DEMENTSETE EAKATE JA NENDE OMASTEGA KAASNEVAD PROBLEEMID ÜLDHAIGLA ÕENDUSABI OSAKONNAS (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
õenduse õppetool
TÕ11
Marika Rohilaid
DEMENTSETE EAKATE JA NENDE OMASTEGA KAASNEVAD PROBLEEMID ÜLDHAIGLA ÕENDUSABI OSAKONNAS
Referaat uurimis- ja arendustöö metoodikas
Juhendaja : I. Nool
Tallinn 2015
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1.PROBLEEMID DEMENTSETE EAKATEGA 4
1.1 Haigusest tulenevad käitumishäired 4
1.2 Haigusega kaasnevad isiksuse muutused 4
2.PROBLEEMID DEMENTSETE EAKATE OMASTEGA 6
2.1 Raskused tekkinud olukorrast arusaamisel 6
2.2 Raskused tekkinud olukorraga toimetulemisel 6
3.ARUTELU 8
KASUTATUD KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

Antud teema sai valitud autori enda töökogemuse tõttu dementsete patsientidega üldhaigla õendusabi osakonnas. Töö autor märkas, et osakonna personali, dementsusega patsiendi ja patsiendi omaste vahel tekib sageli suhtlusprobleeme, arusaamatusi, vääritimõistmisi ja konflikte.
Dementsusega võivad 50%-75%-l haigestunutest kaasneda käitumis- ja isiksuse muutus. Eestis peaks eelduste kohaselt olema vähemalt 10 000 dementsussündroomiga ja 7000 Alzheimeri tõve põdevat patsienti, aga riiklik statistikasüsteem seda ei peegelda . Seega ei saa tervishoiujuhid planeerida, et lähitulevikus, demograafilise situatsiooni nihkumisel vanemaealiste ülekaalu suunas kasvab sellest haigusgrupist tulenev haiguskoormus ühiskonnale. Korrektse diagnoosi ja praegu võimaliku ravini ja arstliku nõustamiseni jõuab Eestis väga väike osa Alzheimeri tõve haigeid, seda paljuski tingituna rahvastiku vähesest teadlikkusest dementsusest kui tõvest ning selle ravivõimalustest, ja seetõttu ka arstliku abi mitteotsimisest. Kui teadlikkus suureneb, siis peaks arstkond olema valmis nii adekvaatseks diagnoosimiseks, raviks kui ka nõustamiseks, kuna dementsete hooldajatele spetsiifiline nõustamissüsteem praegu Eestis puudub. (Linnamägi jt 2004: 257 - 258).
Dementsussündroom ja sellest tingitud haiguskoormus ning tervisekadu kui probleem ühiskonnale on Eesti meditsiinisüsteemis selgelt alatähtsustatud. Dementsuse aladiagnoosimise põhjus Eestis võrreldes mitme teise riigiga tuleneb sellest, et kui mujal maailmas hakati probleemiga laialdasemalt tegelema 20 aastat tagasi, siis Eestis alustasime vastavat tegevust umbes 15aastase latentsiajaga. Samavõrra oluline, kui haigusest tingitud koormus ühiskonnale, on nii emotsionaalne kui rahaline koormus isikule, kes hooldab oma dementset lähedast, s.t hoolduskoormus otseses mõttes. (Linnamägi jt 2004: 256).

