vastu võtnud ja säilitasid isikuvabaduse; säilis maavaldus; tulumaks 10%, kümnis; hinnus 5% (sakslaste vastutulek vastristitud eestlastele, 10% asemel maksavad 5%) -sellele lisandus 1%.; ehituskoormised; väliskaubandusõigus; vakus – tähendab ka pidu (vakusepidu), sinna võib tuua maksud, võib kohut pidada, arutada vaidlusküsimusi. Talupojad pidid tooma sinna söögikraami, puuhalge jne. See, mis sellest üle jäi, läks feodaalidele (talupojad midagi tagasi ei saanud). Kihistumine: kuningad, sõltlased, vabad talupojad ja orjad, kuid tüüpiline feodaalühiskond puudus. Olukord hakkas halvenema järgmistel põhjustel: linnade areng Euroopas – tekib püsiv viljaturg. Vilja hind kasvas 4-6 korda; mõisnikud hakkavad majandama, selleks on vaja ka maid; eelmise punkti põhjusel hakati omavoliliselt talupoegadelt maid ära võtma; euroopasisese tööjaotuse kujunemine (13-14 saj). Toimus jagunemine Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa. – Pärisori majandab ise
• Noorem 1100-500 e.m.a o Soome-Ugri hõimud o Majandus: ▪ Põlispõllud ▪ Kahevälja süsteem (viljakasvatus ja loomakasvatusalasid vahetati) o Hajaasustus ▪ Esimesed väikesed kindlused (mittetootev töö ja ülejäägid) ▪ Territoriaalne printsiip ▪ Pronksitööstus o Meresõiduvõimekus o Ühiskonna kihistumine ▪ Kiviristkalmed – rikkamate inimeste hauad ▪ Kihistumise eeldused – ülejäägid (eraomand), kaubandus, konfliktid (ressursside puudus) ▪ Kihistumise dimensioonid – vara, võim (mõjuvõim), elulaad Rauaaeg • Eelrooma rauaaeg 500-0 e.m.a o Asustus muutus hõredamaks, vähe infot perioodi kohta, juhuleiud • Rooma rauaaeg 0-500 m.a.j
Vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Vabadikke võib jagada kolme rühma: · maata, iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud; · vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, saades sealt ajutiseks kasutamiseks ka tüki maad; · iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad, kes maksid viljakümnist ja kandsid muid maa kasutamisest tulenevaid kohustusi. Vabadikega olid seotud sulased ja teenijatüdrukud. Üks ja sama talupoeg võis olla kord vabadik, kord sulane (või teenija). Sulased ja teenijatüdrukud sõltusid tööandjatest- taluperemeestest. Enne teenistusaja lõppu lahkunud teenija või sulane kaotas kogu palga. Kasutati ka võõrast päritolu orje. Keskajal tunti orje träälide nime all. Träälid moodustusid sõjavangidest või võlaorjusesse langenud isikutest. 5. Suuremad linnad 14.-16. sajandil, käsitööndus ja kaubandus (s.h. nn. sõbrakaubandus) linnades
Seda arengut soodustas turukonjunktuur.Seoses linnastumise ja töönduse arenguga ületas vilja nõudlus pakkumise. Viljahind hakkas tõusma ja see lõi soodsad tingimused viljaekspordiks. Seetõttu sai eramõisate rajamine ja mõisapõldude laiendamine tõelise hoo sisse. Mõisapõldude harimiseks kasutati talupoegade tööjõudu ja töövahendeid. Tekkis uus koormiste liik teokohustus. Talupoegade koormised . Talupoegade koormised kümnis, hinnus, teotöö, loonusrent, raharent, mõisategu, Vasallide/aadli õigusliku ja poliitilise seisundi muutumine keskaja jooksul Vasallide õiguslik olukord muutus üha kindlamaks. Talurahva sotsiaalne liigitus (adratalupojad, üksjalad, maavabad, vabatalupojad, vabadikud). Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad nad pidid maksma maaisandala või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Õiguslik seisund oli neil ühesugune , kuid talude suurusel ja jõukusel võis olla suur vahe.
