MAFFIA JA TEMA VÕIM (0)

MAFFIA JA TEMA VÕIM
SISSEJUHATUS
Eesti Entsüklopeedia nr. 6 lk. 101:
maffia (it mafia ), 1. 18. Saj. lõpus Sitsiilias tekkinud terroristlik salaorganisatsioon. Tekkis talupoegade omakaitseorganina, kujunes hiljem suurmaaomanike huvide kaitsmise vahendiks . Maffia salastatud tegevus tugines perekondlikele või maffia sidemeile ning seda iseloomustas rivaalitsevate rühmade omavaheline võitlus. Kehtisid veretasu ja vaikimiskeeld, tapmisviisid olid rituaalsed, laipu peideti...
Maffia, selle Sitsiilia salapärase vennaskonna ajaloo ümber vohab legendide punutis. Sama jõuga nagu tema müüt, elab ja toimib tema võim veel meie päevilgi. Maffia kuritööd annavad pidevalt tegevust päevalehtede uudisreporteritele ning varustavad raamatuid ja filme külgetõmbava ainestikuga. Seejuures kujutatakse maffiat sageli looduse enda sünnitatud nähtusena.
“MAFFIA”
Mida tähendab õieti maffia? Millal ta sündis? Nendele kahele küsimusele võib kuulda palju erinevaid vastuseid.
Mõned ajaloolased seostavad vennaskonna tekke Sitsiilia õhtumissaga. Tookord olevat Palermo elanikud tormanud oma piinajate kallale hüüdega “Morte alla Francia, Italia anela” - “Prantsusmaa surm, Itaalia südamesoov”. Selle parooli algustähtedest olevatki nimi kokku seatud.
Teised jällegi nimetavad asutamisajana 1670. aastat, mil Palermos tekkis nn. Beati Paoli, mis pakkus end välja “vabameelsete aadlike” ühinguna. Oma salajased koosviibimised peeti kõik ühes koopas . Eelmisel sajandil olevat sõna mafie (mafia mitmuses ) andnud nime Trapani kaljudele. Seal peidus olevad koopad teeninud aga selle versiooni kohaselt Sitsiilia salaühingute koosoleku- ja pelgupaigana.
Ka keeleteadlased on uurinud sona “maffia” päritolu. Nad on tuletanud seda erinevatest keeltest, mis kahtlemata on tunginud sitsiilia keelde. Nii näiteks toskaana sõnast moffa, mis tähendab häda või õnnetust; prantsuse sõnast mauvais (halb); maafir’i nimelisest hõimust, kes araablaste valitsemise ajal oli Palermosse elama asund; araabia sõnadest mahias (bluffija).
Kahjuks ei ole seniajani kellelgi õnnestunud sõna “maffia” päritolu ja tähendust rahuldavalt selgitada. Siiski, on dokumentaalselt tõestatud, et 1868. aastal ilmus see esmakordselt itaalia-sitsiilia sõnaraamatusse.
Tolleks ajaks oli maffiast juba ammu kuritegelik organisatsioon saanud.
" TERA SIIT, TEINE SEALT”
Kes võrdleb maffiat lihtsalt mõrvari- või röövlijõuguga, eksib tublisti ja jõuab paratamatult valedele järeldustele. See feodalismi rüpes kasvanud Sitsiilia vennaskond esindas tollal nagu tänapäevalgi organiseeritud kuritegevuse kõrgeimat vormi. Pole vist kuritegu , mida ta ei oleks sooritanud võimu ja kasumi nimel. Sitsiilia maffia on eelkõige kuritegelik fenomeen, mis ei seostu enam vahetult ega eranditult Sitsiilia feodaalse majandusega; see on kuritegelik organisatsioon, mis arendab oma tegevust kõikjal, kus suudab endale võimalikult suurt tulu tagada, olgu siis tegemist ehituskruntide spekuleerimise ja kõikvõimalike ehitusmahhinatsioonidega, salajaste mänguurgaste, tubaka ja uimastite või koguni inimkaubaga salakaubitsemisega. Ta sirutas oma lugematud haarmed ühiskonnaelu kõigisse valdkondadesse. Temasse kuulusid igati “auväärsed ja lugupeetud” kodanikud, nagu advokaadid, arstid, linnapead ja poliitikud , kes maffia abiga mitte ainult ei rikastunud vaid ka rahvast jõhkralt terrorivalitsuse all hoidsid. Paikkonna maffiaboss andis nii õnnistuse abiellumiseks kui ka käsu sõnakuulmatu kõrvaldamiseks. Vennaskond kasvas riigiks riigis, tema korraldused said ümberlükkamatuks seaduseks, ta kehtestas ja nõudis sisse omaenese makse. Tema peamine meetod näis väga lihtsana. Ta pakkus parunile kaitset ja nõudis selle eest korrapärast tasu. “Auväärne seltskond ” läks ka rentnike juurde ja pakkus neilegi oma “kaupa” - julgeolekut. Juhul kui keegi ei tahtnud seda osta, leidis ta mõnel päeval, et tema viinapuud on maha raiutud või tema lammastel ja kitsedel silmad välja torgatud. Nii ta siis maksis.
Isegi varas tasus täpipealt oma osamaksu, sest selle eest sai ta õiguse varastada inimestelt, kes ei kuulunud maffia protektsiooni alla. Talupojad, kes olid rentinud maalapi, tegid õigesti kui nad õigel ajal oma “veemaksu” ära maksid, vastasel juhul poleks hinnaline märjuke lihtsalt kuivanud põldude vahele jõudnud. Kalur , kes ei soovinud oma paadist ja võrkudest ilma jääda, loovutas oma kasina saagi maffia määratud hinna eest.
Näide näite järel - “Auväärne ühing” oli välja nuputanud täiusliku väljapressimissüsteemi. Ta tegutses linnunoka põhimõttel: “tera siit, teine sealt”, võttis matti kõigilt ühiskonnakihtidelt, ise sel moel rikastudes.
MAFFIA STRUKTUURIST, PÕHIMÕTETEST JA KÄITUMISEST.
Bourbonide valitsemisajast pärinevates allikates teatakse maffia kohta, et ta oli kaugeleulatuvalt detsentraliseeritud ülesehitusega. Ta jagunes niinimetatud coche’ deks - maffiaperekondadeks, kelle eesotsas istus capofamiglia - perekonnapea. Neid perekondi ühendas ja sidus nii tollal kui ka tanapäeval aukoodeks , mida iga mafioso pidi surmaähvardu- sel järgima.
Maffiajuhid nõudsid tingimusteta kuulekust. Iga “Auväärse Ühingu” liikme vastu suunatud tegu hindasid nad kallaletungina kogu maffiale ning karistasid selle eest ka vastava rangusega. Kes ei alistunud, sai esialgu hoiatuse. Ühel päeval võis ta leida mõne oma perekonnaliikme äraraiutud käelaba või oma mürgitatud muula korjuse. Kes seda märki mõista ei tahtnud, langetas ise endale surmaotsuse.
Kogu maffia võim toetub eelkõige omertale, mille abiga valitsetakse veel tänapäevalgi. Mafiosode silmis polnud midagi hullemat kui rikkuda omert?’d ehk tingimatut vaikimiskohustust. Kirjutamata seadus kõlab: kes suud ei pea, peab surema. Sitsiilias pidid vaikima mitte ainult mafiosod, vaid ka kõik teisedki tsiviilelanikud. Omert? toimis nagu müür . Vaikimine varjas mõrvarit. Küllaltki sagedane oli näitemäng, kus sitsiillased, kes olid viibinud vaid mõne meetri kaugusel kuriteopaigast ja sattunud juhuslikul kombel mõrva pealtnägijaks, ei olnud ei lasku kuulnud ega mõrvarit näinud. Kohtusse kutsutud tunnistajad kaotasid oma mälu ega suutnud midagi meelde tuletada. Koik teadsid, mis neid ootab, kui nad oma suu tunnistusteks avavad - omert? rikkumine ja maffia verine kättemaks.