PROBLEEMID DEMENTSETE EAKATEGA

1.1 Haigusest tulenevad käitumishäired

Õendus-hooldustoimingute teostamise ajal võib patsient ootamatult osutada vastupanu ja muutuda agressiivseks ning koostööd mitte tegevaks. Patsient ei mõista õdesid, hooldajaid ja vastupidi. Põhiprobleemiks on teadmatus, kuidas hakkama saada dementse patsiendiga, kes muutub õendusabi osutamise ajal agressiivseks ja tekkinud olukorda patsiendi lähedastele selgitada. Tihti saavad raskused hooldamisel alguse sellest, et me ei tea, kuidas suhelda nii, et haige meist aru saaks. ( McEvoy jt 2014: 479).
Käitumisprobleemidest esineb agiteeritus (mittekohane motoorne või sõnaline käitumine, mida ei ole võimalik seletada rahuldamata vajadustega või segasusseisundiga), agressiivsus, negativism nii sõnades kui tegudes, hõikumine, eesmärgipäratu tegevus, kalduvus ekselda ja eksida, st pidev soov või vajadus kuhugi minna, asjade peitmine ja otsimine, kahtlustamine. Võib esineda isiksuse muutus, pidurdamatus, taktitus ja kohatu impulsiivsus . Sageli esinevad ka kuulmis- ja nägemismeelepetted. Iseloomulikud on  unehäired - inimese maksimaalne aktiivsus ja rahutus avaldub õhtul, segamini võib olla ööpäevane virgeoleku-unerütm (päeval magatakse, öösiti jalutatakse ringi). Uneta öö põhjustab dementsusega inimese väsimust ja passiivsust ning seetõttu suureneb päevaste õnnetuste risk (nt kukkumised ). (Linnamägi jt 2004: 259).

1.2 Haigusega kaasnevad isiksuse muutused

Ühelt poolt ei oska dementsusega iskud alati oma vaevusi teistele arusaadavalt väljendada, mistõttu võivad diagnoos ja õige ravi hilineda. Teisalt on neil raskusi määratud ravijuhistest kinnipidamisega - nad unustavad, ajavad annused segi, käituvad ravi tõrjuvalt. Dementsusega isikud on tervishoiusüsteemis teataval määral tõrjutud seisundis – probleeme on uuringutele või haiglaravile pääsemisega, personal on saanud üsna kasinalt koolitust tööks dementsusega inimestega ning keskkond pole kohandatud dementsusega inimese vajadustele. (Linnamägi jt 2008: 25).
Viimasel paaril aastakümnel on inimkeskse lähenemise pooldajad dementsusravi valdkonnas järjekindlalt väitnud, et mõningaid dementsusega kaasnevaid negatiivseid nähte on toetavas sotsiaalses keskkonnas võimalik leevendada. Tõenduspõhine lähenemine nagu dementsusravi kaardistamine, elulugude kuulamine on lükanud ümber levinud, kuid alusetu ja nihilistliku arusaama, et mõtestatud keskustelu dementsete inimestega on võimatu. Eelpool nimetatud suhtumine on potentsiaalselt tulutoov mitmel põhjusel . Selline käsitlus võib dementsetele inimestele olla vahendajaks teistega suhtlemisel, aidata säilitada paremat elukvaliteeti ning anda suuremat panust sotsiaalsesse keskkonda, milles nad elavad. (McEvoy jt 2014: 477 - 478).
Dementsusega inimesele on tähtis turvalise ümbruse loomine lisaks sisemisele turvatundele. Turvatunde puudumine süvendab dementsuse kulgu. Olgugi et hooldataval on raskusi arusaamisega, on ta võimeline tabama ärritust ja viha hääles. Dementsus tekitab tihti söömisraskusi ning sellest tulenevalt ka kaalukaotust. Tekkinud olukorra lahendamiseks: saada jälile, mis põhjustab raskusi, lihtsustada tegevust ja läheneda individuaalselt vastavalt puude ulatusele. (Linnamägi jt 2008: 40 - 42).

