Isa roll perekonnas (2)

Ka isal on perekonnas olnud läbi aegade täita oluline roll. Klassikaliselt on mehe rolliks perekonnas olnud majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Lisaks sellele on isadel täita peres veel palju rolle - ta on kaaslane , hooldaja, abikaasa, moraalne tugi, eeskuju .. ... .. Tema ülesannete hulka kuuluvad ka õpetamine ja mängimine. Lapse arengus on isa väga tähtsal kohal. Oluline on, et isa oleks kättesaadav ja temaga oleks mõnus olla. Isa mõjutab lapse arengut ka läbi enda mitmete rollide perekonnas. Ta on perekonnas omaette jõud, mis kõrvuti emaga moodustab perekondlike suhete mitmekülgse terviku. Ema on traditsiooniliselt hoolitseja ja toitja, isa piiride seadja ja "ukse" avaja maailma. Isa kaasamine kasvatusprotsessi on väga oluline, sest isa eemalejäämine laste kasvatamisest muudab kasvatuse ühekülgseks. Isa roll laste kasvatamisel omab olulist tähtsust, kui tähelepanu pöörata laste soolistele erinevustele ja vajadusele erinevate soorollide kujunemisel aluseks olevate rolli eeskujude järele. Kõik ju tahavad, et nende tütardest kasvaksid naiselikud naised - tõelised daamid ja poegadest mehelikud mehed - tõelised härrasmehed. Pojad tahavad olla oma isade sarnased ja tütred õpivad isa kaudu tundma meherolli. Isa lähedust vajavad kõik lapsed, aga eriti vajavad seda poisid.
Meeste arusaam isarollist võib olla väga erinev ja sellest tulenevalt on isasid ka väga erinevaid. Soome Jyväskyla Ülikooli pedagoogika doktor Jouku Huttunen on isaduse mõistet vaadelnud neljast aspektist :

Geneetiline ehk bioloogiline isa - on mees, kes on viljastanud munaraku, seega mees kui sigitaja;

Juriidiline isa - mees, kes on seadusjärgselt lapse isa, juriidilise isadusega kaasnevad teatud seadusejärgsed õigused ja kohustused lapse suhtes;

Sotsiaalne isa - mees kes jagab oma igapäeva elu lapsega; elab temaga koos ja hoolitseb tema eluliste vajaduste rahuldamise eest;

Psühholoogiline isa - mees, kes on saavutanud lapsega lähedase suhte, elades temaga koos või eraldi peab laps teda kõigis olukordades oma isaks ja eeskujuks.
Ideaalvariandis on kõik need neli isa ühes isikus . Aga tihti on elus ka selliseid juhtumeid, kus lapse bioloogiline isa ei teagi lapse olemasolust midagi. Ema on viljastamisel kasutanud spermadoonori võimalusi või otsustanud üksi last kasvatada. Juriidiline isa võib olla kas lapse pärisisa või hoopis lapse lapsendanud kasuisa , kuid tal ei pruugi alati kujuneda lapsega häid ja usalduslikke suhteid. Samas võib olla ka sotsiaalsel isal, kes küll elab lapsega koos ja majanduslikult hoolitseb selle eest, et perel
ja lapsel oleks kõik olemas, raskusi lapsega emotsionaalse kontakti saavutamisel. Lapse täisväärtusliku arengu seisukohalt on väga oluline, et tal oleks olemas psühholoogiline isa - mees kellele saab alati kindel olla, kellega suhelda, keda armastada ja kelle poolt armastatud olla.
Jouni Kempe on raamatus Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest refereerinud doktor Jouko Huttuneni, kes on psühholoogilist isadust uurides jaotanud isad neljaks erinevaks tüübiks:

Eemalolev isa - ei pruugi olla füüsiliselt lapsest eemal viibiv isa küll aga psühholoogiliselt eemalolev. Tema jaoks ei ole isadus psühholoogiliselt oluline. Tal ei ole eeldusi selleks, et võtta vanemaks olemisega kaasnevat vastutust teise inimese eest. Selline mees ei pea isaks olemist mehelikkuse osaks, ta on lapse suhtes jahe ja tõrjuv.

Traditsiooniline "vanaaegne" isa, kes hoolitseb oma perekonna eest suurniku moel. Isadus on säärase mehe jaoks lihtsalt perekonna olemasolu, ilma et perekond ja isadus moodustaksid olulist osa tema meesidentiteedist. Ta on enamasti karistaja ja oluliste otsuste tegija . Selline isa ei loobu mitte kunagi oma harrastustest või karjäärist perekonna heaks. Selline roll ei pruugi olla alati mehe enda vabatahtlik valik, vaid ühiskondlik enesestmõistetavus, millega ta siiski sisimas rahul ei ole.

Toetav isa. Selline ema abistav isa kujunes välja 1970. aastatel. Ta on oma lastesse siiralt kiindunud ja tal on nendega tugev emotsionaalne side ja ta võtab osa ka kodutöödest. Ometi ei muutu sellest kuigi palju ema seisund, ta on ikka kodutööline ja peamine vastutaja laste hooldamise eest. Toetaval isal ei pruugi alati olla selge, mida tal tuleb isana teha ning kuidas ühendada isadus oma töö, harrastuste ja mehelikkusega.

Alles kujuneva meestüübina, eristab Huttunen uut isa (new father ), kes vastutab pere eest ja seob end sellega. Uus isa tahab seda, et mõlemal vanemal oleks ühesugune vastutus, seda nii kodutöödes kui ka laste hooldamisel ja kasvatamisel. Sellise nägemuse korral võib mees vahetada ametitöö kodusolemise vastu ehk siis loobuda tööelust ja olla "kodune isa".
Isadega seonduvad mured võiks kokku võtta järgmiselt:

• Nähtamatu ehk eemalolev isa, kes tunneb ennast peres ülearusena, tähtsusetuna ja kes väldib lapsega tegelemist kuna see on tavapäraselt naiste roll.
  
• Üleemantsipeerunud naise mees, kelle peres langetab otsuseid, eriti lastega seostatuid, ema ning mehel pole milleski sõnaõigust. Tihti on selline naine ka kõrgema sissetulekuga kui mees ja selletõttu teeb ta ka kõik pere materiaalset poolt puudutavad otsused.
  
• Viimasel ajal võib aina rohkem rääkida isast kui töönarkomaanist, kes rabab 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas ja kellel ei jagu seetõttu lapse jaoks aega. Soovist paremale järjele jõuda ja tagada perekonnale mugavamad elutingimused suundub järjest enam isasid välismaale tööle ja lähikontakt lastega kannatab selle all tugevasti.
  
• Kahjuks ei ole harukordne erand ka asotsiaalne isa, kes jätab oma lapsed hooletusse, joob ja peksab neid.