Juhan Liivi nimeline Alatskivi Keskkool
MEES JA PEREKOND: ISADUS (REFERAAT)Koostajad: Svetlana Kostina Martti Kiuru
Toomas Raudsepp Aksel
Ristoja2009KES ON VANEM?
Vanemaks (isaks , emaks) olek tähendab üldmõistet, mis haarab enda alla
terve rea laste hooldamise ja
kasvatamisega seotud täiskasvanute
tegevusi ja oskusi. See on protsess, mis koosneb ülesannetest,
rollidest, reeglitest, kommunikatsioonist, ressurssidest ja suhetest.
Lapsed vajavad füüsilist hooldamist, kasvatamist, õpetamist,
materiaalsete ressurssidega varustatust, kaitset ja järelevaatamist.
Lapsed vajavad juhtimist ja julgustamist oma arengus – nii
kognitiivset, füüsilist, sotsiaalset, emotsionaalset, moraalset,
seksuaalset, vaimset, kultuurilist kui ka hariduslikku ning suurema
osa
nendest vajadustest saab rahuldatud vanemate poolt.
Laste vajaduste rahuldamine
ei toimu lihtsalt neid sigitanud või nende pärast muret tundvate
indiviidide
bioloogiliste instinktide tõttu. Laste vajadused ja
hool nende pärast on tähenduslikud. Siit võib järeldada, et vanemsus
ja vanemapõlv on kultuurispetsiifiline, see tähendab aga, et see
seostub lastekasvatuse tõekspidamiste ja arusaamadega antud kultuuri
kontekstis ja on ajas muutuv.
Lapsevanematele on esitatud
tänapäeval väga mitmekesiseid väljakutseid:
Majanduslik stress ja vaesus
Perekonnaüksuste isoleerumine
Pere vajadustega vastuolus olevad töökohapoolsed nõudmised
Laste ja täiskasvanu pereliikmete vajaduste individualiseerumine
ISADUS
Kirjandusest on palju leida
uurimusi emaduse kohta, ema tähtsust laste elus. Isadus ja isaroll
muutuvas ühiskonnas on aga teenimatult vähe uurijate tähelepanu
leidnud. Siiski on ka meie ühiskonda juurde tulnud mõisted, nagu
aktiivne isadus, isapuhkus , naistenõudlate juures töötavad
emadekoolid on juba aastaid olnud ümber nimetatud perekoolideks,
püüdes kaasata oma tegevusse üha enam tulevasi isasid. Kõrgelt
hinnatakse isa olemist lapse sünnitamisel.
Ettekujutus mehest kui isast
võib olla vastuoluline :
Tuleb
välja , et meedial on suur osa isaduse vastandlike kujundite arengus positiivseks või negatiivseks. Meedia toimib surveavaldajana
mehele- isale nii positiivses kui ka negatiivses mõttes.
Alates 1990, aastatest on
isadus saanud üha populaarsemaks uurimisvaldkonnaks nii Ameerikas
kui Euroopas. Seda eriti üksikvanemate perede arvu kasvuga, naiste
tööhõive suurenemisega, koduse tööjaotuse muutumisega ja seoses
laste heaolutemaatikaga. Sagenevad uurimused, mis käsitlevad
eemalelavate isade suhteid lastega ja laste heaolu.
ISADUSE KULTUURIIMIDŽID
Isadus on sotsiaalselt
konstrueeritud, see tähendab et pole ühte selget isaduse fenomeni,
vaid on palju isaduse kujundeid ja tähendusi. Igal inimesel on oma
ettekujutus isast, oma isa kujund. Naine vaatab mehele kui oma laste
isale, integreerides sellesse isiklikke subjektiivseid kogemusi,
ootusi, stereotüüpe ja ideaale. Mees näeb ennast isana, kelle
kujundi on ta ise sotsiaalselt konstrueerinud.
Erinevused seisnevad vaid
selles, et:
Ajaloos on isade peamine roll olnud leivateenija ja perekonna „majandusjuht“ ja see on olnud väga pikka aega, seepärast nimetatakse neid ka traditsioonilis-
teks isadeks.
Kaasaegne isa osaleb oluliselt enam kodustes asjades ning lastekasvatuses kui traditsioonilised isad , võimaldades emale-naisele pehmemat töö- ja pereko -hustuste ühitamist.
