PGS analüüs (3)

Põhikooli-ja gümnaasiumiseaduse analüüs

Uue Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (edaspidi PGS) eelnõus ja seletuskirjas oli tehtud nii mõningaid uuendusi ja täpsustusi. Näiteks, koolikohustuse, erivajadustega laste õpetamise, kooli turvalisuse jne. osas.
Lugedes PGS-i eelnõud, võis näha mitmeid uusi punkte, mis annavad parema ülevaate PGS kohustustest ja nõuetest. Minu arvates on väga suur muutus tehtud põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade osas. Haridus -ja teadusministeerium taotleb põhikooli õppekava eraldamist gümnaasiumi omast, kuna nii muutuks põhikool palju iseseisvamaks ja rõhutab teda kui eraladiseisvat asutust. Plaanil on ka teine pool, nimelt loodetakse nii muuta üldhariduskoolid ja kutsekoolid üksteisele lähedasemaks. Võib-olla on see suurepärane idee lahutada gümnaasium ja põhikool, luues nii tugeva põhikooli ja gümnaasiumi võrgustiku, kuid samas võib see endaga kaasa tuua suure kaose ja pahameeletormi õpetajate näol. Nii nagu igal asjal on kaks poolt, nii ka PGS-l, hea külg on võib-olla asja juures see, et põhikooli lahutamine gümnaasiumist annab võimaluse õpilastel teha laiemaid valikuid seoses tulevikuga, näiteks kas minna kohe tööle, või edasi õppima gümnaasiumi või kutseõppe asutusse? Alati ei pea põhikooli lõpetamine olema ettevalmistus astumaks gümnaasiumi. Halb külg on võib-olla see, et õpilased ei lähegi midagi edasi õppima ning elavad oma vanemate kulul, samuti ei ole põhikooli haridusega inimesel tööturul eriti soodsaid võimalusi.
Minu arvates on väga hea idee kohustusliku kooliea pikendamine 17. eluaastalt 18.eluaastani , sest siis on nii mõningatel õpilastel võimalus saada kätte vähemalt mingigi haridus, mis tagab neile ka parema elukvaliteedi, aga ka paremad väljavaated töö leidmiseks. Aga teisalt võib koolikohustusliku ea pikendamine kaasa tuua ka palju probleeme, näiteks koolikohustuse mittetäitmise või ebatsensuurse käitumise ja palju muudki .
Üks väga hea muudatus minu meelest on veel põhjendamata puudumiste korra korrigeerimine. Nüüd tuleb puudumise korral kohe midagi ette võtta, näiteks peab klassijuhataja teavitama lapsevanemaid ja koolijuhtkonda. Juhul kui lapsevanematega ei saa kontakti, siis tuleb koostööd teha valla-või linnavalitsusega.
Silma jäi ka mõjutusmeetmete rakendamine, mis omakorda võimaldab õpetajal teha õpilasele, kes ei täida korraldusi ja kohustusi, kirjalike noomitusi, samuti ka karistusena õppetööst kõrvaldamise, vanemate kooli kutsumise jne. Mõjutusmeetmete rakendamine peab olema põhjendatud ja asjakohane. Tuleb arvestada õpilase vanust, omadusi ja muid eritingimusi.
Võrreldes praegust ja uut PGS-i siis ma leian, et uus on paindlikum ja rohkem täpsustatud, annab rohkem võimalusi õpetajale, lapsevanemale kui ka õpilasele. Minu meelest võimaldab uus PGS kvaliteetsemat ja turvalisema hariduse tagamise. Näiteks, turvalisuse ja ohutuse tagamiseks võib kool üles seada videovalve nii sise-kui välisterritooriumil. Leian, et see on väga vajalik samm, kuna kool peaks olema kindlasti see koht kus laps tunneb ennast turvaliselt ja kaitstult.
Ka meedias on uulele PGS palju tähelepanu pööranud. Kui lugeda erinevaid artikleid võib sealt leida erinevaid seisukohti. Mõned leiavad, et uuendus on vajalik, kuna see annab koolile kui institusioonile võimaluse rohkem otsutada ja tagada lastele võimalikult hea haridus. Uues seaduses sätestatakse ka eestikeelsele õppele üleminekut, huvitegevuse vajalikust lapse arenemisel , 1.klassi õpilaste katsete kaotamist jne. Teised jälle ei näe mõtet, miks peab lahutama gümnaasiumi ja põhikooli. See tooks kaasa palju poleemikat ja ka töötute arvu kasvu ning ka keskkariduse saamise võimalus võib vajaka jääda, gümnaasiumite vähenemise tõttu.
Kui võrrelda uue PGS ja praeguse PGS erivajadustega laste toetamise valdkonda, siis võib leida nii mõningaid erinevus. Näiteks, uues PGS-is on paremini lahti seletatud haridusliku erivajaduse mõiste. Uues PGS-is on vähendatud erivajadustega laste piirnormi vastavalt eri puuete ja erivajaduste lõikes. Minu arvates on see õigustatud, sest see annab võimaluse õpetajal teha efektiivsemalt oma tööd ja kindlasti jagub lastele ka tähelepanu rohkem ning võib-olla on ka õpilase arengu tulemused silmapaistvamad. Uues PGS-is on välja toodud ka erivajadusega õpilasle võimalus (olgu ta siis käitumisraskustega või õppiraskustega laps jne) õppida tavakoolis, tehes talle individuaalse õppekava. Väga hea muudatus on uue seaduse juures ka see, et õpetajal on võimalus vanema nõusolekul korraldada järelvalvet erivajadusega õpilase suhtes, tagades ohutuse ja turvalisuse nii kaasõpilaste kui ka terve kooli personali suhtes. Samuti, vanemate ja õpetajate kokkuleppel võib kontrollida ja piirata päevases õppevormis põhiharidust omandava teovõimelise õpilase liikumist.
Uues seaduse on paremini mõsita antud ka kodu-ja haiglaõppest ning mis tingimustel seda rakendatakse ja kuidas seda läbi viiakse.
Samuti on esitatud koolidele tingimus, et seal peavad erivajadusega õpilase puhul töötama oma-ala eksperdid , kes oskavad suhelda ja tegeleda erivajadusega lapsega. Nendeks spetsialistideks on logopeedid, sotsiaalpedagoogid, psühholoogid, eripedagoogid ja kooli arst.
Minu meelest on veel väga positiivne joon, see et kool peab tagama õpetajale, kes tegeleb erivajadusega lapsega tuge ja abi koolituste ja nõustamisteenuste näol.