Maurice Maeterlinck “Sinilind” (0)

Maurice Maeterlinck “ Sinilind ”
Teos räägib ühes puuraiduri vaeses peres elavast kahest lapsest, poisist ja tüdrukust, kes peale ühte toredat unenägu vaatavad maailma hoopis positiivsema pilguga, kui varem.
Esimeses peatükis “Puuraiuja majake” kirjeldatakse raamatu peategelasi: kümneaastast poissi Tyltyl-i ja tema kuue aastast õde Mytyl -i. Tyltyl oli südamlik ja tore poiss. Mytyl oli väga arg, ning iga pisemgi asi võis teda nutma ajada, temas peitusid aga ka juba kõrgemad naiselikumad voorused, ta oli armastav ja väga kiindunud oma venda.
Puuraidurite perekond asus täpselt lossi vastas, kus elasid rikkad. Lapsed alati vaatasid, aknast välja, kuidas rikkad lapsed lõbutsevad ja saavad kingitusi. Kuid see lugu saab just alguse jõululaupäeva õhtust. Ema oli tulnud Mytyli ja Tytyli magama panema , suudles neid, ning see järel läks oma tuppa . Ema oli kurb, sest taadikesel ei olnud halva ilma tõttu võimalik metsatööle minna ja selletõttu ka polnud raha, et lastele jõulukingitusi osta. Varsti aga lapsed uinusid. Siit saabki alguse muinasjutt.
Lapsed hõõrusid silmi ning ringutasid käsi, sest luukide vahelt tungis sisse mingi hele valgus. Nad avasid aknad, et piiluda kus see valgus tuleb ja nägid lossi juures, kuidas rikkad lapsed naeratavad ja tantsivad. Lapsed hakkasid ka ise tantsima, nad tegid kõike nii nagu oleksid ise nende laste juures. Äkki käis koputus uksele, uksest hiilis sisse väike vanaeit, üleni rohelises rõivas, punane kottmüts peas. Ta oli küürakas, lombak ja ühe silmaga, kõndis kepiga. See oli haljas Berylune, kes meenutas lastele nende naabrit proua Berlingot. Haldjas küsis, ega neil ei ole laulvat rohtu või sinilindu . Sinilind pidi tooma õnne ning ta vajas seda, et oma haiget tütart ravida, sest see pidi olema ainuke ravim , tema tütre haigusele. Haldajas meenutas ka sellepoole proua Berlingot, sest ka temagi tütar oli väga raskelt haige. Tytylil aga ainult must tuvi, ning ta armastas seda lindu nii väga, et ta ei annaks seda mingi hinna eest ära. Nii nad seal vestlesid kolmekesi , kuni haldjas mõistis, et ta tahab õpetada lastele nägema, mis on head ja ilusat kõigis asjades. Selleks kinkis ta Tyltylile kübara, mis oli kaunistatud võluteemandiga, mis omas haruldast võimet näidata alati tõtt, ning aitab näidata kõigi asjade sissemusse ja õpetab lastele, et igaüks omab neist elu ning iseseisvat olelust, mis on loodud selleks, et meie elu täiuslikumaks ja rõõmsamaks muuta. Keegi ei näinud seda kübarat, kui see poisi peas oli.
Kui poiss kübara pähe pani, võtsid kõik asjad tema ümber enda sisse elu. Haldjas muutus nooreks ja imekauniks printsessiks, mööbel läikis nagu marmor , Elu võtsid ka Leib ( tüse ja naljakas vanahärra), tunnid olid ka elus, ning tantsisid, koos leivapätsikestega, korstnast tuli suur leek, ehk siis Tuli, kraanist tuli Vesi, piimakannust tuli Piim, Ellu ärkas ka Suhkur. Ilmus välja ka nende koer Tylo, kes rõõmustas, et lapsed mõistavad nüüd ta keelt. Veel ilmus välja nende kass Tylette, kellele ei meeldinud koer ega ka vastupidi. Aknale ilmus aga suures hiilguses Valgus. Mürgel läks seal toas suureks ja haldjas käskis teemanti keerata, ning nad kadusid aknast välja
Teises peatükis on nad haldja pool, kus kogu see kamp olendeid omavahel tutvuvad ja räägivad. Lastele antakse ülesanne otsida ülesse Sinilind ja see tuua haldjale, tema tütre raviks. Valgus oletab, et Sinilind võib olla Mälestustemaal, kus on kõik surnud, kaasaarvatud ka laste vanavanemad. Koer Tylo tahab nendega kaasa minna aga haldjas ei lubanud seda.
