Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Maaelu plussid ja miinused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
talupoeg, õppinud, talurahvas, maarahva, maaelu, ristisõjad, korilus, taarausk, mõisnik, maarahvas, alguseni, elamise, küttimine, koriluse, kodule, aegamööda, kesa, muld, põllutööriistad, ader, adramaad, adraga, harida, keskaeg, aladele, varasemast, usuks, kodumaad, kodud, rahvad, hoidnud, muutud, valitsema, aadel, mõisale, üksjaladpiiramistehnika.Tulid heitemasinad ja koged. Sakslastel oli organiseeritus, aga eestlastel polnud. Liit lätlastega ja piiratud rahvaarv. Mis põhjustel olid muutused maaelus perioodil 18. sajand keskpaik kuni I MS nii kiired. Teedevõrk oli väljakujunenud, mõisnike elustandardite kasv, tööstusrevolutsioon, Tekib viinatööstus, tehti viina kartulis, raudtee Eestis 1870-avaneb peterburi turg, suur maailmavaateline murrang, Näljakultuuri probleem. Võrdle I Eesti Vabariigi põllumajandus ja maaelu poliitikat II Eesti Vabariigi põllumajandus-ja maaelupoliitikaga I EV võeti loomade asemel kasutusele tehnika. Kuna tehnika vilja ei söö, siis tekkisid vilja ülejäägid ja selle tagajärjel vilja hind langes. Konkurents oli puudulik. Riigis olid impordi piirangud. Olemas olid riigi toetused, kuna riik võttis suuna põllumaj arengule. Arvati, et L-E turul ei suudeta vilja müüa. II EV- Kolhoosid nõrgenesid, oli avatud turg. Inimesed hakkasid
Hobuse vankri või adra ette kinnitamiseks tulid kasutusele rangid. 11.saj hakati hobuste kapju rautama. 7. Kolm maaviljelussüsteemi, mida kasutati keskajal. Kahevälja süsteem- Põllumaa jaotati kaheks, üks pool hariti üles ning teine pool jäeti kesa alla. Järgmisel aastal vahetati pooled. Ent saagid olid kasinad ning sellest ei jätkunud kogu rahva toitmiseks. Kolmeväljasüsteem- Ühele kolmandikule põllust külvas talupoeg sügisel talivilja, s.o nisu või rukist. Teisele kolmandikule külvas ta kevadel suvivilja: kaera, otra, samuti kaunvilju. Ning kolmas osa jäi kesa alla. Iga aasta vahetati pooli. Alepõllundus- Vahemere kliimas olid mullad vaesed ning seal jäi koos kaheväljasüsteemiga kasutusele, ka alepõllundus. 8. Maaisanda ja talupoja vastastikused kohustused. Maaomanik ei olnud mitte ainult oma maa vaid ka sellel elavate inimeste isand
Maksud määrati talude kaupa. Maksude tasumise korraldasid vakuse adratalupojad ühiselt. Algselt peeti sügiseti vakupidu, mis asendus vastavate loonustasudega. Algselt maarahval ka sõjaväekohustus. Asendus tulirelvade tulekul, kui tekkis palgaarmee, vastava maksuga. Toimis naturaalmajandus. Talupoegadel oli õigus oma toodangu ülejääke müüa aga turg oli väike. * Teoorjus ehk teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus kohati olnud pigem maarent, harilikult kaasnes teoorjusega aga pärisorjus * Adratalupoeg ehk adrik - kõige arvukam keskaegse Eesti talupoegade grupp, kes elasid adrataludes ja kasutasid külakogukonna maid ühiselt. Moodustasid küla maaharijate tuumiku. Maad arvestati adramaades, millest ka nimetus