Kujuneb justkui uus vastandus-
„hea isa“ ja „halb isa“, kus „head“ isad on need, kes
võtavad rohkem koduseid asju enda kanda, „halvad“ aga need, kes
kõike seda pigem meelsamini ignoreerivad.
ISADUSE IDENTITEET
Isaduse identiteed tuleneb
muutuvatest tajudest isarollis olemisest.
Isaduse identiteedist rääkides tuleks lähtuda 2 aspektis:
identiteedi olulisus
pühendumine.
Isa rolliidentsuse olulisusest
oleneb, kuivõrd isa võtab aega ja jagab energiat isarollist
lähtuvateks tegevusteks, eriti võistlevate nõud- miste olukorras
(näiteks sportimine või siis lapsega tegelemine).
Isa pühendumuse tasemest
oleneb, millist tüüpi isaga on tegemist (leivateenija, hooldaja, arendaja , mängukaaslane jne.)
Isa ise loob omaenese
identiteedi standardid ning pühendumine väljendub tema püüdlustest
hoida tasakaalus identsuse kujundit ja teistelt saadavat hinnangut
oma isarolli täitmise kohta. Fakt on aga see, et ema töötamine või
mittetöötamine ei suurenda ega vähenda oluliselt isa tegevuse
ulatust lastega. On aga kindlaks tehtud, et isad, kes lastega koos ei
ela, tegelevad nendega oluliselt vähem.
ISATÜÜBID
Isaduse
määratlused olid ja on tugevalt seotud ühiskonna, kultuuri ja
ajastuga. Sestap on käsitlused isast muutlikud ning eri aegadel valitseb erinev isadus. Jouko Huttunen on psühholoogilist isadust
uurides jaotanud isad neljaks erinevaks tüübiks.
Psühholoogiliselt
eemalolev isa. Mees võib olla küll füüsiliselt lähedal, kuid
tema jaoks ei ole isadus psühholoogiliselt oluline. Tal ei ole eeldusi selleks, et võtta vanemaks olemisega kaasnevat vastutust
teise inimese eest.
Hoolitseb
oma perekonna eest suurniku moel. Isadus on säärase mehe jaoks
lihtsalt perekonna olemasolu, ilma et perekond ja isadus moodustaksid
olulist osa tema meesidentiteedist. Selline isa ei loobu mitte kunagi
oma harrastustest või karjäärist perekonna heaks.
Säärane ema abistav isa
kujunes välja 1970. aastatel. Ta on oma lastesse siiralt kiindunud ja tal on nendega tugev emotsionaalne side ja ta võtab osa ka
kodutöödest. Ometi ei muutu sellest kuigi palju ema seisund, ta on
ikka kodutööline ja peamine vastutaja laste hooldamise eest.
Toetaval isal ei pruugi alati olla selge, mida tal tuleb isana teha
ning kuidas ühendada isadus oma töö, harrastuste ja mehesusega.
Uus
isa (new father ), kes vastutab pere eest ja seob end sellega. Uus isa
tahab seda, et mõlemal vanemal oleks ühesugune vastutus, seda nii
kodutöödes kui ka laste hooldamisel ja kasvatamisel . Sellise
nägemuse korral võib mees vahetada ametitöö kodusolemise vastu
ehk siis loobuda tööelust ja olla “kodune isa”.
ISAKS KASVAMINE
Isaks kasvamine on protsess,
mis algab juba enne oodatava lapse sündi. Esimesed mõtted
potentsiaalsest isadusest
võivad mõtetesse kerkida veelgi varem, seotud erinevate
elusündmustega. Isaks kasvamine kestab elu lõpuni.
MEHE EMOTSIONAALNE VALMISOLEK ISADUSEKS
Emotsionaalne
valmisoleku peamiseks teguriks arvatakse olevat fakt, kas mees üldse
tahab kunagi isaks saada. Mõned mehed saavd isaks, kuigi nad pole
kunagi endale lapsi tahtnud, teised näevad isaks saamist osana oma
elueesmärgi täitumisest. Kuid uuringud näitavad , et peaegu pooled
mehed ei olnud naisega mitte kunagi lapse saamise teemal tõsiselt
rääkinud. Mehed , kes selgelt ei ole isaks saamisest huvitatud,
võivad kogeda probleeme isaidentiteedi kujunemisel ning olla naise
rasedusse kui ka hiljem lapse kasvatamisse vähem pühendunud. Mehe
valmisolekut mõjutavad ka paarisuhte stabiilsus ning majandusliku
kindlustatuse tase.
