Kord Eestis pärast muistset vabadusvõitlust (0)

Kord pärast muistset vabadusvõitlust.
Eesti aladel kujunes välja 4 erinevat haldusjaotust.1) Taani valdus(P-Eestis)13-20 saj sõna eestimaa ainult põhja valduste kohta.
2) Ordu alad- Kõige suurem sõjaline ja ilmalik võim siin aladel..
3) Tartu piiskopkond -kuulus Riia peapiiskopile. Riias oli peapiiskop , kellele kuulusid ka Eesti aladel mingid maavaldused. Riia peapiiskop läänistas maad eestis olevatele piiskoppidele .
4) Saare-lääne peapiiskopkond, kuulus ka riia peapiiskopile
Maahärrad- need, kellele kuulus maa. Maahärradeks olid Tartu piiskop, Saare-lääne piiskop, Taani kuningas, Ordumeister
Selline haldusjaotus oli 13-16 saj keskpaik , võib nim ka Eesti alade poliitiliselt killustatuse ajajärguks. 13-16 saj nim kas ORDUAEG või VANA LIIVIMAA AEG.
Omavahel 4 maahärra vahel pidevalt konfliktid ja kodusõjad. Ordul ja Taanil kujunes sõda ja arusaamatus Järvamaa pärast. Mõlemad väitsid, et see peaks kuuluma nendele.Selleks, et kodusõda lõpetada saatis Rooma paavst oma legaati e saadiku siia aladele ja 1238 Stensby leping, millega otsustati, et järvamaa läks Ordule. Kinnistati, et Taanile kuulub endine Virumaa ja Harjumaa .
Ordualad olid omakorda jaotatud 1) kontuurkondadeks, mida juhtis kontuur 2) foogtkondadeks, mida juhtis foogt
Saule lahingus 1236 Mõõgavendade ordu purustati. Leedukate ja orduvendade vahel. Leedukad lõid ordu laiali. Riismed, mis alles jäid, nim ümber Liivi orduks. Selle peaordu asus Saksamaal ja alates 1236. aastast Saksa ordu Liivimaa haru.
Venelased ei olnud ka haldusjaotustega rahul. 1242 Liivi ordu ja Venemaa vahel Peipsi Jäälahing, mille võitsid venelased. Sellega lõppesid ära venelaste rüüsteretked ja nõudmised nendele aladele.
Võõrvallutajad- sakslased . Tegelikult oli rootslasi,inglasi,prantslasi,poolakaid jne, aga eestlaste jaoks olid kõik võõramaalased saksalsed.
13 saj mõisasid loodi väga vähe. Maapiirkondadesse aadlikud(sakslased) elama ei asunud ,seda sellepärast, et ega eestlasi eriti ei usaldatud. Kardeti , et nad lööksid väga kiiresti neid maha, kui nad oma mõisadesse elama läheksid. Seega räägitakse kahest erinevast maailmast. Oli sakslaste maailm, mis eestlastele oli täiesti suletud, ja oli eestlaste maailm.
Sakslased tegid aga ränga vea, mis alles 19 saj avastati. Saksastamist ei hakatud tegema, sisuliselt eraldati kõigest väest eestlased saklaste maailmast. Saksad elasid linnades või oma linnustes ja eestlased oma maal , sest nende jaoks olid linnad suletud. Ei saksastatud, sest arvati, et eestlased ei ole võimelised nii kõrget keelt nagu saksa keelt ära õppima ja kardeti, et eestlased on siis samaväärsed sakslastega. Sakslased seega õppisid ära maakeele. 19 saj nähti, et see oli viga, kuna kui siis taheti saksastama hakata, avastati, et eestlus on juba väga tugevalt välja kujunenud
Eesti talupojad.
13saj eestlasi ei pärisorjastatud. Tegelikult 13 sjandil olid eestlased veel vabad isikud. Nendele jäi nende isiklik vabadus, aga piirati õigusi. Pärisorjus kujunes välja aastasadadega. Alates 14 saj pärisorjuse tunnused ja alles 17 saj kinnistati eestlaste pärisorjus paberil.
Mis näitab et eestlased ei olnud pärisorjad?Eestlastele jäeti 13 sajand veel relvakandmisõigus. See oli aga vaba mehe tunnust. Relvad jäeti kätte, lootes et neist on abi sõjalises osas, et eestlased oleks sõjaliselt abiks. 13 saj lõpp hakati relvi ära korjama, kuna ei usaldatud väga. Kardeti ülestõuse jms.
Mida piirati, keelati?:
1)Piirati eestlaste jahilkäimise õigus ja kalastamisigust, täielikult keelati kauplemine. Saarlased olid kõige raskemini allutatavad ja pärast muistset vabadusvõitlust toimus veel korduvalt ülestõuse. Sellepärast oli saarlastel alati rohkem õigusi kui mandrieestlastel.