. . . . . . . . . . . Talupoja elamu, talupoja rõivastus. . . . . . . . . . . . . . .. . . .. . . . . . . Talupoja söök ja jook . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .. . . . . . . . . . . . . . . Feodaalmõis, talupoegade koormised, edusammud põlluharimises. . Kokkuvõte talupoegade elust. . . . . . . . . . .. . . . . . . . . . . . . . . . . . Kirjandus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .. . . . . . . . . . . . . . . . . . 1. Talupoja elamu Metsarikastel aladel ehitas talupoeg elamu palkidest. See oli ilma korstnata suitsutare, mida kattis õlgedest või roost katus. Tare keskel asus kolle, jõukamatel talupoegadel ka ahi, mille ees ja sees sai valmistada toitu. Kütmise ajal täitis tare tihe suits, mistõttu inimesed liikusid poolkummargil, suitsupilvest madalam. Suitsu lasti välja madala ukse kaudu. Suitsu juhtimiseks ülespoole hakati tegema läbi katuse ulatuvaid laudadest pustakloore. Need olid aga tuleohtlikud ja enamik talupoegi leppis vana ja
põletati. Peale seda liiguti sealt mõisast edasi. Lõpuks tuli abiväge ja suruti see mäss maha. Nendele kohut mõistma asus sõjakohus. Väga karmid karistused, osad mõisteti surma. Kaks said 1000 hoopi kadalippu, mida peeti surmavaks. Saadeti asumisele, osad said 100 hoopi ja ka 50. Karistamine toimus talvel. Isegi need kaks kes said tuhat hoopi jäid elama. Soov massiliselt venemaale rännata, et pääseda mõisaorjusest. Maltsvetlaste liikumine, prohvet Maltsvelt. Rikas talupoeg. Maltsvelt on talunimi. Tegutses põhiliselt järvamaal ja kuusalus. Võimud hakkasid teda taga kiusama. Ta hakkas rääkima, et rändame välja, sõitis sõpradega Krimmi. Hakkas otsima neid maakohti kuhu viia mõisaorjusest äraväsinud talupojad. Samal ajal kogunes hulk tema järgijaid Lasnamäele. Ja hakkasid tema ettekuulutuse kohaselt ootama valget laeva. Oodati paar nädalat ja siis loobuti. Osa seltskonnast. U 700 põhja-Eesti talupoega siiski Krimmi jõudsid.
mõisniku põllul. Sulased ja teenijad saadeti põllule. Neil ei pruukinud olla oma talu. Teotöö jagunes kaheks: jalategu ja rakmetegu. Jalateo korral ilmuti mõisa ja anti ülesanne kätte. Rakmeteo korral ilmuti koos hobuserakme vm ka. Kujunes välja ka abitegu, mis esines kuni 19 saj välja. See oli kõige vihatum ja seda rakendati hooajati. Nt vilja kündmine, lõikamine, sõnniku vedamine. Lisaks teotööpäevadele oli siis vaja ilmuda hooajati ka abiteole. Mõisnik võis igal hetkel inimesi mõisa kutsuda, selleks polnud kindlaid päevi. Loonusrent- miski, mida anti mõisnikele. Küttepuud,vili,vill,liha,piim,muna jne, mida talus toodeti. See läks eraldi loonusrendina mõisnikule. Kehtestati ka kingitused ja andamid. Nö ''vabatahlikud'' kingitused mõisnikele, mis olid kohustuslikult soovituslikud- kes neid ei andnud, võidi lugeda ka võlgnike sekka. Väga üksikutes mõisades oli olemas ka raharent. Seda aga ainult linnalähedastes mõisades,
Selline käitumine aga näitab, et eestlastel säilis ühtekuuluvustunne. Peale Jüriöö ülestõusu järgnes talurahva laialdane karistamine, nende õigustega arvestati aina vähem, sakslased muutusid julgemaks ning hoogsustus mõisade ehitus, mis omakorda tähendas, et on vaja töökäsi. Sõnakuulmatuse korral kasutati sõjalist toorest jõudu. Turustamisvõimaluste arenedes kasvasid talurahva koormised ja esile hakkas kerkima teoorjus. 16.sajandist mindi üle raharendile. Maarahvas hakkas vastu, asuti mujale elama, esitati kaebusi, ei täidetud koormisi. Põgenike ülesleidmiseks võeti ametisse adrakohtunikud. Sisuliselt kehtestati pärisorjus. Talurahvast ei sattunud veel täiesti õigusetusse olukorda, endiselt osaleti kohtupidamises, omsid teatud omavalitsust ja õigust vallasvarale ning osalesid maaväes. Ei sulatud ühtseks massiks, vaid säilitasid varanduslikud ja õiguslikud erinevused. Järelikult suudab selline rahvas veel rõhutuna elujõuline olla. Enim oli
