"Vana hea Rootsi aeg", aga kas ka talupoegade jaoks? (19)

“Vana hea Rootsi aeg”, aga kas ka talupoegade jaoks?
Kui räägitakse Eesti ajaloost, siis tihtipeale mainitakse “vana head Rootsi aega”. See aeg oli kindlasti nii mõnestki küljest vaadatuna parem nii talle eelnenud Saksa ajast kui ka järgnenud Vene ajast, kuid kas ta oli siis tõesti nii hea, et teda meenutada selliste nostalgiliselt kõlavate sõnadega?
Kui võimule sai Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist 1672. aastal ning kuna tema õnnetuseks oli ta päranduseks saanud tühja riigikassa, siis alustas ta reduktsiooni. See mõjus erinevatele seisustele erinevalt. Balti aadlitele see ei meeldinud, sest just nende maad võeti ära. Kuna mõisad läksid riigile, siis mõisnikud ei saanud talupegi enam nii palju käsutada. Hakati täpsemalt kirja panema talupoegade koormisi, mis tähendas, et mõisnikud ei saanud talupoegi enam nii karmilt enda huvides ära kasutada. Kui talupojal oli siiski mõisnikuga probleeme, siis võis ta selle üle kaevata. See parandas suuresti talupoegade elu ning nad võisid jälle natuke inimlikumalt elada, vähemalt nii palju, kui võimalik.
          Eestis kasvatati peamiselt teravilja, milleks oli enamjaolt rukis . Kuigi talupoegade maad olid väiksemad, kui mõisnikel, said nad siiski mõisnikest rohkem saaki. See tulenes sellest, et talupojad pidasid loomi lisaks teravilja kasvatamisele. Loomad andsid aga väetist ning saak oli kõvasti suurem. Mõisnikud aga ei tahtnud talupoegadele alla jääda. Selleks, et saagikust suurendada suurendasid nad maad, kus teravili kasvas. See tähendas, aga ka talupoegadele rohkem teotööd. Lisaks sellele pidid talupojad loonuseandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja käsitöötoodangust.
1645.a. fikseeriti talupoegade pärisorjus P-Eestis. Kasvasid talupoegade koormised ja, mille kindlaksmääramine sõltus mõisniku suvast. Rootsi võimu all olemine oli pigem halvendanud talupoegade olukorda kui seda parandanud. Kuid peale reduktsiooni talurahva olukord paranes. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu.
Kui Eestimaa oli täielikult saanud Rootsi kuninga valduseks, üks tähtsamaid (vähemalt talurahva seisukohalt) reforme, mida läbi viidi, seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg , samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Seejuures oli talupojal võimalus oma mõisnikku kohtusse kaevata, kuid loomulikult ei jäänud peale õiglus, vaid hoopis raha, mida mõisnikul oli kindlasti rohkem. Taolist olukorramuutust talupoegade jaoks ei saa kuidagi pidada positiivseks .
Kuid ei halvenenud üksnes talupoegade olukord. Muudatused tulid ka linnadesse. Nimelt kaotasid viimased oma linnaõigused, mis on juba ainuüksi oma põhimõttes täiesti negatiivne, rääkimata tegelikest vabaduse piirangutest. Riigivõim hakkas tegema linnadele rohkesti ettekirjutusi ja neid aina rohkem üldriiklikele huvidele allutama. Linnad, kus ei olnud sadamat, kaotasid võimaluse kaubanduses osalemiseks. Talupojad said ka nende reformide tagajärjel kannatada – neil kadus võimalus linna põgemisega vabaks saada.
Tekib küsimus: “Kellel, peale rootslaste muidugi, oli siis hea?” Ka paljud mõisnikud kaotasid reduktsiooni käigus oma valdused . Kahtlemata oli sel perioodil ka positiivseid külgi. Siin võiks mainida näiteks luterluse võidukäiku (selle punkti üle võib muidugi vaielda – me ei tea ju, võib-olla oleks katoliikluse taastamine olnud parem). Samuti levis haridus lihtrahva seas ning arendati ka kirjakeelt. Kahe sõja vahel oli üsna pikk rahuaeg, mida ei tohi mingil juhul arvestamata jätta, sest see võimaldas kohalikul elanikkonnal vähemalt taastuda .
Rootsi ajal oli lisaks juba mainitule veelgi nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Viimased on kahjuks üsnagi tugevad, nii et minu arust ei ole selle aja nimetamine “ vanaks ja heaks” täiel määral õigustatud. See ei tähenda muidugi, et see periood avaldas siinsetele oludele ainult halba mõju. Ma arvan, et vast kõige õiglasem oleks seda aega pidada n.ö. “neutraalseks”, sest selle plussid ja miinused enam-vähem tasakaalustavad üksteist.