PROBLEEMID DEMENTSETE EAKATE OMASTEGA

2.1 Raskused tekkinud olukorrast arusaamisel

Dementsuse äratundmine ei ole lihtne, sest selle algus võib olla petlik ja sümptomid varieeruvad. Kõik elusolevad inimesed käituvad sihipäraselt, püüdes mitte kaotada kontrolli oma keha ja ümbritseva keskkonna üle. Kas teadlikult või siis alateadlikult püütakse vältida kontrolli kaotamist oma elu nende osade üle, mida soovitakse mingilgi määral mõjutada. Dementsust käsitlev kirjandus on tulvil täis näiteid, mis seda seisukohta rõhutavad. Kinnitust on leidnud, et kergelt dementsed inimesed kaitsevad end sageli väga osavalt ohtude eest isiklikule identiteedile ja näitavad end teistele mingil kindlal moel, kasutades näiteks selliseid strateegiaid nagu mälulünkade varjamine ja probleemide üle naljatamine. Isegi raskekujulise dementsuse korral võib kõrvalseisjale arusaamatuna tunduva käitumise täpsemal analüüsimisel olla mõistetav dementsuse all kannataja mõtestatud katse oma tajusid kontrollida. (McEvoy jt 2014: 479).
Mida lähedasem ja armsam on meile olnud isiksust kaotama hakkav inimene, seda raskem on näha tema allakäiku ning muutumist kellekski, kes ei pruugi meid enam äragi tunda. Haiguse olemuse ning ilmingute teadmine teeb lähedase mõistmise kergemaks. (Linnamägi jt 2008: 10).
Erinevate suhtlusmetoodikate kasutamine teoorias võib olla oluliselt lihtsam kui praktikas. Suhtlusalane koolitus võimaldab märkimisväärselt parandada dementsete inimeste heaolu ja elukvaliteeti. Seitse heaks funktsionaalseks suhtlemiseks vajalikku suhtluspõhimõtte hulka kuuluvad: suulise suhtlemise oskus, mittesuuline ja emotsionaalne suhtlus, suhtumine, käitumise juhtimine, abivahendid, isiklik kogemus ja teoreetilised teadmised. Koolitus neis valdkondades kasvatab tõenäoliselt hooldajate suhtlusalast kompetentsi, enesekindlust ja teadmisi. Positiivne suhtlus dementsete eakate ja nende omastest hooldajatega suurendab rahuolu pakutava teenusega. (McEvoy jt 2014: 480).

2.2 Raskused tekkinud olukorraga toimetulemisel

Paljud pered, kus on dementne haigestunu, ei teadvusta endale tekkinud olukorda emotsionaalsete tõkete pärast. Patsient kes enne oli abistaja , muutub märkamatult abivajajaks. Enne uute rollidega kohanemist võivad pereliikmed läbida konfliktiderohke perioodi, mis kandub ka õendusabi osakonna personalini. Hooldajad on ise sageli väga vaevatud ja haigestunu käitumishäireid ei taheta märgata, avalikkuse ette tuua. Sageli kardetakse oma lähedast kellegi teise hoolde usaldada . Teenuste ostmine on rahaliselt ülejõu käiv ja võib kaasa tuua ebamugavusi , mittemõistmist, leppimatust tekkinud olukorraga. Omaste jaoks on ootamatu ja segadust tekitav, et dementsuse progresseerudes jõutakse kiiresti faasini, kus haigestunud inimene vajab igapäevast kõrvalabi ning see protsess on pöördumatu. (Linnamägi jt 2008: 35 - 37).
Suurimaks hirmuks on see, et haiglasse paigutamine seab hooldatavale suuremad piirangud, tekivad kohanemisraskused ning vähendab haigestunu eluiga. Oma lähedast soovitakse haiglasse paigutada alles siis kui patsiendil esinevad tugevad psüühika- ja käitumishäired ning kui esineb kusepidamatus. Dementsele eakale või parandamatult haigele inimesele on vaja pakkuda võimalust ja abi jääda väärikaks lõpuni. Sellise abi osutamine kodustes tingimustes ei pruugi olla jõukohane tema lähedastele. Abi ei tohi pakkuda üleolevalt ja hoolimatult. (Linnamägi jt 2004: 259).
Patsient ja eriti tema pereliikmed võiksid osaleda nii probleemide kui ka ressursside ja patsiendi tervislikust seisundist tulenevate tugevate külgede määratlemisel, samuti kirjelda oma ootusi, eelistusi. Sellest tulenevalt on personalil patsiendist palju parem ülevaade ning samuti mõistab eakas ja tema omaksed õendusabi osakonna õendushooldusprotsessi eesmärke paremini. Teadmatusest võivad patsiendi pereliikmed nõuda personalilt liiga palju ning õendusabi eetilised küsimused muutuvad keerukamateks. Kõik eelpool esiletoodud probleemid on omavahel põhjus-tagajärg seoses ja ühekaupa, eraldi neid lahendada ei ole võimalik. Senisest palju rohkem vaja tegelda omaste professionaalse nõustamise, nendega suhtlemise ja toetamisega. (McEvoy jt 2014: 477 - 479).

