Sue Cowley “Õpetaja õpiabi” (0)

Sue Cowley “Õpetaja õpiabi ”
1. OLUKORD – LOBISEMISHIMULINE KLASS
Mina arvan, et oluline on mõned reeglid paika panna juba siis, kui õpilastega esimest korda kohtuda. Seega, kui õpilastele selgitada kõige esimeses tunnis, et neilt eeldatakse täielikku vaikust , on sellest kindlasti palju abi. Nõustun Cowley´ga, et tuleb jääda endale täiesti kindlaks ja selgitada õpilastele väga korrektselt, mida neilt nõuan. Kui üks kord järele anda ning jutustamist ignoreerida, siis järgmine tund on lobisejaid juba rohkem. Oluline on ka rahulikuks jäämine ja õpilaste peale mitte ärritumine ning karjumine, sest selline käitumine võib õpilasi veelgi innustada ulakustele ja neile isegi nalja teha. Lisaks on võimalik rakendada erinevaid nippe, mis aitaksid klassiruumis vaikust hoida. Mina eraldaksin teineteisest omavahel jutustavaid pinginaabreid või saadaksin ühe nendest klassist välja rahunema.
Seega usun, et lobisemishimulise klassiga hakkama saamisega oleks vaja praktiseerida Cowley poolt välja töötatud esimest taktikat ehk olema kange nagu raudnael. Kindlasti ei ole see lihtne, aga kui klass on huvitatud vaid lobisemisest ning ei pööra õpetaja püüdlustele absoluutselt tähelepanu, siis on vaja näidata end karmimalt poolelt.
2. OLUKORD – TÄHELEPANU HAJUMINE ÜLESANDELT
Õpilaste tähelepanu hajumine on väga suur probleem. Põhjus on selles, et kui tähelepanu hajub, siis ülesande valmis tegemine võtab kauem aega ja nii ei pruugi õpetaja vajalikku materjali tunnis läbida. Arvan, et selle probleemi lahendamine ei ole keeruline ning sellega võivad kõik hakkama saada. Esiteks, ülesanne peab olema arusaadav ja hästi jälgitav. Teiseks, ülesanne peab vastama klassi tasemele ning ei tohiks olla liialt keeruline ega sisaldama elemente, mida ei ole veel jõutud läbida. Kolmandaks , õpetaja peab õpilastele juhiseid täpselt selgitama. Mina teavitaks õpilast, kui palju aega peaks ülesande täitmiseks kuluma, mida neilt ootan ja milleks on see vajalik. Tihti tekib olukord, kui õpetaja alles räägib ülesandest, aga mõni hakkab juba usinasti seda lahendama ja ei pane juhiseid tähele. Sellises situatsioonis paneksin juhtnöörid tahvlile kirja ja nii on õpilasel hea ülevaade.
Mulle meeldib Cowley poolt välja toodud märkus , et juhtnööre oleks mõistlik anda kolmekaupa. Tähtis on algselt võimalikult lihtsalt ülesanne lahti seletada, seejärel paluda mõnel õpilasel üle korrata ning lõpuks kindluse mõttes veel kord seletada. Võti seisnebki selles, et oleks vaja ülesande lahendustee õpilastele võimalikult korrektselt edasi anda. Kui õpilane teab, mida temalt ootan, siis oskab ta vastavalt ka käituda ja oma tähelepanu suunata.
3. OLUKORD – ARENEV VASTASSEIS
Sarnaselt esimesele olukorrale, võib ka siin aidata reeglite paika panemine kohe esimese tunnis. Siis õpilased teavad, mida neid ootan ja milline on just minu jaoks aksepteeritav käitumine. Sellises olukorras ei tohiks õpetaja kuritarvitada oma võimu või staatust. Kui hakkaksin üleolevalt käituma ja vastu rääkivat õpilast terve klassi ees maha salgama, ei tooks see mingit lahendust ning pigem süvendab vastasseisu.
Susan Cowley on välja toonud väga häid lahendusi. Nimelt tuleks tegutseda võimalikult privaatselt. Kui tunni jooksul tekib mõni hetk, mil õpilased usinasti ülesandeid lahendavad , võib kükitada probleemse õpilase juurde ning vaikselt käitumist arutada. Selline tegutsemine lahendaks olukorra paremini, kui lihtsalt klassi ees karjumine. Samuti oleks professionaalne noore inimese probleemile pigem kaasa tunda kui vihastada. Lapse halb käitumine võib tingitud olla mõnest perekondlikust probleemist, seega ei ole mul õigust lapse olukorda veelgi enam halvendada. Lisaks ei tohi langeda laste tasemele ega tõugata neid ega loopida tahvlilapiga.
