) näiteks jõulude ajal. · Kujunevad Piibli-ainelised näidendid ehk müsteeriumid nt ,,Aadama mäng". · Ka ilmalikud müsteeriumid nt trooja sõjast. · ,,Orleans'i piiramine" Jeanne d'Arc · Miraaklid- ilmalikumad näiendid Neitsi Maarja ja teiste pühakute imetegudest. · Moraliteet- õpetlik näidend allegooriliste tegelastega, nt isikuomadused ongi tegelased · Farss- jäme, koomiline näidend, sisuks linnaelanike juhtumid ,,Isand Panthelinient", sellest arenes hiljem commedia dell' arte
(Petrarca, Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe). Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on põhiliselt mõeldud laval esitamiseks, va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel. Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama
Euripidese puhul tunded rebivad inimese tükkideks individualiseeritud karakter. Tema puhul omane draakon kui sümbol sümboliseeris ürgse tumeda jõu esindajat ning Euripidesel võidab draakon. Toob vaatajani stiihia inimese sees kire. Tema tegelaste seas ka palju naiskangelasi/-tegelasi. Kreeka tragöödia tegeles alati globaalsete seaduspärasustega. Euripides hülgas selle seaduspära inimesi ja jumalaid juhtis tema puhul pime kirg/juhus. Seal, kus astub mängu juhus, algab komöödia. Euripidese puhul alustatakse intriigi, kuna jumalad on isekad. 4.sajand kui komöödiasajand sai Euripideselt päranduseks karakterid, juhused ja intriigid. Intriig kui kellegi tahtmise (mitte seaduspärasuse) poolt juhitav sündmus. Puudub absoluutne norm (tegelased võivad sündmusi enda kasuks pöörata). Hippolytos: Hippolytos (428 eKr) on Ateena kuninga Theseuse poeg, kelle isa abikaasa on Phaedra. Hippolytost ei huvita mitte naised, vaid jaht (kummardas Artemist). Aphoridet see asjaolu
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm. DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks: - tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus”, „Hamlet”, „Othello”, „Macbeth”, „Faust”, „Libahunt”, „Juudit”); - komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („Kirsiaed”, „Suveöö unenägu”, „Kajakas”, „Pisuhänd”, „Vigased pruudid”); - draama – tõsise sisuga näidend, aga lõpp võib olla õnnelik („Onu Vanja”, „Tabamata ime”, „Kuningal on külm”). Tragikomöödia – draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente. Farss – jant.
· Monoodiline stiil Ühehäälne laulmine akordilise saatega. · Basso continuo Meloodiat toetav harmooniasaade ehk generaalbass ehk nummerdatud bass kuulus lahutamatult kõikvõimalike vokaal- ja instrumentaalkoosseisude juurde. B.c-sse kuulub vähemalt 2 pilli bass ja harmoonia pill. · Intermeedium Koomiline pala kahe vaatuse vahel (18. saj. opera serias). Reeglina esitasid seda 2 lauljat ja 1 vaikiv näitleja. · Pastoraal 1690. lõpul intermeediumilaadsed antiigikarjuseainelised lavateosed. Pastore = it. k. karjus. · Dramma per musica It. k. muusikaline draama. Mõiste võeti kasutusele 17. saj. paljude libretistide poolt, et iseloomustada dramaatilise ja tõsise sisuga tekste, millele oodati, et heliloojad kirjutavad muusika. Terminit kasutatakse laialdaselt 18. saj. itaalia ooperi iseloomustamiseks. Hiljem vahetas mõiste välja opera seria.
lõpeb puändiga. (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton) Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse heroiliste eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" juurde. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on "Vanem Edda". DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; Komöödia lõbusasisuline draamateos; Draama tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss jant; Teater (estraad, muusikal jne) Esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784, loojax A.v.Kotzebue. Trt-s oli teatrietendused keelatud alates 1812.st, kuna kardeti väljaastumisi.