Mälestustemaal, lähevad nad läbi tiheda ning vana metsa, maad katavad lilled, mis polnud kunagi valgust näinud, ning sellepärast nad ka ei lõhnanud. Lapsed otsustasid vanavanematele lillekimbu ka viia. Lõpuks oli nende ees, vaid väga ere valgus ja äkki nägidki nad kaugustes vanaema ja vanaisa, kes magasid oma väikese maja ees. Üsna ruttu nad ärkasid ja kutsusid lapsed nende juurde. Mälestustemaal ärkavad ülesse need inimesed, kelle peale mõeldakse. Samamoodi tulid ka toast välja nende väikesed õed ja vennad, keda polnud elavate seas. Seal nad kallistasid ja suudlesid üksteist, isegi einestasid koos veel ühe lõuna . Kuid nad kuulsid, kuidas kelle lõi toas kaheksa, sest Tyltyl mõtles aja peale ja, et nad lubasid Valgusele , et on kella üheksaks tagasi. Enne seda küsis Tyltyl oma vanavanemate käest,. Ega neil juhuslikult Sinilindu ei ole, aga vanaema ja vanaisal oli musträstas, mis laulis väga ilusti, ning oli seal samas, ja pealekauba veel ka sinine. Siis võtsidki lapsed ta kaasa. Lapsed jätsid hüvasti ja hakkasid tagasi minema. Kui nad aga said mälestuste maalt tagasi, siis muutus lind aga üleni mustaks. Poisil oli pettumus suur, et ei saanud viia Valgusele Sinilindu aga Valgus ei olnud pahane, vaid ütles: “Et otsite sinilindu, kallid lapsed, siis harjutage endid armastama ka halle linde, keda te oma teel leiate”
Järgmine koht kuhu nad sattusid Sinilinnu otsinguil oli öö palee . Seal oli neil kaasas koer Tylo, Leib ja Suhkur. Kass oli aga salakaval ja teadis, et kui lapsed leiavad Sinilinnu, siis on nende elul lõpp. Selles suhtes lõpp, et nad ei saa enam suhelda niimoodi nagu nüüd. Siis on kõik nad vaid loomad ning asjad. Tee Öö palee juurde oli jube. Kass jõudis enne teisi Öö paleese ning läks öö juurde, selle jutuga kui ohtlik on see, et lapsed leiavad Sinilinnu. Ta ütles Ööle: “Ma näen ainult üht võimalus, emake Öö. Et nad on lapsed, siis peame neid nii tugevasti hirmutama, et nad ei julgeks nõuda suure ukse avamist halli kaugemais otsas, mille taga elavad kuulinnud ja harilikult ka sinilind.” Nii nad üritasidki teha. Lapsed aga läbisid kõik uksed, hoolimata Öö hoiatustest ja püüdmisest lapsi hirmutada: esiteks vaimude uks; teiseks haiguste uks, kolmandaks sõdade uks, neljandaks varjude ja hirmude uks ning see järel ka viimane uks, kus nad nägid palju sinilinde, igaüks rabas nii palju kui sai, et teha Valgusele rõõmu, et said rohkem kui ühe sinilinnu. Kuid nad ei saanud õiget sinilindu kätte, sest see istus kõrgel puu otsas, mis oli loomulikult meelirahustav Kassile, et ei pidanud lõppema tema siiani kestnud elu. Kõik jooksid, linnud käes, valguse poole aga mida rohkem nad lähemale jõudsid, surid linnud nende kätevahel. Järjekordselt olid Tytyli lootus purunenud , tuua Valgusele Sinilind.
