Maeterlincki näidend "Sinilind" (3)

Maurice Maeterlinck „ Sinilind “

• Inimeste suutmatus leida õnne. Seda võib pidada ka raamatut läbivaks põhiteemaks. Teekond läbi Minevikumaa, Öö palee ja Tulevikumaa, leidmata Sinilindu näitab ilmekalt inimeste eluteed ning seda, kuidas nad raiskavad pool elu millegi otsimisele. Otsitav asub tavaliselt seal, kus me seda kõige vähem arvakisme olevat – siinsamas kodus.
  
• Inimene versus loodus. Metsas puude ja loomadega võideldes süüdistavad peaaegu kõk inimest nende hädade põhjustamises. Inimene raiub maha puud, suretab välja loomad, kasvatab neid omakasu eesmärgil ning sööb lõpuks ära.
  
• Hoolimise kadumine maailmast. Sinilinnu ja õnne otsingutel on ka teine tähendus – inimesi on halvanud kadedus ja võimetus armastada . Tyltyli altruistlik käitumine ning tingimusteta armastus, mida etendavad Emaarmastus ja Koer, annavad mõista, et selle koha pealt jääb meil aina rohkem ja rohkem vajaka.
  
• Pealiskaudsus. Nagu „Väikeses printsis“, tuleb ka siin ühe teemana välja selle nägemise oskus, mis on „ silmale nähtamatu“. Võluteemantit otsaees keerates suudavad õde-venda näha asjade hinge ning seda, mis peitub nende vormi taga, nad näevad kestast ja pealispinnast läbi. Samuti juhib Fee muutumine koledast nõiast ilusaks haldjaks meie tähelepanu asjaolule, et pöörame enda igapäevases elus liiga suurt tähelepanu välisele poolele.
  
• Vale Sinilinnu otsimine ja leidmine. Õnneaias kohtuvad Tyltyl ja Mytyl erinevate Tüse-õnnedega, kes neid enda lauda sööma meelitavad. Nende jaoks peitub õnn kõiges, mis kohest heaolu kaasa toob: söögis, joogis, magamises ja rikkuses, oma maja omamises. Kui teemanti keerata, jäävad nad aga alasti ja nähtavale tulevad tõelised õnned.
  

• Fee: "Kui imelikud on ometi inimesed! Sest saadik kui pole enam nõidu, ei näe nad enam midagi ega aimagi seda…”
  
• Fee: „Kõik kivid on ühesugused, kõik kivid on kallid; kuid inimesed näevad ainult üksikuid.“
  
• Tyltyl: „Kuidas saame neid näha, kui nad surnud on?“
  

• Valgus: „Sa näed, et inimene on üsna üksi kõige vastu siin ilmas...“
  
• Valgus: „Ent peab tähele panema , et Õnnetused olesklevad koopas , mida lahutab Õnneaiast ainult õrn udu ehk õhuke eesriie, mida tuul, mis puhub Õiguse kõrgustikelt või Igaviku sügavusist, iga minut tõstatab /--/ Üleüldiselt on Õnned väga hääd, kuid on ka niisuguseid, kes hädaohtlikumad ja salalikumad kui kõige suuremad Õnnetused.“
  
• Valgus: „Maa peal leidub palju rohkem õnne, kui arvatakse, kuid enamjagu Inimesi ei oska neid leida...“
  
• Õnn: „Kõige ees on Suur Õnn-õiglane-olla, kes iga kord naeratab, kui üks ülekohus hääks tehakse – mina olen liig noor, pole teda veel kunagi näinud neratavat.“
  
• Emaarmastus: „Kõik emad on rikkad, kui nad omi lapse armastavad.“
  
• Emaarmastus: „Saad aru, mu Tyltyl? Sa arvad end taevas, ent teavas on igal pool, kus üksteist armastame.“
  
• Valgus: „olen alati nende ümber, kes üksteist armastavad.“
  
• Aeg: „On vaja üht ausat inimest, üht loodusimet! Kus on siis see aus inimene?“
  
• Valgus: „Oleme teinud, mis võisime... Peab uskuma, et teda polegi, seda Sinilindu, ehk et ta kohe värvi muudab, kui ta puuri pistetakse.“
  
• Tyltyl: „Aga see ongi see Sinilind, mis otsisime! Oleme nii kaugele läinud ja ta oli siin!“