Teoses on näiteks veel lõvi (kuningas), eesel ja oinas (vaimulikud). Mitte alati ei kiida ta peategelase taibukust, vaid mõnikord satub ta ka pilkealuseks, sest teda kavaldavad väikesed loomad üle. 10. Keskaegne draama Kõik kasvab välja kirikust. Liturgia ehk jumalateenistus. Rolli osatäitjad olid esialgu vaimulikud. Tegevus toimus kirikus, altari vahetus ümbruses. Abivahendeid oli vähe. Hiljem läks näitlemine käsitööliste kätte. 12. sajandil on juba uued näidendid – müsteeriumid (ladina k – teenistus). Tuntuim müsteerium on „Aadama mäng“ , kajastab Aadama ja Eeva patutegemist. Madu kasutab ära naise psühholoogiat, ahvatleb, meelitab teda õuna maitsma. Aadam on pika taibuga ja temast räägitakse vähe. Madu meelitas teda sellega, et ta saaks nii iseseisvust juurde ja ta pole kehvem kui meessugu. Kahte tüüpi lavad. Simultaanlavadel mängitakse mitmes kohas laval korraga (linn, küla, kirik, põrgu)
Sõna eepika päritolu on seostatav vanakreeka eeposte "Iliase" ja "Odüsseiaga". Dramaatika Draama kreeka k `tegevus'. Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; komöödia lõbusasisuline draamateos; draama tõsise sisuga näidend; tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; farss jant. 2. Ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) ehk Vonnegut 3. S.Oksanen ,,Puhastus" Pilet 2 1. Antiikkirjanduse mõiste Antiikirjanduse mõiste- Vana-Kreeka ja Vana-Rooma orjandusliku ühiskonna kirjandus. Hõlmab ajavahemikku I aastatuhat. 5 saj eKr- 6. saj pKr
Kooli õpetaja. Pesitses Lümandas. Kirjutas rannarahva olustikuromaane. "Pidalitõbi" e leepra. Aadu Hint - "Pidalitõbi" e. leepra.(1938(9)), "Vatkutõbilas", Peateos "Tuuline rand"(1- 4 osa. 1951 - 56). See romaan kajastab väga pikka aega 1905 - 1930. pärit Kuusnõmme kandist. Suri 1980 - ndatel. "Tuuline rand" sai 1965a ENSV Rahvakirjaniku tiitli. Juhan Smuul - Muhust pärit. Kirjutas näidendeid, luuletusi, reisikirju, novelle, jutte, olukirjeldusi, poeeme. Näidendid: "Lea" - usklik laps, algul usub jumalat, hiljem salgab, kuna ei leia teda. "Kihnu Jõnn e Metskapten," "Lesk"(1960). Reisikirju: "Jäine raamat" (1959) Leenini preemia. Proosa: "Muhu monoloogid," kogumik "Kirjad sõgedate külast"(1950), olukirjeldus. Oma loomingut alustab Smuul luuletajana "Karm noorus" (1946), "Mälestus isast." Poeem: "Staalinile" Aira Kaal - Pöide kandist. Ta suri 1980- algul kirjutas memuaare: "Kodunurga laastud." Paar reisikirja: kogu "Kui saaks seda imet vaadata."
Aristophanes; (Roomas) Plautus, Terentius. Antiikaja ning tänapäeva teater ja teatri külastaja. Teater on koht teatrietenduste andmiseks. Nii on olnud juba mitmeid sajandeid. Teatrietendusi esitatakse nii teatrihoonetes, kultuurimajades, kui ka tänavatel. Vanakreeka näitlejad olid ainult mehed, neid oli laval alati kolm ja nad pidid mängima ka naiste osi. Näitlejad võisid olla ainult vabad kreeklased. Teatri keskmes oli koori ja näitleja vaheline dialoog. Koor koosnes 12-25 inimesest. Koori ülesandeks oli selgitada ja kommenteerida laval toimuvat. Teatri peamised zanrid olid tragöödia, komöödia ja saatürdraama.Teatri etendused toimusid ainult paar korda aastas. Kogu rahvas läks selpäeval teatrisse. Teatri pääse oli tasuline ja vaestele anti ka toetust teatripileti ostuks. Etendused kestsid hommikust õhtuni. Etendusel söödi ja joodi, kuna see oli ikkagi pidustus. Teatrietendused toimusid linnapeal, kus oli
kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala aux lauldav kiidulaul) koorist eraldub eeslaulja, kes deklameerib (eeslauljakoori kordamööda laulminealgeline dialoog). Etendati jumala sündi, kannatusi, surma, ülestõusmist. Hiljem lisanduvad müütide lood. Kreekas tekib 2 näideniliiki: tragöödia ja komöödia. Tragöödia lõpus pidi olema saatiirdraama, mis pidi pärast kurba näidendit inimestel tuju heaks tegema. Teater oma mütoloogilisema sisuga tekkis 6 saj. eKr.. Esimene dateeritud etendus toimus 534. eKr kirjanik Thespise poolt toob sisse esimese näitleja. Ehitist, kus etendusi esitati, nim. amfiteater: keskel oli orkestra (lava, koor asus sellel, kuni 24 m diameetriga), selle taga olid
