DEMENTSUS (0)

DEMENTSUS
Sisukord
· 1. Sihtrühm .
· 2. Dementsuse sümptomid
· 3. Dementsuse diagnoosimine
· 4. Dementsuste ravi
· 5. Sümptomid ehk avaldumine
· 6. Dementsuste staadiumid
· 7.Prognoos.
· 8.Kokkuvõtte.
Sihtrühm
· Ravijuhendi sihtrühm on neuroloogid, psühhiaatrid, kes püstitavad diagnoosi
ja alustavad ravi ning otsustavad koos hooldajaga selle katkestamise üle.
Oluliseks sihtgrupiks on neuropsühholoogid ja radioloogid, kellelt
abiuurimismeetoditest saadud lisaandmed on vajalikud dementsuste
diagnoosimisel.
· Teiseks sihtgrupiks on perearstid, kes vastutavad esmase skriiningu,
üldsomaatilise seisundi hindamise, vajalike abiuuringute teostamise ja
spetsialisti konsultatsioonile suunamise eest, samuti ravi jätkamise eest.
· Nii perearstide- kui koduõendusteenuse eest vastutavad õed tegelevad
esmase nõustamisega ja kriisisituatsioonis olevate dementsusega inimest
kooldavate perede suunamisega perearstide konsultatsioonile.
· Õenduse esindajad vastutavad ka lõppstaadiumis patsientide hoolduse
eest, toetudes finaalstaadiumis patsiendi ravistandarditele.
Dementsus
· Tavaliselt kroonilise või progresseeruva kuluga sündroom
· Häiritud on mitu kõrgemat ajutegevuse funktsiooni, sh. mälu,
mõtlemine, orientatsioon, arusaamine, taiplikkus, õppimisvõime jne.
· Mälu ja mõtlemishäired on sellisel tasemel, et häirivad toimetulekut
igapäevaeluga
· Kognitiivsete (tunnetuslike) funktsioonide häiretega kaasneb ja
vahel ka eelneb neile emotsionaalne piduradamatus, sotsiaalse
käitumise või motivatsiooni halvenemine
· Dementsus esineb Alzheimeri tõve, tserebrovaskulaarse haiguse ja
teiste kahjustuste puhul, mis primaarselt või sekundaarselt tabavad
peaaju.
Dementsuse diagnoosimine
· Dementsuse põhjusi on üle 50 . Ravijuhend
käsitleb nelja sagedasemat dementsust, mille
korral juhtivaks ja diagnoosi aluseks olevaks
põhisümptomiks on dementsussündroom.
· Neurodegeneratiivsetest dementsust
põhjustavatest haigustest käsitleb ravijuhend
Alzheimeri tõbe, dementsust Lewy kehakestega,
frontotemporaalseid dementsusi ja vaskulaarset
dementsust. Sekundaarseid dementsusi
käsitletakse diferentsiaaldiagnostilisest
aspektist.
Dementsusega kaasnevad ilmingud
1.
Dementsusega kaasnevad kognitiivsed häired
- Amneesia - mälu ebaloomulik halvenemine
- Afaasia - oskamatus kasutada kõnet või sellest aru
saada
- Apraksia - võimetus eesmärgipärast ja varem osatud
motoorset tegevust planeerida ning lõpule viia
- Agnoosia - suutmatus ära tunda asju isikuid ja kohti
- Otsustusvõimetus
- Desorientatsioon ajas ja ruumis
Dementsusega kaasnevad ilmingud
2.
Käitumishäired
- Passiivsus
- Agiteeritus, mis väljendub vaenulikkusena,
agressiivsusena, kärsitusena, ekslemisena jms
Psüühikahäired
- Tajumishäired: hallutsinatsioonid, väärkujutlused
- Luulumõtted
- Ärevus, depressioon
- Hirmud
Dementsusega kaasnevad ilmingud
3.
Isiksuse muutus
· Varem esinenud isiksuse joonte teravnemine
või totaalne isiksuse muutumine
· Isiksuse muutust kirjeldataks kuni 90 % dementsetest.
· Dementsuse diagnoosimiseks peab häire
olema kestnud vähemalt 6 kuud
Dementsuste ravi
­ Dementsuse puhul kasutatakse tablettravi, psühhoteraapiat ja käitumisravi.
