Essee Mina kui erivajadusega õpilase õpetaja Erivajadusega lapseks loetakse neid lapsi, kes erinevad oma eakaaslastest vaimsete või füüsiliste omaduste poolest. On olemas erinevaid erivajaduslike liike: kuulmispuuded, nägemispuuded, vaimupuuded, kõnepuuded, kehapuuded, spetsiifilised arenguhäired, emotsionaalsed ja käitumishäired, andekus. Kui erivajadused ilmnevad enne kooli, nimetatakse neid arengulisteks erivajadusteks, koolieas aga hariduslikeks erivajadusteks. Tänapäeval räägitakse üha enam kaasavast haridusest, mis tähendab, et erivajadusega lapsed sobitatakse tavalasteasutustesse. Kaasaval haridusel on omad head ja vead, sest ühest küljest, kui erivajadusega lapsed saavad osa tavaelust võib nende areng kiiremaks muutuda ning
Tallinna Ülikool Sotsiaaltöö Instituut Kristine Niit HEV KOORDINAATORI ROLL Referaat Tallinn 2014 1 Sissejuhatus Igas koolis ja klassis on väga erinevaid lapsi mõni on nutikam ja teine vähem, mõni on kiirem ja teine aeglasem, mõne lapse pere toetab õppimist ja teise lapse pere pigem takistab. Lähtuvalt kaasava hariduse ideoloogiast ei ole tänapäeval kvaliteetse haridus andmist enam võimalik ette kujutada tugiteenuseid rakendamata. 2010. aasta septembrist kehtima hakanud põhikooli ja gümnaasiumiseadusega on koolides kohustuslikus korras määratud inimene, kelle ülesandeks on koordineerida hariduslike erivajadustega õpilaste õpet - HEV koordinaator. Põhjus, miks sellise nimetusega ülesannete täitja peaks eksisteerima peitub ilmselt selles, et üha sagedamini ilmneb õpilastel erinevaid hariduslikke erivajadusi ning on
Mina haridusliku erivajadusega õpilase õpetajana. Haridusliku erivajaduse all mõistetakse vajadust teha muudatusi või kohandusi kooli õppekavas, rühma töökavas või õpikeskkonnas (õppevorm, õpperuumid, õppevahendid, meetodid, suhtluskeel, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid, vajadusel tugipersonal). Nii tagatakse kõigile võimalus maksimaalseks osalemiseks õppeprotsessis ja individuaalseks arenguks. Haridusliku erivajadusega õpilased võivad olla nii puudega, õpiraskustega, aga ka andekad või mingitel muudel põhjustel õpikeskkonna kohandamist vajavad lapsed ja noored. Minul kahjuks puuduvad kogemused ja kokkupuuted erivajadusega lastega. Kuid minul kui tulevasel õpetajal on väga suur roll haridusliku erivajadusega laste kasvatamisel ja õpetamisel. Neid lapsi tuleb märgata ja ära tunda, aidata ja suunata. Igale haridusliku erivajadusega lapsele tuleb pöörata tähelepanu.
.............................. 4 Andeka lapse tunnused...............................................................................................7 1.2 Andekuse diagnoosimine.................................................................................. 11 1.21 Andekuse diagnoosimise meetodite liigid....................................................12 2.Andeka lapse arendamine..........................................................................................15 Haridusliku erivajadusega õpilase õppekorralduse erisused ................................... 15 § 46. Haridusliku erivajadusega õpilane.............................................................. 15 § 47. Haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamine................................15 § 48. Kooli otsusel rakendatavad meetmed haridusliku erivajadusega õpilase arengu toetamiseks.....................................................................................