Harilikult valivad inimesed
endale partneri samavanuste seast, seega valitseb meeste ja naiste
lapsesaamissoovide vahel selge ajaline ebakõla. Keskea alguseks on
lõhe tunduvalt kahanenud ja peaaegu võrdne arv mehi ja naisi soovib
lapsi saada. Selgineb fakt, et kahekümnendates ja kolmekümnendates
eluaastates mehed on lastest sageli vähem huvitatud kui samas
vanuses naised.
Väidetakse ka seda, et enne
25. eluaastat pole mees isaduseks küps, sest ta niiöelda „puhkab
täiskasvanuks saamise kriisidest“. Kuna enamik lapsi sünnib just
selle vanusegrupi inimestele, võib oletada, et paljud mehed saavad
isaks enne, kui nad selleks valmis on.
Kokkuvõteks võib öelda, et
meeste valmisolek isaduseks sõltub suuresti konkreetsest inimesest, vanusest ja enamus mehi tunneb raseduse ajal vastandlikke tundeid
sõltumata sellest, kas nende lapse sünd oli planeeritud või mitte,
sest ka meestel on hirm hakkamasaamise ees.
KODU PANUS ISAIDENTITEEDI KUJUNEMISELE
Lapsevanemaks kasvamine kestab kogu elu. Füüsiliselt saadakse selleks lapse
sünnimo-mendil. , kuid moraalselt ja psüühiliselt arenetakse selle
suunas juba lapsepõlvest peale. Iga eluetapil salvestatakse midagi
tulevas vanemaksolemise tarvis. Nii näiteks saadakse imiku ja
väikelapsena armastuskogemus, mis kantakse hiljem üle oma lastele.
Inimesel on kalduvus täiskasvanuna taasluua seda emotsionaalset
keskkonda, mis teda ennast lapsepõlves ümbritses. Eelkoolieas
omandatakse tavad ja moraalinormid , õpitakse vahet tegema hea ja
kurja vahel ning nägema nende toimet. Kujunevad väärtushinnangud,
mis võivad püsida kogu elu. Kooliealisena õpitakse elu tundma
täiskasvanute reaktsioonide põhjal: vanematel, kasvatajatel,
õpetajatel, treeneritel – kõigil inimestel on teatud
käitumismudelid ning laps immiteerib alateadlikult.
Lapse ootamine on ka aeg, mil
vaadatakse tagasi laspepõlve ja hinnatakse ümber suhted oma
vanematega. Lapsepõlvekodus valitsenud poja ja isa suhted võivad
oluliselt mõjutada seda, kui kompetentsena, suutlikuna ja
armastatuna mees end oma peres nüüd tunneb.
TULEVASE ISADUSEGA KAASNEVAD TUNDED JA MÕTTED
Tulevase isa tunded ja mõtted
võivad olla üsna vastuolulised. Positiivne suhtumine võib alata
lapsepõlvest ja oma isa positiivsest mudelist, mida järgida
soovitakse. Samuti mõjub hästi see, kui mehel on olnud varem
võimalus väikeste lastega tegeleda, näiteks oma õde-vendadega või
sugulaste-tuttavatega lastega. Oluline on ka naispoolne mõistmine ja
tugi.
Kahtlemata suhtub mees
rasedusse positiivselt, kui see on planeeritud ja oodatud. Soovitud
lapse puhul tajub tulevane isa ülimat rõõmu, vastutustunnet ja
hirmu ning kirjeldab raseduse kulgu umbes samade sõnadega nagu lapse
ema. Isa kiindub lootesse ja satub vaimustusse, kui näeb teda
ekraanil, kuuleb tema südamelööke või tunneb liigutusi. Need
mehed aga, kes ise last ei tahtnud, kannatavad sügavate hingeliste
kriiside käes.
Alateadvuses tunnevad mehed
ebakindlust oma viljakuse pärast. Rasedus on ilmne tõend sellest,
et nad on võimelised järglasi saama. See aga on kinnitus nende
mehelikkusele. Nad väljendavad rõõmu seoses pereloomisega ja on
õnnelikud võimaluse üle isikut arendada läbi isaduse. Algul
tekitab uudis naise rasedusest ärevust ja ebakindlust, kuid see
asendub peagi võimsa energiasööstuga.