Kui maffia oli langetanud surmaotsuse, läks üks coche ninameestest mõne täpsuslaskuri juurde, keda kutsuti picciotto’ks (“pisikeseks”).
Capofamiglia suudles teda suule ja ütles: “Quannu mamma cummand, picciotto uobidisci!” (Kui mamma käsib, peab pisike sõna kuulama !”) Seepeale võttis väljavalitud mõrvar oma lühikese toruga hundipüssi, mille haavlid padrunikestas olid tavaliselt ,maffiamõrvade puhul, soolaga segatud . See pidi surija piinu velgi suurendama . Laskurid sihtisid enamasti näkku või kuklasse ning tabasid sedavõrd täpselt, et ükski ohver ei pääsenud eluga. Picciotto, kes oli endale mõrvaga kannuseid teeninud, tohtis end pärast õnnestunud ülesanned tavaru’ks, “sõnniks” nimetada.
Sageli oli maffiamõrvadel kaalukaid põhjusi: armutult kõrvaldati poliitilisi vastaseid, kui nad hirmutamistele ei reageerinud. Aeg-ajalt puhkesid maffiaperekondade vahel omad arveteklaarimised (tihti sellepärast, et üks neist tahtis oma võimupiirkonda laiendada teise perekonna maa arvelt). Kui kokkuleppele ei jõutud, seisis ees jõuproov, mis algas mõrvaga ja lõppes vendetta’ga, veritasuga. Mõnede perekondade meessoost liikmed tapsid üksteist vastastikku. Aga isegi siis ei reetnud omaksed, kes mõrvarit täpselt teadsid, politseile ühtegi nime. Ainult saare maffiajuht suutis sellisel juhul veretegudele lõpu teha.
Ka maffia struktuuri, tavade ja seaduste ümber oli tõmmatud suur saladuskate. Kuidas vennaskonda saadi? See, et võimsate ja mõjukate mafiosode pojad ja sugulased traditsiooniliselt isa või onu jälgedes käi-sid, oli enam-vähem teada. Kahtlemata ei olnud kunagi raske kindlaks teha, kes maffiasse kuulus. Näiteks noored ametnikud, advokaadid, preestrid ja arstid, kes kiiret karjääri tegid, võis iga kell “Auväärse Ühingu” liikmete hulka lugeda. Ja enamasti oli seegi avalik saladus , kes millist maffiaperekonda juhtis või mõne linna või provintsi maffiapealik oli. Üsna sageli osutus seda “ametit” linnapea ise pidama .
Maffial ei ole oma tõelist põhikirja, mis ühtlustaks reeglid ja distsipliini , õigused ja kohustused, auastmed ja hierarhilise redeli. Tõeline maffia capo peab olema julge, külmavereline, kaval ja ühtlasi julm inimene, ta peab olema kiire taibuga ja oskama veelgi kiiremini tegutseda, kui seda olukord nõuab. Ta peab oskama vaikida ja kuulata ning vajaduse korral ka oma sõna öelda, see aga tuleb öelda nii, et soovitustel oleks kaalu ja autoriteeti. Eelkõige peab maffia capo’l olema laialdasi tutvusi kõigis ühiskonnakihtides.
“Maffia ei ole endast mitte kunagi kujutanud lihtsalt bandiitlust”1, ja ei soovi, et teda tavaliseks bandiitluseks peetakse, ehkki vahel kasutab ta ka mõne bandiidi teeneid. Maffia organisatsioon on hoopis teistlaadne. Famiglia capo käsustuses on “i picciotti di ficatu” (vaprad poisid), kõigeks valmis palgamõrvarid.Maffia capo ei salli, kui tema valdustes ilma tema teadmata kuritegusid sooritatakse . See kahandaks tema võimu ja prestiizi alluvate ja maffia teiste famigliate silmis. Kui maffia liige sõnakuuletumast tõrgub, siis ootab teda näitlik karistus , mis peab mõjuma teistele hoiatavalt ning mille õuduste kirjeldus levib üle kogu maa.
1 N.Colajanni: Nel regno della mafia, Sandron, Roma 1900 pag.19
RAHVUSVAHELINE MAFFIA
Uuringud näitavad, et viimaste 15. aasta jooksul on maffia enama või vähema eduga püüdnud laiendada oma tegevust ka teistele riikidele.
Eelkõige muutus ta aktiivseks maades, kus elab palju Itaalia immigrante, keda saab kuritegevusse kaasa haarata. Selliste maade hulka võib lugeda esmajärjekorras Kanada , Austraalia ja endine Saksamaa LV. Samuti jäid maffia uuteks asupaikadeks kõrgeltarenenud kapitalistliku struktuuriga maad, mis pakkusid organiseeritud kuritegevusele optimaal- seid võimalusi. Lõppuks kinnitas ta kanda mõnes Ladina-Ameerika maades, mis pakkusid talle huvi peamiselt narkootikumiäri seisukohalt.
Viimasesse kategooriasse kuulub eelkõige Kolumbia . 1980. aastatel koguti umbes 40 000 tonni kokalehti - kokaiini lähtmaterjali. Oletatakse, et suurem osa sellest töödeldakse salalaborites pastaks ja toimetatakse siis salakaubana Kolumbiast USA-sse. Äri on ülimalt tulus - kilo kokaiini toob USA-s sisse ümmarguselt 50 000 dollarit. Kolumbias tegutseva maffia kasumeid hinnatakse 1,5 miljardile dollarile aastas. See aga ületab tunduvalt Kolumbia tähtsaimast legaalsest ekspordikaubast kohvist saadavad tulud.
Juba ammustest aegadest on Cosa Nostra’l ja Onorata Societ?’l tihedad sidemed Prantsusmaaga , kus nende põhilisteks koostööpartneriteks on saanud Korsikalt pärit gangsterid. Le Havre ja Marseille on tänapäeval tõenäoliselt kujunenud Lähis-Idast üle Sitsiilia saabuvate narkootikumide ümberlaadumiskohaks.
Maffia tegevuse kohta on teateid ka Suurbritanniast. 1960. aastal, kui seal võeti vastu seadus, mis legaliseeris hasartmängud, avati Briti saartel 1300 kasiinot, neist üksnes 300 Londonis. Arusaadavalt, olid Suurbritannia poliitikud, eesotsas siseminister Callaghan’iga, pahased, sest sealsetes kasiinodes, mis olid ameerika kurjategijate kontrolli all, mängisid halva mainega isikud. Tõepoolest, Cosa Nostra oli otsekohe taibanud, millised võimalused talle avanevad, ja kiirustas neid ära kasutama. Ja kogu Inglismaa hasartmängubisnis antigi Philadelphia maffiaülema Angelo Bruno kontrolli alla. Nii sai temast mängupõrgute kroonimata kuningas.
TAPVAMAD KUI MEHED
Itaaliat on sageli peetud armutute maffia ristiisade valduseks, kus narkokaubandusest ja pressimistest saadakse miljoneid. Nüüd on organiseeritud kuritegevuse tippu tõusnud naised - ristiemad, kes on sageli tapvamadki kui mehed.
Palermo maffiabossi tütar Angelo Russo õppis tulistama juba lapsena. Ühtäkki jäid kõik tema kolm venda haigeks ja surid ning nii tuligi Angelal, kes oli viiest õest vanim, asuda perekonnapea vanima poja ehk järglase rolli. Ta käis isaga sageli jahil ning 15-aastaselt võis teda nimetada juba täpsuslaskuriks, kes oli piisavalt verd näinud - esialgu küll vaid loomaverd.
Siis ühel päeval isa suri ning Angela otsustas perekonna etteotsa asuda. Olnuks ta nõrgema iseloomuga , polnuks maffiamehed teda kunagi tõsiselt võtnud . Kuid Angela oli tõesti kõvast puust ning õige pea omandas ta kõvakäelise juhtimisega respekti, mida võinuks kadestada ka enamik meessoost maffiabosse. Angela abiellus, sünnitas seitse last ning juhtis kindlakäeliselt äritegevust. Mees lasi tal kõike otsustada, sest naine tegi temast kõike paremini.