· Rootsi aeg elav ajalooline, suuline pärimus Arutluse teema "Vana hea Rootsi aeg" müüt või tegelikkus? Kavapunktid, millest võiks kirjutada: 1. Vaimulik elu 2. Haridus, kirjakeel 3. Reduktsioon 4. Muinasusu häving 5. Kaubandus Müüt: · Mõisnikel suured õigused, talupoegadel suured koormised + sunnismaisus (neid võis müüa-osta- vahetada) Talupoegade pärisorjastamine talupoeg mõisnikust sõltuvuses · Nõiaprotsessid, astuti ebausu vastu välja! · Suur majanduslik edu ei olnud talupoegadel, vaid mõisnikel. (Jõukus tuli peamiselt kaubanduse vahendamisest ja kohalikust teravilja väljaveost) Mõisnik oli seda edukam, mida rohkem talupoegi tal töötamas oli. · Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda
Rootsi aega nimetatakse ka Rootsi-Poola ajaks. Peale mitmeid pikki sõdu, oli Eestimaa alad täiesti laastatud. Inimesi elas siin arvatavasti alla 100 000. Paljud linnad, kindlused, mõisad olid varemetes. Mõisnikud, kes soovisid kiiresti tööjõudu kasvatada, pakkusid talurahvale mõni aasta maksuvaba elu nende alal. Nii liikuski umbes kolmandik rahvast vähe viljakatelt aladelt laastatud viljakamatele aladele. Talurahvas valis endale viljakamaid maid elamiseks ja samuti valiti ka inimlikumaid mõisnikke. Põhjus, miks talupojad nii vabalt said liikuda, oli see, et paljudes piirkondades polnud isegi mõisnikku. 17. sajandil hakkas Eestisse saabuma palju välismaa talurahvast. Näiteks Lätist, Soomest, Rootsist, Venemaalt, isegi kaugemalt, näiteks Sotimaalt, Hollandist, Saksamaalt, jne. Välismaa talurahvas moodustas Lõuna-Eestis lausa 17% kogu sealsest rahvastikust.
Neoliitikumis töödeldi näiteks tulekiviesemeid mitte ainult servast, vaid nüüd üle terve pinna. Kristalsetest kivimitest lihvitud mitut tüüpi kirveid ja talvaid. 3.Loetle Eestis esinenud kiviaja arheoloogilised kultuurid ajalises järjekorras ja lisa neile iseloomulikke tunnuseid (võrdle muistisi, asukohti, elatusalasid) Kunda kultuur Asulad veekogude ääres, rändav eluviis, - Küttimine, kalastus, korilus Kammkeraamika Pronksiaeg 1800-500eKr · Pronksist esemed · Asva kultuur kindlustatud asulad, kivikirstkalmud (ka laevakalmed) Eelrooma rauaaeg 500eKr- 50pKr o Rauast esemed o Tarandkalmed o U 2000 aastat tagasi raua sulatamine kohalikust soorauamaagist Rooma rauaaeg (keskmine) 450-800 · Üldine rahuaeg · Linnused o Mägilinnused rajati üksikutele igast küljest kaitstud küngastele. (Otepääl)
Vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Vabadikke võib jagada kolme rühma: · maata, iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud; · vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, saades sealt ajutiseks kasutamiseks ka tüki maad; · iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad, kes maksid viljakümnist ja kandsid muid maa kasutamisest tulenevaid kohustusi. Vabadikega olid seotud sulased ja teenijatüdrukud. Üks ja sama talupoeg võis olla kord vabadik, kord sulane (või teenija). Sulased ja teenijatüdrukud sõltusid tööandjatest- taluperemeestest. Enne teenistusaja lõppu lahkunud teenija või sulane kaotas kogu palga. Kasutati ka võõrast päritolu orje. Keskajal tunti orje träälide nime all. Träälid moodustusid sõjavangidest või võlaorjusesse langenud isikutest. 5. Suuremad linnad 14.-16. sajandil, käsitööndus ja kaubandus (s.h. nn. sõbrakaubandus) linnades
