Arutlus: talurahva olukord Rootsi ajal (0)

Talurahva olukord Rootsi ajal
Tinglikult algas Rootsi aeg Liivi sõja lõpus aastal 1629. Rootsi aja lõpu üle aga vaieldakse. Osad arvavad , et Rootsi aeg sai läbi, kui Eesti ala läks Vene ülemvõimu kätte aastal 1710 ja teised arvavad, et Rootsi aeg sai läbi, kui sõlmiti Uusikaupunki rahu, 1721 aastal, mida loetakse Põhjasõja lõpuks. Kolmanda seisukoha järg lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Rootsi aega nimetatakse ka Rootsi-Poola ajaks.
Peale mitmeid pikki sõdu, oli Eestimaa alad täiesti laastatud. Inimesi elas siin arvatavasti alla 100 000. Paljud linnad, kindlused , mõisad olid varemetes. Mõisnikud, kes soovisid kiiresti tööjõudu kasvatada, pakkusid talurahvale mõni aasta maksuvaba elu nende alal. Nii liikuski umbes kolmandik rahvast vähe viljakatelt aladelt laastatud viljakamatele aladele . Talurahvas valis endale viljakamaid maid elamiseks ja samuti valiti ka inimlikumaid mõisnikke. Põhjus, miks talupojad nii vabalt said liikuda , oli see, et paljudes piirkondades polnud isegi mõisnikku.
17. sajandil hakkas Eestisse saabuma palju välismaa talurahvast. Näiteks Lätist, Soomest, Rootsist, Venemaalt, isegi kaugemalt , näiteks Šotimaalt, Hollandist, Saksamaalt, jne. Välismaa talurahvas moodustas Lõuna-Eestis lausa 17% kogu sealsest rahvastikust.
Kõige rohkem oli Eestisse elama asunud venelased , kes paiknes põhiliselt Ida-Eestis. Nendega tuli kaasa palju käsitöölisi, kaupmehi ning kalureid.
Soomlased paiknesid põhiliselt Viru- ja Harjumaal , kus neid oli eriti palju, 20% ja 12% sealsest rahvastikust. Samuti oli soomlasi ka Põltsamaa ja Tartu ümbruses. Paljud soomlased tulid siia põgenedes oma kodumaa sõjaväe kohustuse eest samuti asustas neid ka Eesti riigivõim. Algul keelasid Rootsi kuningad Eestisse rännanud Soome ja Rootsi talupoegi pärisorjastada, ajapikku selline suhtumine vähenes ja ka uustulnukail tuli hakata kandma raskeid töökohustusi. Samal ajal Rootsis ei olnud näiteks pärisorjust, vaid talurahvas ostis kas materiaalse või rahalise tasu eest endale maad.
Kolmanda sisserändajate grupi moodustasid lätlased, kes asusid arvukalt elama Valga ümbrusse.
Koos Rootsi aja tulekuga kasvasid talurahva kohustused, see tõi kaasa teoorjuse. Teoorjus ehk teorent oli feodaalne maarent, kus talumees ehk teomees pidi osa nädalast enda isiklikke töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd tegema ehk mõisategu tegema. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Ühe adramaalise talu nädalateonorm 17.-18. sajandil oli 6 teopäeva.
Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised , mille kindlaksmääramine sõltus iga mõisniku enda suva järgi. Seni oli Rootsi aeg Eestis elavale talurahvale ainult halba toonud . Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Eriti kurvaks tegi talurahva olukorra see, et nad pidid käia palju mõisa põllul tööd tegemas ja enda põlluharimiseks ei jäänud üldse aega. Lisaks pidid nad oma põllusaagist maksma mõisnikule maksu, samuti ka riigimakse. Eesti aladel kasvas väga hästi rukkis , mida sai edukalt vahetada igasugu kaupade vastu või siis müüa. Peamiselt müüdi seda Rootsi. Seda ainult siis, kui oli viljakas aasta. Halb oli see, et suure osa viljast pidid nad ära andma ja isegi ikalduse aastal. Kõigepealt maksud ja kui alles jäi natukene oma tarbeks, siis oli hästi. Suurema saagi puhul leiti alati mingi seadus, et talupoegadelt rohkem saaki saada.
1632. aastal 1. veebruaris kehtestatud seadus kinnitas pärisorjusliku seisundi Eestis . 1645. aastal fikseeris Eestimaa kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse ja pärisorjusse Põhja-Eestis. Nii kaotasidki talupojad Rootsi alal oma isikliku vabaduse. Rootsi võimud andsid isegi veel rohkem seadusi välja, et oleks kindel, et talurahvas oleks kindla võimu all. Talupoegadel keelati omavoliline lahkumine mõisnike juurest. Ta ei tohtinud osta maad, ega seda müüa, enne kui ta polnud mõisnikult loa saanud, pealegi võis mõisnik talupojalt iga kell maa ära võtta. Mõisnikud võisid talupoegadele anda ihunuhtlust. 1639. aasta seaduse ja 1671. aasta maapolitseikorraldusega kuulutati pärisorjadeks need, kes olid pärisorja peres sündinud kui ka aadliku maale elama asunud pärisorjad ning vabad inimesed.
Rootsi valitsus oli sunnitud talurahva kaitseks välja andma ka mõned määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata.