Tänapäeval räägitakse üha enam kaasavast haridusest. See tähendab, et erivajadusega lapsed sobitatakse tavalasteasutustesse. See võimaldab erivajadusega last integreerida ühiskonda. Nad saavad osa tavaelust ning mõningatel juhtudel on tänu sellele nende areng kiirem. Tervetele lastele annab selline sobitus kogemuse suhtlemiseks endast erinevatega. Õpetajal tavalasteasutuses on suhteliselt raske toime tulla erivajadusega lapsega, kui tal puudub eripedagoogiline haridus või ta pole läbinud vastavaid koolitusi. Kuigi kõik lapsed võivad olla ettearvamatud, on erivajadustega laste puhul ootamatu käitumine tõenäolisem. Need teadmised ja oskused, mis aitavad maha rahustada tavalast ei pruugi toimida intellektipuudega lapse puhul. Suured erinevused on ka nende õpetamisel. Lihtsam on sobitada kergema puudega lapsi. Kerge ja mõõduka vaimse alaarenguga, kuulmislangusega, nägemis-ja kõnepuudega lastele on mõeldav sobituskasvatus
Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS) on hariduslikud erivajadused alushariduses klassifitseeritud järgnevalt: kehapuue, kõnepuue, liitpuue, nägemispuue, kuulmispuue, vaimupuue, pervasiivne arenguhäire; alusharidusasutuses määratakse ka järgnevad erivajadused: uusimmigrant (Eestis alla 3 aasta elanud laps, ema- või kodukeel on õppekeelest erinev), terviseprobleemid, logopeedi tugiteenust vajav laps ning eriandekus (Haridus- ja Teadusministeerium, 2009). Vaughn ja Fuchs (2003) leiavad, et haridusliku erivajaduse identifitseerimine on raske tulenevalt nende suurest mitmekesisusest, näiteks on akadeemiliste hariduslike erivajaduste identifitseerimiseks kasutatavad mitme osalised intelligentsus testid, kus hinnatakse eraldi teemasid alates suulisest eneseväljendusest ja kuulamisest ning kirjalikust eneseväljendusest kuni matemaatiliste oskusteni. Võimetekohase hariduse kättesaadavus erivajadustega lastele on probleem, mis saab alguse juba enne kooli ning võimendub kooli eas
Erivajadusega õpilane ja kaasav haridus Mis on kaasav haridus? Kaasava hariduse praktika põhineb filosoofial, mis käsitleb erisusi, võimeid ja vajadusi loomulikena ning annab võimaluse õppimiseks ja arenguks kõikidele ning väärtustab sealjuures iga kogukonna liikme rolli. Kaasavad koolid eeldavad, et kõik õpilased õpivad koos. Õpilaste erinevaid vajadusi nähakse kui suurepärast võimalust arendada õpetamise ja õppimise käsitusi, et saavutada kõikide õpilaste suurepäraseid saavutusi.
juttu järgmises peatükis. Suhtumine kuulmislangusesse 9 Kuulmislangusega lapsed tavakoolis Integratsioon tähendab hariduskontekstis kasutusele võetud abinõusid, mis kindlustavad erivajadustega õpilastele takistusteta juurdepääsu üldharidusele, koos vajaliku abi ja toetusega. Kaasav haridus pakub lastele võrdseid võimalusi. See on vanemate vabadus valida oma laste jaoks paim (Erivajadustega..., 199?). 2006. aasta Riigikontrolli auditiaruandest (2006) selgub, et tavakoolis käis 2005/2006. õppeaastal teadaolevalt 1842 kuulmislangusega õpilast. Neist 11 käis tavakooli eriklassis ja 1831 tavakooli tavaklassis. SA TÜ Kliinikum Kõrvakliinikumi kuulmise ja kõnestamise osakonna sotsiaaltöötaja Mari Reilsoni (2005) andmeil oli 2004. aasta seisuga kuulmislangusega laste arv
Tähtis on, kuidas lapsevanem suhtub kõrvalseisjate püüdlustele nende tähelepanu juhtida oma lapse erivajadustesse. Oluline on lapsevanemat toetada, nõustada ja mõista selles olukorras. http://www.teatoimeta.ee/Erivajadusega_laps_lasteaias_680.htm d. Andekas laps lasteaias ja individuaalsed tegevused eriandekatele. Andekuse komponentide ja andekate laste eripärade tundmine aitab meil neid andeid paremini avastada. Tavaliselt märgatakse lapse andekust lihtsalt last jälgides. Igale lapsele tuleb läheneda individuaalselt. Andekatele lastele soovitatakse tegevusi, mis arendaksid leidlikust, loovust, mälu. Hea kõneoskuse arendamise eesmärgil tähtsustatakse pidevat suhtlemist lastega. Heaks arendajaks peetakse praktilisi käelisi tegevusi.