kahte klassi. Lõpuks töötav klass. Sinna kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle õiguslik ja sotsiaalne olukord on kõikjal enam- vähem sama ja kes toidavad töösaadustega ära teised kaks ühiskonnakihti.(lisa 1) Talupojale tegi pidevalt muret igapäevase toidu hankimine ja enda olemasolu kindlustamine. Eelkõige oli ta leivatootja. Teda painas põllumajanduse ebakindlus- võrrelduna looduse stiihiate ja tema enda kasina sissetulekuga. Talupoeg oli inimene, kes armastas elu vabas õhus. Suvel töötas ta väljas, sügisel tappis sea ja selle lihast pidi jätkuma kogu talveks. Sotsiaalses mõttes asetses talupoeg isanda (senjööri) ja külakogukonna vahel. Töötav klass oli keskajal kõige arvukam ja just nemad tootsid valdava osa ühiskonna rikkustest. Sellepärast valisingi oma referaadi teemaks just talupoegade elu. 1. TALUPOEGADE ÕIGUSLIK SEISUND
See maksustuspiirkond kannab nime VAKUS. Mõne aja pärast asusuid nad elama maale ja nad rajasid sinna mõisa, kuid tegelik buum algas pärast Jüriöö ülestõusu. Talupojad kaotasid maa ja muutusid omanikest kõigest kasutajateks. Selle kasutamise eest pidid nad kandma mitmesuguseid koormisi: 1. Kümnis - 1/10 saagist, maksti põhiliselt teraviljast 2. Hinnus - 10 puuda rukist näiteks (kindlaksmääratud maks) Talupoeg maksis kümnist vasallile, kuid kui elas läänistamata maal, siis maksis maahärrale: ordumeistrile, piiskopile. 3. Kohaliku preestiri ülalpidamismaks 4. Kirikumaks 5. Linnuste-kirikute ehitamine, teederajamine. Seda tuli teha oma igpäevase töö kõrvalt. Esialgu teotööd ei olnud, sest mõisa kui sellist veel ei olnud, kuna vasallid elasid linnustes. Esialgu talupojad säilitasid oma isikliku vabaduse. Nad võisid lahkuda, polnud sunnismaised
kvaliteedile, määrasid hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Need, kes ühingutesse ei kuulunud, jäid sageli kodanike hulgast välja. Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele(kuningale, suur-või väikefeodaalile). Senjöör kehtestas sageli linnale linnaõiguse(seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas), kuna tal oli õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Linnaõigus nägi ka ette, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Linnad olid sellest huvitatud, kuna soovisid rohkem inimesi linnadesse. Kaubandus arenes järjest üles poole. Nt. peamiseks kaubavahendajaks sai XII saj. tekkinud Hansa Liit. Liidu tähtsamaiks keskuseks sai Lübeck ja poliitiliseks organiks linnade esindajate kokkutulekud- hansapäevad. Hansakaupmehed toimetasid karusnahku, mett ja vaha... samuti ka rauda ja vilja. Linnad. Eluolu ja kultuur
Rahvastikuajalugu: Hingeloendid (hingerevisjonid) - Dokumendid, mis koostati hingeloenduse käigus. Hingeloendus on rahvastiku arvestus maksukogumise eesmärgil. 1783 - Poliitiline pööre, algas asehaldus periood, mis tõi kaasa uuendusi: kehtestati uus maks ehk pearaha maks. Et saada koguda maksu oli vaja teha rahvastiku arvestust. Hingeloendusi viidi läbi 1782-1858. Hingeloendisse registreeriti kõik maksualused isikud (väljaarvatud kõrgtiitli kandjad ja vaimulikud), enamasti eesti talurahvas. Pearaha maksu koguti meessoost isikult, vahet pole kas täiskasvanu või imik. Eesti hingeloendid on erilised, sest seal on välja toodud ka Eesti naissoost isikud (Venemaal polnud). Hingeloendis on isiku nimi, amet, vanus, kus kohas ta viibis eelmise hingeloenduse ajal. Kirikumeetrikad, personaalraamatud - Pidas Luteri pastor. Paks raamat kuhu kirikuõpetaja tegi sissekandeid, ta märkis üles kiriklikud talitlused (ristimine, laulatamine, matus)
