Muutused talupoegade olukorras orduaja algusest kuni 19.sajandi alguseni (1)

„Muutused talupoegade olukorras orduaja algusest kuni 19.sajandi alguseni ”
1227. aastal muistse vabadusvõitluse kaotamise tulemusel jäid eestlased ilma oma vabadusest ja olid sunnitud leppima võõraste võimu jäämisega põlistele aladele . Sajandite jooksul oli siin pinnal nii orduaeg , rootsi aeg kui ka vene aeg. Läbi nende aegade toimus ka talupoegade olukorras suuri muutusi.
Ordu ajal tekkis Eesti alal mitu feodaalriigikest. Põhja-Eesti kuulus Eestimaa hertsogkonnana Taani kroonile. Suurem osa oli jagatud Liivi ordu ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondade vahel. Suurim võim oli Liivi ordul, kes tahtis kontrollida ning juhtida kogu ala. Eestimaal algas feodaalse killustatuse aeg, mille all kannatas enim kohalik rahvas. Eestlastel oligi peale lüüa saamist vaid kolm võimalust: kas hukkuda, sulanduda talupoegade hulka või saksastuda. Eestlased olid sunnitud leppima võõraste võimude jäämisega nende aladele, kuid nendega siiski arvestati. Nendega sõlmiti lepinguid, kus olid kirjas õigused ja kohustused ning arvestati ka kui sõjalise jõuga.
23. aprillil 1343.aastal tegid eestlased katse taastada muiste iseseisvus , kuid lüüasaamine oli nii ränk, et järgneva kahesaja aasta jooksul ei toimunud ühtegi suuremat ülestõusu. Selline käitumine aga näitab, et eestlastel säilis ühtekuuluvustunne. Peale Jüriöö ülestõusu järgnes talurahva laialdane karistamine, nende õigustega arvestati aina vähem, sakslased muutusid julgemaks ning hoogsustus mõisade ehitus, mis omakorda tähendas, et on vaja töökäsi. Sõnakuulmatuse korral kasutati sõjalist toorest jõudu. Turustamisvõimaluste arenedes kasvasid talurahva koormised ja esile hakkas kerkima teoorjus . 16.sajandist mindi üle raharendile . Maarahvas hakkas vastu, asuti mujale elama, esitati kaebusi, ei täidetud koormisi. Põgenike ülesleidmiseks võeti ametisse adrakohtunikud. Sisuliselt kehtestati pärisorjus.
Talurahvast ei sattunud veel täiesti õigusetusse olukorda, endiselt osaleti kohtupidamises, omsid teatud omavalitsust ja õigust vallasvarale ning osalesid maaväes. Ei sulatud ühtseks massiks, vaid säilitasid varanduslikud ja õiguslikud erinevused. Järelikult suudab selline rahvas veel rõhutuna elujõuline olla. Enim oli adratalupoegi, nende talude suurust arvestati adramaades ,suurtemates taludes olid isegi omad teenijad ning sulased. Olid ka üksjalad, kes käisid mõisatööd tegemas ühe jalapäeva nädalas, nemad tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtmisega, arenedes said nemadki adratalupoegadeks. Vabatalupojad tasusid koormisi rahas ja olid teotööst vabad. Maavabad olid aga muistsete vanemate järglased, kellel lasus sõjaväekohustus, muud koormused puudusid. 15.sajandil hakkas välja kujunema sunnismaisus, mis tähendas, et talupoeg ei tohi mõisniku loata maalt lahkuda, sealt polnud enam pikk samm pärisorjuseni, seda kiirendas ka 1507.aastal Liivi ordumeisteri vastuvõetud otsus keelata eestlastel relvakandmine. 16.sajandiks kaotas talupoeg oma isikuvabaduse , seega oli kehtestatud pärisorjus. Aadlikel oli õigus talupoega kui omandit pärandada, osta, müüa ning vahetada
Uue võimuga kaasnes ka uus usk- katoliiklus . See suruti eestlastele peale vägisi, vanadele hiitele ehitati kihelkonnakirikuid. Uus usk oli vastumeelne, kuna oli ladina keeles ja pealegi tuli tasuda kirikumakse. Maarahvas aga üritas kohandada muinasusundi arusaamu katoliiklusega. (nt. uskumused seoti pühakutega). Positiivseks oli usu tulekuga aga see, et tasapisi hakkas levima haridus , mis algselt oli küll maarahvale kättesaamatu. Hästi mõjus Martin Luhteri reformatsioon , mille tulmusena hakkati jutlusi pidama eesti keeles ning ilmusid esimesed eestikeelsed trükised. 1535. aastal ilmus Simon Wanradti ja Johann Koelli luterlik katekismus. Eestlased õppisid ka lugema.
16.sajandil paranes Vana Liivimaa üldine jõukus ja selleläbi ka talurahva olukord. Ordu aeg lõppeb Liivi sõja lõpu 1583. aastal Pljussa vaherahuga.
1645.aastal Brömsebro lepinuga sattus Eesti esmakordselt ühe valitseja võimu alla. Oli alanud rootsi aeg. Algas muutuste aeg nii igapäevaelus kui ka kultuuris. Valitsevaks usuks sai luteri usk. Vaimulikud pidid ise eesti keele ära õppima ja õpetama talupoegi lugema, kuid kirjutama õppimiseni läks veel aega. 1637. aastal andis sakslane Heinrich Stahl välja raamatu grammatikaõpetusest, mis oli kirjaoskamatutele maarahvale väga oluline. 1632. aastal avatakse Tartu Ülikool, kuhu algselt eestlased muidugi õppima ei pääsenud. Ülikooli avamine oli aga suur areng edasi, kogunes siia ju haritalsti ja ühel päeval sai talupoegi sinna õppima asuma. 1684 .aastal korraldas rootslane Forselius kooli, kus õpetati välja köstreid ja koolmeistreid. Tema jaoks oli siinse hariduse edendamine tähtis ning 4 aasta jooksul suutis ta nii mõndagi ära teha. Tema tegevus andis suure tõuke edasiseks hariduse arenguks. Ehitati koole ja talupoegi sunniti õppima. See tähendas seda, et maarahvas hakkas mõtlema intelligentsemalt. Negatiivne oli aga see, et toimusid nõiaprotsessid, mille tagajärel tapeti Eestis 65 inimest läbi piinamise. Kirikute kõrvale hakkas tekkima ka kõrtse, kus veedeti vaba aega, kuulati külauudiseid, kuid peeti maha ka kaklusi.
