Luulepõimik (0)

Elurada
Me käime kinnisilmi elurada,
kui mängiksime vainul pimesikku,
et teisi püüda, ja ennast kaotada.
Ja eksimine kordub vastastikku,
jalg väärataks, teelt kõrvale viib sammu.
Rind pakitseb, ei aima tulevikku.
Kui aga kahanenud noorusrammu
ja lahtunud kired, vaimustusehumal-
siis märkame: aeg koju minna ammu .
Ja tunded selguvad, ja valguskumal
silm sihti näeb ja otsitavat rada,
ja päike vaob eluõhtu sumal,
et viimast tõde surmas avaldada.
Karl Eduard Sööt
Hommik
Igal hommikul uuesti sünnin ma
roosana linade valevast vahust.
Kuldset liiva päike kui pilluks
vastu mu väikeseid uniseid ruute
kutsub mind sala kui kutsutaks pruuti.
Süda mul pudeneb mitmeks killuks.
Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev
aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.
Täna on tulnud ning Eile ta suri!
Hommik- sild roosidest punt mind kannab
päeva, mis ootab kui imme viiv laev,
millel on paisul sinine puri .
Marie Under
Nooruse aeg
Aeg antud naerda, aeg antud nutta,
aeg antud pisaraid pühkida.
Aeg seatud elada, aeg seatud surra,
aeg musta mulla all magada .
Kuid mis on nooruse aeg?
Ei ole see paastuda, ei ole see paluda ,
ei vaimu närides närtsida:
see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda-
ja armsa kaela ümber hakata.
Gustav Suits
Vabaduse deemon
Jäägu teistele alandlik jaatus :
tahta võimatut on meie elu saatus,
sina mu teejuht, kellega koos
matkan ruskelt auravas soos .
Milliseid lahinguid siin ka ei lööda,
ikka sa manitsed mind: mine mööda!
Kõik mu ihad ja armud on põrm,
kui mu rinda riivab su sõrm.
Iial ei võida sind ükski sõdur,
kuigi su ihu on vermeis ja põdur,
ning su vabadus jumalast neet.
Usklik sind nähes kõik uksed suleb,
aga su juurde kui koju tuleb
igatsev ketser ja uhke askeet.
Betti Alver
Kevade tunne
Midagi helendab , helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Taevas sätendab, särab ja selgub
õlimets, aasade kohal,
õitseval, lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.
Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hinge helama ärkab.
Villem Grünthal- Ridala
Enne ja nüüd
Sa olid kaua väikene laps
ja mõistmata unistaja.
Tõtt, häädust ja ilu sa ihkasid
ja kauguses kutsuvat kaja.
Nüüd oled sa tõsine võitleja,
kaed elumurele silma,
näed ilma hädade lõpmatust
ja valude vaevatut ilma.
Su sõber kui sätendav päikene
jäi kauguse võlvis öö varju.
Teed üles ei leidnud hing väikene,
ei näinud ta tähtede harju.
Nüüd oled sa hädaga kihlatud
ja võidavad elutõed valjud.
Kuid ära neid ilmi sa unusta ,
suurt tõde- kui enne sind paljud!
Marie Heiberg
Sirelite aegu
Nüüd üle kirsipuude, üle kogu aia
üks hele õitepärg kui pehme valge vill ,
ning lillasireleid on küll ja küll,
neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.
Ah, puu kõik õied minu üle saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu oodand ärevil
nii mõne pika igatsuseaja.
Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:
seks aega küll, seks aega sügisel
ja kurval, kalgil, kainestaval talvel.
Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
kui kirsipung mus õitsema puhkeb veri ,
nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.
Marie Under
Sügiselaul
Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Ammu juba viimase vase
vahtraladvad poetand rohtu .
Üksik uib, mis viljast rase ,
trotsimas veel hallaohtu.
Üksik uib täis ruskeid vilju -
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aeda asus.
Heiti Talvik
Tuisk
Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa:
üksteise ette tõttavad,
üksteist nad maha jätavad.
Ma vaatan , kuni väsib silm,
mu mõtte tuleb vaimuilm:
tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teineteisest mööda saa.
Need lumelained väljal,
nad on nii armsad , hääd,
kui süda on tusas ja palav,
nad jahutavad pääd.
Ja põhjatuul on nii lahe,
nii lahedaks läheb pää;
Jah, isegi surm on nüüd mahe
ja isegi hukatus hää.
Juhan Liiv
Jumalad ja rumalad
Kõrgel sääl asuvad surematud jumalad.
Madalal sumavad surelikud rumalad.
Ei näe siin päevalgi otsa ega algust.
Neilt aga öösitigi vilgub valgust.
Taevas, sääl tuhandeid tulesid sirab,
mustade majade üle virab.
Laulikud õhkavad. Vanad naised nutavad.
Tumedalt seisavad mu sõbrad ja tuttavad.
Gustav Suits
Gustav Suits
Gustav Suits sündis Tartumaal , Kastre-Võnnu vallas, koolmeistri perekonnas. Kooliteed alustas kohalikus külakoolis, millele järgnes Tartu kroonugümnaasium (Tartu Aleksandri Gümnaasium). Juba gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti Soomes, kus õpetas koduõpetajana prantsuse ja saksa keelt. Gümnaasiumi lõpetas Gustav Suits 1904 aastal kuldmedaliga. Pärast seda astus ta Tartu Ülikooli, kus õppis keeleteadust. Aastal 1905 jätkas õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus õppis kaasaegset kirjandust ja esteetikat. Selle lõpetas ta 1910 . aastal.
Aastal 1911 abiellus ülikoolikaaslase, soomlase Aino Tauvõniga. Aastatel 1911-13 töötas Helsingis ülikooli raamatukogus ning seejärel kuni 1917. aastani Helsingi Vene Gümnaasiumi soome keele õpetajana.
Gustav Suits oli Noor-Eesti liikumise üks kesksemaid ja mõjukamaid juhte.
Aastatel 1917–1919 oli Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liikmena tegev poliitikas. Teda peetakse Eesti iseseisvuse idee üheks autoriks . Suits valiti ESRP keskkomitee liikmeks ja seati kandidaa­diks eelolevail Venemaa Asustava Kogu valimistel.
1921-44 töötas Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna ( professor alates 1931 . aastast), olles õpilaste seas väga populaarne . 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935. aastast Uppsala Ülikooli audoktor.
Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ei võtnud seda kohta vastu.
Gustav Suits suri 1956. aastal peale mitmeaastast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Skogskyrkogärden'i kalmistule.
Luulepõimik
„Elurada“
Luuletus „Elurada“
Luuletus elurada kirjeldab inimese elulugu noorusest kuni vanaduseni välja. Luuletusel on neli salmi ning iga salm räägib elu ühest etapist.
Esimene salm räägin noorusest ning sellest kui ilus see oli. Kui lapsed käivad kinnisilmi elurada, teadmata, mis neid elus ees ootab.
Teises salmis räägib luuletus sellest, kui lapsest on sirgunud nooruk ning kõik ei ole nii ilus nagu ennem. Nüüd tulevad elus vastu takistused ja vahest ka ebaõnn.
Kuid siis ei jõua silmagi pilgutada, kui nooruse aeg on juba kaugel selja taga. See on aeg, kui märkad, et kõik ilus on saanud mööda ning keegi sisimas ütleb, et on aeg koju minna.
Ning nii lähebki elu mööda.