vabad talupojad ja orjad, kuid tüüpiline feodaalühiskond puudus. Olukord hakkas halvenema järgmistel põhjustel: linnade areng Euroopas – tekib püsiv viljaturg. Vilja hind kasvas 4-6 korda; mõisnikud hakkavad majandama, selleks on vaja ka maid; eelmise punkti põhjusel hakati omavoliliselt talupoegadelt maid ära võtma; euroopasisese tööjaotuse kujunemine (13-14 saj). Toimus jagunemine Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa. – Pärisori majandab ise. Tema iive on alati positiivne. Mõisnik maksab neile. Orjad on nagu peremehe asjad, kellel on negatiivne iive. Omanikul on isegi õigus orja tappa, kuid pärisorja ei tohtinud tappa; Väike jääaeg 1250-1850. Kliima muutus väga halvaks, talved kärekülmad, suvel väga vihmased; Adramaamaks – u 10 hektarit; Talupoegade võlastumine JÜRIÖÖ-LIIVI SÕDADENI- Jüriöö 1343-kahe aastane sõda, kus isegi ordu ei saand vastu. Ülestõus sai lüüa, ning talupoegade olukord halveneb. Kättemaks mõisnike perede tapmise eest
reliikviad. Liivimaa meistrile Plettenbergile pakuti orgu laiali saatmist, aga ta jäi oma ordule truuks ja lükkas kõik sarnased ettepanekud tagasi-katolik usk jäi püsima. Kui ta oleks laiali saatnud oleks tulnud luterik usk võimule. Reformatsiooni järel hakati rohkem jutlusi pidama. Luterliku põhimõte oli see et iga kristlane peab kuulma ja lugema jumala sõna oma emakeeles. Pilet nr7 *maarahvas ja talurahvas. Sotsiaalne liigendus. Talupojad jagunesid õiguslikult erinevateks rühmadeks. Adratalupojad moodustasid kõige arvukama kihi-nad pidid maksma maaisandale andameid ja kandma teakoormisi. Nende teokoormisi mõõdeti adramaades. Üksjalad said metsamaad talulähedale. Nende talud oli tavaliselt kehvematel talumaadel. Neid võis kõige rohkem leidida lääne-eestis. Üksjalad olid arvatavasti sisekolonistid kes asusui uusi maid üles harima. Nad olid adratalupoegade
.................................................................3 1. Keskaeg ja keskaja mõiste.......................................................................4 2. Keskaja inimeste jagunemine....................................................................5 2. 1. Munk.............................................................................................5 2. 2. Rüütel............................................................................................6 2. 3. Talupoeg ja põllutöö...........................................................................7 2. 3. 1. Talupoja elamu.............................................................................7 2. 3. 2. Talupoja rõivastus.........................................................................8 2. 3. 3. Talupoja söök ja jook.....................................................................8 2. 3. 4. Feodaalmõis................................................................
Andrea Ainjärv Talurahva elu-olu 19. saj. talurahvamuuseumi materjali põhjal Sajandi algupoolel võeti vastu seadused, millega eesti talurahvas vabastati pärisorjusest. Maa jäi aga endiselt mõisnike omandiks ja selle kasutamise eest tuli mõisale tööd teha. Elu oli raske, kuid inimesed võisid ise otsustada kus tahavad elada või millega tegeleda. Kuni pärisorjusest vabastamiseni ei olnud eestlastel perekonnanimesid. Inimesi kutsuti talu nime järgi. Kuid nüüd vabad talupojad vajasid perekonnanimesid. Nimed vormistati mõisas. Kes ise nime ei öelnud, sellele pani mõisnik nime. Sellest tuli osale eestlastele saksapärased nimed