Pandi peale maksud , koormised .Teotöö 14 saj.
Maksudest: Loomusrent e hinnus - pidi andma kindlaid andameid valitsejatele. Vili,küttepuud,vaha jne. Mida aadlikel vaja oli. Vakus -maksude kokkukogumine. Vakuse kohus.Kirikule maksti kümnist.
Eestlased olid ristiusustatud, aga talupojad ei saanud sellest aru, kuna see oli ladinakeelne . Seega ristiusk võrdus maksudega. Säilisid täiesti kõik vanad, muinasaegsed kombed ja uskumused. Käidi pühades hiiepaikades, austati Ukut ja Taarat jne.Kirikus küll käidi, aga missad olid pikad ja jutlused ladinakeelsed . Nende jaoks oli missa nagu puhkusaeg, kus sai silma looja lasta. See oli suureks probleemiks vallutajate jaoks. Selleks hakati maha raiuma pühasid hiiekohti ja maeti kinni ohvriallikad. Prooviti ka surmanuhtlust ja avalikku peksu vms.Ristiusu tähtpäevi hakati ühendama eestlaste tähtpäevadega.Hiiede asemele asutati kirik . Sahaloo kirik on üheks näidiseks. Erilist kasu sellest aga ei olnud, kuna muinasaegsed kombed säilisid kuni 16 sajandini. 16 saj on kroonikad , kus nim eestlasi veel äsjaristitud rahvaks.
''Läbi hiiepuude paistsid kirikud''-kirikud olid tagaplaanil, aga ikkagi olemas. Ohvrihiied olid siiski tähtsamad
Keskaja tunnuseks feodalism e läänistamine. Toimus ainult Taani aladel. Piiskopkondades toimus seda vähe ja ordudes ei toimunud üldse. Läänistamise eesmärk oli sõjaväe kokku saamine. Ordul ja piiskopkondadel oli olemas sõjaline jõud. Taani tahtis ka kohapeale sõjaväge, sellepärast toimus läänistamine. Klassikalisi mõisasid sellega Taani aladel rohkem. Tänu sellele Taani hindamisraamat, kuhu märgiti üles taani ajal olnud külad, mõisad jne.
Selline valitsemine toimus üle 100 aasta, eestlased väidetavalt aga ei unustanud kunagist vabadust. Siis toimus Jüriöö ülestõus.
1343-1345 jüriöö ülestõus
jutud sellest eestlaste seas, kui ei olnud võõrvallutajaid ja makse. Üle 100 aasta läks aga taastumiseks, et oleks uuesti sõjamehi. Ülestõus näitab eestlaste väga head organiseeritust ja mõtlemisvõimet.
23. aprillil 1343 algas. Nimetatakse ka Muistse vabadusvõitluse jätkuks. Pärast seda alles lõplik alistamine.
Aprilli lõpus algasid eestlase jaoks põllutööd ja künd. Kombetalitus- lõkked, muistne rituaal, usuti , et talv oli raske periood ning kui algas põlluharmisaeg, siis oli kõik paha vaja puhastada . Lõkke juurde kõva lärm ja tants, paluti jumalalt õnne, et maa oleks viljakas.
Tulesid oldi harjutud nägema, võõrvallutajad ei pidanud seda ebatavaliseks, kuid tegelikult olid need märguandetuled. Rävala ja Harjumaa- suuremas osas. Ugandi ja sakala said kõige enam vabadusvõitluses kannatada ja oli enam allasurutud.
Teine põhjus, miks just siis algatada ülestõusu – orduvägi oli seal ajal pikal sõjakäigul väga kaugel. Puudus suurem sõjavägi, seega hea aeg ülestõusuks.
Eestlased teadsid, et oma jõududega ei saada hakkama, seega paluti abi Soomelt, mis kuulus sel ajal Rootsile. Eestlased läksid ise Turu foogti juurde ja neid võeti tõsiselt ja lubati aidata. Rootsi kuningas lootis maavaldusi ja Taani mõjuvõimu nõrgestamist.
Põletati mõisasid, tapeti sakslasi. Levis kiirelt sõna, et enam ei pea makse maksma ja saab sakslased maalt välja lüüa.
Aprillis ja mais lahingud, seega oli vaja teha midagi eestlase mahasurumiseks. Mai kuus kutsuti 4 eestlast Paidesse läbirääkimistele. Oli vaja aega võita, et ordu jõuaks tagasi.
Eestlased aga läksid Paidesse, et rootslased kohale jõuaksid. Mõlemad osapooled soovisid aega võita. Ordul tegelikult ei olnud kavatsusi läbirääkimisi pidada. Eestlased tapeti.