põletati. Peale seda liiguti sealt mõisast edasi. Lõpuks tuli abiväge ja suruti see mäss maha. Nendele kohut mõistma asus sõjakohus. Väga karmid karistused, osad mõisteti surma. Kaks said 1000 hoopi kadalippu, mida peeti surmavaks. Saadeti asumisele, osad said 100 hoopi ja ka 50. Karistamine toimus talvel. Isegi need kaks kes said tuhat hoopi jäid elama. Soov massiliselt venemaale rännata, et pääseda mõisaorjusest. Maltsvetlaste liikumine, prohvet Maltsvelt. Rikas talupoeg. Maltsvelt on talunimi. Tegutses põhiliselt järvamaal ja kuusalus. Võimud hakkasid teda taga kiusama. Ta hakkas rääkima, et rändame välja, sõitis sõpradega Krimmi. Hakkas otsima neid maakohti kuhu viia mõisaorjusest äraväsinud talupojad. Samal ajal kogunes hulk tema järgijaid Lasnamäele. Ja hakkasid tema ettekuulutuse kohaselt ootama valget laeva. Oodati paar nädalat ja siis loobuti. Osa seltskonnast. U 700 põhja-Eesti talupoega siiski Krimmi jõudsid.
Selle majanduskriisi pikaajalisus ja sügavus seletub järgmiste asjaoludega. · Kriisist olid haaratud kõik kapitalistlikud riigid, mistõttu oli võimatu riikide manööverdamine teiste arvel; · tööstuskriis põimus läbi agraarkriisiga; see süvendas tööstuskriisi · tööstuses valitsevad suurettevõtted ei tajunud riigi majanduse kui terviku huve. suurettevõtted püüdsid säilitada kaupade kõrgeid hindu; · rahvusvaheline turg oli Venemaa väljalangemise tõttu tunduvalt kitsenenud. Pidevalt oli ettevõtetel alakoormus ja töötute armee kasvas. Euroopa taastamise programmiga (1948.a.) antav abi 1948. aasta aprillis võttis USA Kongress vastu majanduskoostöö seaduse ehk Marshalli väljapakutud idee. Plaani ametlikuks nimeks sai Euroopa taastamise programm. Abi anti kolmes vormis: · tagasimaksmisele mittekuuluv krediit ja nn. kingitused. See osa moodustas 81% üld-
loonusrent ehk talupojad pidid osa saagist mõisale andma; riigimaksud ihunuhtlus - Reduktsioon ehk riigimaade ja mõisate tagasivõtmine tugev aadlikepoolne vastuseis; alguses Rootsi-aegsed maad ja mõisad, hiljem ka varasemad; Tagasivõetud mõisad anti endisele valdajale rendiks; Riigitulud kasvasid - Koormiste liigid Loonusrent - osa saagist tuli mõisale anda; Teotöö Riigimaks - Olukord pärast reduktsiooni 1681. aastal päästis Karl XI eesti talupojad pärisorjusest vabaks; Mõisnikud ei tohtinud talupoegi mõisatest välja visata ja koormisi tõsta; Õigus mõisnikud kohtusse kaevata; Talupojad võisid vabalt tegevusala valida ja ka kooli minna - Näljahäda 17. sajandi lõpus Suur nälg 1695-1697 Eestis, näljahäda üle terve Euroopa;
Pärast ülestõusu ei toimunud ühtegi ülestõusu 200 aasta jooksul. Suruti väga tugevalt maha, ülestõus läbi kukkunud, aga samas ajaloole ka väga oluline, et üldse prooviti vabadust tagasi saada. Talupoegade olukord 14,16saj. Pärisorjuse tunnuseks Teooorjuse kasv. Mõisa põllud suhtlesiselt suured ja selleks hakati talupoegi ära kasutama nende tööga. Keskmiselt 3-4 päeva nädalas 14-15saj. Oli ka piirkondi kus oli 2 päeva teotööd või piirkondi, kus 6 päeva. Teotöö oli siis talupoja töötamine mõisniku põllul. Sulased ja teenijad saadeti põllule. Neil ei pruukinud olla oma talu. Teotöö jagunes kaheks: jalategu ja rakmetegu. Jalateo korral ilmuti mõisa ja anti ülesanne kätte. Rakmeteo korral ilmuti koos hobuserakme vm ka. Kujunes välja ka abitegu, mis esines kuni 19 saj välja. See oli kõige vihatum ja seda rakendati hooajati. Nt vilja kündmine, lõikamine, sõnniku vedamine. Lisaks teotööpäevadele oli siis vaja ilmuda hooajati ka abiteole
