"Isemoodi Itaalia" (0)

Tallinna 21.Kool
„ Isemoodi Itaalia“
Pirkko Peltonen Rognoni
Mariel Luuk
11C
Tallinn 2012
„ Itaallased on kirglik rahvas.“
„Ei ole küünilisemat, külmemat, umbusklikumat ja hoolimatut rahvast kui itaallased.“
„Itaalias võib jagada inimesed kahte kategooriasse: kavalpeadeks ja tobudeks. Tobu on see, kes maksab rongipiletist täishinna; see, kes ei pääse teatrisse tasuta; see, kellel ei ole sõpra või naise sugulast tähtsal ametipostil, näiteks mõnda kohtunikku, ärimeest või poliitikut; see, kes deklareerib kõik oma tulud maksuametnikule; see, kes peab sõna ka siis, kui talle endale sellest kahju võib sündida.“
Päev Palermos
Tänavatel võib näha naisi, kel rinnal olevale kangatükile on kirjutatud „Ei maffiale“. Maffia on eriti hoos just Sitsiilias. Sellele ei saa vastu ei kohtunikud, rääkimata rahva meeleavaldustest maffia poolt põhjustatud mõrvade vastu. Maffia pole ainuke, mis Sitsiiliat kimbutab. Vaesus on väga levinud, isegi pealinnas Palermos. Koolihariduse katkemine esineb pea igal noorel, inimeste „kodud“ on kohati varisemisohtlikud ning paljudel puudub kanalisatsioon. On väheseid, kes suudavad omal rajada tee välja Palermo vaestepõrgust. Kuritegevus ning pisivargused on igapäevased nähtused. Pole ime, et kõikjal on tajuda pessimismi ja kurvameelsust. On öeldud, et Sitsiilias paistev päike on kohati „must päike“. Sitsiillased on oma meelest kogu aeg nagu puuris – võimetud ja kõikvõimalike salasepitsuste ohvrid . Kuid umbusule ja masendusele leidub põhjus ka saare sünges ajaloos; Sitsiiliat on tema varasematel aegadel koguaeg kimbutanud muud rahvad , igaüks jätnud oma jälje saarele . Tänapäeval on oma jälje jätnud maffiad ning nende atentaatidel ei näi lõppu olevat. Ka raamatu autor, Pirkko Peltonen Rognoni, on saanud maffia ähvarduse osaliseks.
Punane linn
Siena , 50 kilomeetrit Firenzest lõuna pool, on kaunistatud pruunikaskollase künkliku maastikuga , kuid sellest ainult ei tulene tema nimetus „punane linn“. Sienas ja Siena ümbruses on Itaalia Kommunistlik Partei olnud pidevalt võimul alates aastast 1945. Siena kuulub avarasse, rikkasse Kesk-Itaaliasse, kus itaalia kommunism on kõige sügavamini juurdunud. Kui Pirkko peatub seal linnas, toimub seal parasjagu Siena Palio, kaks korda aastas korraldatav maailmakuulus ratsavõistlus. See on maailma vanim katkemata jätkunud keskaegne traditsioon. Palio on julm ja salakaval võitlus, kus reegleid praktiliselt pole. Palio on suureks pidustuseks, mänguks maskeeritud poliitiline võimuvõitlus. Iga kvartal peab olema valvas, et tema hobust ära ei varastataks ning kvartali kogukond ongi see tähtsaim rühm, millega sienalane samastub. Need kogukonnad teevad kokku 57 000 elanikku, kes elavad Siena linnas. Tulles tagasi sügavalt juurdunud kommunismi juurde, siis paljud sienalased on uhked selle üle, et nad on punased. Kui elatustase on kõrge, siis pole millegi üle nuriseda.
Milano – metropol
Milano toomkiriku ümber on kogunenud tohutu rahvahulk, mälestamaks hiljutise atentaadi ohvreid. Sel kohal meenutabki autor sarnaseid juhtumeid, mis on kunagi aset leidnud. Siiski teatakse Milanot kui luksuslikku linna; äri- ja moekeskust. Paljud pürgivad Milanosse, lootuses leida parem elu. Milanolasele endale on tüüpiline, et ta vaatab põhja poole, mitte lõunasse. Milano on Itaalia uus kultuuri-, teatri- ja disainimaailm, aga ka paik, kus kõrgel ametil inimesel (poliitikud, ärimehed jms) satuvad pahuksisse väikeste kuritegude, mis seotud rahaga . Tasub välja tuua ka fakti, et just Milanos sai alguse Itaalia fašism, mille rajaks oli Benito Mussolini ning Milanos see ka lõppes. Selles tormilises ajas sai sõjapommituste tõttu kannatada La Scala ooperimaja, mis suudeti uuesti üles ehitada. „Praegune Milano mõjub nagu pärast pommitust“, ütleb Milano tuntumaid kultuuritegelasi Emilio Tadini.