Barthalomaus Hoenecke – kirjutas kroonika, mille kaudu saame teada palju Jüriöö ülestõusust.
Mõni aeg hiljem jõudsid rootslased eestisse, kuid kuuldes, et eesti mõjuvõim on nõrgenenud, läksid nad tagasi.
Pärast 4 kuninga tapmist eestlase plaanid läksid nässu, seega hakkasid kõik võitlema eraldi.
1343 suvel suruti vastupanu maha , Harjus ja Rävalas ülestõus vaibus.
Jätkus aga Saaremaal, sest seal oldi veidi vabamad. Jätkati linnuste rüüstamist ja ülestõusu.
Ordu väed ei saanud enne suure jää teket Saaremaale. Nende õiguseid aga kärbiti ja ülestõus suruti rängalt maha. Kõvad maksud ja pidid ehitama uue linnuse.
Saarlaste peamees Vesse tapeti kroonikakohaselt väga julmal moel.
Jüriöö ülestõus muutis üsna palju. Olulisem tulemus: muutis haldust. 1346 müüs Taani oma valdused Ordule, sest aitas Põhja-Eesti valitsemisest. Oli alati liiga kaugel ja valitsemine raskendatud. Pärast ülestõusu siis 3 maahärrat.
Veel tulemusi:
Alates jüriöö ülestõusust hakkasid süvenema pärisorjuslikud tunnused. Tähendas seda, et korjati eestlaselt lõplikult relvad, omamine surmanuhtlusega karistatav . Makse kõrgendati, suurendati teotööd- 1 päeva asemel 2 ja väga kiiresti see suurenes veel enam, jõudes välja 6-7 teotööpäevana nädalas.
Maamõisade rajamine. Maaomanikud, kellele läänistatud, asusid maadele ka elama. Kuni 18. sajandi lõpuni elasid mõisnikud palkmajades. Asuti elama, et rohkem kontrollida eestlasi ja Lääne-Euroopas oli tõusnud vilja hind, asuti seda üha enam kasvatama ja eksportima Lääne-Euroopasse. Seega oli aga vaja rohkem talupoegade tööd, mis seotud pärisorjastamisega. Mõisahärradele suuremad kasumid, vili hinnatud. Selle tulemusena rikastusid ka kaupmehed , seega rikastusid ka linnad, eelkõige Tallinn!
Eestlased suruti aga üha enam maha ja õiguseid kärbiti, ka saarlastel. Pärast ülestõusu ei toimunud ühtegi ülestõusu 200 aasta jooksul. Suruti väga tugevalt maha, ülestõus läbi kukkunud, aga samas ajaloole ka väga oluline, et üldse prooviti vabadust tagasi saada.
Talupoegade olukord 14,16saj.
Pärisorjuse tunnuseks Teooorjuse kasv. Mõisa põllud suhtlesiselt suured ja selleks hakati talupoegi ära kasutama nende tööga. Keskmiselt 3-4 päeva nädalas 14-15saj. Oli ka piirkondi kus oli 2 päeva teotööd või piirkondi, kus 6 päeva. Teotöö oli siis talupoja töötamine mõisniku põllul. Sulased ja teenijad saadeti põllule. Neil ei pruukinud olla oma talu.
Teotöö jagunes kaheks: jalategu ja rakmetegu. Jalateo korral ilmuti mõisa ja anti ülesanne kätte. Rakmeteo korral ilmuti koos hobuserakme vm ka. Kujunes välja ka abitegu , mis esines kuni 19 saj välja. See oli kõige vihatum ja seda rakendati hooajati. Nt vilja kündmine, lõikamine, sõnniku vedamine . Lisaks teotööpäevadele oli siis vaja ilmuda hooajati ka abiteole. Mõisnik võis igal hetkel inimesi mõisa kutsuda, selleks polnud kindlaid päevi.
Loonusrent - miski, mida anti mõisnikele. Küttepuud,vili,vill,liha,piim,muna jne, mida talus toodeti. See läks eraldi loonusrendina mõisnikule.
Kehtestati ka kingitused ja andamid. Nö ''vabatahlikud'' kingitused mõisnikele, mis olid kohustuslikult soovituslikud- kes neid ei andnud, võidi lugeda ka võlgnike sekka.
Väga üksikutes mõisades oli olemas ka raharent. Seda aga ainult linnalähedastes mõisades, mis asusid suuremate linnade juures.Ühel hetkel 15. saj kaotati raharent ära. Seda ei soovitud enam, sest talupoegadele võis tekkida liiga palju raha. See, et ära keelati kauplemine ja kaotati raharent, soodustas laiskust eestlastest talupoegade seas. 15 saj algas siis suhteliselt suur mandumine. 19. saj alles kehtestati uuesti raharent.