Kõige paremini suutis Angela korraldada uimastiäri. Ta pani käima heroiinikaubanduse Palermo ja Napoli vahel, mis andis tööd kogu perekonnale , sealhulgas ka tütrele Rosettale, pojanaisele Vincenzale ja viimase imeilusale tütrele Lillile. Naised istusid elutoas ning lobisesid kleitide- kingade ostmisest, tellisid neid telefonitsi, leppisid kokku proove õmbleja juures - tegelikult määrati kohtumisi narkodiileritega, valiti välja uimasteid, kontrolliti kraami kvaliteti.
70-aastaseks saanuna oli Angela ehk nagu teda tunti - vanaema Heroiin - haaranud kuritegelikku ärisse oma suurpere kolm põlvkonda. 1982. aastal ta siiski vahistati ning mõisteti esimese Itaalia naisena süüdi uimastikaubanduses. Kuni selle ajani oli arvatud, et totaalne kontroll maffigrupeeringutes kuulus vaid meestele. Arvati ka, et mingi kirjutamata seaduse järgi ei võinud ükski naine maffia liikmeks saada. Naismaffiooso oli lausa vastuolus maffia põhimõtetega - kaitsta oma mehelikku au, uhkust ja omandit , kusjuures viimase all peeti silmas nii raha kui ka naisi.
Ühel juhtival kohal rahvusvahelises uimastikaubanduses on ikka olnud Sitsiilia maffia ehk Cosa Nostra. Toormorfiin tuli Kaug-Idast ja läks Ühendriikidesse, kokaiin tuli Lõuna- Ameerikast ning liikus läbi Itaalia lõunaosa põhja poole Euroopasse. Naisi kasutati sageli kullerina, kuna enamasti neid läbi ei otsitud. Kuid kontrollid piiridel muutusid aina tihedamaks ning ka tehniliselt täiuslikemaks, suuremad grupeeringud killustusid ja läksid omavahel kaklema ning nii ei jäänud maffiabossidel lõpuks sageli kedagi usaldusväärsemat järele kui oma naine. Nemad tundsid oma meeste äri üksikasjalikult, teadsid, kuidas operatsioone juhtida ja, mis veelgi tähtsam, oskasid kasutada Itaalia meeste shovinismi enda kasuks. Kuidas võiks üks tore Sitsiilia koduperenaine, kes näiteks ise pastatki teeb, narkoäri ajada? Ei iialgi. Ja naised osutusid niimoodi perfektseks vahendiks, maffiale hakkas naisi vaja minema.
Muidugi on narkootikumide vastu võitlejad nüüdseks ka ristiisade kõrval ristiemad sihikule võtnud. Aastatel 1980 kuni 1990 esitati Itaalias 200 000 inimesele süüdistus narkokaubanduses ning suur osa neist olid naised. 1996 aasta oktoobris avaldatud Itaalia parlamendi ettekandes on kirjas, et 1995. aastal vahistati koostöös Sitsiili maffiaga 89 naist, viis aastat varem oli see arv kõigest üks. Kuid see puudutas enamasti vaid kullereid ja väiksemaid tegelasi. [Selle referaadi autoriks on Toomas Teeäär. Ilma loata kopeerimine on keelatud]. Tõelised maffiaemandad tegutsevad kena koduperenaise maski taga edasi, sättides silmuseid neile, kes maffiat põlvili püüavad suruda. Nad ei kohku millegi ees tagasi, surudes iga võimalikugi vastuhaku julmalt maha, holimata sellest, kas tegemist on nende pereliikmetega ja kohkumata mõnikord tagasi isegi oma poegade eluküünla kustutamisest.
Näiteks seesama Angela Russo juba vanglas trellide taga istus, süüdistatuna narkokulleriks olekus, kaotas ta lõpuks enesevalitsuse ja küsis nördinult: “Miks ma pidanuks teiste heaks ringi sibama? Mina olin see, kes andis korraldusi.” Ja kui tema poeg ähvardas tunnistajapingis kõik paljastada, pistis Angela äkitselt röökima ehtmaffialikus stiilis: “Sa vaata parem ette! Mina su ilmale tõin ja mina võin su siit ka minema saata.”
Näiteks, Napoli maffiabossi tütar Tatiana Imperato tõusis juhiks järgmiselt. 23-aastasena jättis sihvakas ja pikajuukseline iludus Tatiana pooleli oma põllumajandusõpingud, asudes hoopis juurat õppima, kuna pere olevat vajanud head juristi . Talle meeldis pööratult maffia elustiil - kihutada ringi ülikallite autodega ning isa nime kasutamine kõigi uste avamiseks. Kui ta papa aga kord tulevahetuses surma sai, haaras ta hetkegi kaotamata klanni juhikoha ning maksis metsikult isa tapjaile kätte. 1993. aastal arreteeriti ta süüdistatuna piinamises, kui kui ohver kohtusaalis Tatiana kivikülma nägu nähi, unustas ta korraga kõik, loobus süüdistusest ja lasi ristiema niimoodi vabaks. Paraku olid piinatu päevad siiski juba loetud.
Piianamine pole muidugi maffiamaailmas midagi uut. Kaitseraha nõudmine kohalikelt ärimeestelt “füüsiliselt tungivalt paludes” on vast üks efektiivsemaid vahendeid rikastumiseks. Uus on aga see, et nüüd võib mõnelt poepidajalt pärast akende purukspeksmist või kaubiku süütamist tulla kaitseraha küsima naine. Just nagu 29-aastane Caterina Cotello, hüüdnimega Juunior, kes kuulub Calabria maffiarühmituse tippu. Tema vanem õde oli abielus tolle bossiga, kui kui viimane politsei eest peitu puges, võttis daam juhtimise üle. Noorem õeke Caterina sai maksukogujaks ning kui ta mõnda poodiastus ja portselaanvaase näppides mõne neist kildudeks laskis kukkuda , täitsid poepidajad edaspidised näpunäited vastuvaidlematult.
Naised on moodsas maffias küll uuem nähtus, kuid vanadest traditsioonidest hoiavad nad tugevamast poolest isegi kõvemini kinni. Vaikimisvanne püsib täna endiselt ning kuigi viimasel ajal on Itaalias seda omertad rikutud on eriti just ristiemad reeturlikkuse levikule kiiret ja halastamatut lõppu tegemas. Informaatorite emad, naised, tütred ei halasta, olles kõhklemata valmis lõikama kõri läbi, lööma nuga rindu oma reeturlikeile isadele, meestele, vendadele.
KURJATEGIJATE RAHA LEGAALSES MAJANDUSES
Hollywoodi filmide ja ajakirjanduse mõjutusel on tekkinud arusaam, et maffia tähendab enamasti kaklusi ja tapmisi. Märksa harvemini on aga juttu rahvusvaheliste kuritegelike organisatsioonide sügavast läbipõimumisest legaalse poliitika ja majandusega.
Arenenud läänemaailmast rääkides on rivaalitsevate verejanuliste grupeeringute arveteõiendamised näiteks Chicago tänavatel kauge möödanik, nüüd näeb organiseeritud kuritegevus välja sootuks teistsugune. Organiseeritud kuritegevus ontänu suurepäraselt toimivale võrgustikule, poliitikute ning rahandus - ja äriringkondade toetusele tunginud maailma majanduse igasse valdkonda.
ÜRO andmetel ulatuvad transnatsionaalsete kuritegelike organisatsioonide aastased sissetulekud umbes 1000 miljardi dollarini. See on ligikaudu sama palju, kui Maailmapanga koostatud kolme miljardit inimest haarava väikese sissetulekuga riikide nimekirja maade kogutoodang kokku. Summa sisaldab nii illegaalsest narkoärist, relvakaubandusest, tuumamaterjalidega kaubitsemisest kui ka maffia kontrolli all olevast ärist (prostitutsioon, õnnemängud) saadud tulud. Isegi on väidetud, et organiseeritud kuritegevuse tulu on palju suurem kui enamikel firmadel , kes kuuluvad maailma 500 edukama firmade hulka.