Psühhoteraapia ülesanne on parandada elukvaliteeti ja õpetada maksimaalselt kasutama
allesjäänud oskusi. Käitumisravi seisneb selles, et valida õige taktika dementse inimesega
suhtlemiseks ning püüda maksimaalselt aru saada tema vähesest eneseväljendusest.
Dementse inimesega suhtlemisel on tarvis arvestada järgmiste asjaoludega:
· Kui esineb käitumishäire, siis tuleks aru saada, kus, millal ja kui sageli seda esineb. Samuti
peaks jälile saama probleemset käitumist vallandavale põhjusele. Näiteks kui ärritavaks ja
agressiivsust põhjustavaks osutuvad mitmeastmelised tegevused (söömine, riietumine),
peaks katsuma neid tegevusi lihtsustada, varustades inimene kergesti käsitletavate
rõivastega.
· Käitumishäire dementsel inimesel võib olla põhjustatud ka nälja- ja külmatundest,
kõhukinnisusest, valust, algavast külmetushaigusest.
· Dementset inimest võib ärritada, kui ta temale esitatud küsimust ei taipa. Seetõttu tuleks
esitada lühikesi lauseid ja küsimusi.
· Vestluse käigus püüda delikaatselt ja inimese eneseväärikust riivamata selgitada, kus ta
asub ja mis nädalapäeva, kuuga on tegemist.
· Inimene võib ka ärrituda sellest, kui temast aru ei saada, seepärast püüda mõista, mida ta
võiks öelda tahta.
· Kõnehäire süvenedes muutub häire all kannatajale oluliseks mittesõnaline suhtlemine.
Seega peaks hooldaja teadlikult jälgima oma rääkimise kiirust, tooni ja miimikat, liigutusi.
· Puudutus võib dementsele inimesele tähendada ründamist, seetõttu iga puudutus peaks
olema õrn ja aeglane.
· Tablettidest kasutatakse Exeloni (rivastigmiin), peamiselt kerge ja mõõduka raskusastmega
dementsuse raviks. Hilistaadiumis ravim efekti ei anna.
Ravitavad dementsused
Kirurgiliselt
- Normaalrõhu hüdrotseefalus
- Kasvajad
- Subduraalne hematoom
Medikamentoosselt
- Süüfilis jt põletikulised haigused
- Hüpotüreoos
- Defitsiidsündroomid ( B12)
Sümptomid ehk avaldumine
· Dementsussündroom süveneb tavaliselt aeglaselt.
Inimene hakkab kordama ühtesid ning samu küsimusi, on võimetu end selgelt väljendama,
ei suuda leida oma asju, asetab tarbeesemed valesse kohta, ei oska leida koduteed, on
hakanud väsima kiiresti ja muutunud aeglaseks oma tegevustes, äkiliselt ilmuvad
agressiivsushood, meeleolu vaheldub kiiresti, inimene on võimetu planeerima ja lõpule
viima eesmärgipärast ja varem osatud tegevust.
· Dementsuse korral eristatakse 4 põhitüüpi häireid: amneesiat - mälu ebaloomulikku halvenemist.
See on ka dementsuse kõige varajasemaks tunnuseks. Dementne inimene unustab eelkõige
hiljutised sündmused, kuna kaugem mälu säilib, siis elatakse sageli minevikumälestustes.
Afaasiat - raskused õigete sõnade leidmisel ja ka kõnest arusaamisel. Selle sümptomiga kaasub
ka oma haigusest mittearusaamine. Apraksia - inimene ei oska enam oma tegevust planeerida
ja lõpule viia. Probleeme tekib kirjutamisega, riietumise ja söömisega. Agnoosia - ei suudeta ära
tunda asju, isikuid ja kohti kohti, mida varem hästi tunti. Häire all kannatajal kahaneb ka
riskitunnetus.
· Dementsusega võivad kaasneda käitumishäired. Tavalisem on see, et inimene muutub
enesekeskseks, pidurdamatuks või apaatseks.
Dementsuse korral võib esineda ka mitut liiki agiteeritud käitumist (löömist, sülitamist,
hammustamist jne.) või soovi pidevalt kuhugi minna, põhjuseta lahtiriietumist või riidesse
panemist või pideva tähelepanu nõutamist, kriiskamist, kõige eitamist.