4. OLUKORD – “SÜNDINUD” ÕPETAJATEST
Arvan, et selles situatsioonis on vaja jääda rahulikuks, mitte võrrelda end teiste õpetajatega ja keskenduda just enda tegemistele. Tegelikult sarnaneb see probleem esimesele olukorrale. Oluline on ka siin panna oma reeglid paika kõige esimeses tunnis ja seejärel püüda need kooskõlastada õpilaste soovidega. Õpilastel on palju lihtsam, kui nad saavad aru, mida ma neilt tahan ning ootan.
Kui ma hakkan end tulevikus võrdlema õpetajaga, kellel on väga pikk tööstaaž, siis kindlasti muutun rahutuks ning võin oma võimetes kahtlema hakata. Põhjus on see, et staažikale õpetajale on aastate jooksul osaks saanud lugupidamine ja prestiiž ning mõnda aega töötanud õpetajad kannavad reputatsiooni kaasas. Kõike seda ei saa ma saavutada vaid paari nädalaga. Enda kehtestamine ja prestiiži saavutamine nõuab rasket tööd, pühendumist ja aega. Seega, kui mina alustan tööd õpetajana, siis keskendun just oma tegevustele ja püüan iseseisvalt hakkama saada. Muidugi ei arva ma, et pean hakkama teisi õpetajaid vältima. Teiste õpetajatega on vaja suhelda, jälgida neid ja õppida nende vigadest või strateegiatest, kuid oluline on välja töötada oma isiklik stiil ja mitte võrdlema end kogenud õpetajatega.
5. OLUKORD – VÄIKESED NIHELEJAD
Olukord on tõsine, sest nagu probleemi kirjelduses on ka mainitud , kannatab selle all õpetaja töö ja laste õppimise kvaliteet. Üks põhilisem probleem nihelejate puhul on õpilastevahelised arusaamatused ja konfliktid. Kui pinginaabrid ei saa omavahel hästi läbi, siis võivad nad tunni ajal isegi üksteisele kätega kallale minna. Mina arvan, et selle situatsiooni puhul joonistan ma kodus paberile klassi skeemi ja püüan rahulikult välja nuputada, mis õpilased omavahel sobiksid ja millised saaksid rahulikult koostööd teha. Selles olukorras on oluline osata õpilaste tähelepanu koondada ühele tegevusele. Usun, et siin on suureks abiks Susan Cowley poolt mainitud juhtnööride kolmekaupa andmine. Teine põhiline probleem nihelejate puhul on ebakorrane või räpane klassiruum, kus võib lisaks olla liiga palav või külm, ebamugavad toolid ja lauad või hoopiski väga kitsas ja pime. Arvan, et just sellepärast pean oma klassiruumi hoidma puhtana ja värskena ning toole ja laudu paigutama piisavate vahedega. Õpilastel on hea tulla klassi, kus on hea valgustus , õhk liigub ja ruumi on palju. Muidugi on selle ülesande täitmine palju keerulisem siis, kui puudub oma klass ning peab liikuma ühest ruumist teise. Samas, kui ma soovin anda endast parima ja tahan õpilaste nihelemist peatada, siis võib järgmisesse ruumi veidi varem minna ning klassi korda teha.
6. OLUKORD – PÕRGULIK KLASS
Arvan, et oluline on leida põhjus, miks teatud klass kohutavalt käitub. Tuleks välja uurida, kas nad käituvad nii ainult minu tunnis või ka teistel õpetajatel on klassiga probleeme. Seejärel tuleks aru saada, kas põrgulikult käitutakse vaid mõnes teatud aines või on õpilastele kõik ained vastukarva. Näiteks toob Susan Cowley välja, et algkoolis võib klass muutuda rahutuks matemaatika ülesandeid lahendades ja põhikoolis hoopis keeli õppides. Kui klass käitub väga halvasti ainult minu tunnis ja õpilastele ei meeldi minu õpetav aine, siis tuleb klass korralikult ette võtta.
