Moliere - referaat (1)

Sisukord

• Elulugu
  

• Looming
  

• Näidendid
  

• Kasutatud kirjandus
  

Elulugu
Moliere , kodanikunimega Jean-Bapiste Poquelin, oli prantsuse näitekirjanik, lavastaja ning ka näitleja. Ta sündis 15. jaanuaril 1622. aastal. Ta oli jõuka õukonna käsitöömeistri poeg. Ta õppis viis aastat Clermonti jesuiitide kolleegiumis, kus ta sai algteadmised ladina keelest, matemaatikast , füüsikast ja keemiast. Jesuiitide kolleegiumist sai ta hea seltskondliku kasvatuse, õppides tantsima ja vehklema. Kolleegiumiajal algas ühtlasi Moliere’i lähem tutvus teatriga, nimelt koolis etendati sageli tragöödiaid ja balletimänge. 1640. aastal asus ta õppima õigusteadust ning tegi ka Orleans’i ülikoolis advokaadieksami, ent loobus juristikarjöörist ja õukonnaameteist. Teda oli rohkem huvitunud teatrist ja kaasaegsest prantsuse kirjandusest. Kirjanduse kõrval mõjutasid teda ka Pariisi tänavatel etendusi andvad komödiandid, kes esitasid rahvalikke jante. 1643. aastal asutas ta näitetrupi L´Illustre Théâtre ning võttis endale lavanimseks Moliere. Paraku ei saatnud aga teatrit edu ning teater tuli sulgeda ja Moliere pandi võlavanglasse. Vanglast sai ta vabaks 1645. aastal ning siirdus rändtrupiga Lõuna-Prantsusmaale, kus nad randasid mööda külasid ja linnu ringi, mängides improviseeritud farsse commedia dell ’ arte stiilis. Lõuna-Prantsusmaal ringi rännates õppis ta tundma eri seisusi, rahva tavasid ja kombeid. Tänu oma andekusele ja kõrgele haritusele tõusis ta peagi trupi eesnäitlejaks. Kirjanikuna alustas itaalia farsside ümbertöötamisega, sest näitetrupil oli vaja etendusteks uut ja sisukamat repertuaari. Hiljem asus looma juba algupäraseid näidendeid. Oma esimese näidendi „ Arutu ” lavastas ta 1653. aastal. 1658 . aastal esines trupp Pariisis, kus ta võitis Louis XIV poolehoiu ning sai loa mängida oma trupiga kuningalossis. Lühikese ajaga tõusis ta Pariisi juhtivaks teatritegelaseks. Ta lõi uut laadi ansambliteatri, kus ta töötas autori, lavastaja, näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni surmani. 1659. aastal sai ta hakkama pretsioosset kirjandust ja aadlisalongide silmakirjatsemist pilkava farsiga „Naeruväärsed eputised ”. Oma järgmiste komöödiate julge satiiriga vihastas ta vanameelsed ja vaimulikud aga põhjalikult välja. Õnneks kindlustasid õukonnaetendused talle kuninga Louis XIV jätkuva poolehoiu, milleta poleks ta saanud lavale tuua kõiki oma julgeid komöödiaid. Sellegipoolest kulus tal ligi viis aastat enne, kui ta sai 1664 . aastal loa lavastada oma kuulsaim näidend „ Tartuffe ”. Elu viimasel pooleteisel aastakümnel lõi Moliere 30 lavateost. Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik. Ta suri 17. veebruaril 1673. aastal. Kirik keelas sellel ajal näitlejate matmise pühitsetud mulda. Louis XIV käsul maeti Moliere siiski St. –Jospehi kalmistule. Molière elukäik, tohutu elu- ja teatrikogemus ning mitmekülgne looming tegid temast maailma universaalseima teatrimehe, kes avaldas mõju kogu Euroopa lavakunstile, aidates seega kujundada uusaja teatri palet. Kahtlemata on olnud Moliere’ist paremaid näitlejaid, lavastajaid, draamakirjanikke, näitkunstiõpetajaid, teatrikriitikuid, kuid mitte ühes isikus .
Looming