Samal ajal teevad kriminaalsed rühmitused koostööd ka tavaliste firmadega ja investeerivad aktiivselt legaalsetesse ettevõtetesse, mis on heaks rahapesu kohaks, aga ka kindlaks võimaluseks kuhjata raha väljaspoole kuritegelikku maailma. Sellised investeeringud lähevad peamiselt luksuskinnisvarasse, rahandusse ja ajakirjandusse. Näiteks itaalia maffia investeerib nii linnade kinnisvarasse kui ka põllumajanduslikult kasulikku maasse. Hiina triaadid aga pumpavad raha Hongkongi filmitööstusesse ja mitmel alal tegutsevatesse ühisfirmadesse.
Tõenäoliselt kõige paremaks rahapesu kohaks on arvukad maksuparadiisid kõikjal maailmas, kus ka legaalsed firmad kasutavad võimalusi maksudest kõrvale hiilimiseks. Maailmas on umbes 5 maksuparadiisi. Ainuüksi Kaimani saared kujutavad endast maailma suuruselt viiendat pangakeskust, seal on registreeritud rohkem pankasid ja firmasid kui elanikke. Legaalne ja kriminaalne tegevus pulbitseb läbipõimunult ka Bahama saartel, Briti Neitsisaartel, Bermudal, mitmel India ookeani saarel, aga ka Euroopas - Luxemburgis, Kanari saartel, Monacos, Madeiras, Gibraltaril, Maltas. Üks eelistatumaid ja prestiizhikamaid maksuparadiise on ikka Shveits . Enam kui 40 protsenti kõigist sealsetes pankades avatud kontodest kuuluvad välismaalastele.
“SCARFACE”
Alphonse Capone sündis 1899. aastal Napolis . Veidi hiljem rändas ta koos vanematega Ameerikasse. Capone oli üles kasvanud New Yorgi Little Italy ’s - slummides, kus leidsid peavarju puupaljad itaallastest sisserändajad ja kus kuritegevus seetõttu eriti kergesti kodunes. Poisipõlves oli ta kuulunud ühte noorukite jõuku, kes vanade eeskuju järgides varastasid juurviljakaupmeeste tagant. Seejärel võeti ta New Yorgi gangsterijõugu Unione Siciliana, mille boss oli Franco Uale, liikmeks. Frankie Yale, nagu Franco Ualet kutsuti, võis arvestada igakülgse heasoovlikkusega - täitis ta ju ka poliitikute ja ärimeeste tellimusi. Nii olid tema poisid lausa ideaalsed streigimurdjad. Ualele kuulus terve hulk lõbustusasutusi ja just seal teeniski Alphonse Capone endale kannuseid. Seal sai ta tunda ka esimest kaotusekibedust. Nimelt oli üks külastaja, keda ta tahtis välja visata , lõhestanud tal noaga parema põse. Sellest peale kandis Al hüüdnime “Scarface” (“Arminägu”). Sellal tutvus Al Capone ka Jonny Torrioga, kes oli 1911. aastast peale enda kontrolli all hoidnud New Yorgi sadamat. Mõne aja pärast kutsuski Torrio Capone enda juurde Chicagosse adjutandiks.
Chicago maffia teenis tollal umbes 100 000 dollarit nädalas. Kui ta tahtis veel rohkem raha teenida, pidi ta konkureerivad gangsterijõugud teelt koristama . Põhivaenlaseks oli jõuk, mis koosnes eelkõige iiri sisserädajatest ja mille juhiks oli Dion O’Banion. Torrio ja Capone otsustasid anda rivaalidele hävitava löögi. Mitu mõrvadele spetsialiseerunud mafiosot - triggerman’i - said eriülesande. 1924. aastal suri Dian O’Banion mitme hästi sihitud lasu tagajärjel. O’Banioni bande haudus kättemaksu. Tapetu järglane Hymie Weiss otsustas Torrio oma käega teise ilma saata. Selle ettevõtmise juures tõi ta gangsterimiljöösse uue relva - püstolkuulipilduja. Weiss võttis oma autost Torrio auto tule alla. Torrio autojuht hukkus, ise aga ei saanud ta midagi viga. Ent mõni päev hiljem tabasid teda kolm lasku viiekümnest, mis tema pihta üldse oli tulistatud. Kuu aega vaakus maffiabossi elu ja surma vahel. Kui ta haiglast välja lasti, otsustas Torrio sedasorti ärist loobuda . Tal oli piisavalt raha muretuks eluks. Chicagos aga vajati uut gangsteribossi.
Ametist lahkuv Torrio tegi oma capo’dele sensatsioonilisena tunduva ettepaneku: tema järglaseks pidi saama Capone. Torrio kirjeldas oma soosiku eeliseid , tema ettenägelikkust, organisaatoritalenti. Capo’d kiitsid ettepaneku heaks. Esimest ja viimast korda maffia ajaloos tõusis don’iks mittesitsiillane.
“Scarface” Capone, Napolist pärit mees, täitis maffiavendade ootused. Ameerika üldsusele andis võimuvahetus Michigani järve äärses linnas endast märku politseiteadaannete näol. Gangsterisõda võttis seninägematu ulatuse . Ainuüksi 1924. ja 1929. aasta vahel lasti Chicagos maha üle 500 gangsteri. Jõhkralt hävitas Capone O’Banioni jõugu. Automaatpüssi kõrvale ilmusid kuulipildujad ja käsigranaadid. Autode külge sokutati lõhkelaenguid, mis plahvatasid, kui starter käima pandi.
Mida aeg edasi, seda rohkem kuhjus gangsterijõugu, mille juht nüüd Al Capone oli, arvele mõrvasid ja teisi seaduserikkumisi.
16. juunil 1931 seisid Al Capone ning veel 68 mafiosot ja gangsterit vandekohtu ees, süüdistatuna tulumaksu maksmisest kõrvalehoidmises (pidas ju Capone mitmeid mängupõrgui, millede aastakasumid olid meeletu summad). Protsess algas sensatsiooniga. Capone võttis 5000 maksupettuse juhtu otsekohe omaks. Teoreetiliselt oleks see tähendanud 25 000 aasta pikkust vanglakaristust .
6. oktoobril algas viimane kohtuistung . See kestis kaksteist päeva. Veel kuus päeva hiljem kuulutati välja kohtuotsus: süüdi maksumaksmistes kõrvalehoidumises aastatel 1925-1929. Talle määrati üksteist aastat vabadusekaotust ja 50 000 dollarit rahatrahvi ning tal tuli tasuda ka kohtukulud, mis vahepeal olid tõusnud 30 000 dollarini.
Kohtuotsuse väljakuulutamise ajal vajus Capone kokku. Asjatult püüdsid tema advokaadid saavutada karistuse kandmise edasilükkamist. Capone rändas Atlanta vanglasse. Huvitav on veel see fakt, et sõna otseses mõttes minut aega enne kohtuotsuse väljakuulutamist, nimetati sellele protsessile uued vandekohtunikud. See oli Capone täielik ebaõnn, sest eelnevalt oli ta lasknud oma meestel vanadele vandekohtunikele kergekäeliselt sajadollarisi jagada.
MAFFIA JA TEMA VÕIM
Toomas Teeäär (c) 1997
SISSEJUHATUS
Eesti Entsüklopeedia nr. 6 lk. 101:
maffia (it mafia), 1. 18. Saj. lõpus Sitsiilias tekkinud terroristlik salaorganisatsioon. Tekkis talupoegade omakaitseorganina, kujunes hiljem suurmaaomanike huvide kaitsmise vahendiks. Maffia salastatud tegevus tugines perekondlikele või maffia sidemeile ning seda iseloomustas rivaalitsevate rühmade omavaheline võitlus. Kehtisid veretasu ja vaikimiskeeld, tapmisviisid olid rituaalsed, laipu peideti...