Rootsi kuningas Karl XI viis läbi suure reduktsiooni, mis tähendas, et hakati kärpima baltisakslaste rikkust ja võimu ning tagastamisele kuulusid kõik maaomandid, mis olid antud erakätesse rootsi valitsuse ajal. Mõisnikud võisid jääda rentnikeks, kuid nad ei tohtinud oma suva järgi talupoegade koormisi tõsta, kõik kohustused kanti vakuraamatutesse. Kui rentnik norme rikkus, oli talupojal õigus ta peale kaevata. 1687 .aastal kaotati riigimõisades pärisorjus ja selle täielik kaotamine Eesti-ja Liivimaal oli lähemate aastate küsimus, kuid peale tuli Põhjasõda, mis lõpetas järsku rootsi aja. Põhjasõja ajal koostati eestlastest koosnev kaitseväge- maamiilits . Kutsutud talupojad vabastati koormusest, suurens iseteadvus.
29.septembril 1710.aastal läks Eestimaa Venemaa võimu alla. Peeter I kehtestas siin Balti erikorra, mis põhines baltisaksa aadli seisuslikel eesõigustel ning kohalik võim kuulus rüütelkondadele. See pakkus kaitset venestamise eest ja säilis kohalik omapära ning saksa kultuuri kaudu said eestlased osa Euroopa ühiskultuurist, kuid see tähendas ka seda, et eestlasi hakati 18. sajandil veel rohkem alla suruma . Hea näide selle kohta on Roseni deklaratsioon aastast 1739. Talupoeg Jaan kaebas oma mõisniku peale, kuid vastuseks oli midagi jubedat. Talurahvas polnud kui ühiskonnaliige, vaid pärisori ja neil puudub õigus eraomandile ning säilis kodukariõigus. Talupoeg kaebas, kuna eelnev rootsi aeg soodustas seda. Talupojad protestisid, pagesid mere taha või Venemaale. See aga tähendas, et eestalsed siiski ei suuda leppida kellelegi teisele kuulumisega.
Muutusi toimus ka põllumajanduses. Põllumajanduse aluseks oli 18-19.sajandil teraviljakasvatus, mis tõi suurt tulu, kuna hinnad olid kõrged ja turg oli laialdane. Igas mõisas olid viinaköögid, mille praagaga nuumati härgi, kes müüdi Peterburi lihunikele, neist jäi alles aga sõnnikut, mida kasutati põldude väetamiseks, millega kasvas teravilja saagikus. Kuni 18.sajandi lõpuni tasus senine talupoegade teoorjusel põhinev põlluharimine ennast ära. Sajandivahetusaastatel hakkasid mõisamajanduses ilmnema kriisinähud. Teravilja hinnad langesid , kuna maailmaturule tekkisid suurtootjad, mõisnike enda kulutused suurenesid, kuna tahtsid välja näha sama uhked kui mujal Euroopas inimesed olid. Kulude katmiseks suurendati mõisapõlde ja talupoegade koormisi, kuid see tõi kaasa hoopis surnud ringi. Mõisapõllu töid tehti halvasti ning enda omi ei suudetud õigeaegselt ära teha, talupojad olid liigselt koormatud ja väsinud. Selline majandus aga ei arene. Üha enam said aadlikud sellist haridust, kus üheks põhitõeks oli see, et inimene ei saa olla kellegi omand ning kõik on võrdsed. See põhjustaks mõisnikele aga häbi. 1802. aastal võeti Eestima kubermangus vastu regulatiiv „Iggaüks”, millega kehtestati pärandamisõigus-talude kasutamisõigust võib pärandada, see aga eeldas, et talupojal oli tasutud kõik maksud. See tähendas eestlastele palju, kuna varem tunti suurt muret, mis saab perest siis, kui talupoegade peremees peaks surema. Hakati harima paremini põlde, sest tekkis stiimul parema tuleviku jaoks. Taheti, et tulevastel põlvedel oleks kergem, selleks hakati põllukive kokku tassima ning kraave kuivendama. 1804.aastal võeti vastu Talurahva seadused, kus oli kirjas, et nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangus on õigus talude kasutamisõigust pärandada. Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816. aastal ja Liivimaal 1819.aastal. Kogu maa kuulutati mõisnike piiramatuks eraomandiks ja talupoeg kaotas seinse kasutamisõiguse. Talupoeg hakkas maad mõisnikult rentima ja tasus renti teotööga. Pärisorjus kaotati, kuid teoorjus jäi. Talurahvas sai omvalitsuse valla tasandil. Nüüd oldi isiklikult vabad ja vastutati ise enda elu eest.
Kui nüüd võrrelda talupoegade olukorda läbi kolme aja, siis kindlasti kõigist halvimast parim oli rootsi aeg, kuigi igas ajas olid nii head kui vead. Olulisim on kindlasti see, et kui muistsetelt eestlastelt võeti nende vabadus, katkestati ka nende kui rahva ja riigi tekkimise loomulik areng.