tänapäeval. 4. Loengu käigus me uurisime välja, et metamorfoos e. muundumine on igasugune kuju muutumine, tavaliselt mingi üleloomuliku jõu vahelesegamise tagajärjena. Oluliseks oli see, et muundumise tulemus võib olla seotud selle põhjustega. 5. Luciuse eesliks muundumise põhjuseks võiks pidada karistusena oma seksuaalse käitumise ning liiderliku ja hooletu eluviisi eest. Teose alguses peategelane Lucius oli liiga uudishiimuline, tahas teada kõiki maagiasaladusi, tema oli maagiast liiga intrigeeritud. Pärast inimeseks tagasi muundumist me võime näha, kuidas muutus peategelane vaimselt. Oma karistuse kaudu tema vaatab nüüd teiset vaatenurgast oma elule. Just see oli eesmärgiks peategelase eesliks moondumist. “Kuldsele eeslile” on eeskujuks kreeklase Lukianose “Lukios ehk Eesel”, seega pole algupärane teos.
“Kuningas Oidipus”, Sophokles 1. Sophoklese tragöödia põhineb Oidipuse müüdil. Selgitage erinevust müüdi ja tragöödia vahel. Mis “Kuningas Oidipuse” kaasahaaravusest on pärit Oidipuse müüdist ja mis selle Sophoklesepoolsest töötlusest? Müüt pärimuslik sakraalne anonüümse autorsusega lugu, millel on arhetüüpne või universaalne tähendus ja mida jutustatakse teatavas kogukonnas ning mis on sageli seotud rituaaliga; jutustab üliinimlike olendite, nagu jumalate, pooljumalate, kangelaste, vaimude või tontide tegudest, on asetatud väljapoole ajaloolist aega ürgsesse mineviku või eshatoloogilisse tulevikuaega . Tragöödia teemadeks on õiglus, jumalad, saatus. Tragöödia olemus või tuum: inimese kannatused. Tragöödia tooraineks on müüdid Ei ole võimalik otse kõrvutada Sophoklese tragöödiat ja O
Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma, välisilma ja nende kahe kokkupuute kujutamisele. Need kolm põhiliiki on tihedalt üksteisega seotus tihti võib ühe zanri tundemärke näha teise omas.
Klassikalises määratluses on värsivormis (nt Homerose eeposed). Tegelased on kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamjaolt on kolmandas isikus, pikem narratiiv. Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele (eepiline jutustav, üllas, rahulik, kiretu). Eepikat huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise, ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika: Zanrid nt tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, liberto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Algne struktuur oli vaatlused ja stseenid. Dramaatikat iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog dramaatiline. Dramaatikat kannab konflikt sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig; tahtmine, saamine,m muutumine ehk tulevikku liikumine; ,,meie" koosolu ja probleemid
ÜLEV siia kuuluvad nähtused, mis haaravad oma erakordse jõu ja võimsusega, kutsudes esile tundeid, äratavad vaimustust ning entusiasmi. Kirjandusteostes on ülevate tunnete äratajaiks ja kandjaiks eriti suured positiivsed tegelaskujud, nagu näiteks antiikkirjandusest Prometheus, kes kehastab inimkonna võitlust vabaduse ja õnne eest. Ülev on tihedalt seotud ilusaga. Aga inimese väline inetus ei takista sisemise suuruse mõjulepääsu. Nii jätab üleva mulje V.Hugo romaanis ,, Jumalaema kirik Pariisis " eemaletõukavalt inetu küüraka Quasimodo suur inimlik kiindumus ja hingeline õilsus. Lüürikas väljendavad ülevat hümnid ja oodid. TRAAGILINE - põhineb tegelikkuses esinevail sügavail vastuoludel ja kokkupõrkeil. Üldiselt mõtleme traagilise all olukordi, kus õilsate taotlustega võitlus põrkab kokku üle jõu käivate takistustega, mis toob kaasa hävingu. Kujutatakse suuri kannatusi ning äratatakse kaastunnet kangelase vastu
