ROOMA ERAÕIGUSE (0)

SISUKORD

Sissejuhatus 3
1. Isadus 4
1.1 Rooma õiguse norm 4
1.2 Eesti õiguse norm………………………………...........………………………………….5
2. Omand 6
2.1 Rooma õiguse norm 6
2.2 Eesti õiguse norm 7
Kokkuvõte..…..………………………………………………………………………………….…9
Kasutatud kirjandus…………………..…….……………………………………………………..10
Sissejuhatus
Käesoleva referaadi teemaks on Rooma õigusnormide võrdlus hetkel Eestis kehtivate normidega. Referaadi eesmärgiks oli võrrelda Roomas kehtinud õigust ja Eestis kehtivat õigust.
Valisin kaks õigusharu ning kummastki ühe mõiste ja tõin välja kuidas ning mille alusel kehtisid normid Rooma õiguses ja kuidas tänapäeval need reguleeritud on. Kasutasin peamiselt kahte allikat, sest leidsin, et nendest oli võimalik kõik vajalik arusaadavalt välja tuua.
Esimese mõistena käitlesin isaduse teemat Rooma õiguses. Tõin välja milline oli isa võim laste ja nende vara suhtes ja kuidas isadus üldse tekkis. Lisaks tõin välja ka hetkel Eestis kehtivad normid tuginedes perekonnaseadusele.
Teise mõistena käsitlesin omandit . Teise peatüki esimeses alapeatükis kirjutasin Roomas kehtinud asjaõigusest, kus käsitletakse omandit. Tõin välja kuidas oli võimalik asja omandada ning millistest elementidest omandiõigus koosnes. Teises alapeatükis võtsin aluseks hetkel Eestis kehtiva asjaõigusseaduse ning kirjutasin lähtudes erinevatest paragrahvidest, et kuidas ja mis tingimustel on võimalik hetkel kehtiva Eesti seaduse järgi asju omandada.
Teema on oluline, kuna igal juurateadust õppival tudengil on oluline tundma õppida Rooma õigust ning samuti ka tänapäeva õigust. Nagu kirjutas E. Ilus oma raamatus, et tänapäeva juristidel oleks Roomlastelt paljugi õppida ja nii leían ka mina, et see on iga tudengi raudvara, mille peab omandama, et mõista õigust paremini ja lahendada tänapäevaseid keerulisi probleeme.

Isadus

Rooma õiguse norm
Rooma õiguses on isa võimu all terve perekond. Naine, lapsed, lapselapsed . Lisaks veel ka orjad ja muud perekonna alluvuses olevad isikud. Ainus, kelle üle ei ole isal võimu on tütre laps(ed). Nende üle omab võimu nende laste isa. Sellist seotust laste ja vanemate vahel määrab kogu Rooma ajaloo väitel patrias potestas’e printsiip. See tähendab patriarhaalset ehk ühekülgset isavõimu. Sellest tuleneb suguluse vanim vorm, milleks on võimusugulus. Alles hiljem asendus see veresugulusega ehk kui algselt oli laste ema lastele pigem kui õde, siis hiljem tekkisid teatavad õiguslikud suhted ka laste ja laste ema vahel. Gaius on öelnud , et sellist võimu nagu on roomlastel oma laste üle, pole ühelgi teisel rahval .
Laste ja vanemate vahelised õigused tekivad üldiselt seadusliku abielu tagajärjel. Öeldi ka nii, et ema on alati teada aga, et kes on isa, seda näitab abielu. Vallaslapsel seega juriidilises mõttes isa ei olnudki.
Kõige vanemal ajal oli isa võim piiramatu ehk isa võis otsustada kas jätta vastsündinud lapsele elu või mitte. Samuti võis isa müüa ka lapsi orjusesse nii väljapoole Roomat kui ka Roomasse. Vara seisukohast oli perepoeg ka isa võimu all ehk see tähendab, et kõik, mis poeg aja jooksul omandab, muutub isa omandiks. Alles hiljem isavõim nõrgeneb. Võetakse ära õigus otsustada lapse elu või surma üle ning keelatakse ka orjusesse müük trans Tiberim. Siseriiki müümist piiratakse. Ka ei või isa kodus last enam karistada nii nagu enne.
Isavõim tekkis kas loomulikul teel lapse sünniga seaduslikus abielus või lapsendamisel. Lisaks oli võimalik vallaslapsi seadustada teatud tingimustel. Patria potestas oli eluaegne ehk võis lõppeda ainult isa surmaga. Siiski olid mõned erandid. Kui poeg astus mõnda teatavasse ametisse, vabanes ta isa võimu alt ja muutus persona sui iuris’eks. Lisaks lõppes isavõim kui isa poja vabastas. Selleks puhuks oli eriline tehing.
Mis puutub varalistesse suhetesse siis siinkohal tegid isa ja poja vahelised suhted läbi suure arengu. Näiteks Augustuse ajal määrati, et kõik, mille poeg on sõdurina sõjas omandanud , kuulub pojale.1

