M. Maeterlinck - "Sinilind" (13)

Maris Savik
Sinilind
M. Maeterlinck
TEGELASED:
Memmeke Tyl ja taadike Tyl.
Tyltyl – poeg – 10 aastane. Tore, pikakasvuline, tugev, rühikas. Naerune, heatujuline . Käitus julge ja kartmatu mehena , süda oli õilis.
Mytyl – – tütar – 6 aastane. Armas, kaunis. Suurte arglike silmadega. Väga õrn, nuttis vähimagi mure puhul. Tema hinges peitusid kõrgeimad naiselikud voorused – oli armastav, hooliv. Väga kiindunud oma venda.
Tylo – Koer
Tylette – Kass
Haldjas Berylune, emand Berlingot
Valgus, Tuli, Vesi, Suhkur, Leib, Piim
I – PUURAIUJA MAJAKE
-Suure metsa ääres väga väikeses ja logus majas elas puuraidur oma naisega. Puuraiuja maja vastas asus suur ja uhke loss, kus elasid väga rikkad inimesed. Lossi aknedest oli sisse näha, kui seal tuled põlesid.
Puuraidur oma naisega oli väga vaene. Neil oli 2 last – poeg TYLTYL ja tütar MYTYL.
Lugu algab jõuluõhtust, kus ema suudeb lapsi enne magamaminekut ja on nukker , et neil pole raha lastele jõulukingitusi teha. Lapsed jäävad rahulikult magama, AGA SIIS tungib luukide vahelt valgus sisse ja süütab lambi laual. Lapsed ärkavad üles. (METAFOORILINE ÄRKAMINE?? Sest see valgus süütab lambi värk on kahtlane)
Lapsed vaatavad aknast välja, mis lossis toimub ja mängivad, et ka nemad söövad kooke, mida lossilapsed süüa saavad.
Järsku koputab keegi uksele ja sisse tuleb väike vanaeit rohelise mütsiga. Küürakas, lombakas , ühe silmaga. Räägib, kuidas tema väike tütar on haige ja ta otsib sinilindu , kes tooks tütrele õnne. Lapsed saavad aru, et see on haldjas (Berylune) ja Tytyl samastab teda nende naabrinaisega, kes näeb sarnane välja ja kelle tütar on samuti haige. Haldjas aga tahab neid saata sinilindu otsima . Kui haljas uurib, mida lapsed tegid, ja kuuleb , et nad mängisid, et sõid kooke, on ta üllatunud, et lapsed ei ole lossilaste peale kadedad. Lapsed aga ütlevad, et nad on ju rikkad ja seal on nii ilus. Seepeale ütleb haldjas “Siin on just niisama ilus, ainult et teie ei näe seda.” (Tahab neid panna nägema head ja ilusat kõigis asjades, ent näeb samas, et enamik inimesi elab ja sureb kõikjal nautimata õnne, mis tegelikult nende ümber olemas on !)
Haldjas annab Tyltylile väikese rohelise teemantiga võlukübara, mis näitab alati tõtt, lubab vaadata asjade sisemusse ja õpetab, et igaüks omab elu, mis on väärtuslik. (Kui teemanti peale vajutada , näed asja hinge, kui keerata paremale, näeb minevikku , kui keerata vasakule, näeb tulevikku.) Kui Tyltyl kübara pähe paneb, siis teised ei näe seda tema peas. Haldjas aga muutub nooreks ja ilusaks, maja seinad hakkavad läbi paistma ja hiilgama, puumööbel läigib nagu marmor .
Elu võtsid ka Leib ( tüse ja naljakas vanahärra), tunnid olid elus ning tantsisid koos leivapätsikestega. Korstnast tuli suur leek - Tuli (litritega punases trikoos, ülgadel siidilindid), kraanist tuli Vesi (noor ja väga ilus tüdruk, nuttis nagu purskkaev ), piimakannust Piim (võluv daam , värske ja kaunis taluneiu). Ellu ärkas ka Suhkur (oli ülinaljakas).