Kahjuks ei pidanud ka paljud mõisnikud kinni vakuraamatutesse kirjutatud kohustest ja reeglitest, neid tõlgendati nii, nagu mõisnikule endale kasulik oli. Talupoegadel oli küll õigus enda mõisniku peale kaevata, algul tehti seda palju. Hiljem see vähenes, kuna nad ei saanud õigust. Samuti ostsid mõisnikud endale õiguse ja pealegi ei usutud üpris tihti seda, mida talupojad rääkisid.
Rootsi võim tahtis kõik mõisad riigistada, see kestis Põhjasõjani välja. Riigistamise käigus viidi läbi maade revisjon ja alustati põhjalikku riigimaade kaardistamist. Revisjoniga hinnati lisaks maa suurusele ka selle tulukust. Vaadeldi ka rentniku ja talupoja suhteid, nende õiguseid ja kohustusi. Talupoegi kaasati ka maade hindamisele, neil oli õigus kaasa rääkida maa kvaliteedi järgi määratavate koormiste suuruse määramisel, koormiste määrad pandi ka kirja vakuraamatutesse. Rentnikul keelati anda ihunuhtlust taluperemehele. Talupojad said kaevata kohtusse, kuni kuningani välja. Keelati ka talupoegade müümine maast lahus, nende taludest väljatõstmine ja talumaade mõisastamine. Eesti talupoegade seis ei olnud küll veel nii hea, kui Rootsi vabatalupoegadel, kuid siiski parem kui enne. Sageli talurahvakuningaks nimetatud Karl XI oli juba reduktsiooni algul teatanud kavatsusest kaotada Eestis riigimõisates pärisorjus, mida mujal Rootsis ei tuntud.
Rootsi kirikupoliitika üks osa oli talurahvast lugema õpetada ja ka maakeelse kirikukirjanduse väljaandmine, mis kõik pidi lõpptulemusena aitama kaasa aitama riigiusu-luterluse-maksmapanekule. Eesmärgiks oli neil ja maakoolide loomine. 17. sajandi lõpul kehtestati kirikuseadus, mille ettekirjutisel olid sajandi lõpuks rajatud talurahvakoolid kogu Eestis. Nelja aasta jooksul sai õpetust ligi 160 eesti soost noormeest, kes hiljem asusid tegevusse üle Eesti.
17. sajandi esimesel poolel levis lisaks sõjakoledustele katk, mis hävitas väga suure osa Eesti rahvastikust, mõisnikud ja pastorid kaasa arvatud. Aastatel 1665-1690 ei toimunud katku tõttu õppetööd isegi Gustav II Adolfi poolt 1632. aastal suletud Tartu Ülikoolis.
1694. levis Eestimaal suur nälg, teadaolevalt kõige laastavam nälg Eestis, kaks aastat järjest sadas suvel järjest külma vihma, mis ei lasknud heina teha. Vili ei kasvanud ja midagi ei olnud süüa. Väga paljud lahkusid kodudest, lootuses leida süüa. Mindi linnadesse, kuid ka linnades olid suured näljahädad. Väga paljud inimesed surid, umbes 70 000-75 000 inimest. Kõige vähem lootust oli orbudel ja vanuritel. Linnadel oli toiduvarusid küll, kuid neid ei väljastatud. Toiduvarusid saadeti isegi Soome ja Rootsi, kus oli samuti suur nälg. Paljud kaupmehed teenisid suurt kasumit müügi pealt. Levis tüüfus ja düsenteeria.
1660. aastal sai Rootsi troonile nelja–aastane Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist 12 aastat hiljem. Saanud päranduseks tühja riigikassa, alustas Karl XI 1680. aastal Balti provintsides oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist, mõisamaade riigistamist — reduktsiooni, kuna mõisaomanikest aadlikud olid vabastatud maksudest ja riigile tulutoovad riigimõisad olid vahetanud omanikku .
Rootsi riigi ja kohaliku sakslastest aadli suhted kujunesid jahedateks, isegi vaenulikeks, kuna aadlikud käsitasid seda kui oma õiguste rikkumist. Riigistatud mõisad jäeti küll mõisnikele rendile, aga osa sissetulekutest pidid nad nüüd Rootsi riigile loovutama. Lõuna-Eestis riigistati enamus mõisamaadest, Põhja-Eestis umbes pool, Saaremaal kolmandik. 1700. aastal seoses Põhjaõja algusega katkestas Karl XII mõisate reduktsiooniprotsessi.
Mõisate tagastamise järel kasvasid ka riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus , millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti–Läti rahvuspiiriga. Kahe haldusüksuse piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, seega jäi Valga linn koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele.
Talupoegade jaoks oli reduktsioon pikemas perspektiivis aga kasulik, sest osaliselt kulutati laekunud tulud siinsete  haridus - ja kirikuolude parandamiseks.

KASUTATUD KIRJANDUS:

http://et.wikipedia.org/wiki/Rootsi_aeg#Talupoegade_kohustused
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/rootsiaeg.ht m
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=47&kateg=8&alam=12&leht=9