2 SISSEJUHATUS Suurbritannias peetakse haridust väga tähtsaks, seal on umbes 30 000 riigikooli ja 2000 erakooli. Briti seadused kohustavad kõiki lapsi haridust saama seni kuni nad on 16 aastased. Haridus on kohustuslik, kuid koolis käimine mitte, mis tähendab et õpilased ei pea koolis haridust omandama vaid võivad õppida ka koduõppe meetodil. Haridus on tasuta kõigile lastele vanuses 5 kuni 18. Umbes 93 % Inglismaa õpilaste haridusest rahastatakse avalikest vahenditest, samas 6 % õpilastest käib erakoolides, mille rahastamine toimub lapsevanemate poolt. Referaadis anname ülevaate põhiliselt Inglismaa eriharidussüsteemist, seda kahel põhjusel, esiteks Inglismaa on Suurbritannia üks suurimaid haldusüksuseid, teiseks Walesi, Sotimaa ja Põhja-Iirimaa eriharidussüsteemid on siiski üldjoontes sarnased. Meie töö on jaotatud neljaks
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 2. Põhikool ja gümnaasium ning nende tegutsemise vormid (4) Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Riik tagab koolide asutamise ja pidamise nägemis-, kuulmis- ja kõnepuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele esineb täiendav hariduslik erivajadus, liitpuudega õpilastele, intellektipuudega õpilastele, tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. § 9. Koolikohustus (3) Koolikohustuslik isik, kes terviseseisundist tulenevalt ei ole koolikohustuslikku ikka jõudes saavutanud õpingute alustamiseks vajalikku koolivalmidust, võib nõustamiskomisjoni soovitusel asuda koolikohustust täitma ühe õppeaasta võrra hiljem. Koolikohustuse täitmise
Mina erivajadusega õpilase õpetajana Erivajadusega lapsesse peaks igaüks meist suhtuma nii, et kõigepealt on inimene ja seejärel alles erivajadus või puue. Tänapäeval mõistetakse erivajadusena väga laia spetsiifiliste vajaduste ringi. Erivajadus on kõik see, mis tingib vajaduse muuta või kohandada keskkonda, et laps saaks oma arengupotensiaalile vastavalt tegutseda. Kui erivajadused ilmnevad enne kooli, nimetatakse neid arengulisteks erivajadusteks, koolieas aga hariduslikeks erivajadusteks. Erivajaduste tekkepõhjustes kombineeruvad pärilikud eeldused keskkonna mõjudega, põimumine võib toimuda soodsas ja ebasoodsas mõttes. Erivajaduste liigid on tekkepõhjustest ja avaldumise eripärast sõltuvalt
• ühest kasvukeskkonnast teise ülemineku toetamine (Shonkoff , Meisels 1990). Riigi tasandil puutuvad erivajadustega laste arengu toetamisel enam kokku sotsiaalministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi haldusalad. Nii koostavad rehabilitatsioonimeeskonnad üle Eesti erivajadustega lastele isiklikke rehabilitatsiooniplaane. Protsessi algatajaks on perearst, lapse arengu mitmekülgse hindamise viivad läbi spetsialistid: sotsiaaltöötaja, logopeed või eripedagoog, tegevus terapeut, füsioterapeut, psühholoog, eriarst ja meditsiiniõde. Hindamise tulemusena määratakse lapse puude raskusaste (kerge, keskmine, raske, sügav) vastavalt sellele, kui sageli laps lisaabi vajab. Puude raskusastme alusel makstakse perele rahalist toetust. Samuti koostatakse ülevaade lapse arenguks vajalikest teenustest ning kasvukeskkonna tingimustest. Rehabilitatsioonimeeskonna