Eesti õiguse norm

Lapse eostanud meheks ehk isaks loetakse perekonnaseaduse § 84 järgi mees:

kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus;

kes on isaduse omaks võtnud või

kelle isaduse on tuvastanud kohus

Lisasättena on toodud, et kohus ei tuvasta lapse isana doonorit, kelle seemnerakke on kasutatud kunstlikuks viljastamiseks.

Perekonnaseaduse § 85 ütleb, et kui lapse emaga olev mees ei ole last eostanud, ei loeta teda laste isaks juhul kui abielus olevad mees ja naine on perekonnaseisuasutusele esitanud ühise avalduse või kui teine mees ehk lapse isa on isaduse omaks võtnud.

Kui mehe ja naise vahelise abielu lõppedes sünnib laps kolmesaja päeva jooksul pärast abielu lõppemist, loetakse lapse isaks see mees, kes oli lapse emaga abielus. Kui laps on eostatud rohkem kui kolmsada päeva enne oma sündi, siis võetakse aluseks see ajavahemik . Kui naine on sõlminud uue abielu ja tal sünnib laps, keda tuleb pidada endise abielumehe lapseks § 86 lõige 1 järgi ning perekonnaseaduse § 84 lõike 1 punkti 1 kohaselt uue abielumehe lapseks, siis loetakse laps ikkagi uue abielumehe lapseks.2
Kui Rooma õiguses oli selgelt kirjas isa võimu piirid, siis Eesti õigusnormis ei ole neid kirjas. Rooma õiguses oli isal piiramatu võim. Ta võis isegi otsustada kas jätta lapsele elu või mitte. Teada on, et tänapäeval on keelatud laste füüsiline väärkohtlemine mis iganes ulatuses. Selle eest on ette nähtud karistus . Tänaseks päevaks on elu nii palju arenenud, et isaduse tõestamiseks on võimalik teda DNA test. Kui arvatav lapse isa ei saa või ei taha seda teha, on lapse emal õigus pöörduda kohtu poole nõudmaks DNA testi tegemist.
Võib öelda, et tänapäeval on palju võrdsemad õigused ja võimalused mõlemal. Näiteks kui lapse isa ja ema elavad lahus, on lapsest eraldi elav vanem kohustatud maksma hüvitist, mis on vajalik lapse toimetulekuks.

Omand

Rooma õiguse norm
Rooma eraõiguses oli omand suurim õigus, mis omanikul sai olla asja suhtes. Riik kaitses omandit oma organitega. Kuna Roomlased tegid juba vahet asjaõiguse ja obligatsiooni vahel, kuulub omandiõigus asjaõiguse alla ning omanik saab esitada hagi iga isiku vastu, kes rikub või ei tunnista tema õigusi. Siiski pidi omanik olema salliv, et teised ka tema omandit mingil määral kasutavad. Näiteks naabrid. Omandiõigus koosneb kolmest peamisest elemendist:

Õigus asja vallata

Õigus asja kasutada

Õigus asja käsutada
Omandiõigus tekkis Roomas esiteks mancipatio teel, mis oli pidulik võõrandamise tehing, kus vajalikuks olid 5 tunnistajat, kaalumehe juuresolek ning võõrandatav ese. Kui need nõuded polnud täidetud, oli tehing tühine. Teiseks võimaluseks oli algne omandamine ehk kui asja omandaja õigus pole rajatud kellegi teise isiku õigusele selle asja suhtes ja omandiõigus asjale tekib esimesena antud isikul.
Algselt sai omandada mitmel viisil:

Occupatio ehk asja haaramine tahtega seda endale pidada. Vallutada sai ainult neid asju, mis ei kuulu kellegile: asi, millel pole omanikku ; asi, mis on omaniku poolt hüljatud ; sõjasaak; asjad, mis on peidetud ja mille omanikku ei saa kindlaks teha.