sulased. Olid ka üksjalad, kes käisid mõisatööd tegemas ühe jalapäeva nädalas, nemad tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtmisega, arenedes said nemadki adratalupoegadeks. Vabatalupojad tasusid koormisi rahas ja olid teotööst vabad. Maavabad olid aga muistsete vanemate järglased, kellel lasus sõjaväekohustus, muud koormused puudusid. 15.sajandil hakkas välja kujunema sunnismaisus, mis tähendas, et talupoeg ei tohi mõisniku loata maalt lahkuda, sealt polnud enam pikk samm pärisorjuseni, seda kiirendas ka 1507.aastal Liivi ordumeisteri vastuvõetud otsus keelata eestlastel relvakandmine. 16.sajandiks kaotas talupoeg oma isikuvabaduse, seega oli kehtestatud pärisorjus. Aadlikel oli õigus talupoega kui omandit pärandada, osta, müüa ning vahetada Uue võimuga kaasnes ka uus usk-katoliiklus. See suruti eestlastele peale vägisi, vanadele hiitele ehitati kihelkonnakirikuid
Põldude harimiseks kasutati talupoegade tööjõudu ja töövahendeid. Tekkis teokohustus. Iga talu pidi saatma mõisa teolisi. Talupoegade õiguslik seisund 15.saj teisel poolel talupojad polnud enam isiklikult vabad ja nad kuulusid maa külge kujunes välja sunnismaisus. Teise aadliku juurde minna ei tohtinud ilma loata, loata pagenud talupojad anti tingimusteta välja. Linnad tõrkusid, kuna neile andis maarahvas täiendust. Põgenenud talupoegade väljanõudmiseks seati sisse adra ehk haagikohtuniku amet. Liikumisvabadus oli ainult vabatalupoegadel. Teokohustuse kasvuga suurenesid ka maksud, kümnis suurenes 10% veerandile. Paljud talud jäid mõisale võlgu. 1507. võeti relvakandmisõigus. 16.saj keskel talupoegi võõrandati maast lahus. Seega talupoegi hakati pidama mõisniku isiklikuks omandiks > kujunes välja pärisorjus. Põllumajandus Maaharimine rajanes vanal põhjal. Ehitati mehaanilisi veskid, enamasti vesiveskid.
Narvas liikus isegi hollandlasi ja inglasi. 7. Talupoegade olukord Suurtalud kaovad, on täistalud ja pooltalud. Uued talud e uudismaad haritakse juurde. Põlluharimine(talu eksisteerimine): Tööjõud Veoloomad Kariloomad sõnnik (väetiseks) Palgaline tööjõud mõisasse (ise hariti enda põldu) Täistaludes on kohustused suuremad kui poolmõisates kodukariõigus- mõisniku õigus oma alamaid karistada Mõisnik koormisi tõsta ei saa Karistuseks nüpeldati talupoega piitsa vm.ga 8. ,,vana hea Rootsi aeg" majanduslikus ja õiguslikus mõttes eestlastele Pärisorjadeks olid talupojad tehtud juba oruaja lõpul. Talupoegi hakati müüma, vahetama ja ostma. Mõisnike sissetulekud sõltusid eelkõige talupoegade arvust. Raskenema hakkas teokoorem. Mõisate arv kasvas, aga talupoeg oli ja jäi mõisniku omandiks. Mõisnikel oli kodukariõigus( võis talupoega peksta). Makse ja koormisi ei
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
ja reaalset kasu silmas pidades, selle tagajärjel mõndade talupoegade seisund isegi 10 http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2608&layer=167&lang=est#2608 01.11.2011 8 halvenes kuid siiski olid nad isiklikult vabad. Talurahva vabastamine kuulutati välja 8.jaanuaril 1817 Tallinnas, nädal hiljem ka kihelkonnakohtutes. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormisenormid kaotati, mõisnik sundis talupoegadele peale nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks. Mõisade juurde moodustati mõisavallad, mis võisid mõisavalitsuse järelvalve all otsustada lihtsamaid talupoegade ühiseluküsimusi. Mõisavald võis asutada ja üleval pidada talurahvakoole. Hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma, vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1835