Mis tähendas viljavedu talupoegadele Tallinnasse, Pärnusse või Riiga. Talupojad pidid loonuseandamina mõisnikule viima veel osa talu käsitöö- ja põllumajanduslikust toodangust. Metsa üle oli samuti rohkem õigust kui talupojal. Neil keelati põtrade, metssigade ja metskitsede küttimine. Samas pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud ajujahtidel. Eesti veed oli kalarohked. Suur saak saadi Peipsi järvest. Seda kasutasid agaralt rannikualad asustanud vene talurahvas, kellele see sai peamiseks elatusallikaks. Vähenes mesinduse osatähtsus. (võrreldes keskajaga) Linnad ja kaubandus: 17.sajandi suure muutusena tuli asjaolu, et aktiivse majandustegevuse võimalus oli vaid sadamalinnadel. Niisiis oli 17. sajand õitsengu ajaks Narva linnale, ja oma au suutis säilitada ka Tallinn. Ebasoodsaks muutus aga Tartu seisund. Väljaveona omas tähtsust veel Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare. Keskajal olid linnad üsna iseseisvad kujundamaks oma majanduse korraldamisel
korral ning peaohtuniku amet. Enamus Eestimaa hertsogkonna asevalitsjaid olid kas taani või taani-eesti rahvusest.[4] liivi ordu vapp Linnade tekkimine Lääne-Rooma keisririigi häving mõjus hävitavalt ka linnadele, kuna varakeskajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Germaanlased olid maarahvas ning pidasid linnamõnusid inimesele hukutavaks. Senised suured ja rahvarohked linnad jäid tühjaks ning varemeisse. Isegi Rooma, mis impeeriumi hiilgeaegadel oli olnud miljonilinn, muutus ainult mõne tuhande elanikuga kiratsevaks varemeteväljaks. Linnad säilisid küll Ida-Rooma keisririigis, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine. Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpul toimunud majandusolude paranemine
sisse. Keskaja lõpuks oli Eestis 500 mõisa. Põldude harimiseks kasutati talupoegade tööjõudu ja töövahendeid. Tekkis teokohustus. Iga talu pidi saatma mõisa teolisi. Talupoegade õiguslik seisund 15.saj teisel poolel talupojad polnud enam isiklikult vabad ja nad kuulusid maa külge kujunes välja sunnismaisus. Teise aadliku juurde minna ei tohtinud ilma loata, loata pagenud talupojad anti tingimusteta välja. Linnad tõrkusid, kuna neile andis maarahvas täiendust. Põgenenud talupoegade väljanõudmiseks seati sisse adra ehk haagikohtuniku amet. Liikumisvabadus oli ainult vabatalupoegadel. Teokohustuse kasvuga suurenesid ka maksud, kümnis suurenes 10% veerandile. Paljud talud jäid mõisale võlgu. 1507. võeti relvakandmisõigus. 16.saj keskel talupoegi võõrandati maast lahus. Seega talupoegi hakati pidama mõisniku isiklikuks omandiks > kujunes välja pärisorjus. Põllumajandus Maaharimine rajanes vanal põhjal.
Arvatavasti kardeti ohtu eestlaste polt, sellepärast siis linnustes. Maksustuspiirkond vakus. Mõne aja pärast asusid läänimehed elama maale, kuhu nad rajasid ka mõisad. Mõisate rajamine sai hoo sisse pärast Jüriöö ülestõusu. Talupojad kaotasid oma maa, nad ei olnud enam maaomanikud, vaid muutusid omanikest kasutajateks. Kasutamise eest pidid kandma mitmesuguseid koormisi. Peamine koormis oli · kümnis üks kümnendik saagist, esialgu maksti peamiselt teraviljas. Talupoeg maksis läänistatud maal elades vasallile. Kui elas vasallistamata maal, siis maksis maahärrale (nt ordumeister jne) · Hinnus kindlaks määratud naturaalmaks (lisaks kümnisele). Oli väiksem kui kümnis. Sõltumatult saagi hulgast. Lisaks: · Kohaliku preestri ülalpidamismaks · Kirikumaks läks otseselt preestrile, kümnendik kümnisest. · Linnuste, kirikute ehitamine, teede rajamine. Seda tuli teha igapäevase töö kõrvalt.
