Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes (0)

Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes.
Õpiedukust ja käitumist mõjutavad tegurid.
Õpilaste erinev toimetulek koolis lähtuvalt nende soost on aastakümneid suure tähelepanu all. Inimese käitumine sõltuvalt tema soost ei seisne ainult temas endas, vaid ka teda ümbritsevates inimestes, kes oma tegevusega on lastele eeskujuks, kes väljendavad lapsele suunatud oskusi ja annavad tagasisidet lapse käitumisest.
Üldiselt on mõlemast soost õpilaste seas väga hea käitumise ja õpitulemustega, aga ka väga nõrkade tulemuste ja käitumisprobleemidega lapsi. Õpetajal, kes tegeleb probleemi ennetamise ja vähendamisega, tuleb pöörata tähelepanu õpilaste laiemale sotsiaalsele keskkonnale. Oluline on vastastikune mõistmine lapsevanematega. Tähtis on õpetajate omavaheline koostöö sobivate põhimõteteleidmisel ja õpilastega tehtava töö koordineerimisel.
Mitmekultuurilisus ja sellega toimetulek on seotud õpilaste enesehinnangu, käitumisraskuste ning akadeemilise edukusega. Eesti koolid on peamiselt ükskultuurilised. Mitmekultuurilise hariduse üks olulisemaid ülesandeid on anda kõigile lastele võimalus hoida ja tugevdada oma päritoluidentiteeti, aidata sinna kõrvale luua riigiidentiteeti ning õpetada toimimist Eesti ühiskonnas. Oluline on lastes nende päritolust sõltumata äratada huvi teiste kultuuride vastu ja kasvatada neis tolerantsust. Esimene kooliaste on aeg, kus kakskeelsus areneb lihtsalt, oluline just teise keele õppimise seisukohalt. Teine kooliaste on tundlik periood identiteedi ja enesehinnangu seisukohalt. On tähtis, et lapsed teaksid, et nad saavad kuuluda kahte kultuuri, ning ei pea valima oma päritolu. Mõlemad kultuurid on väärtuslikud.
Haridusliku erivajadusega õpilased.
Emotsionaal - käitumisraskustega õpilased.. Need on lapsed, õpetaja klassis märkab, olenemata sellest, kas lapsed on diagnoosiga või mitte. Need lapsed vajavad abi eakaaslastega normaalsete suhete loomisel ja õppimisega toimetulekul. Emotsionaal-käitumishäire (EKH) mõjutab õpilase hariduslikku edasijõudmist. EKH on enamat kui ajutine ootuspärane rektsioon keskkonnas olevatele stressi tekitavatele sündmustele; seda esineb püsivalt vähemalt kahes erinevad keskkonnas, millest üks on kool; ei vähene tavalises koolielus kasutatavate otseste sekkumisvõtete järel või siis on koolis kasutatavad sekkumisvõimalused ebapiisavad. EKH lastel on raskused õppimises. Õpilane on samaaegselt häiriv ja ise häiritud. Neil on raske leida sõpru ja hoida sõprussuhteid. Osa neist lastest on omaettehoidjad, teine osa agressiivse ja vaenulikud. EKH lastele on vajalik õpetada sotsiaalseid oskusi. Peatükis on praktilised nõuanded õpetajale, kuidas tunda ära probleem ja kuidas abistada. Millist abi konkreetne EKH laps vajab, seda saab õpetaja otsustada siis, kui on lapse muret märganud, hoolikalt uurinud ning vajadusel lapsevanemate, kolleegidega või spetsialistidega nõu pidanud. Üks on kindel- suur osa abist seisneb õpetajapoolses hoolimises.
Andekad. Andekate märkamine ja nende arengu toetamine on üks olulisemaid õpetaja professionaalsuse mõõdupuid. Howard Gardneri multiintelligentsuse teooria- inimese intelligentsus koosneb ühest või mitmest võimest (matemaatilis-loogiline, keeleline , ruumiline, muusikaline, kehalis-kineetiline, naturalistlik, interpersonaalne , intrapersonaalne, eksistentsialistlik). Peatükis on praktilised nõuanded õpetajale, kuidas arendada andekat tunnis.
Andekad on teistest erinevad ja neil esineb vajadusi ja probleeme, mida teistel ei ole. Paljud andekad on koolis probleemseks lapseks, põhjuseks nende isiklik eripära ja tundlik meelelaad, raskused kohanemisel keskpärasusega või autoriteetide tingimusteta tunnistamisega. Lisaks on osa andekaid perfektsionistid- põhjus, miks andekad lapsed ei taha pingutada. Kuid kui andekad end ei realiseeri, on see lisaallikas emotsionaalsete probleemide tekkimisele. Sageli andekad ei õpi võimetel kohaselt. Üheks põhjuseks kool- mittestimuleeriv, loovust pärssiv, liiga struktureeritud õpe, kaaslaste surve, konfliktid õpetajatega, tuvastamata õpiraskused, suutmatus toime tulla ebaõnnestumisega; teiseks kodu- ülehoolitsus, lastevaheline võistlus peres, liigpalju või liiga vähe tähelepanu, liigne surve, kodu halb suhtumine kooli. On leitud, et andekate puhul väline surve kahjustab nende sisemist motivatsiooni märksa rohkem kui tavalaste puhul.
Andekate laste puhul tasub õpetajal kriitiliselt üle vaadata oma aine õppekava ja see vastavalt lapse tasemele kokku panna, et anda õpilasele võimalus arenemiseks .
Õpiraskustega õpilased. Õpivilumuste spetsiifilised häired on need mille korral normaalne oskuste omandamine on häiritud varastest arenguetappidest alates; mis pole tingitud lihtsalt õppimisvõimaluste puudumisest ega vaimsest alaarengust: mille põhjuseks pole omandatud ajukahjustus või –haigus. Õpiraskusi pole võimalik kindlaks teha lihtsalt peale vaadates, ning need lapsed peavad taluma ebaõiglast kohtlemist. Õpiraskuste diagnoosimine on emotsionaalne ja tundlik teema, vanemad on tihti kahevahel- soov teada saada, mis lapsega toimub, et teda aidata versus kartus lapsele „silt külge saada“. Oluline on õigeaegselt teada saada, mis tüüpi häire konkreetsel lapsel esineb, et abi oleks õigesti suunatud. Spetsiifiliste õpivilumuste häirete alajaotusesse kuuluvad spetsiifiline lugemishäire ( düsleksia ), spetsiifiline kõnehäire (düsgraafia), spets . arvutusvilumuste häire (düskalkuulia) ning spets. motoorikahäire.
Järjest rohkem on käitumisega seotud probleemid põhjustatud arengulistest eripäradest, siia gruppi kuuluvad lapsed, kellel on mõned pervasiivsete arenguhäirete alla kuuluvad iseärasused. Peatükis keskendutakse kahele perv. arenguhäire diagnoosile kaheksast, need on asbergi sündroom ja täpsustamata perv. arenguhäired .
Kõige tulemusrikkam, abistamaks probleemseid lapsi, on tehes koostööd kodu, kooli spetsialistide ja üldsusega.