mõisatest põgenema, oli mõisnikel vaja kuidagi neid enda mõisa küljes hoida, kujunes välja sunnismaisus ehk talupojad ei võinud elukohta vahetada mõisa piires väljapoole. · Pärisorjadest talupoegadel: 1. puudus isiklik vabadus teda võis müüa, osta, vahetada, kinkida, pärandada jne 2. puudus majanduslik vabadus maa oli mõisniku omand; koormised. · Talupoja koormised: 1. Mõisatöö ehk teotöö: · Rakmetegu hobuse ja tööriistaga; · Jalategu mees ilma loomata; · Abitegu hooajaline; lisatööpäevad nt sõnnikuvedu, viljapeks; 2. Mõisavooris käimine mõisniku vilja ja viina vedamine linna (Pärnu ja Tallinna sadamatest Stockholmi). 3. Loonusrent kohustus anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist. 4. Kirikukümnis Euroopa kirikule korjatud maks umbes 1/10 saagist. 5
Sellega avardusid oluliselt kaubavahetus võimalused ning suurenes Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu saabuvate transiitveoste tähtsus. Tallinn oli oluliseks sisseveosadamaks, kuhu saabusid kaubad Euroopast. Peamine väljaveosadam oli Pärnu, mille kaudu tarniti maailmaturgudele vilja, lina ja puitu. Kiiresti arenes ka sisekaubandus, kuna nii maaelanikud kui ka linlased vajasid järjest rohkem tarbekaupu ja toiduaineid. Tööstuse kiire kasv, ühiskonna sotsiaalne kihistumine ning kaubalis.rahaliste suhete areng tõid endaga kaasa linnastumise. 1862.aastal elas Eestis umbes 62,000 , sajandi lõpuks aga juba 181 000 inimest. Seega oli sajandivahetusel pea iga viies Eesti elanik linlane.Kiiresti kasvasid tööstusettevõtete juurde rajatud ja raudteejaamade ümber kujunenud alevid ja alevikud, kuhu koondusid samuti tegevusalade esindajad käsitöölised, kaupmehed, töölised, ametnikud. 19 sajandi esimesel poolel domineerisid linnaelanike seas sakslased, kelle käes
käest päriseks ostetud 4/5 taludest. - Teraviljakasvatuse asemel hakkasid esile kerkima piimakarjakasvatus ja loomakasvatus (Põhjuseks viljahindade langus ja võimalus piimatooteid tänu raudteele Venemaale turustada). - Põlluharimine intensiivistus (hariti uudismaid, tehti maaparandust, võeti kasutusele kunstväetised, tegeleti karja- ja sordiaretusega jne.). - Kasvas talupoegade sotsiaalne kihistumine. Osa talupoegi rikastus, samas kasvas maata talupoegade ja kehvikute hulk. Suureks probleemiks kujunes maapuudus. - Paljud, eriti talupoegade vaesemate kihtide esindajad (mõisamoonakad, sulasrahva esindajad või kehvikud), moodustasid põhilise osa ka nendest, kes läksid paremat elu otsima linnadesse või Venemaale. - Selleks, et muretseda põllutöömasinaid ja töödelda
seetõttu toodi keskus sealt ära Vana-Pärnusse, kus keskus oli vaid kaheksa aastat, sest seda rünnati leedulaste poolt ning seepärast viidi keskus hoopis Haapsallu, kust lõpuks viidi see üle hoopis Kuressaarde. *) Läti aladele jäi ka Kuramaa piiskopkond, eesotsas Kurama piiskop ning keskuseks oli Piltene. * Vana-Liivimaa kolm suurimat linna olid iseseisvad: -) Riia -) Tartu -) Tallinn * Läänistamine ehk maaisand andis talupojale maad ning talupoeg läks vajadusel maaisanda sõjaväkke. * Algselt oli nende seas, kellele maad läänestati, ka eestlasi, kuid ajajooksul nad saksastusid. * Maa, mis kuulus maaisandale jagunes kaheks: maaisanda domeen ehk tema enda maa ning teine osa oli läänid, kuid mõlemat harisid talupojad. -) Taani, Tartu piiskopkonna ja Saare-Lääne piiskopkonna alasid läänistati, kuid Liivi ordu alasid ei läänistatud, sest neil polnud vaja kaitset, sest see oli neid juba olemas, kuna neil oli oma sõjavägi.