Eestimaa hertsogkond Tallinn, Rävala, Harjumaa, Järvamaa,Virumaa Kellest koosnes 13. sajandil vasallkond? a) Põhja-Saksamaalt ristisõtta tulnud väikeaadlikest b) ja teenistuslastest (ministeriaalidest). c) Ka kohalikest ülikutest. Missugused olid 13. sajandil talupoegade õigused ja kohustused? Kohustus: Palju koormisi (viljakümnis, hinnus, erimaksud), kirikute, linnuste ja teede ehitamise kohustus. Nii kohustuseks kui õiguseks oli sõjateenistus. Õigus: Talupoeg sai vabalt maad kasutada. Keskaegsed linnad. Keskajal said Eesti linnad endale saksapärased nimed. Missugused tänased nimed vastavad alltoodud keskaegsetele nimedele? Dorpat Tartu Pernau Pärnu Fellin Viljandi Reval Tallinn Hapsal Haapsalu Weissenstein Paide Narwa Narva Wesenberg Rakvere Jüriöö ülestõus · Jüriöö ülestõus algas Harjus 23
Võõra orja tapmine kriminaalkuritegu, kahjustatakse kellegi teise vara. Müüt, et isandal absoluutne voli on seega vale. Orjade hind sõltus_ kui tugev on Rooma oma agressioonis. 3. sajandil hakkas see vaibuma pluss barbarite sissetung (neid rakendati orjadena) orje hakati väärtustama seda rohkem, mida vähem orje oli turul. Nt keisrite kaitsevad seadused. Orjuse taandumisega on seostatud kolonnaadi institutsiooni. 23.09.09. 16.Mis on kolonaat? Colonus (mitmuses coloni) ehk asukas, talupoeg. Sunnismaine rentnik, väikepõllupidaja. Alates 3. sajandist Rooma impeeriumis, väike põllupidajate kiht. Mõisnikud vähendasid enda haritavat põldu, jagasid väike rendikohtadeks. Neid said vabad talupojad, orjad. Koloonid esmalt vaba talupojad, kelle õiguslik seisund alates 3. sajandist muutus pidevalt halvemaks. Kuni 5.6. sajandini koloonid pigem vabad, mis siis, et seisund halvenes. Tehti vahet koloonide ja orjade vahel aga samas ka koloonide ja vabatalupoegade vahel. Koloonidel
eesotsas Riia peapiiskopiga, ordumeister koos käsknikega,vasallkonnad ja linnad. Maapäevadel arutati tähtsamaid välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi ning püüti lahendada omavahelisi tülisid. Kuna otsuste jõustumiseks oli vaja kõigi seisuste nõusolekut, kuid osapoolte huvid ei pruukinud ühtida, ei muutunud maapäevad kunagi ühendavaks institutsiooniks. Poliitiline killustatus jäi püsima ning ordu ja piiskopi võimuvõitlus ei lakanud. Maa-aadel ja talurahvas Mõisate laienemine Vasallid pühendusid üha enam oma maaomandi haldamisele. Valduste tulukuse tõstmiseks kahati mõisamajandit laiendama ja ise vilja tootma. Seda arengut soodustas turukonjunktuur.Seoses linnastumise ja töönduse arenguga ületas vilja nõudlus pakkumise. Viljahind hakkas tõusma ja see lõi soodsad tingimused viljaekspordiks. Seetõttu sai eramõisate rajamine ja mõisapõldude laiendamine tõelise hoo sisse
valdkond 13.-14.sajand 15.sajand 16.sajand Talupojad Träälid kadusid. Talupoegi muudeti isiklikult vabad, Talupoegi hakati pärisorjadeks ja teda üksikud träälid muutma sunnismaisteks, hakati võõrandama sest levis arvamus, et maast lahus. Isiklik vabadus talupoeg ei ole isiklikult Edasi tegutsesid ka vaba, vaid kuulub tema adrakohtunikud. poolt haritava maa juurde. Põgenenud talupoegade ülesotsimiseks loodi adrakohtuniku amet.