Maffia, selle Sitsiilia salapärase vennaskonna ajaloo ümber vohab legendide punutis. Sama jõuga nagu tema müüt, elab ja toimib tema võim veel meie päevilgi. Maffia kuritööd annavad pidevalt tegevust päevalehtede uudisreporteritele ning varustavad raamatuid ja filme külgetõmbava ainestikuga. Seejuures kujutatakse maffiat sageli looduse enda sünnitatud nähtusena.
“MAFFIA”
Mida tähendab õieti maffia? Millal ta sündis? Nendele kahele küsimusele võib kuulda palju erinevaid vastuseid.
Mõned ajaloolased seostavad vennaskonna tekke Sitsiilia õhtumissaga. Tookord olevat Palermo elanikud tormanud oma piinajate kallale hüüdega “Morte alla Francia, Italia anela” - “Prantsusmaa surm, Itaalia südamesoov”. Selle parooli algustähtedest olevatki nimi kokku seatud.
Teised jällegi nimetavad asutamisajana 1670. aastat, mil Palermos tekkis nn. Beati Paoli, mis pakkus end välja “vabameelsete aadlike” ühinguna. Oma salajased koosviibimised peeti kõik ühes koopas. Eelmisel sajandil olevat sõna mafie (mafia mitmuses) andnud nime Trapani kaljudele. Seal peidus olevad koopad teeninud aga selle versiooni kohaselt Sitsiilia salaühingute koosoleku- ja pelgupaigana.
Ka keeleteadlased on uurinud sona “maffia” päritolu. Nad on tuletanud seda erinevatest keeltest, mis kahtlemata on tunginud sitsiilia keelde. Nii näiteks toskaana sõnast moffa, mis tähendab häda või õnnetust; prantsuse sõnast mauvais (halb); maafir’i nimelisest hõimust, kes araablaste valitsemise ajal oli Palermosse elama asund; araabia sõnadest mahias (bluffija).
Kahjuks ei ole seniajani kellelgi õnnestunud sõna “maffia” päritolu ja tähendust rahuldavalt selgitada. Siiski, on dokumentaalselt tõestatud, et 1868. aastal ilmus see esmakordselt itaalia-sitsiilia sõnaraamatusse.
Tolleks ajaks oli maffiast juba ammu kuritegelik organisatsioon saanud.
"TERA SIIT, TEINE SEALT”
Kes võrdleb maffiat lihtsalt mõrvari- või röövlijõuguga, eksib tublisti ja jõuab paratamatult valedele järeldustele. See feodalismi rüpes kasvanud Sitsiilia vennaskond esindas tollal nagu tänapäevalgi organiseeritud kuritegevuse kõrgeimat vormi. Pole vist kuritegu, mida ta ei oleks sooritanud võimu ja kasumi nimel. Sitsiilia maffia on eelkõige kuritegelik fenomeen, mis ei seostu enam vahetult ega eranditult Sitsiilia feodaalse majandusega; see on kuritegelik organisatsioon, mis arendab oma tegevust kõikjal, kus suudab endale võimalikult suurt tulu tagada, olgu siis tegemist ehituskruntide spekuleerimise ja kõikvõimalike ehitusmahhinatsioonidega, salajaste mänguurgaste, tubaka ja uimastite või koguni inimkaubaga salakaubitsemisega. Ta sirutas oma lugematud haarmed ühiskonnaelu kõigisse valdkondadesse. Temasse kuulusid igati “auväärsed ja lugupeetud” kodanikud, nagu advokaadid, arstid, linnapead ja poliitikud, kes maffia abiga mitte ainult ei rikastunud vaid ka rahvast jõhkralt terrorivalitsuse all hoidsid. Paikkonna maffiaboss andis nii õnnistuse abiellumiseks kui ka käsu sõnakuulmatu kõrvaldamiseks. Vennaskond kasvas riigiks riigis, tema korraldused said ümberlükkamatuks seaduseks, ta kehtestas ja nõudis sisse omaenese makse. Tema peamine meetod näis väga lihtsana. Ta pakkus parunile kaitset ja nõudis selle eest korrapärast tasu. “Auväärne seltskond” läks ka rentnike juurde ja pakkus neilegi oma “kaupa” - julgeolekut. Juhul kui keegi ei tahtnud seda osta, leidis ta mõnel päeval, et tema viinapuud on maha raiutud või tema lammastel ja kitsedel silmad välja torgatud. Nii ta siis maksis.
Isegi varas tasus täpipealt oma osamaksu, sest selle eest sai ta õiguse varastada inimestelt, kes ei kuulunud maffia protektsiooni alla. Talupojad, kes olid rentinud maalapi, tegid õigesti kui nad õigel ajal oma “veemaksu” ära maksid, vastasel juhul poleks hinnaline märjuke lihtsalt kuivanud põldude vahele jõudnud. Kalur, kes ei soovinud oma paadist ja võrkudest ilma jääda, loovutas oma kasina saagi maffia määratud hinna eest.
Näide näite järel - “Auväärne ühing” oli välja nuputanud täiusliku väljapressimissüsteemi. Ta tegutses linnunoka põhimõttel: “tera siit, teine sealt”, võttis matti kõigilt ühiskonnakihtidelt, ise sel moel rikastudes.
MAFFIA STRUKTUURIST, PÕHIMÕTETEST JA KÄITUMISEST.
Bourbonide valitsemisajast pärinevates allikates teatakse maffia kohta, et ta oli kaugeleulatuvalt detsentraliseeritud ülesehitusega. Ta jagunes niinimetatud coche’deks - maffiaperekondadeks, kelle eesotsas istus capofamiglia - perekonnapea. Neid perekondi ühendas ja sidus nii tollal kui ka tanapäeval aukoodeks, mida iga mafioso pidi surmaähvardu- sel järgima.
Maffiajuhid nõudsid tingimusteta kuulekust. Iga “Auväärse Ühingu” liikme vastu suunatud tegu hindasid nad kallaletungina kogu maffiale ning karistasid selle eest ka vastava rangusega. Kes ei alistunud, sai esialgu hoiatuse. Ühel päeval võis ta leida mõne oma perekonnaliikme äraraiutud käelaba või oma mürgitatud muula korjuse. Kes seda märki mõista ei tahtnud, langetas ise endale surmaotsuse.
Kogu maffia võim toetub eelkõige omert?le, mille abiga valitsetakse veel tänapäevalgi. Mafiosode silmis polnud midagi hullemat kui rikkuda omert?’d ehk tingimatut vaikimiskohustust. Kirjutamata seadus kõlab: kes suud ei pea, peab surema. Sitsiilias pidid vaikima mitte ainult mafiosod, vaid ka kõik teisedki tsiviilelanikud. Omert? toimis nagu müür. Vaikimine varjas mõrvarit. Küllaltki sagedane oli näitemäng, kus sitsiillased, kes olid viibinud vaid mõne meetri kaugusel kuriteopaigast ja sattunud juhuslikul kombel mõrva pealtnägijaks, ei olnud ei lasku kuulnud ega mõrvarit näinud. Kohtusse kutsutud tunnistajad kaotasid oma mälu ega suutnud midagi meelde tuletada. Koik teadsid, mis neid ootab, kui nad oma suu tunnistusteks avavad - omert? rikkumine ja maffia verine kättemaks.
Kui maffia oli langetanud surmaotsuse, läks üks coche ninameestest mõne täpsuslaskuri juurde, keda kutsuti picciotto’ks (“pisikeseks”).