Hakati kasvatama musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Transpordiks härjad, söögiks lehmad. Viinapõletamine - viin 2x kallim, kui viinaks aetav vili ja seega üks osa viljast läks viinaks. Talurahva olukord: pärisorjus - isik, kellel pole kodanikule iseloomulikke õiguseid, võeti kui eset. Kujunes välja 13.saj ning selleks, et talupojad teeksid tollase ühiskonna aadlike jaoks tööd. Koormisteks peamiselt teotöö (6 päeva nädalas) ning jagunes 3-ks: 1) rakmetegu 2) jalategu 3) abitegu loonusrent - talupoja tasu kasutatava maa eest mõisnikule kirikukümnis - Euroopas kirikule kogutav maks Kohustuslik mõisavooris käimine ning teede korrastamine/ehitus. Muutused talupoegade õiguslikus olukorras: Anti välja maapolitseikorra seadus pärisorjuse fikseerimiseks 1671.a Tuli kasutusele vakuraamat, mis hoidis koormised kindlal joonel. Majandusreglement - 1) Keelati kodukariõigus 2) talusid sai pärida
Sellegi poolest kasvas rahvaarv jälle, seda tänu soodsaile majandusoludele ja Muinasajal suuremate epideemiate puudumisele. Rootsiaegne rahvaarv saavutati 1750. aastatel. Nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid eestlased algselt majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Erinevate sõdade mõju, erinevate võõrvõimude aeg Ordu ajal: Pärast MVV seoti maarahvas mitmete lepingute ja maksudega. Jüriöö ülestõusule järgnes järjekordne karistamine olukord ja nõudmised muutusid veelgi karmimaks. Nende õiguslik seisund vähenes, tugevnes läänimeeste võim talupoegade üle ja suurenes viimaste voli rakendada otsest füüsilist vägivalda. Talupojad pidid ehitama linnuseid, kirikuid ja rajama teid; samuti käima
kujunes Narva. 7.Iseloomusta talupoegade olukorda rootsi ajal? Talupojad olid sunnismaised ja neid võis isegi müüa, osta ja vahetada. Sõja ja hädaaegadel pärisorjus mõnevõrra leevenes. Mõisnike sissetulek sõltus eelkõige tema talupoegade arvust, seetõttu oli pagemine võimalik ja mõisnikud ei saanud talupoegadele eriti suuri koormisi peale panna. Talupojad kandsid ja kasutasid isegi tulirelvi. Mõisate arv tõusis ca 1000-le. Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta. Mõisnik võis küll omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Põhimõtteliselt oli võimalik oma häda kurta isegi kuninga enda ees. 8.Mida tähendas ,,vana hea rootsi aeg" majanduslikus ja õiguslikus mõttes eestlastele? Talupojad pärisorjastati ning see oli mõisnikele väga hea, kuna nende sissetulek olenes suurel jaol talupoegade arvust
Balti ristisõja põhjused. Sakslaste soov vallutada alasid Ida-Euroopas, et suurendada oma asuala. (Ekspansioon itta ehk Drang nach Osten; Lübecki linna rajamine 1143, mis sai lähtepunktiks edasistel vallutustel ). Soov hõivata kaubandusmonopol Venemaaga. Peamised kaubateed Venemaale aga kulgesid läbi Läti ja Eesti alade. Rooma paavst soovis levitada katoliku usku ja kristianiseerida (ehk ristida) ka viimased paganlikud rahvad Euroopas - eestlased, lätlased, leedulased. (12.-13.sajand olid katoliku kiriku ja paavstivõimu hiigelajad. Oma mõjuvõimu tugevdamiseks peeti ristisõdu ka Palestiinas nn Pühal maal ja võideldi ilmalike valitsejatega). Saksa aadlikud soovisid Baltimaade alistamisega saada elatusvahendeid - maad ja sõjatulu. Taani ja Rootsi kuningriigid soovisid oma valdusi suurendada. Muistne vabadusvõitlus. Muistse vabadusvõitluse I periood 1208-1212: - Algas sihipärane sõjategevus eestlaste vastu. - Toimusid ristisõdijate ja ali
arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Kubermangutasandil lahendati raskemad kuriteod ja aadlike kohtuasjad. 1. Eestimaa Ülemkohu Tallinnas 2. Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. Ajaloo arvestuse 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord 1) Olukord enne reduktsiooni Oli pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas aastal 1681. Reduktsioon sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv(sõjaretked olid kulukad ja sissetuleku allikad puudusid) ja seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist. See tekitas otseloomulikult balti aadlis tugevat vastuseisu. Tagasivõetud mõisad anti enamasti rendile nende endistele
õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht "Ordinari Freytags Post-Zeitung". 3 Negatiivsed küljed Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast,
Palju sisserändeid. võeti üle sisserändajate kombed ja riietumise. 1656-1658 Vene-Rootsi sõda. Vene tahtis Eesti ala, kuid feilis ja sõlmiti 1661 Kärde rahu. Rootsi aja lõpuks oli ½ miljonit. Talupoegadele sunnimaisus. Rootsi aja alguses olid mõisnikud hästi lahked, sest oli vabu kohti sõdade tõttu, ja olid lahked tingimused, et ära ei mindaks. Mõisa alad laienesid. Teokoormis suurenes. Mõisate arv kasvav kiirelt. Rootsi aeg kujundab välja Eesti. Talupoeg jäi ikkagi omandiks, põgenike aitamise eest ranged karistused. 1668. Totti maaseadustik pärisorjuse lõplik seadustamine. Vaba inimene langes orjusesse, kui oli mõisniku maapeal ja lasi välja esimese suitsu. Liivimaa mõisnikud olid sellega rahul. Kodukariõigus mõisnik võis oma talupoegi peksta. Makse ja koorimisi ei tohtinud suvajärgi tõsta. Lõpp: 17.sajandi lõpuks oli Rootsiriigi kuldaeg. Karl XI 1672 sai uueks kuningaks. Majandus oli soki äärel, tulud olid kokkukuivanud
endale maad. Kolmanda sisserändajate grupi moodustasid lätlased, kes asusid arvukalt elama Valga ümbrusse. Koos Rootsi aja tulekuga kasvasid talurahva kohustused, see tõi kaasa teoorjuse. Teoorjus ehk teorent oli feodaalne maarent, kus talumees ehk teomees pidi osa nädalast enda isiklikke töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd tegema ehk mõisategu tegema. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Ühe adramaalise talu nädalateonorm 17.-18. sajandil oli 6 teopäeva. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus iga mõisniku enda suva järgi. Seni oli Rootsi aeg Eestis elavale talurahvale ainult halba toonud. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Eriti kurvaks tegi talurahva olukorra see, et nad pidid käia palju mõisa