arengulisteks erivajadusteks, koolieas aga hariduslikeks erivajadusteks. Erivajaduste tekkepõhjustes kombineeruvad pärilikud eeldused keskkonna mõjudega, põimumine võib toimuda soodsas või ebasoodsas mõttes. Sõltuvalt tekkepõhjustest ja eripärast on laste arenguliste erivajaduse määratlemise aluseks kuulmis-, nägemis-, kõne-, keha- ja intellektipuuded, spetsiifilised arenguhäired, emotsionaalsed ja käitumishäired ning andekus. Üksnes andekuse puhul on tegemist arengut soodustava kombinatsiooniga: soodsad pärilikud eeldused arenevad arengut stimuleerivas keskkonnas edasi. Ülejäänud erivajadustega laste puhul on tegemist arengukahjustustega, millele võib lisanduda nii keskkonna ebasoodne kui ka soodne mõju. Erivajaduste ühe alusena tuuakse tänapäeval välja ka pervasiivsed arenguhäired. Kui korraga esineb organismi mitme funktsiooni kahjustus, räägitakse liitpuudest. Eesti keelest erineva emakeelega
õppimise jõukohastamiseks. Hariduslik erivajaduse (edaspidi lühend HEV) on mõeldud vajadust teha muudatusi või kohandusi õppekavas, rühmade töökavas või õpikeskkonnas (õppevorm, õpperuumid, õppevahendid, meetodid, suhtluskeel, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid, vajadusel tugipersonal), et tagada kõigile õppuritele võimalus maksimaalseks osalemiseks õppeprotsessis ja individuaalseks arenguks. Haridusliku erivajadusega õpilased võivad olla nii puudega, õpiraskustega, aga ka andekad või mingitel muudel põhjustel õpikeskkonna kohandamist vajavad lapsed ja noored. Lühidalt on hariduslik erivajadus: * eriline andekus, * õpi- või käitumisraskus, * terviserike, puue * või ka pikemaaegne õppetööst eemalviibimine * mis toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õpikeskkonnas (õppevahendid, meetodid, õpperuumid, suhtluskeel) või vastava rühmaga töötamiseks töökavas
neile spetsiaalselt kohandamata õpikeskkonnas. Erivajadusega laps on: füüsilise puudega laps, vaimse puudega laps, kõnepuude või – häiretega laps, psüühiliste või käitumuslike häiretega laps, füüsilise või vaimse arengupeetusega laps, suhtlemisraskustega laps, sagedaste tervisehäiretega laps, andekas laps, erineva keelelise ja kultuurilise taustaga laps. [2] Erivajadusse peaks suhtuma nii, et esmalt on inimene ja seejärel erivajadus. Erivajadus ei ole haigus vaid seisund. Lapse jaoks on kõige tähtsam õppida elama sellisena, nagu ta on, seega me peame õpetama last tema erivajadusega kohanema, olgu see siis vaimu-, keha- või kõnepuue, aktiivsus- või tähelepanuhäire, eriline anne vm. [5] Psüühiliste või käitumuslike häiretega laps. Käitumisprobleemidega isikute grupp on piisavalt lai ja seda saab vaadelda omakorda eraldi alagruppidena või ühtse sotsiaal- käitumuslike arengu erisustega inimeste grupina. Selles
kahes õppeaines. Nagu näha, on tingimused samad. Põhikooli riiklik õppekava ? 23 (3) Haridusliku erivajadusega õpilasele, kellel käesolevas määruses sätestatud tingimustel kooli õppekavaga või nõustamiskomisjoni soovitusel individuaalse õppekavaga on vähendatud või asendatud käesolevas määruses sätestatud taotletavaid õpitulemusi, on lõpetamise aluseks kooli või individuaalses õppekavas määratud õpitulemuste saavutatus. Haridusliku erivajadusega õpilasel on õigus sooritada põhikooli lõpueksamid eritingimustel vastavalt ,,Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse" ? 30 lõike 2 alusel haridus- ja teadusministri määrusega kehtestatud lõpueksamite korraldamise tingimustele ja korrale. Põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava ? 3 (4) (4) Toimetuleku- ja hooldusõppes väljastatakse õppenõukogu otsuse alusel põhikooli lõputunnistus õpilasele, kes on läbinud temale koostatud individuaalse õppekava.