Võivad esineda ka kuulmis- ja nägemismeelepetted. Iseloomulikud on unehäired - inimese
maksimaalne aktiivsus ja rahutus avaldub õhtul, segamini võib olla ööpäevane virgeoleku-
unerütm (päeval magatakse, öösiti jalutatakse ringi).
Kerge kognitiivne häire
· Näidustatud neuroloogilise ja psühhiaatriliste seisundi
hindamine. Varases kergekujulise haiguse staadiumis
patsiendile soovitada AchE preparaate. Patsiendi
seisundit hinnata 1 kord aastas. Kindlasti üks kord
haiguse vältel neurovisualiseerimine, nüüd absoluutne
näidustus. Neuropsühholoogilised testimised dünaamika
ja haiguse progresseerumiskiiruse hindamiseks
vähemalt 2 korda, 1-aastase intervalliga.
· Algstaadiumis on sagedane depressioon, vajadusel
alustada ravi antidepressandiga. Arvestada kalduvust
suitsidaalsusele ka ilma depressiooni ilminguteta.
Mõõdukas dementsus
· Ka selles staadiumis soovitada ravi AchE
preparaadiga või memantiiniga.
· Sagedased on hallutsinatsioonid ja illusioonid,
käitumishäired. Kui sümptomid ei põhjusta
liigseid pingeid, siis piisab soovitustest õigeks
patsiendiga suhtlemiseks, kui aga kaasnevad
agressiivsus ja vaenulikkus, tuleb alustada ravi
väikestes annustes
Mõõdukas dementsus
· antipsühhootiliste vahenditega. Depressioon on võimalik
selleski staadiumis ning seda tuleks arvestada haige
hindamisel ja ravis.
· Selles staadiumis on näidustatud konsultatsioonid
ambulatoorse spetsialisti poolt 1 kord aastas seisundi
monitoorimiseks ja ravimite kasutamise korral
sagedamini, ravivajaduse püsimise hindamiseks.
Kindlasti peab olema pandud nosoloogiline diagnoos.
Kui selleks võimakus puudub, siis vähemalt lisaks
dementsussündroomi diagnoosile ka kõige tõenäolisem
diagnoosihüpotees. Vahepealsel perioodil lahendab
meditsiinilised probleemid perearst.
Raske dementsus
· Ravi võib küll jätkata, kuid samuti on mõeldav see
katkestada ja siis hinnata, kas ravi enam mõjustaski
seisundit. Ravimuuringute andmed selles dementsuse
staadiumis patsientidel puuduvad. Depressiooni ei peaks
selles staadiumis enam esinema. Psühhootilisi
sümptomeid tuleks ravida juhul, kui nad hooldajale väga
segavalt või ohtlikult mõjuvad, või kui on näha, et
haigele endale liigset stressi põhjustavad.
· Selle staadiumi patsiendid on tavaliselt perearsti
vastutusalas või hooldekodus.
Prognoos
· Tavaliselt diagnoositakse dementsust juba
selgeltväljendunud haiguse perioodis. Kui
õigeaegselt alustatakse raviga, siis on võimalik
kauem säilitada nii haigete kui koduste
elukvaliteeti.
Vahel harva võib esineda ka dementsust, kus on
tegemist pöörduva muutusega, kuid seda ainult
varajase vahelesegamise korral. Üldiselt on aga
dementsuse korral tegemist süveneva
elukvaliteedi langusega.
Kokkuvõtte.
· Dementsust ehk nõdrameelsust kui psüühikahäiret iseloomustab eelkõige mälu ja
intellekti täielik või osaline nõrgenemine. Perearstid ja üldarstid vajavad oma
igapäevatöös aga põhjalikke teadmisi ja kogemusi, et diagnoosida patsiendil täpset
dementsusastet ja selle põhjusi. Eriti keeruline on dementsuse olemasolu ja selle
astet kindlaks teha vanemaealistel inimestel ning ravialustel, kes põevad korraga
mitmeid haigusi.
· Töötades psühhiaatrina nii Eestis kui ka Soomes olen ligi 25 aastat dementuse all
kannatajatega kokku puutunud. Nüüd jagaksin oma tähelepanekuid ka teiste
meedikute ja meditsiinihuvilistega, sest võimalusi, kus tuleb lävida dementse
kaasinimesega ja tema eest hoolitseda võib ette tulla igaühel.