! *Sõnakunstiteos- koosneb sõnadest paberil. Seda saab nautida kui midagi kirjapandut, jälgides autori väljendusoskust --> luule. ! ! *Proosateose puhul ununeb sõnaline külg. Sõnade kaudu sisenetakse teose maailma, et sealt edasi on oluline tegevus, mitte sõnad paberid (Ingl k sõna immersion--> vahendaja kadumine). KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT ! Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. ! ! VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud MINA-JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-tegelane kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. ! -Mõnikord kasutab piiratud vp-ga jutustus SISEMONOLOOGI- tegelase sisekõnet. Sisemonoloogi kujutatakse tavaliselt teadvuse vooluna-> tunnete ja mõtete üleskirjutused. ! TEMA-JUTUSTUS- kolmandas isikus röögitud lugu. Võib edastada vaid ühe
definitsioonides on enamasti sees järgmised elemendid: 1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või temporaalsus (st,et narratiivide analüüsis eristatakse vähemalt kaht tasandid: lugu ja selle esitlust) - niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on omad soovid ja tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants. 13. Kirjandusteaduse vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline
autobiograafia, Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv, Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus 1 3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia) Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog, Tegelaste kõne > isiksuste erinevused, Konflikt Tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekst – iseseisev tervik
autori sõnumit (positivistlik lähenemine) 2. Teosekeskne lähenemine huvitub kirjandusteosest kui isesesvat elu elavast tähenduslikust tervikust. 3. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil, teosel pole valmistähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil. Proosateksti analüüsitasandid Tekstisisesed tasandid: Fiktsionaalne maailm, selle algus ja lõpp Narratiiv Teema, motiiv (peamotiivid, kõrvalmotiivid) Kujund (sümbolid), pealkiri, moto Probleemistik Lugu, faabula, süžee, sündmus, episood Justustaja, vaatepunkt Tegelased Miljöö, tegevusaeg ja –paigad Kompositsioon Keelekasutus, stiil Ideestik sõnum Tekstivälised tasandid: Autori individuaalsus Autori biograafia Autori maailmavaade Mõjud
Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan,
Modernistlik romaan( Virginia Woolfi romaanid) võib olla tõielikult kirjutatud tegelase teadvuse vooluna. Mina-vaatepunkt on piiratud vaatepunkt, teised sõna ei saa. 2) tema-jutustaja e. kolmandas isikus jutustus võib samuti esitada ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse võiks ümber kirjutada tema-jutustuseks, ilma, et vpunkt muutuks, sest ühe tegelase sisevaadet võib edastada nii mina-kui tema- vormis. 3) kõiketeadev jutustaja sündmusi jälgiks nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral: võib loos toimunut selgitada, analüüsida, aga ka hoopis piirduda sündmuste kiretu esitamisega st. Jjlgida vaid sündmuste välist kulgu. Kõiketeadev jutustaja võib tegelasi iseloomustada, nende mõtteid lugeda, tema vaatepunkt on liikuv- st. Erinevad tegelased saavad õiguse loo MI oma silmadega vaadata.
enese muutumise läbi oli pööranguline uuendus romaaniajaloos; näidend „Pagulased (ilm. 1918). Meeste ja naiste suhted abielus ja tutvusringkonnas, samuti kodumaalt äraoleku teema; romaan „Ulysses“ (ilm. 1922). Koosneb 3-st suurest osast, milles kokku on 18 episoodi (3+12+3). Peategelased on keskealine iiri juut (kelle isa oli tulnud Ungarist) Leopold Bloom, tema naine Marion ehk Molly Bloom ja juba eelmisest romaanist tuttav Stephen Dedalus. Leopoldi ja Marioni elus on olnud tragöödia: 10 aasta eest suri nende väike poeg. Sellest ajast pole nende suhe enam endine, nad on võõrdunud. Leopold on keskpärasevõitu, paljude nõrkuste ja vigadega, aga tubli ja kõige tähtsamates asjades aus mees. Stephen on noor idealist, kes põlgab keskpärasust ja unistab suureks kirjanikuks saamisest. Kogu romaan leiab aset ühelainsal päeval Dublinis, 1904. aasta 16. juunil. Selle päeva jooksul teevad kõik läbi kannatuste raja, kus nad palju õpivad ja oma piiridest teadlikumaks saavad
