Vana hea Rootsi aeg - kas müüt või tegelikkus? (0)

Vana hea Rootsi aeg- kas müüt või tegelikkus?
Rootsi aeg oli 17.sajandil ja selle kestel kuulus oluline osa praegusest Eesti territooriumist Rootsile. Rootsi aeg kestis tinglikult 1629–1699, kuid selle algus ja lõpp on siiski vaieldav. Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla. Rootsi aja lõppu on ajaloolased arvanud erinevalt. Ühe arvamuse kohaselt peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla, teise järgi 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki rahu loetakse Põhjasõja lõpuks. Kolmanda seisukoha järgi lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa ja Liivimaa kubermangu, kõige viimasena alistus venelastele Tallinn. Venelased andsid alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid (Balti erikord), et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege. Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Eesti ala oli Vene võimu all alates 18. sajand kuni 1918. aastani.
Pärast Liivi sõja lõppu taastus Eesti rahvaarv kiiresti, jõudes 1695 . aastaks 350 000 – 400 000 inimeseni. Vaenutegevuse lõppedes hakkas talurahva arv kasvama, sest oli pikk rahuaeg, mis soodustas sündimust. Eesti mehi ei võetud ka sundkorras Rootsi väkke. 17. sajandi teisel poolel hakkasid Eesti aladel sisse rändama inimesed naaberaladelt, enamasti vene talupojad. Võõrad asusid elama eestlaste hulka, võttes peagi omaks kohaliku keele ja kombed. Rootsi aja lõpus tabas Eestit üks suurimaid näljahädasid. Näljahädale lisandus ka tüüfus ja düsenteeria, mille tulemuseks surid 70 000 – 75 000 inimest ehk viiendiku tollasest rahvastikust. Rootsi ei suutnud olukorraga toime tulle, sest ka mõisarentnikeks muudetud aadel oli abistamisest vähe huvitatud. Põhjasõja ja sellele kaasnenud katku tulemusel kahanes rahvaarv Eestis veel enam kui poole võrra. Erinevalt näljahädast tabas katk ka linnade elanikke, näiteks Tallinnas surid kõik arstid ja peaaegu kõik kirikuõpetajad. Peale katku järgset rahvaarvu on hinnatud umbes 170 000 inimeseni. Tänu soodsatele tingimustele kasvas 18. sajandil rahvaarv kiiresti, jõudes sajandi lõpuks poole miljoni inimeseni. Põhjasõja-järgne sisseränne Eestisse oli ka märksa väiksem. Eesti rahvastikupilt püsis kogu 18.sajand rahvuslikult ühtlasena. Üheski linnas ei ületanud eestlaste osa üle 50% piiri.
Rootsi võimu tulekuga 17. sajandi esimesel poolel suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus . Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata. Vene ajal 1737 . aastal sõnastati aga Roseni deklaratsioon , mis oli talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument. Seal oli kirjas, et siinne talupoeg on pärisori ja senised õigused kaotati.
Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Metsa üle oli aadlikel seaduse järgi rohkem õigust kui talurahval. Pärast Põhjasõda taastati Eestis pärisorjus kõikjal. Talupoeg oli jälle mõisniku omavoli alluvuses. Mõisnikud võisid talupoegi osta, müüa, vahetada ja pärandada. Mõisnik võis karistada talupoega ilma kohtu otsuseta. Talupoja maa ja vara kuulus mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, nii palju kui mõisnik nõudis.