Põrgulik klass on sarnane lobisemishimulise klassiga. Ka selles situatsioonis tuleb jääda endale kindlaks ja rahulikuks ning õpilaste peale mitte ärrituda ega karjuda, sest selline käitumine võib õpilasi veelgi enam innustada erinevatele ulakustele. Tavaliselt on põrgulikus klassis olemas vähemalt üks liider, kes ka teisi innustab halvasti käituma. Mina püüaksin selle õpilasega nelja silma all rääkida ja välja uurida, mis on tema halva käitumise põhjused ning ehk saan mina kuidagi olukorda leevendada. Kui olukord ei lahene, siis prooviksin organiseerida koosoleku selle õpilase ja tema vanematega ning õpilane korrale kutsuda. Lisaks on võimalik ka selles olukorras üksteist tasakaalustavaid õpilasi kõrvuti istuma panna.
7. OLUKORD – TASAKAALUSTATUD SUHE
Arvan, et ei tohiks õpilastega sõprussuhteid luua, kuna õpetajana pean säilitama oma autoriteedi ning olema noorematele eeskujuks. Isiklikult mina soovin, et õpilased peaksid minust lugu ja loodan, et oskan õpilastele näidata head eeskuju. Õpetaja ja õpilase sõprussuhe võib tekitada ka erinevaid probleeme, ebakõla klassis ning ebamugavust teiste õpilaste seas. Samuti on oht, et tekivad “lemmikud” ja mina ei tahaks kohelda õpilasi ebavõrdselt ega eelistada kedagi teistest. Nii võin juba tekitada probleeme ja lõhestumist klassikaaslaste vahel. See aga ei tähenda, et pean olema väga range või lastega halvasti käituma. Võib ju hoida neid suhteid tasakaalus. Mina näiteks püüaksin sobilikul hetkel oma huumorimeelt väljendada, ilmutaksin huvi õpilaste tegevuste ja huvialade üle ja räägiksin midagi põnevat ka oma elust.
Õpetaja olulised rollid on aidata õpilastel õppida, suunata neid õigete valikute poole ja vajadusel anda nõu. Õpetaja roll ei ole sõbraks ega psühholoogiks olemine.
8. OLUKORD – NEGATIIVNE KLASS
Klassi meeleolu sõltub väga palju õpetajast. Kui õpetaja tuju langeb või suhtumine muutub negatiivseks, tunnetavad seda koheselt ka õpilased ja reageerivad olukorrale samamoodi. Miks peaksid õpilased olema positiivsed, kui nende eeskuju seda ei ole? Järelikult pean jääma absoluutselt igas olukorras võimalikult positiivseks ja leidma häid omadusi ka negatiivsetest olukordadest. See on äärmiselt keeruline, aga usun, et täielikult tehtav . Samas, kogemused mul veel puuduvad ning ma ei saa väga kindel olla, kas pidevalt hea tujuga olemine aitaks selles olukorras. Õnneks on ka teisi võimalusi olukorra lahendamiseks. Probleemis on välja toodud, et negatiivse klassi arvates on ülesanded igavad ja tüütud. Mina arvan, et seda on lihtne lahendada. Kõike ei pea õppima ainult õpikute ja töövihikute abil. Õpilased ja ka õpetaja vajavad vaheldust ning seega võtaksin appi teisigi võtteid. Näiteks kasutaksin huvitavaid tekste erinevate näitlejate elulugudest, muusikavideote tegemistest, äärmiselt ohtlikest looduskatastroofidest või naljakatest loomadest. Samuti näitaksin harivaid videosid ja lühifilme ning kindlasti aitaks naeratamine.
