Ellen Niit (3)

Elulugu

Luuletaja, lastekirjanik ja tõlkija. Oli abielus kirjaniku Jaan Krossiga kuni viimase surmani. Sündis vasesepa ja õmbleja tütrena Tallinnas, kus alustas õpinguid, jätkas neid 1938 – 43 elukoha muutmise tõttu Tapal, 1943 – 47 õppis Tallinna 4. keskkoolis ja 1947 – 52 Tartu ülikoolis keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. 1956 – 61 oli Tallinnas Kirjandus Liidu luulekonsultant, 1961 – 63 oli ETV mittekoosseisulise toimetaja, alates 1963 on Ellen Niit olnud vabakutseline kirjanik.

Looming

Ellen Niit kuulub nende poetesside ritta, kes on läbi aegade hoidnud ja edasi kandnud eesti luule lüürilist ja lüroeepilist lõime. Luulesse tuli Ellen Niit üllatavalt küpsete värssidega.

Nooruslikult avameelne luuletus on Ellen Niidu usutunnistuseks: õnnetunne ja elumõte on lahutamatud, nagu on lahutamatud elumõte ja inimväärne elu üleni; sellest kõigest lahutamatu on ka kodukolle. Hiljem on poetess pidanud vajalikuks täpsustamist, kui ta kirjutab:

Ma arvasin nõnda, et meri

on alati sinine

ja et varjatud kullateri

täis on viimnegi inimene

.

Paraku on tulnud kogeda muud:

Sain teada, et meri harva,

õige harva on sinine

ning et tühi ja halli karva

on sageli inimene.

Siiski on Ellen Niidu luulekreedos inimväärsuse, kõlbelisuse ja headuse usk läbiv ja järjekindel:

Kuid ma arvan, et siiski tasub

olla, eksida, ihata,

teada tahta, kus tera asub,

armastada ja vihata,

ning näha, et hallimast hallim

meri vahel on sinine,

ja tunda: on kallist kallim

kullateraga inimene.

Iseloomulik on inimliku õnnetarbe, puhtuse ja sallivuse ning oma maa ja rahvaga kokkukuuluvuse väärtustamine. Elu – ja inimesemõistmises on Ellen Niidu luule terviklik. Olgu luuletus riimitud või vabavärsiline, üks ja sama inimliku õnne, aususe ja puhtuse tarve on nii siin kui ka seal. Tasub vaid kõrvutada riimitud luuletust “õnn” ning vabavärsis kirjutatud luuletuse “ Igatsus ” 1. osa, et veenduda luulekreedo ühtsuses.

Esimesed luuletused ilmusid kooliõpilasena E. Hiobi nime all “Noorte Hääles” 1945, seejärel ka “Loomingus”. Esimene raamat oli värsslugu lastele “Kuidas leiti nääripuu” 1954, millele järgnes suure populaarsuse võitnud “Rongisõit”. Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu "Krõlliraamat". Raamatutegelase Krõlli autoriks on kunstnik Edgar Valter.

Ellen Niidu esimene väikelaste proosaraamat ilmus 1963. aastal ning kandis pealkirja "Pille – Riini lood". Aastal 1970 ilmus "Triin ja Taavi jutud" ning mõni aeg hiljem ka selle järge sisaldav " Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" (1977).

1990. aastatel jätkas Ellen Niit peamiselt luuletajana. Olulisemaks selle loominguperioodi figuuriks kujunes Krõll. Aastal 1993 ilmus "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta", järgmisel aastal "Krõlli värviraamat" ning "Krõll ja igasugused hääled". Aastal 1999 ilmus "Krõlli pannkoogitegu".

Armastusluule

Ellen Niidu armastusluule ei ole rõhutatult erootiline ega kantud traagilistest vastuoludest. Luuletaja väärtustab inimlikku lähedust, soojust, perekonnaõnne. Väga tähtis on kodu. Selle kaudu jõuab luuletaja kodumaa juurde, mis on tema hilisemate luulekogude tähtsamaid teemasid . Luuletustes “See maa”, “Otsida iseend” ja teistes väljendub luuletaja ja kodumaa isiklik, lähedane suhe.

Ellen Niidul puudub rollilüürika, tema luuletuste “mina” on ikka autor ise – luuletaja, naine, ema. Ehtsa tundelüürikuna lähtub Ellen Niit kõigi teemade käsitlemisel oma isiklikust elamusest ja suhtumisest.

Sugestiivse tundelüürikaga on eesti luules märkimisväärset osa etendanud.

Luulekogud

• "Maa on täis leidmist " (1960)

• "Linnuvoolija (1970)

• "Karud saavad aru" (värsikogu; 1972)

• "Oma olemine, turteltulemine" (1979)

• "Krõlliraamat" (1979)

• "Tere, tere lambatall !" (1993)

• "Veel ja veel Krõlliga maal ja veel" (2002)

Luule valikkogud

• "Midrimaa" (1974)

• "Suur suislepapuu" (1983)

• "Ühel viivul vikervalgel" (1999)

Värssraamatud

• "Kuidas leiti nääripuu" (1954)

• "Rongisõit" (1957)

• "Karud saavad aru" (1967)

• " Lahtiste uste päev" (1970)

• "Suur maalritöö" ( 1971 )

• "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" (1993)

• "Krõlli värviraamat" (1994)

• "Krõll ja igasugused hääled" (1994)

• "Krõlli pannkoogitegu" (1999)

Proosaraamatud

• "Pille-Riini lood" (1963)

• "Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda" (1967)

• "Triinu ja Taavi jutud" (1970)

• "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" (1977)

• "Jänesepojaõhtu koos isaga" (1982)

• "Onu Ööbiku ööpäev" (proosakogu; 1998)

Tunnustused

• 1971: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia "Lahtiste uste päeva" eest

• 1977: ENSV teeneline kirjanik

• 1978: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" eest

• 1994: K. E. Söödi nimeline luuleauhind "Tere, tere lambatall!" ja "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" eest

• 2005: E.W Ponkala Fondi elutööpreemia (Soome, Eesti ja Ungari kultuurisuhete arendamise eest aastakümnete vältel)

Kasutatud kirjandus:

• Eesti kirjanduse õpik XII klassile, Tallinn * Valgus 1989

• Eesti kirjanduse õpik XII klassile, Tallinn * Koolibri 1996

• http://et.wikipedia.org/wiki/Ellen_Niit