Kuna
naise rasedus ja mehe isakssaamine on täiesti uued ning ainulaadsed
kogemused, millega kaasnevad vastutus ning suured muudatused elus,
võib nii mõnigi tulevane isa aegajalt hirmu tunda. Negatiivse suhtumise põhjuseks võib olla:
- Soovimatu rasedus
- Halb läbisaamine isaga
- Isa ebapiisav eeskuju
- Kogemuste või teadmiste puudumine
- Hirm, et ei saada uue rolliga hakkama
Naise tundlikkus,
vastandlikud suhtumised ja meeleolu kõikumised (nagu ühel rasedal naisel ikka võib olla) põhjustavad ka mehes vastakaid tundeid ja
mõtteid ning mõjutavad tema käitumist.
Meestele ei meeldi olukorra
üle kontrolli kaotada ja püsida arusaamatuses, mis toimub. Mehed
hoiavad oma vastakaid tundeid pigem enda teada kui jagavad neid
partneriga. Nad ise arvavad , et ei taha naist oma muredega koormata,
kuigi oma tunnete jagamine võiks pigem lähendada kui kaugendada
tulevasi vanemaid teineteisest. Sageli on ka nii, et ei aimata, et
tulevasel isal on samuti muresid nagu tema naisel. Tundub, et isalt
ainult nõutakse – ta peab hoolitsema oma naise ja tulevase lapse
eest. See aga paneb mehi imestama- kes siis peaks nende eest
hoolitsema. Meestel võib tekkida tunne, et nad on ära unustatud,
kõrvalejäetud, tõrjutud, nad võivad muutuda partneri suhtes
armukadedaks, neil võib tekkida soov selle situatsiooni eest
põgeneda, tagajärjeks kaitsemehhanismide vallandumine.
KOOLITUSE OSA ISAIDENTITEEDI KUJUNEMISEL
Üheks
oluliseks tulevasi isasid koolitavaks kohaks on naistekliinikute
vastuvõttude juurde loodud perekoolid. Positiivse näitena võib
esile tuua Rootsit, kus perekool toimib edukalt juba aastakümneid.
Perekooli eesmärk on pakkuda tulevastele vanematele võimalust end
rasedusega kohanemiseks ja lapse eest hoolitsemiseks ette valmistada.
Perekooli ülesandeks on ka võimalike hirmude vähendamine, mis
meestel seoses eelseisva sünnitusega võivad tekkida. Hirme saab
vähendada teadmiste andmise kaudu - ringkäik haiglas, et näha
sünnitustuba ja ooteruume, abistavate ja toetavate meetodite
demonstreerimine naiste abistamiseks sünnituse ajal, lühiülevaade
sellest, mida oodata naise poolt sünnituste protsessis, ettekujutuse
loomine sellest, kuidas käitub sünnituse ajal personal. Teadmisi
raseduse kulust ja tõuget isaidentiteedi arenguks annavad ka ühised
arstilkäigud.
Isade nõustamine ja harimine
naise raseduse ajal võib osutuda mitmel moel kasulikuks, aidates
kaasa isa ja lapse vahelise kiindumuse ning ema ja lapse suhete
väljaarenemisele, samuti edaspidisele rinnaga toitmise
õnnestumisele. See on ka võimalus lahtisaamaks tundest, et isa on
kõrvale tõrjutud. Paremini isaduseks ettevalmistatud isadel on ka
väiksem tõenäosus pärast lapse sündi kõrvale tõmbuda või
eemaletõrjutuna saada.
ISA SÜNNITUSEL
Kaua aega on arvatud, et isal
ei ole sünnituse juurde asja. Mujal maailmas hakati mehi sünnituse
juurde lubama palju varem kui meil, kus isa kontakt oma naise ja
lapsega viidi miinimumini hügieenilistel põhjustel. Eestis hakati
isa rolli suuremat väärtust tunnustama 1990. aastate alguses.
Pikka aega on meeste hulgas
levinud seisukoht, et sünnitamine on ainuüksi naiste asi ning
sellesse sekkumine võiks kuidagi riivata nende mehelikkust.
Tänapäeval hakkab isade hulgas üha enam maad võtma arvamus, et
nii sünnitus kui ka selleks valmistumine on partnerite ühine
ettevõtmine.