Majanduselu mõjutas Rootsi tsentralistlik ja merkantilistlik majanduspoliitika . Euroopa kaubateede nihkudes olid Eesti linnad minetanud oma eelisseisundi transiitkaubanduses, laokohaõiguse põhimõte oli aegunud ja uues kaubandusolukorras kohatu. Ainult Narva kujunes 17. sajandi lõpu poole oluliseks Vene transiidisadamaks. Eesti ala viljaeksport kasvas 1640. aastate ja eriti 1680. aastate II poolel. Käsitöö püsis tsunftisunduse raames, tsunftid võitlesid tsunftiväliste käsitööliste ja maakäsitööliste vastu. Eestlaste pääsemist gildidesse püüti tõkestada, kuid Tallinna Kanuti gildi ja Oleviste gildi ühendamine 1698 raskendas seda. 17. sajandil hakati ka Eestis asutama manufaktuure. 18. sajand tõi majandusliku õitsengu Narvale. Linn ümbritseti ulatusliku kindlustuste vööndiga. 17. ja 18. sajandil varustati naaberriike viljaga. Vilja vaba ja piiranguteta väljavedu tõstis vilja hinda Baltikumis, sest ekspordihinnad olid siseturuhindadest enamasti märksa kõrgemad. Merekaubandus oli Rootsi ja Vene ajal tulus , kuid samas ka riskantne ettevõte.18. sajandil valmistasid aadlike kõrval siinsetele kaupmeestele meelehärmi Vene kaupmehed , kes pakkusid oma kaupa odavama hinnaga. Lisaks mõisatele viisid oma kaupa linna müügiks ka talupojad. Tänu salakaubandusele ja talupoegade äritsemisele hakkas talurahva jõukus kasvama. 18. sajandil rajati tähtsamad manufaktuurid linnadest välja. Vene aja lõpus tuli siinsesse majandusellu üha enam kapitalistlikke jooni. Senised tsunfti- ja kauplemispiirangud kaotati.
Rootsi ajal hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi . Kirikute juures hakati talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetasid köstrid. Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt , sest köstreid oli vähe ja nendegi haridus oli puudulik. Alustati Piibli tõlkimist eesti keelde, kuid täismahus ilmus see alles 1739. Hariduse edendamise oluline tegelane oli Johan Skytte. Tänu temale loodi 1630. aastal Tartus Akadeemiline Gümnaasium, mis aastal 1632 avati kuninga korraldusel Tartu Ülikoolina. Tartu Ülikool oli esimene kõrgeim õppeasutus Eestis.Talupoegade jaoks seati sisse rahvakoolide süsteem. Bengt Gottfried Forseliusel rajas 1684 . aastal Tartu lähedale Piiskopimõisa kuninga nõusolekul õpetajate seminari . Seminari asusid õppima peamiselt ümberkaudsete kihelkondade poisid, kellest said koolmeistrid ja köstrid. Peale Põhjasõda olid tingimused hariduse edendamiseks halvenenud. Tartu Ülikool oli suletud, koole oli vähe, kool asus enamasti mõnes taluhoones ning tegutses vaid talvekuudel ja õpetajaks oli enamasti kiriku köster . 1765 . aasta Liivimaa maapäev võttis vastu koolikorralduse kava, mis nägi ette koolide rajamise igasse kihelkonda ja suuremasse mõisasse. Mõisnike arvates talupoegadel haridust polnud vaja ja sellepärast see nõue täit rakendamist ei leidnud. Talurahval levis siiski koduõpetamine. Nende lugemismaterjal koosnes Piiblist ning palve - ja lauluraamatutest. 1731 ilmus esimene teadaolev maarahva kalender. Tartu Ülikool taastati alles 1802. aastal ja õppetöö toimus saksa ning ladina keeles.
Peaaegu 100 aastat kestnud Rootsi aeg oli üpriski hea talurahvale ehk eestlastele, sest talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike või valitsejate peale. Vene ajal aga kahjuks taastati Eestis pärisorjus kõikjal. Lisaks sellele oli ka Rootsi ajal pikk rahuaeg, mis soodustas rahvaarvu kasvu. 17. sajand toimus samuti suur tõuge ka Eesti hariduses – algul hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi ja lõpuks loodi Tartu Ülikool. See näitab, et ka talurahvas oli seotud haridusega. Vene ajal oli Tartu Ülikool suletud ja mõisnike arvates talupojad ei vajanud haridust. Minu arvates oli Rootsi aeg väga hea ja rahulik eestlastele, võrreldes Vene ajaga , kuid kahjuks Rootsi aja lõpp oli raske, sest 1695. aastal puhkes suur näljahäda , mis kestis kaks aastat.