ARUTELU

Referaadi jaoks vajalikke artikleid otsides ja neid tõlkides, analüüsides tõdes autor, et raskusi suhtlemises õendusabi osakonna personali ja dementsete patsientide vahel on igal pool maailmas ja kirjandusallikaid eelpool nimetatud probleemidest maailmas ei ole raske leida. Probleem on, et teemakohaseid artikleid Eesti kohta on raske leida. Töös nimetatud probleemi ulatuse mõistmise aluseks on teadvustamine , et tegelikku olukorda ning koormust ühiskonnale ja indiviidile Eestis me ei tea. Tegelikkust muuta ja haigust peatada meie võimuses ei ole. Küsimus selle üle, kas haigestunut hooldada kodus või paigutada ta haiglasse, püstitub probleemi tekkides praktiliselt kõikides perekondades.
Dementsus ei ole tervishoiu prioriteet ja riigipoolsed pakutavad vahendid on ebapiisavad, et aidata raskustes olevatel inimestel igapäevaelus toime tulla. Spetsiaalselt dementsusega inimestega töötavaid asutusi ja teenuseid on liialt vähe ning ka need on halvasti kättesaadavad. Koostöö eri tegevusüksuste vahel ei ole tõhus ega piisavalt koordineeritud. Nii pereliikmete infopuudus kui pereliikmete spetsiaalse koolituse puudumine tekitab suhtlemisprobleeme ja põhjendamatuid ootusi ka ravile statsionaarses õendusabi osakonnas.
Haigestunu heaolu eest vastutab ja igapäevase hooldusega tegeleb väga sageli pereliige ning haiguse süvenedes leiavad need hooldajad end sageli oma probleemidega üksi. Valitseb teadmatus, kuhu dementsuse probleemidega pöörduda ning hooldajate endi füüsiline ja psüühiline tervis halveneb hoolduskoormuse tõttu tunduvalt. Dementsusega eakate patsientide käitumise mittemõistmine võib viia sobimatu hoolduseni ja valmistada pettumust nii õendustöötajatele kui ka patsientidele ning nende omastele. Selliste patsientidega töötavatel õdedel ja hooldajatel peaks olema saadud vastav koolitus, et leida õiged lähenemisviisid ja vahendid agressiivsete eakate patsientidega toimetulekul. Just õdede/hooldajate rahulik käitumine on oluline dementsete stabiilsuse tagamisel .
Õendusabi osakonna personali tegevusse võiks kuuluda rohkem dementsusega inimestele ja tema omastele vajaliku info jagamist, nende nõustamist ning perekeskset toetamist. See on väljakutse statsionaarsetes õendusabi osakondades töötavale personalile. Osakonna personal on kirjeldanud olukordi , kus patsiendi ja tema perekonna liikmete negatiivsed emotsioonid ning ootused õdede/hooldajate suhtes esitavad neile veelgi suuremaid väljakutseid. Oluline on patsiendi ja tema omaste järjest suurem hooldusprotsessi kaasamine. Kui suudame oma tööga üldhaigla õendusabi osakonnas vähendada reaalset koormust hooldajale (koormust ühiskonnale me praegu ei tunneta, kuna enamiku kulusid kannavad hooldajad), astume sammu lähemale humaansele ühiskonnale.

KASUTATUD KIRJANDUS

Linnamägi, Ü., Asser , T. (2004). Dementne inimene, koormus ühiskonnale. Eesti Arst, 83(4), 256 - 261.
Linnamägi, Ü., Braschinsky, M., Saks , K., Võrk, E., Lääts, T. (2008). Käsiraamat dementsete haigete hooldajale. Tallinn: Iloprint; Eesti Alzheimeri Tõve Ühing.
McEvoy, P., Plant , R. (2014). Dementia care: using empathic curiosity to establish the common ground that is necessary for meaningful communication. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing , 21, 477 – 482.