Traditsiooniliselt on
sünnitava naise juures olnud teised naised. Isale jäi ärev ja
murelik ootaja roll. Tänapäeval on mees sünnitoas oodatud, kuid
tema roll ei ole veel ikka selgelt määratletud. Siiani on arvatud,
et sünnituse juures viibivast isast peaks kindlasti mingil moel kasu olema. Aastakümneid tagasi seati isadele tingimusteks, et nad
peavad naist tuhude ajal juhendama. Vahetu sünni juures olemise
kogemus tekitab isas sügavaid tundeid oma naise ja lapse vastu.
EEMALELAVA ISA SUHTED LAPSE/LASTEGA
Isade
roll laste elus pigem tähtsustub kui kahaneb, väheneb nende isade
arv, kes püsivalt koos elavad. Lapsest eraldi elamine võib olla nii
vanemate separatsiooni kui ka lahutuse tulemus. Käsitledes
üksikvanemaperesid ja nende toimetulekuriske, on enamusel juhtudest
tegemist üksi last (lapsi) kasvatava naisega. Rahvaloenduse järgi
on Eestis 2000. Aastal 77 392 lastega üksikvanema ning 8 194
lastega üksikisa, vastavalt 13,3% ja 1,4% kõikidest
leibkondkondadest.
Meie ühiskonnas levinud
traditsiooni kohaselt enamusel juhtudest jäetakse lapsed pärast
vanemate lahutust ema kasvatada ning isale kohaldatakse lastele elatisraha maksmise kohustus. Selline emade eelistamise traditsiooni
taga on veendumus, et laps peaks jääma samasoost vanema kasvatada.
Eemalelava isa vanemaõiguste
ja –kohustuste hulka loetakse:
- Majanduslikku toetuse maksmist lapse ülalpidamiseks (eemalelavate isade poolne majanduslik toetus mitte ainult ei paranda laste majanduslikku heaolu, vaid ka lisaks ka nende tervise seisundit, õpitulemusi ning üldist heaolutunnet)
- Sotsiaalset osalust lapse elus (eemalelavad isad mõjutavad eriti isa ja lapse vahelist emotsionaalset sidet)
- Eemalelava isa tegelikku mõju lapsele (isa geograafiline mobiilsus, uue pere loomine või kooselu alustamine uue partneriga, võimetus luua eemalelava lapse emaga normaalseid koostöösuhteid, kontaktide vähesus lapsega, ebapiisavad rahalised vahendid ning olukord, kus isa ei ole veel suhte purunemisest üle saanud, võivad viia eemalelava isa vähese kaasatuse ja mõjuni lapse elus)
EEMALELAVA ISA KOHUSTUSTE TÄITMINE LAPSE SUHTES
Eemalelavate isade
vanemaõiguste järgimine ja –kohustuste täitmine on mujal
maailmas saamas üha sagedasemaks uurimistemaatikaks. Meil on seda temaatikat käsitletud äärmiselt vähe.
Kui eemalelavaid isasid
süüdistatakse lapsi üksikasvatavate emade poolt peamiselt
alimendikohustustest kõrvalehoidmisel ebaausate võtete kasutamises,
siis üksikemasid süüdistatakse isade poolselt liigses ahnuses,
omavastutuse eitamises ning kättemaksusoovis. Teine võimalus
elatisraha kohuslaste kõrvalehoidmise selgitamiseks on lähtuda
põhjustest, miks elatisraha ei maksta. Alimentide maksmise
kohustustest kõrvalehoidmisel on peamiselt tegemist emotsionaalsete
või ratsionaalsete põhjustega.
- Emotsionaalsed .(Viha, kurbus , pettumine endises elukaaslases- ebakõlad vanemate vahelises suhtes. Vanemad ei suuda negatiivsete tunnete taustal esikohale seada lapse huvisid ning seetõttu jäävad paljud elatisraha küsimused täiskasvanute,mitte lastekeskseks.)
- Ratsionaalsed .(Võimetus maksta alimente seoses majandusliku toimetulematusega. Selline olukord tekitab niinimetatud suletud ringi, kus üksikvanem, kes eraldielavalt vanemalt lapseülalpidamiseks elatisraha ei saa, tekitab tõkkeid ning piiranguid ka suhtlemisele lapse ning alimendikohuslase vahel.)