Järgmisel hommikul läksid Tytyl ja Mytyl tuleviku kuningriiki. Seal olid kõik sinine ja järsku nad märkasid hästi palju väikeseid lapsi, kes olid veel sündimata ja samuti üleni sinisesse riietatud. Seal maailmas oli kõik olemas, mida üks laps võis vajada. Lapsed esitasid neile palju küsimusi , küsisid elu kohta maal ja et kas seal on hea. Tuleviku kuningriigis leidsid nad isegi oma tulevase venna, kes pidi nende ellu tulema järgmisel aastal. Väikesed sinilapsed näitasid igaüks oma leiutisi Mytylile ja Tylylile aga järsku saabus nende juurde Aeg, kes viis tuleviku kuningriigist suure laevaga lapsi ära, kelle kord on sündida. Aeg ei tohtinud Mytyli ega Tytyli näha aga siiski märkas neid, ajas neid taga aga lapsed said plehku Aja eest.
Järgmisena sattusid nad Valguse templisse. Lapsed olid väga väsinud ning Valgus juhatas läbi mitme toa nad sinna tuppa, kus nad said uinuda. Templisse jõudes nägid, et teised olid seal söönud ja joonud, mõned isegi täitsa purjus , aga tempel nägi ilus välja. Nad sõid õhtust ja siis läksidki magama. Esmalt pidid nad mööduma kõigist valgustest, mida inimene tunneb, ja siis neist, mida inimene veel ei tunne. Alguses väga ere valgus ehk rikaste valgus. Valgus ütles selle valguse kohta: “ Inimesi ähvardab pimedaks jäämine, kui nad liiga kaua elavad selle kiirtel, mis ei jäta ruumi mahedaile ja sõbralikele varjudel” Seejärel sattusid nad vaeste valgusesse, seal tundsid ennast lapsed väga koduselt. Siis jõudsid nad ilusa luuletajate valguse juurde, mis neile väga meeldis, sest see veikles kõigis vikerkaarevärvides. Siis jõudsid nad õpetlaste valguse juurde, mis asetseb tuntud ja tundmatute valguse piiril . Lõpuks jõudsid nad ühtlase, laikudeta musta valguse ruumi, mida meie nimetame pimeduseks, ning seal ka uinusid.
Kui nad olid juba mõnda aega Valguse palees olnud, läksid nad kalmistule Sinilindu otsima . Alguses nad kartsid, et südaööl tulevad surnud maa alt välja ja hirmutavad neid ning on luukered ja koledad. Aga nii kui nad nägid, mis tegelikult öösiti kalmistutele toimub, muutus nende kartus rõõmusk, sest see kõik oli väga ilus, neid ümbritses imeilus aed. Linnud lendasid seal küll, ega üksi neist ei olnud sinine aga lapsed olid rõõmsad hoopis selle üle, et nende arvamus kalmistutest on muutunud.
Seejärel pöördusid lapsed tagasi Valguse paleese ning läksid magama.
Öösel tuli kass nende juurde ja väitis, et teab, kus kohast leida Sinilindu. Selleks pidid nad aga kohe kassiga kaasa minema. Alguses kartsid lapsed öösel minema minna ja sellega Valgusele muret ja pettumust valmistada aga kuri kass Tytolette suutis nad ümber veenda. Nii nad läksidki metsa. Kuid koer jooksis neil taga, et lapsi kurjuse küüsist päästa aga kas mõjutas lapsi nii palju, et need juba sõimasid koera , et ta tagasi läheks ja ei tüütaks neid. Kuid koer tuli ikkagi kaasa, sest väike Mytyl kartis ilma ustava koerata minna. Nad olid metsa saabunud ja siis käskis kass Tytylil teemanti keerata ja kõik ärkasid ellu, puud, põõsad, loomad. Kõik nad kogunesid sinna. Laste ümber. Puude kuningas Tamm, kes oli pime ja kellega oli kaasa noor Tamm said vihaseks, sest tundsid lapsed ära. Puud olid vihased just sellepärast, et lapsed on puuraiduri perest , ning, et nende isa on nii palju hävitanud nende puude sugulasi ja sõpru, samuti olid ka loomad vihased, sest ka nende sõpru ja sugulasi oli tapetud inimeste poolt. Kaua arutlesid metsaelanikud mida teha, lastega ja lõpuks leidsid ühise otsuse, et nad ära tappa. Nad kargasid kõik kallale lastele aga koer Tylo tuli appi lastele, kuid ta seoti puujuure külge kinni. Õnneks oli Tytylil nuga, millega ta sai ennast niivõrd-kuivõrd kaitsta. Kass oli aga selleks ajaks kadunud sealt, kui kõik toimus, sest ta viis ju lapsed teadlikult halva kätte. Õnneks viimasel hetkel jõudis valgus metsa ja päästis lapsed.