9. OLUKORD – KUI SANKTSIOONID EI TOIMI
Selles olukorras nõustun Susan Cowley´ga, et sanktsioonid ei ole ainuke viis lastega hakkama saamiseks. Mulle tundub, et erinevate sanktsioonide kasutamine ei ole väga tõhus, eriti kui kasutada neid absoluutselt iga olukorra lahendamiseks. See ei jätaks minust professionaalset muljet. On teisigi häid võimalusi õpilaste distsiplineerimiseks. Esiteks, nagu ka eelnevalt mainitud, jään ma endale kindlaks ega lase õpilastel tundi juhtida. Teiseks, kui mõni üksik õpilane on probleemne, ei ole vaja karme sanktsioone avalikult rakendada, vaid võib kükitada ta juurde ja vaikselt rääkida omavahel. Kolmandaks, kasulikud võivad olla leebed sanktsioonid, nagu kuri pilk või nime hüüdmine. Neljandaks, kui tunnis räägiks keegi minuga samal ajal, kasutaksin erinevaid lauseid , nagu “Kes räägib minuga koos?” või “Kaks tarka ei saa korraga rääkida!” või “Kas kellelegil on midagi lisada?”. Olen märganud, et sellised laused toimivad õpilaste peal väga hästi. Viiendaks, kui kedagi ongi vaja karistada, peab karistus olema õiglane ning kindlasti ei tohi kannatada selle all terve klass. Näiteks, kui näeksin noormeest seina sodimas, paluksin ainult temal sein puhtaks teha ning mitte tervel klassil. Lisaks, püüan mitte ärrituda ja jääda rahulikuks.
10. OLUKORD – VÄGA VARIEERUVATE VÕIMETEGA KLASS
Arvan, et igas klassis on õpilasi, kes mõistavad või oskavad mingit teatud teemat teistest paremini, ja õpilasi, kellele on õppimine väga vaevaline ning keeruline protsess. Sellise situatsiooniga tuleb kohe alguses arvestada. Arvan, et kõige parem variant oleks paigutada õpilased klassis nii, et tugevamad istuksid koos ja nõrgemad istuksid koos. Sellisel juhul oleksid sarnaste võimetega õpilased ühte kohta koondatud ja mina ei peaks mööda klassi pidevalt ringi jooksma. Selline korraldus võimaldab ka mitmesuguste rühmatööde korraldamist ja igale rühmale saaksin anda ülesandeid vastavalt nende võimetele. Samuti mõtleksin välja keerulisemaid lisaülesandeid. Kui üks tubli õpilane saab harjutusega valmis, saan talle kohe anda ka keerulisema harjutuse, mille kallal saaks ta tööd teha ja ennast arendada. Üks väga hea variant oleks ka see, kui tublim õpilane aitaks vähemvõimekaid. Nii õpib laps erinevate lahendusteede ja olukordade selgitamist ja võibolla saab nõrgem laps oma eakaaslasest paremini aru.
11. OLUKORD – LAPS, KES EI TÖÖTA
Eelkõige püüaksin ma välja selgitada, milles seisneb probleem, ning alles siis oleks võimalik ehk midagi teha. Näiteks, kui õpilasele tunduvad teemad väga igavad ja sellepärast puudubki motivatsioon või huvi, siis tooksin tundi vaheldust ja kasutaksin mitmekesiseid ning huvitavaid tekste näitlejatest, lauljatest, autodest või jalgpallist. Kui õpilasel on aga suured probleemid kodus ja lapsel ei ole võimalik selle tõttu süveneda ega keskenduda, siis on minu võimalused juba piiratud. Muidugi prooviksin korraldada koosolekut õpilase vanematega ja suhelda nendega, kuid ma kardan, et kui probleem ongi tingitud kodusest olukorrast, ei tuleks vestlus vanematega abiks ja laps võib sattuda veel halvemasse olukorda.
Minu kooliajal oli meie klassis oli õpilane, kes inglise keele tunnis keeldus suulistest vastamistest. Õpetaja küll püüdis ta meelt muuta, kuid mingi aja pärast loobus. Olukord lahenes nii, et õpetaja lubaski tal vaid kirjalikult kaasa töötada ja suuliselt ei pidanud õpilane midagi tegema ning lõpuks pani õpetaja talle hindeks 3. Õnneks olime meie ehk siis ülejäänud klass piisavalt motiveeritud ning meid see ei häirinud.