. See tähendab, et isik saab asja omanikuks juhul kui ta on pikemat aega asja vallanud. See ei kehti juhul kui asi on saadud salaja, vägivallaga või tagasiandmise kohustusega

Usucapio ehk igamine Specificatio ehk võõra materjali ümberkujundamine isiku poolt, kes ei ole asja omanik, kui selle tagajärjel tekib uus asi. Kui asja saab tagasi muuta materjaliks , kuulub asi omanikule. Kui mitte, siis ümbermuutjale

Vilja omandamine – peaasja omanik saab vilja omanikuks.

Accessio ehk kui ühendati mitu asja. Üldiselt sai omanikuks peaasja omanik.
Lisaks veel tuletatud omandamine ehk omandaja omandiõigus tugineb eelmise omaniku õigustele.3

Eesti õiguse norm
Rooma õigusest on väga palju säilinud ka tänapäevases Eesti asjaõigusseaduses.
Asjaõiguseaduse § 68 sätestab omandi mõiste. Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ning kästutada ja nõuda kõigilt teistelt isikutest, et omandiõigust ei rikutaks ning rikkumise tagajärjed kõrvaldataks. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigusega. Ning omand saab tekkida ainult seaduses sätestatud juhtudel. Samuti nagu Rooma õiguseski, on omanikul on õigus esitada hagi igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab .
Vallasomand saab tekkida käesoleva seadustiku § 92 alusel, mis sätestab vallasomandi tekkimise üleandmisega:

Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.

Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta.
Lisaks on võimalik omandamine asja väljanõudeõiguse loovutamisega. Seda reguleerib käesoleva seadustiku § 93, mis ütleb, et kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendaja väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Lisaks ütleb asjaõigusseaduse § 95, et asja tuleb omandada heauskselt. Hõivamise kohta kehtb asjaõiguseaduse 2. jaotis, mis sätestab, et vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu asja oma valdusesse tahtega saada selle omanikuks. Asi on peremehtu siis, kui see pole veel kellegi omandis. Näiteks on peremehetu metsloom , kes liigub vabas looduses. Asja ei saa omandada, kui see on seadusega keelatud või rikutakse kellegi õigusi see asi hõivata.
Leiu omandamist sätestab käesoleva seaduse § 100. Kui ühe aasta jooksul alates leiust ei selgu asja algne omanik, omandab asja leidja selle. Kehtivas õigusnormis on leida kohustatud asja leidmisel teatama sellest omanikule või politseile, kui asja väärtus on rohkem kui 50 eurot.

Säilinud on ka Eesti õiguses taoline norm nagu specification ehk kui keegi töötas heauskselt ümber võõra omandi, kuulub uus asi ümbetöötajale, kui töö on väärtuslikum esialgsest asjast. Juhul kuiasi ei ole väärtuslikum, kuulub asi ikka esialgse asja omanikule. Asjaõigusseaduse 6. jaotis määrab igamise. § 110 ütleb, et vallasomand tekib igamisega sel juhul, kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik.4

 

Kokkuvõte
Kokkuvõtteks võib öelda, et leidsin referaati kirjutades mitmeid sarnasusi Rooma õigusest ja hetkel kehtivast Eesti õigusest. Enamasti küll asjaõiguse valdkonnas.
Isaduse juures on oluline erinevus nende kahe õiguse vahel see, et kui Roomas oli isal oma laste ja lastelaste üle täielik võim, siis meie seaduses seda õnneks kirjas ei ole. Tänapäeval oleks sellise seaduse rakendamine meie riigis ilmselt võimatu. Oleks väga hirmus, kui oleks isa otsustada kas laps jääb sündides elama või mitte. Tänapäeval ei tohi last füüsiliselt karistadagi ja hetkel kehtiva seaduse järgi on see üsna karmilt ka karistatav .
Asjaõiguse harus, kus käsitlen omandit, on aga jällegi palju sarnast Roomas kehtinud normide ja Eesti õiguse vahel. Näiteks on Rooma õigusest selgelt säilinud see, et omanikul on õigus esitada hagi igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Lisaks vallasomandi tekkimine ja veel mitmeid asjad.
Referaati kirjutades sai eriti selgeks, et just Rooma eraõigus on aluseks kontinentaaleuroopa õigussüsteemile.
Kasutatud kirjandus

E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Ilo, 2000

E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem 2005

Asjaõigusseadus . RT I, 08.07.2014, 7

Perekonnaseadus . RT I, 29.06.2014, 103
1 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Kirjastus Ilo, 2000. Lk 92-94
2 RT I, 29.06.2014, 103
3 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem 2005
4 RT I, 08.07.2014, 7