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
Dekadents, sümbolism, estetism, impressionism. II periood- avangardism (20.s); soov eksperimenteerida, hakata vastu traditsioonidele, luua iga hinna eest uut, mäss, otsingud, üksindus, linn, tehnika, tööstused. Futurism, kubism, ekspressionism, sürrealism. Stiilide piirid puudusid, kõik oli kokku sulanud. Modernsim oli reaktsioon arenenud ühiskonnale. Katse kirjeldada, analüüsida ja hinnata muutunud olukorda, korrastada purunenud maailma. Henri Bergson- Minevik, tulevik ja käesolev hetk elavad meis eluvooluna. Me ei tea midagi. On reaalne aeg, kus elab loodusteadus ja kogemuste aeg, mida kutsume eduks. Aeg voolab, me saame kõigest teada intuitiivselt. Modernistlik proosa: Inglise- James Joyce, Virginia Woolf, David Herbert Lawrence. USA- William Faulkner, Gertrude Stein, Ernest HemingwayFranzes Scott Fitzgerald. Saksa- Franz Kafka, Thomas Mann, Herman Hesse, Hugo von
kujutamise varal. Ainestikku ammutas Aischylos küklilistest poeemidest, mütoloogilistest süzeedest (v.a. ,,Pärslased"). Kangelase saatuse toob ta vaataja ette enamasti kolmes üksteisele järgnevad tragöödias, mis moodustavad tervikliku triloogia; sellele järgneb saatürdraama sama mütoloogilise küklose ainestikul. Kuid peale muistendite dramatiseerimise mõtestab Aischylos neid ka ümber, põimides sinna oma probleemistikku. Aischylose uuendused: tragöödia lakkas olemast koorilüürika haru, hakkas muutuma draamaks. Sophokles (496-406 e.m.a) Keskne koht- vanaaegne jutustus, seob autorite elulugusid Salamise lahinguga, ise ei osalenud, laulis kooris. Vanuse vahekord määrab poeetide tegutsemise ajajärgud. Kui Aishylos oli Ateena dem. tekkeaja poeet, oli Euripides selle demokraatia kriisiaja kirjanik, Sophokles oli loomingulisest tegev kuni oma elu viimaste päevadeni, suri Euripidesega samal ajal, ent vaadetelt oli Ateena õitsengu
Vene ühiskond Mihhail Afanasjevits Bulgakovi romaanis ,,Meister ja Margarita" Bulgakovi romaanis "Meister ja Margarita" on kaks Venemaad revolutsioonijärgne Moskva ning Juudariigi Jersalaim (ehkki kujutatakse Juudamaad, on siiski aru saada, et tegemist on koodiga). Mõlemas tasandis jooksevad üksteisega paralleelselt, kohati isegi põimudes lood tõeuskujast ja kuulutajast ning süsteemist, mis viimast vaigistada püüab. Üks liinidest - revolutsioonijärgne Venemaa, tugines totalitaarsel ideoloogial, Stalini isikukultusel
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane
aastatesse, tema tragöödiad peegeldavad sageli sõjasündmusi. Tema loomingu tipuks peetakse viit teost: ,,Herakles" ( kus Herakles oma lapsed tapab), ,,Alkestis" (Admetose abikaasast, kes end oma mehe eest ohverdas ja kelle Herakles allilmast tagasi tõi), ,,Medeia" (kus Medeia tapab Iasoni abikaasa ja oma lapsed), ,, Hippolytos" ja ,,Bakhandid". ,,Bakhandid" on tähtis teos, sest seal tuleb lavale tragöödia sünniga seotud jumal Dionysus. Tragöödia kujutab Dionysuse kultuse toomist Kreekasse . Lugu on peetud nii religiooni ülistuseks kui ka selle vägivaldsuse näitamiseks . Menandros Mendandros elas hellenismi ajajärgul, kuulus Ateena kõrgklassi ja oli Theophrastose õpilane. Ta on kuulus oma komöödiate poolest, milles on palju muudatusi võrreldes Aristophanese komöödiatega. Tema komöödiates on viis osa, nendevaheline aeg täidetakse koori-interluudiumitega, mille jaoks pole kirjutatud laule ega dialooge
ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast,