TALLINNA ÜLIKOOL Sotsiaaltöö Instituut Liisa Otsak ANNE KUI ERIVAJADUS Referaat Juhendaja: PhD, Mare Leino Tallinn 2015 SISUKORD SISUKORD................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS........................................................................................................................3 1.MIS ON ANDEKUS?.............................................................................................................4 2.MILLEST ON ANDEKUS TINGITUD?................................................................................6 3.ANNE KUI ERIVAJADUS.....................................................................................................8 3.1.Andekus Eesti seadusandluses.............................................................................................8 3.2
2009). Kõiki neid eritingimusi ei suuda lasteaed üksi pakkuda, selleks peab kaasama mitmeid vastavaid huvigruppe: erialaspetsialistid väljaspool lasteaeda, nõustamiskomisjonid, perekond. Mil viisil vastavat koostööd korraldatakse, sõltub lasteasutuse juhtkonnast, kohaliku omavalitsuse võimalustest, meeskonna liikmetest ja erivajadustega lapse eripärast arendustegevus (Häidkind, Kuusik, 2009). Mida ulatuslikum on lapse erivajadus, seda suurem peaks olema temaga tegelev meeskond (Häidkind, 2007). Kui lapse arengu jälgimisest ja hindamisest järeldatakse, et laps vajab rehabilitatsiooniteenust siis suunatakse laps koos vanematega arstlikku ekspertiisikomisjoni ja rehabilitatsiooniasutusse. Seal hinnatakse veel last rehabilitatsiooni meekonna poolt ja määratakse lapsele puude raskusaste - kerge, keskmine, raske või sügav. Rehabilitatsiooni
Loovtöö Erivajadustega laps tavakoolis: sotsiaalne võimekus ja väärtuskasvatus 2012 Tõenäoliselt on raske kahelda väites, et jätkusuutlikus ja turvalises ühiskonnas on hoolivus, sallivus ja koostöövalmidus vajalikud väärtused ja hoiakud. Võtmeküsimus on, kuidas saavutada see, et need hoiakutena ühiskonnas domineeriksid. Praktiliselt toimiva väärtuskasvatuse eelduseks on sotsiaalse võimekuse teadlik arendamine ning käitumismudelid, mis sotsiaalseid väärtusi taastoodavad. Mõtlen siin eelkõige kommunikatiivseid oskusi, isikutevahelisi oskusi , eneseanalüüsi harjumust jms. Usun, et eesti sotsiaalpoliitika üks tegematajätmisi on see, et alahinnatakse haridussüsteemi rolli sotsiaalsete võimete arendajana. Sotsiaalse võimekuse arendamine algab muuhulgas ka sellest, et haridussüsteemi väärtustatakse mitte üksnes inseneride tootjana,
last üksinda jätta ei tohi!). § 124. Isikuhooldusõiguse sisu (1) Isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. (2) Kehaline, vaimne ja hingeline väärkohtlemine ning muude lapse suhtes alandavate kasvatusabinõude rakendamine on keelatud (füüsiline karistamine keelatud, aga see ei tähenda, et last ei tohi karistada nt mõtlemistool). § 125. Haridus Hariduse andmise asjades arvestavad vanemad ennekõike lapse võimeid ja kalduvusi. Vajaduse korral küsivad vanemad nõu õpetajalt või muult asjatundlikult isikult (lapsevanemad peavad aru saama oma lapse erivajadusest!!) . LASTEKAITSE SEADUS (1992) : varsti „laste heaolu kaitse seadus“ §10. Laste võrdne õigus saada abi ja hooldust. Lastel on võrdne õigus saada abi ja hooldust ning areneda, sõltumata soost ja rahvusest