Selleks, et asja raskemaks teha, saatis Hera suure vähi, kes Heraklest võitluse ajal kannast näpistas. Loomulikult lõi Herakles ka vähi maha. Kreeklased uskusid, et järve põhjas oli pääs allmaailma ja et hüdra on selle valvur. Ent pärast hüdra tapmist ei saanud Lerna kuulsaks kohana, kust allmaailma pääseb. näitlejad olid ainult mehed, neid oli laval alati kolm ja nad pidid mängima ka naiste osi. Näitlejad võisid olla ainult vabad kreeklased. Teatri keskmes oli koori ja näitleja vaheline dialoog. Koor koosnes 12-25 inimesest. Koori ülesandeks oli selgitada ja kommenteerida laval toimuvat. Teatri peamised zanrid olid tragöödia, komöödia ja saatürdraama.Teatri etendused toimusid ainult paar korda aastas. Kogu rahvas läks selpäeval teatrisse. Teatri pääse oli tasuline ja vaestele anti ka toetust teatripileti ostuks. Etendused kestsid hommikust õhtuni. Etendusel söödi ja joodi, kuna see oli ikkagi pidustus
Kooli õpetaja. Pesitses Lümandas. Kirjutas rannarahva olustikuromaane. "Pidalitõbi" e leepra. Aadu Hint - "Pidalitõbi" e. leepra.(1938(9)), "Vatkutõbilas", Peateos "Tuuline rand"(1- 4 osa. 1951 - 56). See romaan kajastab väga pikka aega 1905 - 1930. pärit Kuusnõmme kandist. Suri 1980 - ndatel. "Tuuline rand" sai 1965a ENSV Rahvakirjaniku tiitli. Juhan Smuul - Muhust pärit. Kirjutas näidendeid, luuletusi, reisikirju, novelle, jutte, olukirjeldusi, poeeme. Näidendid: "Lea" - usklik laps, algul usub jumalat, hiljem salgab, kuna ei leia teda. "Kihnu Jõnn e Metskapten," "Lesk"(1960). Reisikirju: "Jäine raamat" (1959) Leenini preemia. Proosa: "Muhu monoloogid," kogumik "Kirjad sõgedate külast"(1950), olukirjeldus. Oma loomingut alustab Smuul luuletajana "Karm noorus" (1946), "Mälestus isast." Poeem: "Staalinile" Aira Kaal - Pöide kandist. Ta suri 1980- algul kirjutas memuaare: "Kodunurga laastud." Paar reisikirja: kogu "Kui saaks seda imet vaadata."
Valmisid romantiline ajalooline jutustus "Maimu", rida külajutte ja näidendeid. Nendes ilmnes autori võime tõepäraselt kujutada Mulgimaa külaelust nähtud inimtüüpe ja olusuhteid, samuti tema tähelepanu varandusliku ebavõrdsuse probleemile. Realistina näitas Kitzberg suurtalunike ülbust ja kehvade inimeste kõrvalesurutust, kuid autori üldine suhtumine oli seejuures lepitada püüdev või idüllilis-humoristlik. · Kitzbergi esimesed näidendid said ainet maaelust ja olid enamasti vähenõudlikud naljamängud. Sellele osutavad ka nende pealkirjad ja teemad: karskussisuline "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894), kaasavara ihkavate meeste halenaljakas kosjaskäigu kirjeldus "Kosjasõit" (algvariant 1890. aastail), näidendiks sai "Rätsep Õhk" (1903). · Kitzbergi peateosed on draamad "Tuulte pöörises" (1906) ja "Kauka jumal" (1915) ning tragöödia "Libahunt" (1912). · ,,Tuulte pöörises"- avati 13
Müsteeriumi!» ümiseti tumedalt. Rahulolematus kasvas. Rahva kohal hõljus ähvardav pilv, mis esialgu ainult tasa kõmises. Jehan du Moulin meelitas sellest välja esimese sädeme. «Müsteeriumi, käigu kus kurat kõik flaamlased!» karjus ta kõigest kõrist, ise ussina kapiteeli ümber keerdudes. Rahvas plaksutas käsi. «Andke müsteeriumi,» kordas rahvas, «ja Flandria käigu kus kurat!» 9 «Meil on vaja müsteeriumi ja otsemaid,» hüüdis skolaar. «Ehk muidu me poome paleefoogti komöödia ja moralitee asemel üles.» 18 «Hästi öeldud,» kisas rahvas, «poome kõigepealt tema seersandid üles.» Järgnes suur heakskiidukisa. Vaesed seersandid kahvatasid ja vaatasid üksteisele otsa. Mass hakkas nende poole liikuma ja nad nägid juba, kuidas nõrk puust balustraad, mis neid rahvast lahutas, surve mõjul kõikuma lööb ja järele annab. Silmapilk oli kriitiline. «Maha! Maha!» hüüti igast küljest.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