meenutab stalinismi valitsemisajal toimunud sündmusi. Tuttavad köhad kutsuvad välja mineviku kummitusi. Iilime elab uuesti ja uuesti läbi oma õpetaja pooltahtmatu reetmise lugu, ta sisemonoloog on piinav, mitte kuhugi väljajõudev kõikumine enesesüüdistamise ja õigustamise vahel. Sügisvihmane õhtu loob melanhoolseteks mõtisklusteks sobiva atmosfääri, rahvarohked paigad rõhutavad aga kontrasti põhimõttel jutustaja üksildust. Rahutult ringirändav jutustaja on sisimas kinni oma minevikus, kuhu kõik ta mõtted mälestused on fikseeritud. Tähendusrikas on kodu puuduolek romaani maailmas. Iilime ei jõuagi oma eksirännakuilt koju, nagu jääb saavutamata ka hingerahu. ,,Väike reekviem suupillile" ja ,,Munad hiina moodi" esitavad piirsituatsioone suletud ruumis: kirik esimeses, haigla teises romaanis. Tegevuspaigad, millega seonduvad mittetriviaalsed olukorrad ja mis viitavad surmale,
küsimuses täit selgust ja õigus võib olla ka Lope de Vegal, kui ta ülalnimetatud värsstraktaadis peab 3 vaatuse põhimõtte algatajaks hoopis Cristóbal de Viruési. Kuidas ka ei oleks draama välise struktuuriga (ei mõjutanud ju sisu kuigivõrd see, et Hispaanias kujunes uusaegne draama kolme, Inglismaal, Itaalias ja Prantsusmaal aga viievaatuselisena), igatahes juba varajastes näidendeis ilmutab Cervantes elavat kujutlust ja otsingulist vaimu. "Numancia piiramine" on ajalooline tragöödia hispaanlaste esivanemate iberokeltide kangelaslikust vastupanust Rooma anastajatele. 133. aastal e.m.a. vallutas Scipio Aemilianus (Noorem) Numancia (ladinapäraselt Numantia) linna, kuid see ei langenud ta kätte elavana, vaid surnuna, sest Numancia elanikud eelistasid allaandmisele kollektiivset vabasurma. Sellele taustale ehitas Cervantes näidendi süzee. Reaalsed tegelased segunevad allegoorilistega: Hispaania, Duero jõgi, Sõda, Nälg, Haigus, Kuulsus. Enne kui endalt elu võtta,
Tegelaste tasandil viitab Greimasi aktandile, Todorovi baaspredikaadile jne. [Üldiselt püüavad strukturalistid tegelaste tasandit analüüsides vältida trad. lähenemist, tegelaste kirjeldamist psühholoogilistes terminites. Mingid mõjutused siiski Jungi arhetüüpidest. Enamasti tegeldakse grammatilise subjektiga teksti grammatikas. Karakter on strukt. analüüsist senimaani puudunud, nüüd on hakatud selle vajalikkusest rääkima] Jutustuse tasand seostub jutustaja ja lugeja probleemiga. Millised on jutustaja ja lugeja märgid. See on tasand, kus kahe alama tasandi elemendid integreeruvad, see tasand ilmnebki läbi madalamate tasandite integratsiooni, olles viimane tekstisisene tasand. Kõiki B poolt kirjeldatud tasandeid läbib ühendamise ja jagunemise mehhanism. Jutustuse tasandist rääkides rõhutab eriti segmenteerumist ja integratsiooni. Elemendid mis moodustavad süžeelise järgnemise terviku võivad olla eristatud
sellega perekonnas domineerivale isiksusele, kes enda arvates on juba täiuse saavutanud, vormi kuhu painutada või murda ka teisi perekonnaliikmeid: nii oli see romaanis kirjeldatud ajastul ja stereotüüpide osas pole olukord paranenud ka tänapäeval. A.Gailit ``Leegitsev Anu Maarva läks Ronivere tallu tõõle. Taavet Headus teeb tugevaks. Romaan süda `` Rabaraud oli seal peremees, nad said lapse. Eesti Taavet viskas Anu oma majast välja
Tema luule musikaalne, paistab silma värsimõõtude ja stroofi ehtusviiside rikkuse poolest. Alkaiose stroof koosneb kahest 11-, ühest 9- ja ühest 10-silbilist värsist. Sappho stroof koosneb kolmest Sappho üksteistsilbikust (Sappho väikesed värsid) ja neile järgnevast adoneusest: (See näib mulle võrdne taevasega, / taevasistki kõrgem kui öelda võib nii , / kes su vastas istudes lakkamatult / kuuleb ja näeb sind ). Atika tragöödia 5. saj eKr majanduslikult ja sõjaliselt kerkis esile Ateena, Kreekat oli korduvalt rünnanud Pärsia armee, kuid tulutult, saabus Kreeka majandus-kultuuriline õitseng. Selle ajajärgu põhjal tunnemegi antiikkultuuri suuremaid nimesid (filosoofe, proosaautoreid). AT kajastas oma elgsel kujul Dionysose usundi kannatlikku külge selle kõlbelises ümbermõtestuses. Teatritekst kasvab välja koorilüürikast. 6.-5. saj piirimail Thespis lisab koorile esilaulja, kes on kooriga dialoogis