Ilmus välja ka nende koer Tylo, kes rõõmustas, et lapsed mõistavad nüüd ta keelt. Veel ilmus välja nende kass Tylette, kellele ei meeldinud koer ega ka vastupidi – koer tundis, et peab oma tähelepanu alati Kassiga jagama ja kuigi leppis sellega, vihkas kassi, tundis et maailm on ebaõiglane.
Aknale ilmus aga suures hiilguses Valgus (võrratult kaunis neiu , Taeva Valgus, Maa jõud ja ilu) Pidi juhtima lapsi välja maailma, et näidata neile Vaimuvalgust, mis aitab näha kõike, mis on olemas.
Lapsed hüppasid rõõmu pärast ja kui müra liiga suureks läks, käskis haldjas teemanti keerata. Haldjas ütles, et „kõik, kes lähevad lapsi saatma , surevad teekonna lõpul”. Kõik peale Koera muutusid kurvaks. Haldjas kutsus kõik enda juurde. Nii siirdusid Tyltyl ja Mytyl sinilindu otsima.
II – HALDJA JUURES

• Haldjas elab väga kõrge mäe tipul , poolel teel kuu poole.
  
• “See vana planeet ei huvita mind enam” – Haldja jaoks elavad inimesed kinnisilmi ning tal on neist kahju. Läheb inimeste hulka vaid selleks, et päästa lapsi ja panna neid elu nägema.
  

Kõik panevad end peenelt riidesse.
Kass kogub kaaslased kokku ja üritab neile vandenõud peale suruda, kuna Haldjas ütles, et kõik nad surevad, kui retk lõpeb. “Me peame iga hinna eest teekonda pikendama ning sinilinnu leidmist takistama, isegi kui see tähendab ohtu laste elule. “
KOER ja VALGUS on inimeste poolt. Kass aga vihkab Koera ja ütleb, et Valgus on nende suurim takistaja ja plaanide rikkuja . Kass põhjendab oma vastuseisu sinilinnu leidmisele sellega, et kui inimene saab enda kätte sinilinnu, siis hakkab ta kõike nägema ja seeläbi kõike kontrollima, mis võtaks olenditelt kogu vabaduse, mis neil üldse on. Ta on täis vimma inimeste vastu ja tahab vähest aega, mis ta inimlik on, kasutada kättemaksuks.
Haldjas ütleb, et lapsed lähevad esimesena sinilindu otsima Mälestustemaale, kus on inimesed, kes on surnud. Ta ütleb lastele vanavanemate kohta, et “tõeliselt ei sure nad enne, kui lapselapsed lakkavad nendele mõtlemast.” Ja “surnud, keda me mäletame, elavad niisama õnnelikult, nagu polekski nad surnud.”
Haldjas ütleb ka seda, et lapsed peavad minema üksinda. Valgus ei või minna, sest tema tohib vaadata vaid tulevikku, Koer tahaks minna, aga ka tema ei tohi, sest mälestused on privaatsed.
III – MÄLESTUSTEMAA
Haldjas Berylune ütles et Mälestustemaale jõudmiseks tuleb läbida tihe ja vana mets, mis on alati paksu udusse mähitud ning et sinna on ainult üks tee. Lapsed nägid ilusaid valgeid lilli, millel polnud lõhna, sest nad ei näinud päikest ja hakkasid neid kimbuks korjama. Iga lill tühendas tegelikult üht mälestust. Udu haihtus ja lapsed jõudsid Mälestustemaale. Nägid vana talumaja, mille ees pingil magasid vanaema ja vanaisa. Siis ärkasid nad üles. Kallistati, suudledi. Vanaema küsis “Miks te ei tule meid sagedamini vaatama? Mitmeks ja mitmeks kuuks unustate meid, ja me pole nii kaua kedagi näinud..” (Vaatama tulemine tähendas tegelikult nende peale mõtlemist, sest kui neile mõeldi, siis ärkasid nad üles) Lapsed vaatasid ringi ja kõikjal oli nende arvates palju ilusam, samas polnud miski muutunud – kõik oli nii nagu nad mäletasid – oskasid rohkem väärtustada lihtsalt.