Capofamiglia suudles teda suule ja ütles: “Quannu mamma cummand, picciotto uobidisci!” (Kui mamma käsib, peab pisike sõna kuulama!”) Seepeale võttis väljavalitud mõrvar oma lühikese toruga hundipüssi, mille haavlid padrunikestas olid tavaliselt ,maffiamõrvade puhul, soolaga segatud. See pidi surija piinu velgi suurendama. Laskurid sihtisid enamasti näkku või kuklasse ning tabasid sedavõrd täpselt, et ükski ohver ei pääsenud eluga. Picciotto, kes oli endale mõrvaga kannuseid teeninud, tohtis end pärast õnnestunud ülesanned tavaru’ks, “sõnniks” nimetada.
Sageli oli maffiamõrvadel kaalukaid põhjusi: armutult kõrvaldati poliitilisi vastaseid, kui nad hirmutamistele ei reageerinud. Aeg-ajalt puhkesid maffiaperekondade vahel omad arveteklaarimised (tihti sellepärast, et üks neist tahtis oma võimupiirkonda laiendada teise perekonna maa arvelt). Kui kokkuleppele ei jõutud, seisis ees jõuproov, mis algas mõrvaga ja lõppes vendetta’ga, veritasuga. Mõnede perekondade meessoost liikmed tapsid üksteist vastastikku. Aga isegi siis ei reetnud omaksed, kes mõrvarit täpselt teadsid, politseile ühtegi nime. Ainult saare maffiajuht suutis sellisel juhul veretegudele lõpu teha.
Ka maffia struktuuri, tavade ja seaduste ümber oli tõmmatud suur saladuskate. Kuidas vennaskonda saadi? See, et võimsate ja mõjukate mafiosode pojad ja sugulased traditsiooniliselt isa või onu jälgedes käi-sid, oli enam-vähem teada. Kahtlemata ei olnud kunagi raske kindlaks teha, kes maffiasse kuulus. Näiteks noored ametnikud, advokaadid, preestrid ja arstid, kes kiiret karjääri tegid, võis iga kell “Auväärse Ühingu” liikmete hulka lugeda. Ja enamasti oli seegi avalik saladus, kes millist maffiaperekonda juhtis või mõne linna või provintsi maffiapealik oli. Üsna sageli osutus seda “ametit” linnapea ise pidama.
Maffial ei ole oma tõelist põhikirja, mis ühtlustaks reeglid ja distsipliini, õigused ja kohustused, auastmed ja hierarhilise redeli. Tõeline maffia capo peab olema julge, külmavereline, kaval ja ühtlasi julm inimene, ta peab olema kiire taibuga ja oskama veelgi kiiremini tegutseda, kui seda olukord nõuab. Ta peab oskama vaikida ja kuulata ning vajaduse korral ka oma sõna öelda, see aga tuleb öelda nii, et soovitustel oleks kaalu ja autoriteeti. Eelkõige peab maffia capo’l olema laialdasi tutvusi kõigis ühiskonnakihtides.
“Maffia ei ole endast mitte kunagi kujutanud lihtsalt bandiitlust”1, ja ei soovi, et teda tavaliseks bandiitluseks peetakse, ehkki vahel kasutab ta ka mõne bandiidi teeneid. Maffia organisatsioon on hoopis teistlaadne. Famiglia capo käsustuses on “i picciotti di ficatu” (vaprad poisid), kõigeks valmis palgamõrvarid.Maffia capo ei salli, kui tema valdustes ilma tema teadmata kuritegusid sooritatakse. See kahandaks tema võimu ja prestiizi alluvate ja maffia teiste famigliate silmis. Kui maffia liige sõnakuuletumast tõrgub, siis ootab teda näitlik karistus, mis peab mõjuma teistele hoiatavalt ning mille õuduste kirjeldus levib üle kogu maa.
1 N.Colajanni: Nel regno della mafia, Sandron, Roma 1900 pag.19
RAHVUSVAHELINE MAFFIA
Uuringud näitavad, et viimaste 15. aasta jooksul on maffia enama või vähema eduga püüdnud laiendada oma tegevust ka teistele riikidele.
Eelkõige muutus ta aktiivseks maades, kus elab palju Itaalia immigrante, keda saab kuritegevusse kaasa haarata. Selliste maade hulka võib lugeda esmajärjekorras Kanada, Austraalia ja endine Saksamaa LV. Samuti jäid maffia uuteks asupaikadeks kõrgeltarenenud kapitalistliku struktuuriga maad, mis pakkusid organiseeritud kuritegevusele optimaal- seid võimalusi. Lõppuks kinnitas ta kanda mõnes Ladina-Ameerika maades, mis pakkusid talle huvi peamiselt narkootikumiäri seisukohalt.
Viimasesse kategooriasse kuulub eelkõige Kolumbia. 1980. aastatel koguti umbes 40 000 tonni kokalehti - kokaiini lähtmaterjali. Oletatakse, et suurem osa sellest töödeldakse salalaborites pastaks ja toimetatakse siis salakaubana Kolumbiast USA-sse. Äri on ülimalt tulus - kilo kokaiini toob USA-s sisse ümmarguselt 50 000 dollarit. Kolumbias tegutseva maffia kasumeid hinnatakse 1,5 miljardile dollarile aastas. See aga ületab tunduvalt Kolumbia tähtsaimast legaalsest ekspordikaubast kohvist saadavad tulud.
Juba ammustest aegadest on Cosa Nostra’l ja Onorata Societ?’l tihedad sidemed Prantsusmaaga, kus nende põhilisteks koostööpartneriteks on saanud Korsikalt pärit gangsterid. Le Havre ja Marseille on tänapäeval tõenäoliselt kujunenud Lähis-Idast üle Sitsiilia saabuvate narkootikumide ümberlaadumiskohaks.
Maffia tegevuse kohta on teateid ka Suurbritanniast. 1960. aastal, kui seal võeti vastu seadus, mis legaliseeris hasartmängud, avati Briti saartel 1300 kasiinot, neist üksnes 300 Londonis. Arusaadavalt, olid Suurbritannia poliitikud, eesotsas siseminister Callaghan’iga, pahased, sest sealsetes kasiinodes, mis olid ameerika kurjategijate kontrolli all, mängisid halva mainega isikud. Tõepoolest, Cosa Nostra oli otsekohe taibanud, millised võimalused talle avanevad, ja kiirustas neid ära kasutama. Ja kogu Inglismaa hasartmängubisnis antigi Philadelphia maffiaülema Angelo Bruno kontrolli alla. Nii sai temast mängupõrgute kroonimata kuningas.
TAPVAMAD KUI MEHED
Itaaliat on sageli peetud armutute maffia ristiisade valduseks, kus narkokaubandusest ja pressimistest saadakse miljoneid. Nüüd on organiseeritud kuritegevuse tippu tõusnud naised - ristiemad, kes on sageli tapvamadki kui mehed.
Palermo maffiabossi tütar Angelo Russo õppis tulistama juba lapsena. Ühtäkki jäid kõik tema kolm venda haigeks ja surid ning nii tuligi Angelal, kes oli viiest õest vanim, asuda perekonnapea vanima poja ehk järglase rolli. Ta käis isaga sageli jahil ning 15-aastaselt võis teda nimetada juba täpsuslaskuriks, kes oli piisavalt verd näinud - esialgu küll vaid loomaverd.
Siis ühel päeval isa suri ning Angela otsustas perekonna etteotsa asuda. Olnuks ta nõrgema iseloomuga, polnuks maffiamehed teda kunagi tõsiselt võtnud. Kuid Angela oli tõesti kõvast puust ning õige pea omandas ta kõvakäelise juhtimisega respekti, mida võinuks kadestada ka enamik meessoost maffiabosse. Angela abiellus, sünnitas seitse last ning juhtis kindlakäeliselt äritegevust. Mees lasi tal kõike otsustada, sest naine tegi temast kõike paremini.