12. OLUKORD – LIIGA EMOTSIONAALNE ÕPETAJA
Kuigi kogemused mul veel puuduvad, usun siiski, et minust liiga emotsionaalset õpetajat ei saa. Olen enesekindel ja väga rahulik inimene ning seetõttu ei lase õpilastel end välja vihastada. Samuti ei arva ma, et karjumine või pisarate voolamine olukorda kuidagi lahendaks. Teisest küljest võib veidi ärritada see, kui ma püüan õpilast suunata heade valikute poole või aidata tal elus edasi jõuda, aga õpilane ei näe minu pingutusi või lihtsalt ignoreerib neid. Sellisel juhul aitab mind kümneni lugemine. Kümne sekundi jooksul suudan maha rahuneda ning olukorda teisest küljest näha. Samuti peab õpetaja oskama puhata ja lõõgastuda. Mina näiteks külastaksin võimalusel SPA-d või teeksin endale kodus mõnusa vanni. Kui inimene on puhanud ja tunneb end hästi, ei ärritu ta kergesti ja suhtub erinevatesse situatsioonidesse leebemalt. Kui õpilased lihtsalt tembutavad või tahavad tähelepanu saada, siis minu meelest aitab sellises olukorras kõige paremini huumorimeel.
13. OLUKORD – LIIGA VÄSINUD, ET ÕPETADA
Eelmises probleemis juba mainisin, et õpetaja peab oskama puhata ja lõõgastuda ning tänapäeval on selleks väga palju erinevaid võimalusi. Mina teeksin endale nädalavahetuseti mõnusa mullivanni, loeksin õhtuti , käiksin maal ja külastaksin suvel eksootilisi riike. Samuti püüaksin konrolltöid parandada ja järgnevateks tundideks ette valmistuda just argipäeviti, et nädalavahetusel saaksin puhata ning rohkem tähelepanu pöörata perele. Kui nendeks tegevusteks ei ole millegi tõttu aega või ressursse, oleks mõislik oma töötunde vähendada või hoopiski paus teha õpetamisest ning veeta rohkem aega perega või ise õppima minna. Muidugi on see võimalik siis, kui elukaaslane teenib piisavalt ja suuri rahalisi probleeme ei eksisteeri.
14. OLUKORD – HÄÄLEST ÄRA
Õpetajale on hääl äärmiselt oluline, kuna see on tema kõige põhilisem töövahend. Seega on oluline, et ma hoiaksin oma häält. Üks võimalus on õhtuti kuuma teed meega juua või hoopis sooja piima. Teine võimalus, mis on esimesest palju parem, on kontrollida oma häält, mitte tõsta seda õpilaste peale ja kindlasi mitte karjuda iga pisikese detaili tõttu. Kolmandaks, laseksin oma häälel mõnikord puhata. Näiteks kasutaksin mõnikord rääkimise asemel tahvlile kirjutamist või kutsuksin mõne õpilase tahvli juurde ülesannet täitma. Kui ma tunneksin, et hääl hakkab vaikselt kaduma või mõni hommik kurk valutab, siis võib tunnis rakendada iseseisvat tööd või hoopis korraldada konrolltööd.
15. OLUKORD – KOOL MU MÕTTEIS
Kardan, et seda olukorda on väga raske vältida. Paratamatult mõtlevad õpetajad päeva jooksul juhtunud situatsioonidele ning püüavad ühe uuesti ja uuesti neid oma peas läbi mängida. Kuid ma usun, et kui kodus ootab mind oma pere ja kodused tegemised, siis lihtsalt ei jää aega erinevate olukordade peale mõtlemiseks. Kui mõtted hakkavad aga üle pea kasvama ja on pea võimatu millelegi muule keskenduda, siis võtaksin koolist ja õpetamisest pausi. Ka selles olukorras püüaksin konrolltöid parandada ja järgnevateks tundideks ette valmistuda just argipäeviti, et saaksin nädalavahetustel puhata ning rohkem tähelepanu perele pöörata. Veel üks hea viis oma mõtteid koolilt eemale saada on tegeleda hobiga. Minu suureks hobiks on kinos käimine ning filmi vaadates ununeb kõik muu ümberringi toimuv ja pea saab kõigest puhata.
16. OLUKORD – PABERITÖÖ
Arvan, et paberimajandus on selline osa õpetajatööst, millele algajad ei oskagi mõelda ega tähelepanu pöörata. Sue Cowley viimast probleemi lahendust lugedes tuli mulle üllatuseks, et paberitööd võib nii palju olla. Sellist probleemi ei tohiks tekkida, kui järgida vanasõna, mis ütleb, et toimetusi ei tohi homse varna visata. Nii ei hakka töid kuhjuma ja nii ei teki ka liigset stressi. Kui minul on väga palju toimetusi vaja teha, siis ma tavaliselt panen need paberi peale kirja ning siis on mul hea ülevaade kõikidest tegevustest.