TÖÖ JA PEREELU ÜHITAMINE
Mehed-isad kohtavad vastakaid
nõudmisi – töötada pikki tunde omaenese karjääri ning perele
majandusliku heaolu kindlustamise nimel ja samal ajal olla „hea
isa“. Statistika alusel selgus, et mehed tegelevad naistega
võrreldes vähem kodutöödega kõikides vaadeldavates maades. Kuid
, et seda erinevust vähendada tähtsustakse poliitikas üha enam
meeste ja naiste võrdsemat vanemakohustuste täitmist, seda
iseäranis Skandinaaviamaades. Esirinnas poliitiliste võimaluste
poolest on Rootsis, kuid reaalsuses siiski kasutavad mehed
suhteliselt vähe nende antud võimalusi jääda lapsega koju jne.
Rootsis on meeste lapsehooldusse kaasamiseks kehtestatud nn
„daddy- month “ ehk isapuhkus lapse hooldamiseks, mida saab vaid
isa kasutada. Aastast 2002 on isapuhkust laiendatud 2.-le aastale.
Norras on isade kaasamine lapsehooldusesse olnud edukam ning mehi,
kes isapuhkust kasutavad, on osakaaluliselt enam. Ka Eestis on
isapuhkust võimalik isadel kasutada.
ISADEPÄEV
Isadepäev
on püha, millega märgitakse ära meeste rolli laste kasvatamisel
ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele. Eestis
peetakse isadepäeva novembrikuu
teisel pühapäeval. Isadepäeva tähistati esmakordselt 1910 .
aastal Ameerika
Ühendriikides Washingtoni
osariigis Spokane'i
linnas. Ametlikult kuulutati see päev Ameerikas riiklikuks pühaks
1966. aastal
president Lyndon
Johnsoni valitsemise ajal. Traditsiooni algatas naine, kelle
sõjaveteranist isa oli pärast abikaasa surma üksinda kuus last
üles kasvatanud. Ameerika Ühendriikides on isadepäev juunikuu
kolmandal pühapäeval. Isadepäeva tähistamine näitab kuivõrd
suureneb isade kaasatus pereellu.
Kokkuvõtteks
Psühholoogiline
isadus on oluline nii mehele kui ka lapsele. Mehele annab aga
lähedane ja sügav suhe lapsega sisukama elu. See annab mehele
võimaluse vabaneda oma egoismist ja õppida kuulama teist inimest.
Oma laste eest vastutavad isad rõhutavad, et isakogemus on muutnud
nad inimesena terviklikemaks. Isa toel kasvav laps saab elus paremini
hakkama, tal on positiivne pilt iseendast, ta on enesekindlam ja
parema kohanemisvõimega.
Sageli
ei teadvusta isad endale, kui suur vastutus neil oma lapse ees
tegelikult on. On oluline rõhutada, et ainuüksi isa lihtsast
olemasolust ei piisa – tema emotsionaalne eemalviibimine on peaaegu
võrdne füüsilise puudumisega.
Seega
ilmneb kõige tugevam isa mõju just seal, kus on tegemist
psühholoogilise isadusega. See on eriti oluline just Eestis
perekonnaga toimuvate küsimuste kontekstis. Kuna lahutusejärgsele
olukorrale pole ühtegi normaalset lahendust, siis tuleb rõhutada,
et mehe ja naise suhe võib küll lõppeda, kuid lapsevanema roll
kestab kogu eluaja. Kui mees ja naine ka pärast kooselu lõppu isa
ja emana üheskoos tegutsema ja vastutama jäävad, maandab see palju
võimalikke pingeid ning ohte . Seega peab meeste teadvuses kinnistuma
arusaam nende olulisusest lapse arengus. Isadust ei kindlustata enam
mitte ainuüksi pere majandusliku heaolu tagamisega, vaid aktiivsel
suhtlemisel oma lastega.
KASUTATUD KIRJANDUS
„Mees ja perekond“ Dagmar Kutsar
„Suguvõsa.Perekond.Inimene“ Anatoli Nekrassov
„Olla lapsevanem“ Tommy Hellsten
http://www.meestekeskus.ee
http://www.postimees.ee
(statistika ja uuringute tulemused)
http://www.naisteleht.ee/
(uurignud ja küsitlused)
http://et.wikipedia.org/
(isadepäeva traditsioonid)
http://www.google.ee/
(pildi otsingud)
16
Kõik kommentaarid