Kõige paremini suutis Angela korraldada uimastiäri. Ta pani käima heroiinikaubanduse Palermo ja Napoli vahel, mis andis tööd kogu perekonnale, sealhulgas ka tütrele Rosettale, pojanaisele Vincenzale ja viimase imeilusale tütrele Lillile. Naised istusid elutoas ning lobisesid kleitide-kingade ostmisest, tellisid neid telefonitsi, leppisid kokku proove õmbleja juures - tegelikult määrati kohtumisi narkodiileritega, valiti välja uimasteid, kontrolliti kraami kvaliteti.
70-aastaseks saanuna oli Angela ehk nagu teda tunti - vanaema Heroiin - haaranud kuritegelikku ärisse oma suurpere kolm põlvkonda. 1982. aastal ta siiski vahistati ning mõisteti esimese Itaalia naisena süüdi uimastikaubanduses. Kuni selle ajani oli arvatud, et totaalne kontroll maffigrupeeringutes kuulus vaid meestele. Arvati ka, et mingi kirjutamata seaduse järgi ei võinud ükski naine maffia liikmeks saada. Naismaffiooso oli lausa vastuolus maffia põhimõtetega - kaitsta oma mehelikku au, uhkust ja omandit, kusjuures viimase all peeti silmas nii raha kui ka naisi.
Ühel juhtival kohal rahvusvahelises uimastikaubanduses on ikka olnud Sitsiilia maffia ehk Cosa Nostra. Toormorfiin tuli Kaug-Idast ja läks Ühendriikidesse, kokaiin tuli Lõuna-Ameerikast ning liikus läbi Itaalia lõunaosa põhja poole Euroopasse. Naisi kasutati sageli kullerina, kuna enamasti neid läbi ei otsitud. Kuid kontrollid piiridel muutusid aina tihedamaks ning ka tehniliselt täiuslikemaks, suuremad grupeeringud killustusid ja läksid omavahel kaklema ning nii ei jäänud maffiabossidel lõpuks sageli kedagi usaldusväärsemat järele kui oma naine. Nemad tundsid oma meeste äri üksikasjalikult, teadsid, kuidas operatsioone juhtida ja, mis veelgi tähtsam, oskasid kasutada Itaalia meeste shovinismi enda kasuks. Kuidas võiks üks tore Sitsiilia koduperenaine, kes näiteks ise pastatki teeb, narkoäri ajada? Ei iialgi. Ja naised osutusid niimoodi perfektseks vahendiks, maffiale hakkas naisi vaja minema.
Muidugi on narkootikumide vastu võitlejad nüüdseks ka ristiisade kõrval ristiemad sihikule võtnud. Aastatel 1980 kuni 1990 esitati Itaalias 200 000 inimesele süüdistus narkokaubanduses ning suur osa neist olid naised. 1996 aasta oktoobris avaldatud Itaalia parlamendi ettekandes on kirjas, et 1995. aastal vahistati koostöös Sitsiili maffiaga 89 naist, viis aastat varem oli see arv kõigest üks. Kuid see puudutas enamasti vaid kullereid ja väiksemaid tegelasi. [Selle referaadi autoriks on Toomas Teeäär. Ilma loata kopeerimine on keelatud]. Tõelised maffiaemandad tegutsevad kena koduperenaise maski taga edasi, sättides silmuseid neile, kes maffiat põlvili püüavad suruda. Nad ei kohku millegi ees tagasi, surudes iga võimalikugi vastuhaku julmalt maha, holimata sellest, kas tegemist on nende pereliikmetega ja kohkumata mõnikord tagasi isegi oma poegade eluküünla kustutamisest.
Näiteks seesama Angela Russo juba vanglas trellide taga istus, süüdistatuna narkokulleriks olekus, kaotas ta lõpuks enesevalitsuse ja küsis nördinult: “Miks ma pidanuks teiste heaks ringi sibama? Mina olin see, kes andis korraldusi.” Ja kui tema poeg ähvardas tunnistajapingis kõik paljastada, pistis Angela äkitselt röökima ehtmaffialikus stiilis: “Sa vaata parem ette! Mina su ilmale tõin ja mina võin su siit ka minema saata.”
Näiteks, Napoli maffiabossi tütar Tatiana Imperato tõusis juhiks järgmiselt. 23-aastasena jättis sihvakas ja pikajuukseline iludus Tatiana pooleli oma põllumajandusõpingud, asudes hoopis juurat õppima, kuna pere olevat vajanud head juristi. Talle meeldis pööratult maffia elustiil - kihutada ringi ülikallite autodega ning isa nime kasutamine kõigi uste avamiseks. Kui ta papa aga kord tulevahetuses surma sai, haaras ta hetkegi kaotamata klanni juhikoha ning maksis metsikult isa tapjaile kätte. 1993. aastal arreteeriti ta süüdistatuna piinamises, kui kui ohver kohtusaalis Tatiana kivikülma nägu nähi, unustas ta korraga kõik, loobus süüdistusest ja lasi ristiema niimoodi vabaks. Paraku olid piinatu päevad siiski juba loetud.
Piianamine pole muidugi maffiamaailmas midagi uut. Kaitseraha nõudmine kohalikelt ärimeestelt “füüsiliselt tungivalt paludes” on vast üks efektiivsemaid vahendeid rikastumiseks. Uus on aga see, et nüüd võib mõnelt poepidajalt pärast akende purukspeksmist või kaubiku süütamist tulla kaitseraha küsima naine. Just nagu 29-aastane Caterina Cotello, hüüdnimega Juunior, kes kuulub Calabria maffiarühmituse tippu. Tema vanem õde oli abielus tolle bossiga, kui kui viimane politsei eest peitu puges, võttis daam juhtimise üle. Noorem õeke Caterina sai maksukogujaks ning kui ta mõnda poodiastus ja portselaanvaase näppides mõne neist kildudeks laskis kukkuda, täitsid poepidajad edaspidised näpunäited vastuvaidlematult.
Naised on moodsas maffias küll uuem nähtus, kuid vanadest traditsioonidest hoiavad nad tugevamast poolest isegi kõvemini kinni. Vaikimisvanne püsib täna endiselt ning kuigi viimasel ajal on Itaalias seda omertad rikutud on eriti just ristiemad reeturlikkuse levikule kiiret ja halastamatut lõppu tegemas. Informaatorite emad, naised, tütred ei halasta, olles kõhklemata valmis lõikama kõri läbi, lööma nuga rindu oma reeturlikeile isadele, meestele, vendadele.
KURJATEGIJATE RAHA LEGAALSES MAJANDUSES
Hollywoodi filmide ja ajakirjanduse mõjutusel on tekkinud arusaam, et maffia tähendab enamasti kaklusi ja tapmisi. Märksa harvemini on aga juttu rahvusvaheliste kuritegelike organisatsioonide sügavast läbipõimumisest legaalse poliitika ja majandusega.
Arenenud läänemaailmast rääkides on rivaalitsevate verejanuliste grupeeringute arveteõiendamised näiteks Chicago tänavatel kauge möödanik, nüüd näeb organiseeritud kuritegevus välja sootuks teistsugune. Organiseeritud kuritegevus ontänu suurepäraselt toimivale võrgustikule, poliitikute ning rahandus- ja äriringkondade toetusele tunginud maailma majanduse igasse valdkonda.
ÜRO andmetel ulatuvad transnatsionaalsete kuritegelike organisatsioonide aastased sissetulekud umbes 1000 miljardi dollarini. See on ligikaudu sama palju, kui Maailmapanga koostatud kolme miljardit inimest haarava väikese sissetulekuga riikide nimekirja maade kogutoodang kokku. Summa sisaldab nii illegaalsest narkoärist, relvakaubandusest, tuumamaterjalidega kaubitsemisest kui ka maffia kontrolli all olevast ärist (prostitutsioon, õnnemängud) saadud tulud. Isegi on väidetud, et organiseeritud kuritegevuse tulu on palju suurem kui enamikel firmadel, kes kuuluvad maailma 500 edukama firmade hulka.