· Kõige tähtsam oleks aga hoiduda meditsiinilistest ohtudest, mis viivad kergesti
demetsuseni. Põhjused, millest võivad alguse saada dementsusele iseloomulikud
psüühhilised häired, on aga mitmesugused. Peab arvestama, et haigusnähud
kujunevad välja hiilivalt. Hirmutunded, ärevus sellest tingitud käitumishäired ning
psühhootilise kalduvusega vanuri nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid arenevad ja
süvenevad sageli järk-järgult.
Kokkuvõtte
· Dementsus võib alguse saada kõikidest haigustest, millega kaasneb
peaaju närvirakkude hävimine. Need on näit ajukolju vigastused,
ajuveresoonte haigused ning samuti nakkushaigused. Dementuse
tunnused võivad tekkida ka seoses geenivigadega. Wilsoni haiguse
haigusalge on seotud ühe geenisegmendiga 13 kromosoomis.
Haiguse kliinilisele pildile on omased dementsusele, parkinsonismile
ja maksatsiroosile iseloomulikud sümtoomid. Dementuse ja
mäluhõireid toob kergesti esile ka B12 vitamiini puudus.
· Aastate vältel võib dementsus välja kujuneda Parkinsoni tõvest,
mida omakorda võivad põhjustada mürgitused, ajuinfraktid,
ajukasvajad ning geneenivead. Parkinsoni haigusega kaasnevad
dementsuse sümptomid pole nii rasked kui Alzheimeri tõvega
kaasneva dementuse korral.
Kokkuvõtte
· Parkinsoni tõvest tingtud dementust põdeva patsiendi kehaasend on
ette kummarduv, kõne monotoonne, kujunevad masendus ja
apaataia. Haigus on progresseeruva kuluga. Umbes 20 protsendil
patsientidest võivad täielikku dementsust põhjustada vaskulaarsed
dementsused e ajuvereringe häired. Sel juhul tekkinud dementsus
erineb Alzheimeri tõve tõttu tekkinud dementsusest selle poolest, et
haigus areneb etapiviisiliselt, haiguse eelloos esineb tromboose ja
aju verevalumeid. Patsiendil on kõrge vererõhk ja väljakujunenud
südamepuudulikkus. Haiguse sümptomatoloogias on ka
käitumishäireid, toimingute aegulustumist, masendust, ahistust,
paranoiat, unehäireid ja käitumisraskusi.
Kokkuvõtte
· Mitmed haigused, mille tunnuseks on dementsus, lõpevad letaalselt,
sest tõhusat ravimisviisi pole veel avastatud. Lapseeas põetud
tuulerõgeviirusest võib välja kujuneda subakuutne skeroseeruv
panentsefaliit, mis areneb aeglaselt dementsuse suunas.
Muuhulgas kaasnevad motoorikahäired, aktiivsuse langus ning
lihasetõmblused, kusjuures kahe aasta pärast lõpeb haigus
surmaga. Samuti ei tunta ravi progresseruva multifokaalsele
leukoentsetafaloopiale, millega kaasnevad motoorikahäired ja
tegevusetus. Praegu ei osata abi anda ka patsientidele, kes põevad
Picki tõbe, mis algab 65. eluaasta künnisel ja levib perekonniti. Selle
haiguse üheks tunnuseks on ajukoorde tekkivad noaterasid
meenutavad Picki rakkud.
Kokkuvõtteks
· Dementsuse sündroomiga klient vajab, nii nagu iga teine
eakas, väärikat ja respekteerivat hoolt, tähelepanu,
kõrvalabi
· Adekvaatse ja inimväärse hoolduse saab dementsetele
tagada luues turvalise keskkonna, koolitades nende
hooldajaid ja pereliikmeid.
· Dementse haige hooldus nõuab sageli enam ressursse
kui eakate tavahooldus.
· Dementse haige hooldusega tegelevad inimesed, nii
töötegijad kui pereliikmed vajavad toetust ja
supervisiooni.
DEMENTSUSTE EESTI RAVI- TEGEVUS- JA DIAGNOSTIKAJUHEND
· Ülla Linnamägi, Liina Vahter, Kadri Jaanson, Tiiu Tomberg, Siiri-Merike Lüüs,
Katrin Gross-Paju, Andrus Kreis, Toomas Toomsoo
· Samuti võetud materjalid internetist www.kliinikum.ee
· Inimene.ee
· Terviseleht.ee
· Alzheimer.ee
· Eestikirik.ee
· Arst.ee