Sue Cowley “Õpetaja õpiabi” 1. OLUKORD – LOBISEMISHIMULINE KLASS Mina arvan, et oluline on mõned reeglid paika panna juba siis, kui õpilastega esimest korda kohtuda. Seega, kui õpilastele selgitada kõige esimeses tunnis, et neilt eeldatakse täielikku vaikust, on sellest kindlasti palju abi. Nõustun Cowley´ga, et tuleb jääda endale täiesti kindlaks ja selgitada õpilastele väga korrektselt, mida neilt nõuan. Kui üks kord järele anda ning jutustamist ignoreerida, siis järgmine tund on lobisejaid juba rohkem. Oluline on ka rahulikuks jäämine ja õpilaste peale mitte ärritumine ning karjumine, sest selline käitumine võib õpilasi veelgi innustada ulakustele ja neile isegi nalja teha. Lisaks on võimalik rakendada erinevaid nippe, mis aitaksid klassiruumis vaikust hoida. Mina eraldaksin teineteisest omavahel jutustavaid pinginaabreid või saadaksin ühe nendest klassist välja rahunema. Seega usun, et lobisemishimulise klassiga hakkama saamisega oleks vaja prak
Tallinna Ülikool Sotsiaaltöö Instituut Mari-Liis Mölder ÕPPENÕUSTAMISKESKUS JA/VÕI KOOLIS TÖÖTAV SOTSIAALPEDAGOOG Referaat Juhendaja: Mare Leino Tallinn 2015 SISUKORD SISUKORD............................................................................................................................2 SISSEJUHATUS....................................................................................................................3 1.ÕPPENÕUSTAMISKESKUS.......................................................................
Järelsõna 115 4 Sisukord Kasutatud kirjandus 117 Lisad 1. Valik eesti keeles ilmunud raamatuid 123 2. Võimete hindamise lehe näidis 125 3. Enesekohane multiintelligentsuse küsimustik 131 4. Multiintelligentsuse tüpoloogia 139 5. Visuaal-ruumilise õppija vaatlusleht 143 6. Andekate profiilid 145 7. Nõustamiskeskused 149 8. Haridus- ja enesetäiendusvõimalused 153 9. Olümpiaadid ja ainevõistlused 159 Aineloend 169 Eessõna 5 Eessõna Andekate laste kohta on käibel palju väärarusaamu, mis takistavad neid mõistmast ja nende arengule kaasa aitamast. Eesti koolide uuringu (Saul,
14 kommunikatsiooniviisid, mis nimetatakse viipekommunikatsiooniks. Viipekommunikatsioon kiirendab võimalikku kõnearengut. Keel aitab ajus esile kutsuda ettekujutusi varem kogetust. Põhiline on proovida võimalikult vara mingi suhtlemisviis sisse seada. Võib proovida jälgida, kas laps käitub teatud kindlal viisil, kui ta madagi saada tahab ja siis selle põhjal mingi suhtlemiskeel üles ehitada. Logopeed võib siin suureks abiks olla. On oluline, et vaimipuudega inimese lähikond tema keelt valdaks ning seda ka kasutaks. Psühhosensoorset treeningut, motoorika treeningut ja kommunikatsiooni on raske ükteisest lahus teostada. Asjade uurimise kasutatakse käsi mitte ainult puudutamiseks, vaid ka asjade suu juurde toomiseks, neid raputatakse kõrva juures, sätitatakse mingil viisil. Läbikatsumisele lisandub ka kõne. Elamisoskuste treening sisaldab kõiki kolme komponenti. Seda nimetatakse