Paavst resideerib Roomas
Rooma on ristiusu tähtis keskus. Lisaks ristiusule esineb Itaalias ka teisi uskumusi, kuid ükski pole rahva, kultuuri ja riigiga nii seotud kui seda on ristiusk. Tolles peatükis räägib autor lähemalt ristiusust ja sellega seotust. Kirik ei tegutse omaette , vaid ka mõnes mõttes vastutab poliitika ja isegi kunsti eest. Praegune Rooma kiriku pea on paavst Johannes Paulus II, kes on üle pikkade sajandite mitteitaallasest paavst. Kaugel Roomast tegutseb üks jesuiitide kogukond, mis elab oma igapäevast elu teistmoodi kui teised inimesed. Ilma Kirikuta oleks Itaalia ühiskondlik areng käinud hoopis teist teed.
Maffia
Maffia on salaselts; elukutseline kurjategijate suurorganisatsioon; armee oma pealikute ja soldatitega; riik riigis. Esimest korda mainiti sõna „maffia“ aastal 1658. See on muutunud nii mõjuvõimsaks, et hoiab inimesi hirmu all. Maffia võib oma teelt pühkida igaühe, kui on põhjust, isegi noore tüdruku. Maffia on nagu sipelgaarmee, kus liikmeid on väga palju; kõik on omavahel seotud kuidagi ning maffia töötab süsteemi alusel. Ja kui astuda maffialiikmeks, siis tagasiastumine nõuab alati elu. Maffia suurim vaenlane on riik, kuid maffia ei suudaks tegutseda ilma poliitikute abita . Maffia tundub kui tabamatu jõuk, kuid siiski on neid, keda on suudetud tabada. Maffia puhastusoperatsioon on viimsel ajal tihenenud. See annab rahvale lootust, et kord saavad nende kannatused otsa.
Tarku naisi
Itaalia on olnud enamjaolt patriarhaalne ühiskond, kuid tasapisi jõutakse selleni , kus mees ja naine on võrdsel astmel. Käesolevas peatükis teeb autor juttu nelja märkimisväärse naisega: tuntud kirjastuse asutaja Elvira Giorgianni Sellerio; Euroopa tuntuim nais-rockitäht Gianna Nannini; Itaalia Kristlik-Demokraatliku Partei esindaja Rosy Bindi ning eratelevisioonivõrgu juhataja Marialina Marcucci. Nad on naised, kes on püüelnud oma unistuste poole ning saavutanud selle, mida paljud Itaalia naised ei suudaks.
Piisake parfüümi kõrva taha
Itaallased on olnud peen rahvas ning nad peavad oluliseks oma välimust, millele annab kõvasti juurde riideeseme firmamärk. Lisaks sellele nad hindavad head kangakvaliteeti ning leiavad, et iga toimingu juures peab olema sobiv riietus. Kui kunagi oli hinnaline mood tähtis enamjaolt kodanlusele, siis nüüd on nendega liitunud ka madalamast kihist inimesed. Kuid pärast majanduskriisi on moehullus pisut vaibunud ning bella figura jääb nüüd teisele kohale.
Püha pasta
Toit on iga itaallase jaoks väga tähtis: söök on püha, see seob perekonda ning õhtune söögilaud on parim paik, mille ümber jutustada päevatoimetustest. Kõige itaalialikum roog on pasta, mille makaronikujud varieeruvad lihtsast lindist lõpetades keeruka vormini. Ka kõige lihtsamatest komponentidest suudetakse kokku vaaritada rikkalik roog. Menüüsse kuuluvad ka erinevad liharoad , magustoidud ning loomulikult pizza . Öeldakse, et kõige paremad spagetid ja pizzad süüakse veel tänapäevalgi vaid Lõuna-Itaalias.
„Minä rakastan sinua“ ehk „Mina armastan sind“
Kui autor kuuleb bürokraadilt lauset „Minä rakastan sinua“, siis ta hakkab mõtisklema Itaalia perekonnast ja selle mõistest. Võib öelda, et nii nagu toit, on ka pere Itaalias väga püha. Ema või siis mamma on pere üks tähtsamaid liikmeid ta jagab kõrvakiile ja suudlusi. Naised on need, kes hoiavad pere koos isegi siis, kui armastusel mehe vastu tundub lõpp olevat. Pereelu sümboliteks on söömaajad, puhkused , sünnipäevad ja suured pühad. Perekond – see on omaette maailm.
Epiloog
Raamat algas „maheda revolutsiooniga“ ning 1994 aasta kevadel see ka lõppes. Koristati vana poliitika, vanad parteid, vanad võimukandjad teelt ära. Asemele tulid need, kes pole end kunagi varem valitsusega määrinud. Kõik see annab lootust juurde uuele Itaaliale, kuid paratamatult toob kaasa uued ohud.