Einestati koos ja siis küsisid lapsed, ega neil sinilindu pole, ja vanaemal ja vanaisal oli musträstas, mis laulis väga ilusti, ning oli seal samas, ja pealekauba veel ka sinine. Siis võtsitki lapsed ta kaasa. Kui nad kuulsid kella (mis lõi ainult selle pärast, et temale mõeldi), jätsid nad hüvasti ja hakkasid tagasi minema. Kui nad aga said Mälestuste maalt tagasi, siis muutus lind üleni mustaks.
Tyltyl oli väga pettunud ning tajus , millised alandused, takistused ja pahandused teda sinilinnu leidmise teel ootavad . Valgus ütles selle peale aga “Et otsite sinilindu, kallid lapsed, siis harjutage endid armastama ka halle linde, keda te oma teel leiate.”
Ilmselt teadis Valgus, kus on sinilind, ent kui ta oleks seda öelnud, poleks lapsed lindu kunagi leidnudki.
IV – ÖÖ PALEE
Järgmisena lähevad lapsed Öö paleesse, mis oli must marmorist maa-alune palee.
Tylo (Koera) ülesandeks oli retke juhtida. Ta oli sellest ja inimeseks saamisest nii vaimustuses, ent ometi oli elu talle sama, sest tema loomus ei olnud muutunud. “Mis kas on inimese välimusest, kui ta tundis ja mõtles ikka koerana?”
Koeraga läksid kaasa Leib, Suhkur. Retkele ei läinud aga kaasa Piim, Vesi, Tuli ja Valgus. Samuti ei läinud kaasa Kass, kes pidas paremaks vaid iseend usaldada . “Need, kes usaldavad teisi, reedetakse alati; parem on vaikida ja olla salakaval.” Kass oli tegelikult samas seisundis kui Koergi, sest ka tema loomus oli jäänud samaks kui enne.
Kass läks juba enne Ööd külastama, sest Öö oli tema vana sõber ja Kass tahtis Ööle, kes kartis , et Tyltyl võib oma võluteemantiga tema saladused avastada, oma plaani pakkuda. “Et nad on lapsed, siis peame neid nii tugevasti hirmutama, et nad ei julgeks nõuda suure ukse avamist .. mille taga elavad kuulinnud ja sinilind. Meie turvalisus oleneb hirmust, mida suudad neisse sisendada.”
Esimene uks, mis avati = VAIMUD (inimesesarnased, kui neid vaatasid, muutusid uduks) Öö teeskes, et kardab neid.
Teine uks = HAIGUSED (Nohu oli väike öömütsis olend)
Kolmas uks = SÕJAD – Kui poiss ukse avas, tuli sealt vahelt leeke, hüüdeid, verejugasid, ust oli peaaegu võimatu sulgeda. Kass rõõmustas salaja .
Öö püüdis Tyltylile öelda, et sinilindu ei ole, ent poiss tahtis kõiki uksi näha. Vastumeelselt mingi neljanda ukse juurde. Neljas uks = VARJUD ja HIRMUD – need aga kartsid hoopis poissi
Viimase ukse kohta ütles Öö, et see on keelatud ning keegi, kes sinna on läinud, pole elusana tagasi tulnud.
Kuigi poiss kartis väga, mõtles ta “Kui minul pole jõudu oma ülesande täitmiseks, kes selle siis täidab?” Ta kartis, et nii ei leiagi ta kunagi sinilindu ja avas ukse.
Kõik teised peale Koera olid hirmust põgenenud, kuid ukse taga oli väga ilus ruum, kus lendasid ringi miljonid sinilinnud. Kõik retkekaaslased tulid tagasi ja püüdsid rõõmsalt linde, ent Öö paleest lahkudes avastasid nad, et kõik linnud olid surnud.
Öö küsis Kassilt, ega nad päris sinilindu kätte saanud ja Kass ütles, et tõeline lind lendas liiga kõrgele.