saj kujunesid välja vakused , vakukohus(maksude kogumine ja kohtu pidamine kord aastas) jne. 14 saj kohus talupoegade üle kadus .
Haagi ehk adrakohtunikud - nende ülesandeks oli tagasi toimetada mõisnikule ja üles leida ära jooksnud talupojad. Nendeks võisid olla ka nt eestlastest talupojad, kes tegid sakslastega koostööd.
14 saj oli taupoegade jagunemine teatud kihtidesse, mis sõltusid nende ülesannetest(kadus 15. saj):
1) Adratalupoeg -neid oli kõige rohkem. Nimetus tuleneb sellest, et neil oli nii suur maa, et seda oli võimalik ära harida ühe adraga. Keskmiselt oli see 8-11 hektarit.
2)Üksjalad.-nimi tulenes sellest, et pidid tegema ühe jala teo päeva nädalas mõisnikule. Kujunes välja, kui võeti kasutusele rohkem maad. Nendel oli väiksem maa kui adratalupoegadel
3)Vabatalupojad- suhteliselt jõukad talupojad, kes olid teotööst vabastatud. Näiteks vabastatud selle eest, et olid teinud mingit teenet mõisnikele vms. Pidid maksma küll koormisi jne .
4)Kõige rikkamad nende seas maavabad talupojad, kes said maad läänistades. Nendel teotöö puudus ja talud olid suhteliselt suured.
15 saj järk-järguliselt hakkas nii vabatalupoegadele kui talupoegadele kehtestama teotööd ja nende koormisi suurendati. Hägustusid talupoegade kihtide piirid ja kujunes välja 1 kiht.
14-15 saj võime rääkida üldisest elatustaseme langusest talupoegade hulgas. Eesti talupegade seas säilisid kõik ammu muinasajal välja kujunenud tööriistad jn. Euroopas levisid aga uued kultuurtaimed ja vahendid. Mõisnikud ei olnud huvitatud uute meetodite kasutuselevõtust, sellepärast oli mahajäämus.
14-16 saj ka kultuuriselt midagi head ei olnud. Usupõhimõtted jäid neile väga kaugeks. Talupoja enda kultuur on ka meie jaoks suhteliselt tundmatu, sellepärast, et sakslased ei olnud huvitatud kirjapanekust.
Eesti aladel 14-16 saj nõiajaht eesti aladel. Põletamist vähem kui mujal Euroopas. Suuremas osas piirduti avaliku karistusega.(häbipost jms) või ihunuhtlusega.
Kogu elatustase ja ühiskonnakorraldus oli kindlasti parem enne vabadussõda!!
Kõige iseloomulikumad jooned Liivimaale:
1)Soine maa-ala, aga küllaltki viljakas
2)Rahvas, kes on ristiusustatud, ei tea tegelikult jumalast midagi.
3)Palju kasu kauplemisest. Välja veeti vilja,lina,vaha,kalleid karusnahku ja sisse veeti nahka, soolatud,suitsutatud kala.
4)Ühiskonnas olid austatud rikkad ja kaupmehed, mitte aga õpetlased.
5)Jõukamad kodanikud pärit Saksamaalt.
6)Linnas kolmeastmeline elanike jaotus: 1.Raad ja paremad perekonnad, 2.saksa käsitöölised3.Vaene rahvas Leedust, Rootsist, Taanist
Eesti keskaeg:

Lõik A kirjeldab Taani alade müümist Ordule. Ordu kaotas sellest, kuna pidi maksma selle eest palju suuremat hinda kui varem oleks pidanud, sest Eesti alade hind oli tõusnud. Aladel oli just toimunud Jüriöö ülestõus.

Lõigus B räägitakse Ordu aladest , hajali nõrkuseks oli see, et kui ühte punkti rünnati, siis olid teised piirkonnad eemal ja ei saanud kiiresti appi tulla, kohale jõudmine võttis aega ja selle ajaga oli suudetud juba kahju teha. Puudus ühtne kontroll kõikide alade üle. Sõjaliselt oli palju raskem kaitsta ühte ala.

Liber Census Daniae-s on kirjas preestrite märkmed vasallide kohta, nende rahvus , nimed ja muud andmed , tuli välja et Põhja- Eesti vasallid moodustasid 4% kõikidest vasallidest seal, nad võisid arvatavasti pärineda vallutuseelsetest aegadest ülikkonna seast. Ülejäänud vasallid olid ainult sakslased või taanlased . Lõuna-Eestis olid ainult sakslased. Lõuna-Eestis kinnistati rohkem võõrvõimu. (Taani hindamise raamat)

Sest aina võeti vastu uusi ja uusi otsuseid, mis pidid takistama talupoegade pagemist ja pidi tagama pagenute väljaandmise. Talupoegi hakati ka müüma ja vahetama nii koos maaga kui ka ilma selleta. Mõisnikele anti rohkem õigusi talupoja üle.

Lõigus E räägitakse vakustest, ehk maksude kogumise ja kohtu pidamise korrast. Igal mõisnikul oli luba ja õigus oma talupoegi kuidas ja kus iganes nad tahavad, seda nimetati kodukariõiguseks.
Küsimused:

Millised piirangud seati peale muistset vabadusvõitlust talupoegadele? Kuidas avaldasid mõju?

Millised positiivsed ja negatiivsed mõjutused olid Eesti ala jaoks killustumine 13. saj.?

Millised muudatused toimusid talupoegade jaoks 14. – 15. sajandil? Millest need tulenesid?

Kas Stensby lepingul oli Eesti ajaloos tähtsus? Põhjenda.

Talupoegadele seati kõrgemad maksud ja kohustused. Enne muistset vabadusvõitlust ei pidanud keegi pagenud talupoegi välja andma, vaid tavaliselt võeti nad enda juurde tööle, nüüd aga kehtestati seadus, et kõik pagenud talupojad tuleb tagastada nende tegelikele omanikele. Talupoegadele keelati jahtimine, kalastus , sõdimine, relva omamine ja nende koormisi tõsteti. Said ise majandada, selle tulemusena vähenesid sissetulekud. Pidurdus suhtlemine välismaailmaga. Vähenes söögilaud ja kadus mitmekesisus.

Negatiivsed mõjutused olid peamiselt need, et kuna alad olid killustatud, siis võitluses sai loota vaid enda sõjaväele, abiväed lihtsalt ei jõudnud piisavalt kiiresti kohale. Vähenes ühtsus Eestlaste vahel, puudus tsentraliseeritus, ühtse riigi tunne. Majandus, kaitse polnud ühtne. Positiivseteks mõjutusteks võib olla see, et kuna alad olid killustatud ei pööratud võrdselt tähelepanu kõikidele aladele, nii said eestlased omal maal mingitki vabadust tunda, mõisnikud ei saanud kontrollida igal maal toimuvad ja see andis talupoegadele võimaluse tegeleda oma asjadega.

Talupoegade elu karmines, tõusid maksud ja pagemine muutus pea võimatuks. Veel anti mõisnikele õidus kus iganes ja kuidas iganes oma talupoega karistada nende kuritegude eest või tegemata ülesannete eest. Need tulenesid sellest, et aina rohkema hakkasid talupojad pagema. Teotöö, sunnismaisus, ei tohtinud olla relvi, et ei alustataks ülestõusu.

Stensby lepingu tähtsus Eesti ajaloos 1238