isikud. Ühiskond või indiviid? Karl Mager uuris individuaal-, kollektiiv- ja sotsiaalpedagoogika vahelisi suhteid. Sotsiaalpedagoogika tähendas eelkõige alternatiivi individuaalpedagoogikale. Erinevad lähenemised: SOTSIAALPEDAGOOGIKA: Sotsiaalpedagoogika olemus on üldpedagoogiline sotsiaalpedagoogika on eraldi ja on vajalik selleks, et üldpedagoogikat toetada. Sotsiaalpedagoog aitab õpetajal õpetada. Toetab üldpedagoogikat. On kasvatamine hariduse jaoks. 2 ÜLDPEDAGOOGIKA: Üldpedagoogika olemus on sotsiaalpedagoogiline. Sotsiaalpedagoogika on üldpedagoogika osa. Sotsiaalpedagoogika ja üldpedagoogika Oluline on sihtrühma küsimus, et mis on fookuses. Sotsiaalpedagoogilist mõtlemist võib
Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes. Õpiedukust ja käitumist mõjutavad tegurid. Õpilaste erinev toimetulek koolis lähtuvalt nende soost on aastakümneid suure tähelepanu all. Inimese käitumine sõltuvalt tema soost ei seisne ainult temas endas, vaid ka teda ümbritsevates inimestes, kes oma tegevusega on lastele eeskujuks, kes väljendavad lapsele suunatud oskusi ja annavad tagasisidet lapse käitumisest. Üldiselt on mõlemast soost õpilaste seas väga hea käitumise ja õpitulemustega, aga ka väga nõrkade tulemuste ja käitumisprobleemidega lapsi. Õpetajal, kes tegeleb probleemi
raske maha rahustada Lapse autism mängu juures loovuse puudumine, laps ei mängi teiste lastega, ta naerab kohatult ja itsitab, keeldub rutiini lõhkumisest, süveneb ühte teemasse, suhtleb ühepoolselt, kordab kuuldud sõnu, väldib silmsidet, lapsel on eriline anne mõnel kindlal alal, käsitseb või keerutab mõnd objekti, tal on omapärased liigutused Aspergeri sündroom normaalsete või väga andekate laste hulgas esinev autism; sümptomid ei avaldu sageli enne isiku nelja-aastaseks saamist; enamikul lastel on intellekt normaalne, kuid nad on kohmakad ja saamatud ; vähene kontakteerumisvõime; vaene miimika, nad ei zestikuleeri; eneseteadvuse kujunemine pole eakohane; tõsised ja introvertsed; mäng on ühetaoline ja stereotüüpne; erihuvid; hirmutada ei tohi, muidu hakkabki see laps konkreetset isikut kartma;
* enesearendamine * aktiivse kodanikkonna kujunemine/kujundamine * sotsiaalse tõrjutuse vähendamine * konkurentsivõime suurendamine ja kohanemine muudatustega tööjõuturul Lissaboni strateegia üldeesmärgid hariduses. 1.tõsta hariduse kvaliteeti(õpetajahariduse parandamine). 2.Lihtsustada õppimisele ligipääsu(kaasata õppimise laiem elanikkond ja muuta õppimine atraktiivsemaks). 3.Teadmusõhiskonnas vajalike baasoskuste määratlemine(eelkõige IKT ja isikuomaduste osas). 4.Avada haridus nii lokaalselt (vanemad, ettevõtted...) kui globaalselt (võõrkeeleõpe ja koostöö välismaiste institutsioonidega). 5.Suurendada ressursside (sh inimressursside) kasutamise efektiivsust (kvaliteedikindlustus). Eesti hariduse viis väljakutset 2012-2020 · liikumine arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse poole · õpetaja positsiooni ja maine tõus · õppes osalemise kasv · hariduse tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovatsioonilise majandusega