Moliere naeruvääristas oma komöödiates üldinimlikke ja sotsiaalseid pahesid. Moliere’i köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus silmakirjalikkuse, peenutsemise ja eputamise asemel. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Samas pidi Moliere arvestama kuninga maitset , mistõttu on teda nimetatud orjastatud geeniuseks. Moliere pidas oma loomingu põhieesmärgiks ajastu pahede väljanaermine ja ta arvas , et selleks kõige sobilikum on komöödia koos köitvate õpetustega. Ta ütles, et komöödia ilma õpetusteta oleks lihtsalt irvitamine. Moliere tõdes, et karakter polnud tähtis, sest vaataja ei tohtinud näitlejas ära tunda oma teisikut. Karakter pidid olema koondkuju sadadest inimloomustest kokku. Mille tõttu olid paljud tema tegelased ühekülgsed ja mitte arenevad. Moliere arvates oli armasutus, kui moraalne tunne, väga oluline, sest seepärast ei ole võimalik armastuses valetada ja silmakirjatseda. Sellel ajal kui Moliere elas ei olnud tähtis siiras tunnete avaldamine vaid tunnetega mängimine, mis on ka tema loomingus väga tähtsaks teemaks. Moliere lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused , sest Moliere oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole oli ilmne, ehkki ta klassitsistlikud tegelased jäid paratamatult samuti üsna ühekülgseks ja staatiliseks. Moliere tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest hindas kõrgelt komöödia ühiskondklikku rolli: „... teatril on suur võime pahesid parandada. Me anname pahedele raske löögi, kui esitame nad üldiseks naeruks. Noomitusi talutakse kergesti, muid pilget mitte.“ Moliere’i eluajal toimus teatris palju muudatusi. Üks tähtsamaid oli üleminek mitme tegevuskohaga lavalt üheleainsale tegevuspaigale, et säilitada tragöödias nõutavat kohaühtsust. Komöödiasse võeti see põhimõte üle ilmselt commedia dell’arte mõjul, kuna rändtrupid olid sunnitud lavakujundust lihtsustama. Moliere aga kasutas oma lavastustes juba ka maalitud dekoratsioone ja keerukaid mehhanisme.
Klassitsismi suurima komödiandi loomingu teaduslikku uurimist raskendab asjaolu, et tema käsikirju pole säilinud. On vaid legend nende ootamatu päevavalgele tuleku ja taas kaotsimineku kohta. Kord ilmunud Pariisi tänavaile keegi külamees hobuse ja vankriga, milles olnud kuhi koltunud pabereid. Mees peatunud mingi ametiasutuse ees ja pakkunud Moliere’i käsikirju. Kohusetundlikud ametnikud juhatanud ta õigemasse kohta, sealt saadetud ta veel õigemasse kohta, sealt saadetud ta veel õigemasse ja nii edasi, kuni lõpuks kadunud vanamees jäljetult. Peale selle, et Moliere’ist pole ühtki ta oma käega kirjapandud teksti, puuduvad ka tema kaasaegsete artiklid ja hinnangud – otseselt kaasajal ei kirjutatud Moliere’i kohta peaaegu midagi, kui mitte arvestada suurt hulka laimukirju. Igatahes ei saa Moliere’ile läheneda puhtkirjandusliku mõõdupuuga, vaid tuleb lähtuda sellest, et ta oli kõigepealt näitleja, kellele tollase teatri raamid kitsaks jäid ja kes lõi ajastule vastava uue teatri. Kirjanikuks sai ta eeskätt seepärast, et teatril oli vaja uut repertuaari.
Moliere loomingust on säilinud 32 näidendit. Neid näidendeid mängitakse tänapäevani.
Näidendid

• „Arutu” (1653)
  
• „Tuulepea” (1655)
  
• „Armutusk” (1656)
  
• „Naeruväärsed eputised” (1659)
  
• „Meeste kool” (1661)
  
• „Naiste kool” (1662)
  
• „ Versailles ’ improvisatsioon” (1663)
  
• „Tartuffe” (1664)
  
• „Don Juan ” ( 1665)
  
• „ Misantroop ” (1666)
  
• „Arst vastu tahtmist” (1666)
  
• „ Ihnus ” ( 1668 )
  
• „Georg Dandin” (1668)
  
• „Amphitryon” (1668)
  
• „Kodanlasest aadlimees” (1670)
  
• „Scapini kelmused” (1671)
  
• „Õpetatud naised” (1672)
  
• „ Ebahaige ” (1673)
  

Kasutatud kirjandus

• Eesti Entsüklopeedia 6. köide
  
• http://et.wikipedia.org
  
• 10. klassi kirjanduse õpik
  
• Pildid võetud www.google.com -st