näidend enamasti allegooriliste tegelastega. Koomiline teater: farss (lühinäidendid). Suuri sarnasusi Itaalia renessansi commedia dell’ arte’ga. Francois Villon: prantsuse luuletaja. Sünniaastal põletati Jeanne d’ Arc. Hoolimata ümbruse keskaegsusest paistab Villoni luule silma oma aja piire ületava individuaalsusega, mis teeb temast moodsa prantsuse luule eelkäija. Seotud kaklustesse, röövimistesse. „Väike testament“, „Suur testament“. Ballaadid, surmatantsu motiiv: pihtimuslik luule. Pilkeluule, vaatleb parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutab rõhutatud kontraste. Elu ülekohtu vastu protestiv, surma ees naerev. Nt „Ballaad poodutest“. 6. Renessansi ajaloolis-kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse põhinähtused. Keskajale järgnev, antiigist ja loodusest tiivustatud vaimuliikumine Lääne-Euroopas XIV-XVI saj. Uusaja algus, pööre loomulikkuse, ratsionaalsete teadmiste poole.
kujudeks pidada. Mitte kusagil teoses ei öelda: "Maha kommunism!", kuid see kumab igast peatükist. Kõik positiivsed tegelased raamatus elavad hoopis teiste kreedode järgi. Meister ja Margarita erinevad kirjeldatud rahvahulkadest kardinaalselt. Nad on kõike, mida teised, nn "materjaliinimesed" ei ole. Margarita sai just sellepärast välja valitud, milline ta oli, mitte sellepärast, kui palju ta kannatanud oli või milline oli tema minevik. Ei saa väita, et tema nõiaks muutumine või osalemine peo perenaisena Saatana ballil oleks talle eriti vaevaline olnud. Pigem oli see talle õnneks, et Woland just tema välja valis. Ta muidugi ei mõelnud sellele omakasupüüdlikult - omades võimalust, oma Meister tagasi saada, palus ta lunastust hoopis nutvale Fridale. Nagu tasuks sellise haruldase suhtumise eest laseb kirjanik nad vabaks.
ka tuleb uus karakter. nö „Taandatud subjekt“ - pole enam terviklik inimene, vaid koosleb juhuslikes kogemustest..juhuslikud suhted jne jne tegelastiseloomustab ebakindlus, eksistentsiaalne maine, tihtipeale segaduses (Õnnepalu või Sauteri looming) tuleb filmilik poeetika, kaob piir eliitkunsti ja popkultuuri vahel jne minevik pole siiski kadunud, vaid tööta ntx subjekti (inimese) loomisel kaasa. minevik räägib alati oleviku keeles.. posmodernistlikus romaanis pole oluline niivõrd tõde, kuivõrd et kes räägib.. iga teos tänapäeval on anakronistlik st sisaldab palju kujutatavasse perioodi mittekuuluvaid elemente, hoiakuid, sündmuseid jne. (ühest ajastust pärit ese on asetatud teise aega) pindmine anakronism – mineviku inimesi kujutatakse nagu nad oleks tänapäevast tulnud; esindavad tänapäeva probleemseid hoiakuid jm. remisionistlik võte (ajalugu korrigeeriv, ümberkirjutav romaan) -kõik see tüüpiline modernistlikule kirjandusele
Romaan, 2.1. Seiklus-, 2.1.1. rüütli-, 2.1.2. kelmi-, 2.1.3.kriminaal-; 2.2. Ajalooline-, 2.3. Perekonna-, 2.4. Psühholoogiline-, 2.5.Arengu- (kujunemis-), 2.6. Ulme-, 2.7. jne, 3. Novell, 4. Jutt, 5. veste, 6.miniatuur, 7. skits, 8. humoresk, 9. jutustus, 10. valm, 11. rahvajutt 11.1.muinasjutt, 11.2. muistend. · Lüürika. 1. rahvalaul, 2. hümn, 3. eleegia, 4. satiir, 5. epigramm, 6. epitaaf, 7.läkitus, 8. pastoraal. · Dramaatika. 1. tragöödia, 2. komöödia, 3. tragikomöödia, 4. farss, 5. vodevill, 6. draama 6 Eepika omadused: laiaulatuslikkus, kangelaslikkus, sündmusrohkus, objektivism. Isiksust kujutatakse tavaliselt väljaspool olevat maailma. Isegi siis, kui on olemas jutustaja, on eepiline maailm alati laiem, suurem, mitmekülgsem sellest subjektiivsest jutustaja vaatepunktist