Lõpuks olid möödunud nädalad ja kuud selles ajast, mil lapsed kodust lahkusid. Aeg oli tagasi minna. Toimus hüvasti jätmine aga kõik toiduained, loomad ja olendid andsid sõna, et nad ei kao laste elust, ainult, et neil ei ole ühist keelt, millega nad saksid suhelda. Oli pisaraid, oli naeru . Kass oli aga viimane, kes nendega hüvasti jättis. Ta armastas tegelikult lapsi, ta ei soovinud neile kunagi halba, kuigi ta oli väga omakasupüüdlik ja uhke, ning tavaliselt mõtles vaid oma enese heaolu peale.
Siis oli tund tulnud ja lapsed naasesid tagasi koju.
Kell lõi kaheksa ja ema läks lapsi äratama. Lapsed ärkavad ja ei saa aru algul, et see oli vaid uni. Otsisid taga, kus on nende sõbrad – valgus, leib, Tylo, Suhkur jne. Ema oli paanikas ja mõtles, et lapsed on hulluks minemas ja kaotavad aru. Et niimoodi räägivad. Nad jutustasid kõik oma vanematele, kus olid käinud ja mida teinud. Õnneks rahustas isa ema maha. Neil helises uksekell, seal oli Proua Berlingot, lapsed arvasid, et see on haldjas Berylune, kuid vanaprouaga arvad , et see on laste mäng vaid, kuhu ta on haaratud. Isa tahtis lastele paar laksu anda, et nad selle tobeda juttu lõpetaksid aga Berlingot ütles, et nad näevad alles und ja et on arvatavasti on kuupaistel magama jäänud. Nii läkski jutt, tema tütrele, kes oli väga raskesti haige. Tüdruk oli palunud oma emalt Berlingotilt jõulukingitust ja too tuligi sellepärast puuraidurite poole abi paluma. Nii tuligi Tytylil mõte, et see tüdruk on juba ammu tahtnud tema tuvi saada ja mõistis, et see ongi sinilind, kes võiks väikese tüdruku terveks ravida. Nii ta tegigi, andis oma armsa tuvi ära. Kõik imestasid ja küsisid, et kas ta ikka tõesti tahab seda teha aga poiss oli kindel.
Seejärel vaatas poiss, et kõik tema ümber seal on väga ilus ja nii uus, seinad oleksid nagu üle värvitud, isegi mets, mis paistab aknast oleks nagu uus ja ta tundis, et on väga õnnelik. Vanemad ei suutnud mõista, mis nende pojaga on juhtunud. Ta oli õppinud nägema ümbritsevate asjade ilu; ta oli teinud läbi katsumused, mis arendasid tema julgust ; otsides sinilindu, kes pidi haldja väiksele tütrele õnne tooma, oli ta muutunud heldekäeliseks ja nii heatahtlikuks, et juba soov teistele rõõmu teha ka tema enda südame rõõmuga täitis. Ta vaim oli elule avanenud.
Lapsed avastasid, et kübar on kadunud, aga asjad nende ümber on samad, ja tuletasid neile, nende seiklusi meelde, vaid neile otsa vaadates. Ukse taga oli jälle keegi, see oli prouaga Berlingoti tütar, ta oli terve, ta jooksis ja tantsid. Lindu nähes oli ta hakanud kohe hüppama nagu väitis Berlingot. Lapsed naersid ja plaksutasid Mytyl ja Tytyl vaatasid tüdrukut ja ütlesid, et ta on nagu Valgus, ainult natuke väiksem. Nii olid kõik õnnelikud ja rõõmsad.
Lugu oli väga huvitav lugeda, mis siis, et lapsed nägid vaid und, aga see avas nende südame ja õpetas ka mind kui lugejat , et alati ei pruugi õnne otsida vaid ta võib seista otse sinu kõrval koguaeg , tuleb vaid avada silmad, mitte käija ringi nagu hobune silmaklappidega, kes näeb vaid otse ette.