Retkelt tagasi tulles arutasid Suhkur ja Leib selle üle, kas kogu ettevõtmine pole mõttetu. Nad unustasid , et ilma poisita poleks nad üldse elavaks saanud ning ei osanud hinnata ma õnne, enne kui neid ähvardas õnnetus.
“Kinkides neile inimelu , oleks haldjas Berylune pidanud neile ka natuke mõistust andma.” Ja “Varustatud kõnevõimega, patrasid nad aina; osates otsustada, mõistsid nad kõik hukka; suutelised tundma, kaeblesid nad ühtepuhku. Neil oli nüüd süda, mis suurendas nende hirmutunnet, kuid mitte õnne.”
Valgus otsustas, et elemente ning asju tuleb kasutada ainult siis, kui hädavajalik. “Neid on tarvis laste toitmiseks ja lõbustamiseks rännakul, aga nad ei tohi edaspidi katsumustest osa võtta, sest neil pole ei julgust ega ka kindlaid veendumusi.”
V – TULEVIKU KUNINGRIIK
Tyltyl ja Mytyl lähevad koos Valgusega Tuleviku kuningriiki. Teised kaaslased paneb Valgus oma keldrisse kinni. (Aga see ei ole julm, sest kelder on valgusküllane ja üliilus ja mugav.)
Kuigi Tylo tahtis kaasa minna, pidi ta siiski maha jääma, ent Valgus ütles, et ka tema abi on varsti vaja.
Kolmik läks Tuleviku kuningriiki, kus kõik oli sinine. Seal olid sinilapsed, kes polnud veel sündinud, nad ootasid, et tuleks Aeg ja viiks nad maale. Lapsed tundsid end üliõnnelikuna, see oli neile väga huvitav koht. See oli maailm, kus oli olemas kõik, mida üks laps võis vajada. Sinilapsed esitasid lastele palju küsimusi, küsisid elu kohta maal ja et kas seal on hea. Nad ei saanud aru ühestki mõistest, nad ei tundnud negatiivseid tundeid nagu näiteks kurbust, ei osanud nutta. Väikesed sinilapsed näitasid igaüks oma leiutisi Mytylile ja Tyltylile.
Igal ühel oli mingi ülesanne, mida ta oma tulevases elus täitma pidi ning ta ei saanud seda muuta.
(Näiteks üks poiss pidi maale tooma 3 haigust ja siis surema.)
Järsku saabus Tuleviku kuningriiki Aeg, kes viis suure laevaga lapsi ära, kelle kord on sündida.
Tyltyl nägi, et Aeg oli „ühteaegu jumalus ja koletis ; ta kinkis elu ja hävitas seda”, ent ometi olid enamus lastest väga suures elevuses ja tahtsid juba maale pääseda.
Aeg ei tohtinud Mytyli ega Tyltyli näha aga siiski märkas neid. Valgus kaitses lapsi ja andis neile kaasa ka taevase sinilinnu, ent lõpuks nägu Aeg siiski Tyltylit ja Mytylit ja ajas neid taga, nii et sinilind pääses lendu.
VI – VALGUSE TEMPLIS
Tyltyl oli Tuleviku kuningriiki külastades väga rõõmus olnud, ent siiski oli lind kadunud kui unenägu ja poiss oli pettunud. Lapsed leidsid elemendid ja asjad end täissöönute ja –joonutega. Isegi Koer oli nii purjus , et ei tundnud oma peremeest ära. Erandiks oli Kass, kes läks lastele pugema: “ Igatsesin sind näha, sest olin väga õnnetu kõigi nende vulgaarsete olendite hulgas.” Tegelik tõde oli see, et Kass ei kannataud mmidagi kangemat kui piim ning ta läks Valguse juurde, et end välja kaubelda . Valgus ei osanud teda kahtlustada ja lubaski.
Lapsed olid väga unised ja tahtsid magama minna.