1. Tegevuspaikade mitmekülgsus, karakterite tabavus, talurahva elu kujutuse sügavus, autori piirdumine kindla piirkonna ja omavaheliste suhetega. 2. Romaani tegevuse tempo on aeglane, laineline, algul kirjeldatakse elu lühemate ajavahemike jooksul VI PILET 1. Shakespeare´i näidendid zanr, põhiteema, sõnum (3 omal valikul) 2. Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" I osa erinevad peremehetüübid ja naiskarakterid. Vastused: · * ,,Othello" tragöödia Teose autor on kirjutanud selle teose, et näidata rahvale, et mõni inimene on väga julm ja teeb kõike, et saada oma tahtmist. Teoses tuleb välja, et Jago üritab alatute võtetega saada karjääriredelil ülesse poole ja ta üritab seda teha iga hinnaga. Kindlasti oli tähtis ka raamatu kirjutamisel rassismi teema, kuna Othello tegelane oli maur. On probleemid, mis on Jago poolt välja mõeldud ja Othellole ette söödetud. Lahendatakse põhiliselt
...... 39 3.4.2. Tegevuskoht ja aeg ............................................................................. 41 3.4.3. Tegelased ............................................................................................ 41 3.5. Kunstmuinasjutud ....................................................................................... 43 3.6. Jutustamistehnika........................................................................................ 46 3.6.1. Jutustaja ja vaatepunkt ........................................................................ 46 3.6.2. Keel ja stiil .......................................................................................... 49 4. HEIKI VILEPI LASTELUULE ......................................................................... 52 4.1. Lasteluulest ................................................................................................. 52 4.2. Luulekogud ,,Tere!" ja ,,Minu laul".............
draamas enam ei osalenud, muutus see poolringis, praegu muusikute asukoht e orkester; skeene ajutine hütitaoline ehitis, kus näitlejad said riideid vahetada, hiljem püsiv lavatagune, mille fassaad oli dekoratiivse eesmärgiga, skeene ees paiknes sammastik; theatron ehk vaatamispaik, sai kogu teatriruumi tähistuseks, istmete read asetsesid astmeti, piirates orkestrat hobuserauakujuliselt. Osalised esinesid maskides, mis katsid nägu ja pead. Tragöödia riietuseks oli pikk pidulik rüü, kõrge peakate ja koturnid (kõrgete taldadega jalatsid). Kom ja saatürd pidi näitlejate riietus vaatajaid lõbustama, oli seega veider ja kohmakas. Erinevuseks on ka see, et siis oli teaterietendused alati vabaõhuüritused, tänapäeval on teater pigem ruumides. Samuti toimusid etendused ainult teatud aegadel nt suurtel Dionysuse pidustustel, kevadpidustused. Etendused kanti ette võistluse raames, kolm autorit said esitada
· Sõna romaan on pärit 12. sajandist tähendas pikka teksti, romaani keeles kirjutatud. (hisp- novela, ik- novel, it- novella) 12. saj. olid rüütli ja roosiromaanid. · Rüütliromaanides pole tegu suurte lahingute ja sõdadega. Tegevusesse tuuakse naine(südamedaam), kellest on ajendatud rüütlite teod. Tihtipeale on ta abielus ideaalne armastus on kättesaamatu. Samas kõrge armastus ei vaja füüsilisust.. St keskne motiiv rüütlikultuuris on daamikultus. · Rüütlitelt eeldati peale rammu ja sõjaoskuse ka laitmatut käitumist, kõlbelisi põhimõtteid, ta pidi olema peenetundeline ja hell armastaja. Loomise keskonnaks on loss ja tegevus toimub ka lossis. 4 Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini · Tähtis komponent on seiklus- see toob kiired muutused sündmustesse. Toimub
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