Alati ei pea põhikooli lõpetamine olema ettevalmistus astumaks gümnaasiumi. Halb külg on võib-olla see, et õpilased ei lähegi midagi edasi õppima ning elavad oma vanemate kulul, samuti ei ole põhikooli haridusega inimesel tööturul eriti soodsaid võimalusi. Minu arvates on väga hea idee kohustusliku kooliea pikendamine 17. eluaastalt 18.eluaastani , sest siis on nii mõningatel õpilastel võimalus saada kätte vähemalt mingigi haridus, mis tagab neile ka parema elukvaliteedi, aga ka paremad väljavaated töö leidmiseks. Aga teisalt võib koolikohustusliku ea pikendamine kaasa tuua ka palju probleeme, näiteks koolikohustuse mittetäitmise või ebatsensuurse käitumise ja palju muudki. Üks väga hea muudatus minu meelest on veel põhjendamata puudumiste korra korrigeerimine. Nüüd tuleb puudumise korral kohe midagi ette võtta, näiteks peab klassijuhataja teavitama lapsevanemaid ja koolijuhtkonda
Sisukord Sissejuhatus........................................................................................................... 2 Mis on liikumispuue?.............................................................................................. 2 Liikumispuudega lapsed......................................................................................... 2 Liikumispuude põhjused......................................................................................... 3 Liikumispuudega lapse haridus.............................................................................. 4 Kuidas liikumisprobleemidega last koolis aidata?...................................................4 Kasutatud allikad.................................................................................................... 6 Sissejuhatus Referaat annab ülevaate liikumispuude olemusest, liikumispuude põhjustest ning kuidas liikumispuudega lapsele hariduse omandamisel abi pakkuda.
php) · Ülesanded tuleks jagada väiksemateks osadeks. Rõhk peab olema keeruliselt lihtsamale ja selguse maksimiseerimiseni, et nii laps kui ka õpetaja teaksid üheselt millist tulemust oodatakse. Samas tööjuhendid tuleks anda lihtsate sõnadega. Iga kord isemoodi antud seletused ajavad lapse segadusse (Cooper, Ideus 1996: 52). · Oluline oleks vältida korduvaid ülesandeid. Kuna üldine päeva kord peab olema lihtne ja laialt prognoositav, hariduslik sisu peab olema nii mitmekesine ja stimuleeriv kui võimalik. Kui ülesanne ei stimuleeri last, võib ta tähelepanu kergesti hajuda (samas: 52). · Hüperaktiivsed lapsed töötavad produktiivsemalt paaristöös, kui grupis. Grupis on liiga palju erinevaid võimalikke kõrvale juhitavaid asjaolusid. Suureks pingutuseks on juba niigi lapse piiritletud sotsiaalsehoiaku tasakaalus hoidmine (samas: 53).
õpetavad oma lastele erivajaduste kohta. Eelkooliealised lapsed omandavad vajalikud kognitiivsed oskused, et märgata erinevusi aga vanemad on need, kes õpetavad, millised erinevused on olulised. Vanemad räägivad, kuidas erinevad erivajadused tekivad, millised on erivajaduste inimeste omapärad ning käitumismustrid. Kahjuks tihtipeale õpetatakse oma lastele, et erivajadustega inimesed on alati õnnetud ja nende erivajadus on tulenenud traagiliste sündmuste kaudu. Mõned vanemad ei pruugigi oma lastele erivajadustega inimestest rääkida. Kuna sellises vanuses lastevanematel on rohkem kontrolli laste sõprade, nende vaba aja veetmise ning muu seesuguse üle, siis võib juhtuda ka see, et vanemad ei luba oma lastel erivajadustega lastega kokku puutuda, tuues välja põhjuse, et see tekitaks nende lastes rohkem stressi, et õpivõimalused on siis piiratud kui erivajadusega laps on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