Valgus juhatas läbi mitme toa nad sinna tuppa , kus nad said uinuda. Esmalt pidid nad mööduma kõigist valgustest, mida inimene tunneb, ja siis neist, mida inimene veel ei tunne.
Esiteks RIKASTE VALGUS (väga ere, selle käes on ohtlik kaua viibida, sest see pimestab ja ei jäta ruumi sõbralikele kiirtele), siis VAESTE VALGUS (tekitas koduse tunde, oli lihtne, rahulik). Edasi tuli LUULETAJATE VALGUS (kõigis vikerkaarevärvides, selles lendasid linnud ja liblikad , mis kadusid kohe, kui neid puudutati. Tytyl ütles, et ei suuda seda mõista, kuid Valgus ütles, et kui ta lõpuks suudab, siis kuulub ta nende inimolendite hulka, kes kohe sinilinnu ära tunnevad .) Järgmine oli ÕPETLASTE VALGUS (Tytyl kartis seda, sest see kõikus tuntud ja tundmatuse piiril , selles oli sähvatusi)
Viimasena jõudsid lapsed MUSTA VALGUSENI, mis oli ühtlane ja mida meie nimetame pimeduseks.
Jäid magama.
VI I – KALMISTU
Senikaua , kuni lapsed retkel polnud, võisid nad Valguse palees aega viita. Neil oli seal väga palju mänguasju, nad tundsid end hästi ja õnnelikena.
Põõstaste vahel oli ka valgest marmorist tiik, mis peegeldas sissevaatajaile nende hinge. Koer võis vabalt sinna vaadata, sest ta ei pidanud oma mõtete pärast hirmu tundma ning tema hing ei olnud kunagi muutunud – ta oli truu oma isandale. Kass seevastu keeldus tiigi lähedale minemast, sest tema hing ei olnud puhas.
Ühel päeval tuli Valgus laste juurde ja ütles, et haldjas Berylune teatas, et sinilind võib peituda kalmistul. Nii pididki lapsed südaööl kalmistule minema, teemanti keerama ja vaatama, mis juhtub. Kõik teised pidid jääma surnuaia väravate juurde. Lapsed kartsid väga ning kujutasid ette kõiksugu õudusi, mis juhtub, kui surnud haua seest välja tulevad. Mytyl päris väga palju küsimusi, millele vend vastuseid püüdis leida, kuid ta oli ise sama hirmunud kui õdegi.
Kui poiss aga teemanti keeras, nägid nad kõikjal enda ümber vaid imeilusat aasa ning muutusid väga õnnelikuks. “Nad nägid, et surnuid polegi ja et elu kestab alati, alati edasi, ainult uutes vormides .” “ Miski ei kao: toimuvad üksnes muutused.” “Surnuid ei olegi!”
VIII – METS
Kui Tyltyl ja Mytyl voodisse heitsid ja magama jäid, äratas Kass poisi ja ütles, et lähevad sel ööl salaja sinilindu püüdma. Kui Mytyl ärkas, võeti ka tema kaasa. Kass rääkis: “Olen pannud oma elu kaalule, mu kallis peremees , koostades plaani, mis viib meid kindlasti võidule.” “Sa pole seini sinilindu leidnud ainult Valguse süü pärast, kes oma ümbruse alati heledaks teeb.” Ta käskis lastel üksinda metsa minna ning väitis, et pimedas leiavad nad kiiresti sinilinnud. Kass ütles, et rääkis kõigi vanade puudega metsas ning need tunnevad lindu.
Lastele oli järgnenud ka Koer, kes oli Kassi paha plaani aimanud. Kass aga õhutas Tyltylit koera vastu ning poiss käskis koeral ära minna. Kui Koer truuks jäi ja ei lahkunud, õhutas Kass Koera kepiga lööma, aga Koer jäi alandlikuks. Siis ütles väike õde, et kardab ilma Koerata.
Metsa jõudes lasi Kass Tyltylil teemanti keerata. Oksad liikusid ja sirutusid, puude tüved avanesid ja neist ronisid välja puude hinged. Alguses olid puud õnnelikud, et said võimaluse rääkida ning seletasid kõik läbisegi, aga siis ilmus puude kuningas Tamm, kes küsis, kas poiss on puuraiuja poeg.