Selle aegsed kivikirved olid ebakorrase kuju ja konarliku pinnaga. · Kunda kultuur: u.9.aastatuhat eKr. Pulli asula on kõige vanem teadaolev inimeste elupaik Eestis. Enne Pulli avastamist teati vanima muistisena Kunda Lammasmäge, kuhu oli elama asutud mõnevõrra hiljem (u.10. aastatuhat eKr.). Kunda kultuuri iseloomustab = hästi palju tulekivist tööriistu, inimesed elasid u.25 kaupa. Elatusalad : kalastamine, jaht, korilus. · Kammkeraamika kultuur: Levis Eestis u.4000. aasta paiku eKr. Oluliselt paranesid tööriistade valmistamisoskused: näiteks tulekivist nooleotsad polnud ainult ühest servast teritatud, vaid töödeldud ühtlaselt üle pinna. Kasutusele tulid paremini valmistatud savinõud, mille mustrid tehti kammi meenutava hambulise templiga. Matmiskombed: inimesi maeti asulatesse, arvatavasti tähtsamaid surnuid sängitati asula territooriumile, vahel isegi elamu põranda alla
Eesti Keskaeg 1. Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos: Mõiste kasutuselevõtt- Mõistet "keskaeg" kohtame kirjasõnas juba alates 14. sajandist, kuid ajaloolise perioodi nimetusena kinnistus see 17. sajandil. Nimetus "Eesti" ulatub ajas kaugemale, Tacituse (u. 55-120) "Germanias" mainitud aestide hõimu, kuid allikas ei viidanud eestlaste praegusele asualale. "Eesti" nime järjepidev traditsioon sai alguse muinaspõhjala Eistland'ist ja eistr'idest ning jõudis sealt 11.-12. sajandil ladina kirjasõnasse. 13. saj hakati "Eestimaaks" kutsuma Taani kuninga valduseid Põhja-Eestis. Sünkroonsus Lääne-Euroopa keskajaga- Eesti keskaeg (1200-1550) pole sünkroonis Euroopa keskajaga (500-1492). 20. sajandi viimastest kümnenditest on eelistatud rääkida euroopa eksapnsioonist ja läänemere piirkonna euroopastumisest. Katoliiklik Euroopa kujunes välja 11.-13. sajandil jõulise ekspansiooni, kolonisatsiooni ja kultuurivahetuse tagajärjel. Te
seetõttu toodi keskus sealt ära Vana-Pärnusse, kus keskus oli vaid kaheksa aastat, sest seda rünnati leedulaste poolt ning seepärast viidi keskus hoopis Haapsallu, kust lõpuks viidi see üle hoopis Kuressaarde. *) Läti aladele jäi ka Kuramaa piiskopkond, eesotsas Kurama piiskop ning keskuseks oli Piltene. * Vana-Liivimaa kolm suurimat linna olid iseseisvad: -) Riia -) Tartu -) Tallinn * Läänistamine ehk maaisand andis talupojale maad ning talupoeg läks vajadusel maaisanda sõjaväkke. * Algselt oli nende seas, kellele maad läänestati, ka eestlasi, kuid ajajooksul nad saksastusid. * Maa, mis kuulus maaisandale jagunes kaheks: maaisanda domeen ehk tema enda maa ning teine osa oli läänid, kuid mõlemat harisid talupojad. -) Taani, Tartu piiskopkonna ja Saare-Lääne piiskopkonna alasid läänistati, kuid Liivi ordu alasid ei läänistatud, sest neil polnud vaja kaitset, sest see oli neid juba olemas, kuna neil oli oma sõjavägi.
mail 1816. aastal. Seaduse on tõlkinud Otto Reinhold von Holtz, kes oli saksa-rootsi päritolu eesti vaimulik ja kirjamees. 6 1.4. Talurahvaseaduse adressaat 1816. aasta talurahvaseadus on oluliseks verstapostiks talupoegade vabastamisele. Talurahva küsimuse avalik arutamine algas juba Katariina II ajal, kes oli Venemaa keisrinna aastatel 1762- 1796. Naisvalitseja pani ka Balti mõisnikud selle küsimuse üle arutama.7 Seaduse väga oluline ja põhiline adressaat on seega talupoeg. Mõisaomanikud, kelle võimu alla talupojad enne seaduse kinnitamist kuulusid, seadsid ise nende maal töötavatele talupoegadele õigusi ja kohustusi. Võrreldes viimasega, puudusid neil märkimisväärsed õigused. Seetõttu olidki mõisahärrad survestatud Vene keskvalitsuse poolt luua seadus, mis annaks ka talupoegadele suuremaid õigusi. 1816. aasta seadus tunnistas Eesti talupojad täielikeks inimesteks. Seaduses sisalduvad ka sätted, mis on otseselt suunatud mõisaomanikele
Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata. Vene ajal 1737. aastal sõnastati aga Roseni deklaratsioon , mis oli talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Seal oli kirjas, et siinne talupoeg on pärisori ja senised õigused kaotati. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Metsa üle oli aadlikel seaduse järgi rohkem õigust kui talurahval. Pärast Põhjasõda taastati Eestis pärisorjus kõikjal. Talupoeg oli jälle mõisniku omavoli alluvuses
kuningale endale. Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu. Kui Eestimaa oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks tähtsamaid (vähemalt talurahva seisukohalt) reforme, mida läbi viidi, seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jäänud peale õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli kindlasti rohkem. Taolist olukorramuutust talupoegade jaoks ei
annaabi.ee 