Samal ajal teevad kriminaalsed rühmitused koostööd ka tavaliste firmadega ja investeerivad aktiivselt legaalsetesse ettevõtetesse, mis on heaks rahapesu kohaks, aga ka kindlaks võimaluseks kuhjata raha väljaspoole kuritegelikku maailma. Sellised investeeringud lähevad peamiselt luksuskinnisvarasse, rahandusse ja ajakirjandusse. Näiteks itaalia maffia investeerib nii linnade kinnisvarasse kui ka põllumajanduslikult kasulikku maasse. Hiina triaadid aga pumpavad raha Hongkongi filmitööstusesse ja mitmel alal tegutsevatesse ühisfirmadesse.
Tõenäoliselt kõige paremaks rahapesu kohaks on arvukad maksuparadiisid kõikjal maailmas, kus ka legaalsed firmad kasutavad võimalusi maksudest kõrvale hiilimiseks. Maailmas on umbes 5 maksuparadiisi. Ainuüksi Kaimani saared kujutavad endast maailma suuruselt viiendat pangakeskust, seal on registreeritud rohkem pankasid ja firmasid kui elanikke. Legaalne ja kriminaalne tegevus pulbitseb läbipõimunult ka Bahama saartel, Briti Neitsisaartel, Bermudal, mitmel India ookeani saarel, aga ka Euroopas - Luxemburgis, Kanari saartel, Monacos, Madeiras, Gibraltaril, Maltas. Üks eelistatumaid ja prestiizhikamaid maksuparadiise on ikka Shveits. Enam kui 40 protsenti kõigist sealsetes pankades avatud kontodest kuuluvad välismaalastele.
“SCARFACE”
Alphonse Capone sündis 1899. aastal Napolis. Veidi hiljem rändas ta koos vanematega Ameerikasse. Capone oli üles kasvanud New Yorgi Little Italy’s - slummides, kus leidsid peavarju puupaljad itaallastest sisserändajad ja kus kuritegevus seetõttu eriti kergesti kodunes. Poisipõlves oli ta kuulunud ühte noorukite jõuku, kes vanade eeskuju järgides varastasid juurviljakaupmeeste tagant. Seejärel võeti ta New Yorgi gangsterijõugu Unione Siciliana, mille boss oli Franco Uale, liikmeks. Frankie Yale, nagu Franco Ualet kutsuti, võis arvestada igakülgse heasoovlikkusega - täitis ta ju ka poliitikute ja ärimeeste tellimusi. Nii olid tema poisid lausa ideaalsed streigimurdjad. Ualele kuulus terve hulk lõbustusasutusi ja just seal teeniski Alphonse Capone endale kannuseid. Seal sai ta tunda ka esimest kaotusekibedust. Nimelt oli üks külastaja, keda ta tahtis välja visata, lõhestanud tal noaga parema põse. Sellest peale kandis Al hüüdnime “Scarface” (“Arminägu”). Sellal tutvus Al Capone ka Jonny Torrioga, kes oli 1911. aastast peale enda kontrolli all hoidnud New Yorgi sadamat. Mõne aja pärast kutsuski Torrio Capone enda juurde Chicagosse adjutandiks.
Chicago maffia teenis tollal umbes 100 000 dollarit nädalas. Kui ta tahtis veel rohkem raha teenida, pidi ta konkureerivad gangsterijõugud teelt koristama. Põhivaenlaseks oli jõuk, mis koosnes eelkõige iiri sisserädajatest ja mille juhiks oli Dion O’Banion. Torrio ja Capone otsustasid anda rivaalidele hävitava löögi. Mitu mõrvadele spetsialiseerunud mafiosot - triggerman’i - said eriülesande. 1924. aastal suri Dian O’Banion mitme hästi sihitud lasu tagajärjel. O’Banioni bande haudus kättemaksu. Tapetu järglane Hymie Weiss otsustas Torrio oma käega teise ilma saata. Selle ettevõtmise juures tõi ta gangsterimiljöösse uue relva - püstolkuulipilduja. Weiss võttis oma autost Torrio auto tule alla. Torrio autojuht hukkus, ise aga ei saanud ta midagi viga. Ent mõni päev hiljem tabasid teda kolm lasku viiekümnest, mis tema pihta üldse oli tulistatud. Kuu aega vaakus maffiabossi elu ja surma vahel. Kui ta haiglast välja lasti, otsustas Torrio sedasorti ärist loobuda. Tal oli piisavalt raha muretuks eluks. Chicagos aga vajati uut gangsteribossi.
Ametist lahkuv Torrio tegi oma capo’dele sensatsioonilisena tunduva ettepaneku: tema järglaseks pidi saama Capone. Torrio kirjeldas oma soosiku eeliseid, tema ettenägelikkust, organisaatoritalenti. Capo’d kiitsid ettepaneku heaks. Esimest ja viimast korda maffia ajaloos tõusis don’iks mittesitsiillane.
“Scarface” Capone, Napolist pärit mees, täitis maffiavendade ootused. Ameerika üldsusele andis võimuvahetus Michigani järve äärses linnas endast märku politseiteadaannete näol. Gangsterisõda võttis seninägematu ulatuse. Ainuüksi 1924. ja 1929. aasta vahel lasti Chicagos maha üle 500 gangsteri. Jõhkralt hävitas Capone O’Banioni jõugu. Automaatpüssi kõrvale ilmusid kuulipildujad ja käsigranaadid. Autode külge sokutati lõhkelaenguid, mis plahvatasid, kui starter käima pandi.
Mida aeg edasi, seda rohkem kuhjus gangsterijõugu, mille juht nüüd Al Capone oli, arvele mõrvasid ja teisi seaduserikkumisi.
16. juunil 1931 seisid Al Capone ning veel 68 mafiosot ja gangsterit vandekohtu ees, süüdistatuna tulumaksu maksmisest kõrvalehoidmises (pidas ju Capone mitmeid mängupõrgui, millede aastakasumid olid meeletu summad). Protsess algas sensatsiooniga. Capone võttis 5000 maksupettuse juhtu otsekohe omaks. Teoreetiliselt oleks see tähendanud 25 000 aasta pikkust vanglakaristust.
6. oktoobril algas viimane kohtuistung. See kestis kaksteist päeva. Veel kuus päeva hiljem kuulutati välja kohtuotsus: süüdi maksumaksmistes kõrvalehoidumises aastatel 1925-1929. Talle määrati üksteist aastat vabadusekaotust ja 50 000 dollarit rahatrahvi ning tal tuli tasuda ka kohtukulud, mis vahepeal olid tõusnud 30 000 dollarini.
Kohtuotsuse väljakuulutamise ajal vajus Capone kokku. Asjatult püüdsid tema advokaadid saavutada karistuse kandmise edasilükkamist. Capone rändas Atlanta vanglasse. Huvitav on veel see fakt, et sõna otseses mõttes minut aega enne kohtuotsuse väljakuulutamist, nimetati sellele protsessile uued vandekohtunikud. See oli Capone täielik ebaõnn, sest eelnevalt oli ta lasknud oma meestel vanadele vandekohtunikele kergekäeliselt sajadollarisi jagada.
17. novembril 1939 - veel enne, kui ta oli jõudnud oma karistusaja ära istuda - lasti Capone vabaks. Vanglaarstid olid avastanud tal parandamatu süüfilise. Arvatakse, et tollal oli Caponel hinge taga veel ligikaudu viis miljonit dollarit. Ta asus elama Miamis asuvasse luksusvillasse, kus ta ka 25. jaanuaril 1947 48 aasta vanuses oma haiguse kätte suri.17. novembril 1939 - veel enne, kui ta oli jõudnud oma karistusaja ära istuda - lasti Capone vabaks. Vanglaarstid olid avastanud tal parandamatu süüfilise. Arvatakse, et tollal oli Caponel hinge taga veel ligikaudu viis miljonit dollarit. Ta asus elama Miamis asuvasse luksusvillasse, kus ta ka 25. jaanuaril 1947 48 aasta vanuses oma haiguse kätte suri.