Tamm sai väga vihakseks ning luges ette, kui palju on poisi isa tapnud tema lähedasi puid.
Tyltyl palus vabandust , kuid Tammes oli tekkinud soov kogu metsa puude orjastamise eest kätte maksta.
Siis saabusid ka loomad. Nagu selgus, vihkasid nii loomad kui puud inimesi.
Tamm ütles. “Laps, keda näete enda ees, võib tänu Maa põuest varastatud talismanile meie sinilinnu oma valdusesse saada ja nonda röövida meilt saladuse .. --- Väiksemgi viivitus oleks meeletu ja lausa kuritegelik; laps tuleb kõrvaldada...”
Puud hakkasid arutama, kes võiks esimesena lüüa, ent kõik lükkasid enese pealt kohustuse eemale, sest tegelikult nad kartsid inimest. Siis aga tuli puude vahelt välja Koer, kes püüdis lapsi kaitsta, ent Tyltyl keelas teda karmilt. Koer seoti kinni ja kõrvaldati.
Kõik karjusid lastele surma, et Kass ütles lastele, et ollakse vaid pahased, et Kevad hilineb.
Siis hakkasid loomad arutama, mismoodi surmaotsust täide viia. Ka loomad vihkasid inimest, sest inimene on loomi allutanud, toiduks tarvitanud jne.
Kass läks veidi eemale ja kui poiss üksi jäi, hakkas ta nägema loomade ja puude viha.
Ta püüdis end võimalikult hästi kaitsta, ent oli liiga nõrk ja hüüdis Koera appi.
Koer tuli ustavalt appi, samas kui kõik loomad karjusid talle “Reetur! Lollpea!” jne.
Ometi lubas Koer truuks jääda vaid poisile ning kaitses teda nii hästi kui suutis.
Siis ilmusid välja ka Valgus ja Koit ning päästsid lapsed.
Tagasi Valguse palees hakkas Kass virisema, et Koer tõmbas tema käpa katki ning kuigi Koer oli Kassi peale maruvihane, käskis väike tüdruk Koeral Kassi rahule jätta. (Lapsed ei näinud Kassi kavatsusi)
Valgus ei tõrelenud poisiga, vaid ütles “Õpetagu see teile, mu kallid, et inimene seisab siin maailmas üksi kõigi vastu. Ärge seda kunagi unustage.”
IX – LAHKUMINE
Lõpuks oli aasta laste lahkumisest täis saanud ja saabus Lahkumistund.
Valgus nägi, et loomade ning asjade elu ei olnud teinud edusamme , vaid pigem oli toimunud tagasikäik. „Elu omamandades pole nad kunagi palju võitnud. Nad on rännanud, kuid pole midagi näinud kõigist imedest, mis ümbritsesid neid minu rahulikus templis. Nad olid liiga rumalad , et nautida oma õnne ja nad mõistavad seda alles siis, kui peavad ta kaotama.”
Saabus hetk, kui kõik asjad ja elemendid pidid lastga hüvasti jätma. See oli väga kurb sündmus, sest kõigil oli paha lahkuda. Kõik andsid sõna, et nad ei kao laste elust, ainult, et neil ei ole ühist keelt, millega nad saaksid suhelda. Koerale mõjus lahkumine eriti rusuvalt. Viimane, kes lastega hüasti jättis oli aga Kass, kes ütles, et armastab lapsi nii nagu nood seda väärt olid.
Siis oli tund tulnud. Valgus ütles, et nüüd tuleb laste juurde haldjas, kes tahab neilt sinilindu ning kui Tyltyl tundis muret, et polnud lindu leidnud, ütles Valgus, et „Sa tegid kõik, mida vähegi suutsid. Ja kuigi sa ei leidnud sinilindu, väärid sa teda omaeti oma hea tahte, tarmu ning julguse tõttu, mida näitasid üles.”