sunnismaisus 4) muutused talupoegade õiguslikus olukorras Vakuraamatud, milles peeti koormiste arvestust; taaskehtestati sunnismaisus ehk ametlike õigusaktidega fikseeriti (puudub isikuvabadus, puudub relvakandmisluba) 5) talupere eluolu rehetare, vilja ja loomakasvatus, riietus, toit: Toiduks oli rukkileib, enamasti aganaleib, soolasilk, jahu- või tangupuder, herned, oad. Joogiks kali, mõdu, pidudeks põletati rukkist viina. Elamuks rehetalu, millel polnud aknaid, täitis mitmeid ülesandeid: elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi, ning kohati ka sauna ülesandeid. Tööloomadeks härjad ja hobused. Viljadest kasvatati talirukist ja otra, vähemal määral kaera või nisu. 4. Linnad, kaubandus ja tööndus Rootsi ajal 1) Rootsiaegsed linnad Eestis, nende olukord Liivi sõja järel: 10 linna: Tallinn, Tartu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere, Narva, Kuressaare ja Valga
Gild – kaupmeeste ja käsitööliste ühendused. Näiteks Neitisi-Maarja Gild, mis oli Toompea härraste teenijad Tsunft – ühe eriala käsitöölised. Skraa – tsunfti põhikiri. Tsunftijänes – ei kuulunud kusagile tsunftiühingusse. Agul – linna kaugem osa, kus elavad vaesemad inimesed. Seek – keskaegsetes linnades hospital. Tallinnas oli 24 raehärrat. Tegevuses oli korraga 12 raehärrat ja nad vahetusid omavahel. Selle töö eest palka ei saadud. Johann von Üxküll - Riisipere mõisnik, kelle Tallinna raad lasi endise talupoja tapmise eest hukata. Keskajal oli levinud ütlus, et linnaõhk teeb vabaks sellepärast, et talupojad põgenesid keskajal kurjade mõisnike eest linna kaitsva tiiva alla. Keskajal koondus võib kaupmeeste kätte, sest oli merkantilism e. arusaam, et rikkus luuakse just kaubanduses (lad k merkantalis- kaubandus). See andiski kaupmeestele suure sõnaõiguse. Üldlevinud arusaama järgi olid ju nemad linna rikkuse loojad. 7
Vene tsaari ajal oli olukord sarnane. Vene tsaar oli piiramatu võimu kandja (isevalitseja). Vene tsaarid ei sekkunud Balti asjadesse, nad tegelesid Vene sisekubarmangu valitsemisega. Balti erikord, der (baltsiche) Landesstaat - Balti provintside, rüütelkonna ja linnade omavalitsussüsteem. Vene tsaari mõju Balti provintsidele oli tagasihoidlik kuni 1840. aastani. Balti saksa seisuste privileegid, kohalikud põlisrahvad (läbiaegade madalaim seisus). Eestlane ja talupoeg olid sünonüümid, olid olukorrad, kus eestlased murdsid läbi ja said parema hariduse, kuid see tähendas, et ta saksastus. Eestlane haridusega oli sakslane, sest parimat haridust oli võimalik saada ainult saksa keeles. Balti erikord on kaitsnud suure venelaste sisserändamise eest (vene talupojad). Haldusjaotus: Rootsi võimu ajal oli eesti ala esimest korda ajaloos ühendatud ühe valitseja võimu alla
· Rootsi aeg elav ajalooline, suuline pärimus Arutluse teema "Vana hea Rootsi aeg" müüt või tegelikkus? Kavapunktid, millest võiks kirjutada: 1. Vaimulik elu 2. Haridus, kirjakeel 3. Reduktsioon 4. Muinasusu häving 5. Kaubandus Müüt: · Mõisnikel suured õigused, talupoegadel suured koormised + sunnismaisus (neid võis müüa-osta- vahetada) Talupoegade pärisorjastamine talupoeg mõisnikust sõltuvuses · Nõiaprotsessid, astuti ebausu vastu välja! · Suur majanduslik edu ei olnud talupoegadel, vaid mõisnikel. (Jõukus tuli peamiselt kaubanduse vahendamisest ja kohalikust teravilja väljaveost) Mõisnik oli seda edukam, mida rohkem talupoegi tal töötamas oli. · Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda
karjakasvatajad; inimesed tulid lõuna poolt→ nendelt europiidne välimus! Eestlased muinasaja lõpul. Kogu Eesti oli asustatud, rahvaarv ca 150 000. Eestlased tegelesid karjakasvatuse, põllumajanduse ja veidi ka kaubandusega. Elati rehielamutes. Talumaade suurust arvestati adramaades. Toitu valmistati: nisust, odrast, rukkist, kaerast, hernest, oast ja naerist (kartul alles 18. saj). Kuna ühiskonna kihistumine algas rauaajal, siis polnud enam võrdsust talupoegade seas. Suuremaid rehielamuid nimetati mõisateks. Eesti oli jagunenud 8 muinasmaakonnaks (Läänemaa, Revala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Ugandi, Sakala); tehti omavahel koostööd; muinasaja lõpul oli Eestis kokku ca 45 kihelkonda. 2. Eesti allutamine võõrvõimule: vabadusvõitlus ja Jüriöö ülestöus Liivimaa ristisõda e. MVV e. Baltimaade ristisõda e. Kirde-Euroopa ristisõda (1208-1227)
sõnaõigus oli rüütelkondade liikmeil. Ja nagu Rootsi ajal, nii oli ka nüüd iga rüütelkonna tähtsamaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Maanõunikud olidki maa tegelikud valitsejad. Nad täitsid kordamööda nn. resideeriva maanõuniku ülesandeid, juhtides rüütelkonna jooksvat asjaajamist. Eesti- ja Liivimaa ametiasutuste ja kohtutes aeti asju saksa keeles. 1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE Seoses Balti erikorra lõpliku väljakujunemisega võis Eesti talupoeg oma lootused pärisorjuse kaotamisele mõneks ajaks maha matta. Ent teadmist, et isegi talupojal on olemas elementaarsed õigused, ei saanud talupoegadelt keegi võtta. See asjaolu avaldus eriti rikkalt Virumaal asuva Vohnja mõisa möldri Jaaniga sündinud loos, mis andis 1739. aastal tulemuseks nn. Roseni deklaratsiooni. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara
2) Talurahva olukord ja pärisorjuse kujunemine keskajal Keskaja jooksul talupoegade väärtus mõisniku jaoks kasvas, kuid see ei toonud neile kasu. 15. sajandi teisest poolest tekkis arusaam, et talupojad kuuluvad selle maa külge, mida nad harivad s.t kujunes sunnismaisus. Lisaks kasvas teoorjus ja suurenesid maksud. 1507. aastast ei tohtinud talupoegadel olla relva. 16. sajandi keskpaigast hakkas mõisnik talupoega pidama oma isiklikuks omandiks. Liivimaal oli kujunenud pärisorjus. PILET 7 1) Eestlaste tegevusalad muinasaja lõpul Elatusalad: o Peamiselt maaharimine – oder, nisu, kaer, hernes, uba jms. Maid mõõdeti adramaades. Tuli ka kolmeväljasüsteem – ühel põllul talivili, teisel suvivili, kolmas oli kesaks. o Tähtis tegevusharu oli ka loomapidamine – veised, hobused, kitsed, sead, kanad.
Eesti ajalugu I Suulise arvestuse küsimused 2016/2017 1. Kiviaja arheoloogilised kultuurid Eestis: Kunda kultuur, kammkeraamika kultuur, nöörkeraamika ehk venekirveste kultuur aeg, elanike peamised tegevusalad ja kultuuri iseloomustavad tunnused ja muistised. 2. Eesti ühiskond esiaja lõpul. Sotsiaalne kihistumine (matmiskommete põhjal). Maakonnad ja kihelkonnad. Linnused. Külad (külatüübid) ja elamud. 3. Muinasusund (milles seisnes, iseloomulikud nähtused) ja ristiusu levik Eestis. Muinasusundi seos loodusega. Vanimad teated ristiusu levikust Eestis. Traditsioonid. 4. Muistne vabadusvõitlus. Balti ristisõja põhjused. Muistse vabadusvõitluse käik (3-4 olulisemat lahingut) .Eestlaste lüüasaamise põhjused ja tagajärjed. Henriku Liivimaa kroonika ajalooallikana. 5
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