Veel ütles Valgus: „Ühelgi asjal, mida sa siin maailmas näed, pole algust ega lõppu. Kui hoiad selle mõtte oma sõdames ja lased tal koos sinuga suureks kasvada, siis tead alati, mida öelda, --„
X – ÄRKAMINE
Kui kell lõi kaheksa, tuli ema oma lapsi äratama. Lapsed ärkasid ja ei saanud aru, et kõik nähtu oli olnud vaid uni ning tegelikult polnud möödunud aastat nagu nemad arvasid.
Kui lapsed emale jutustasud, kus nad käisid ja mida nägid, pidas ema neid hulluks. Isa rahustas aga ema maha.
Varsti helises uksekell. Külla oli tulnud Proua Berlingot. Lapsed pidasid teda haldjas Beryluneks, kuid vanaproua ei näinud selles probleemi ning ütles, et lapsed näevad alles und.
Siis rääkis pruga Perlingot oma haigest tütrest ning palus Tyltyli tuvi oma tütre jõulukingituseks. Nii tuligi Tytylil mõte, et see tüdruk on juba ammu tahtnud tema tuvi saada ja mõistis, et see ongi sinilind, kes võiks väikese tüdruku terveks ravida. Poisile paistiski tema lind sinisena ja ta andis oma armsa tuvi ära. Vana naine oli selle üle väga õnnelik.
Kui vana naine oli lahkunud, imestas poiss, kui ilus kõik kodus oli. Kõik tundus talle justkui vana ja koduse uuem ja kaunim versioon. Poiss tundis end väga õnnelikuna.
„Ta oli õppinud nägema ümbritsevate asjade ilu; ta oli läbi teinud katsumised, mis arendasid tema julgust; otsides sinilindu, kes pidi haldja väikesele tütrele õnne tooma, oli ta muutunud heldekäeliseks ja nii heatahtlikuks, et juba soov teistele rõõmu teha ka tema enda südame rõõmuga täitis.”
Poiss pidas nüüd kõike ilusamaks, sest „tema sügavamale ja puhtamale arusaamisele pidigi nüüd kõik võrratult ilusam näima kui enne.”
Ta vaim oli elule avanenud.
Lapsed käisid mööda maja ja tervitasid oma teekaaslasi, kes nendega nüüd suhelda ei saanud. Nad avastasid, et kübar on kadunud, aga asjad nende ümber on samad ja tuletasid neile nende seiklusi meelde vaid neile otsa vaadates.
Siis oli ukse taga proua Berlingot oma tütrega, kes oli imeväel tervenenud. Lindu nähes oli ta hakanud kohe hüppama. Lapsed naersid ja plaksutasid. Mytyl ja Tytyl vaatasid tüdrukut ja ütlesid, et ta on nagu Valgus, ainult natuke väiksem. Nii olid kõik õnnelikud ja rõõmsad.
„Enda teadmata oli Tyltyl avastanud Valguse suurima saladuse: püüdes teistele õnne anda, saame ka ise õnnelikuks.”
Kui proua Berlingoti tütre käte vahelt lind välja lendas, tõi Tyltyl selle koha tagasi ja ütles, et leiab nüüd sinilinnu igalt poolt alati üles, sest ta oskab teda näha. Valgus oli õpetanud lapsi olema head, lahked ja suuremeelsed.
Ta andis neile õnnelikkuse.
Loo mõte:
Kui Valgus oleks lastele öelnud, et sinilind ongi seesama tuvi, mis on nende oma kodus puuris, poleks lapsed seda uskunud ja oleksid ikkagi rändama läinud. Rännakut läbi tehes said nad aga kogemuse, mis muutis nende ellusuhtumist .
“Igaüks meist peab endale ise õnne otsima; ta peab nägema lõputut vaeva ja kannatama palju pettumusi, enne kui ta õpib õnnelik olema, hinnates lihtsaid ja täiuslikke rõõme, mis on tema vaimule ja südamele alati kergesti kättesaadavad."
8