20.sajandi luule Eestis (0)

20. sajandi luule Eestis
20. sajandi eesti luules etendasid algatavat ja mõjuvat rolli eelkõige Noor-Eesti aja autorid Gustav Suits, Ernst Enno ja Villem Ridala . Nende looming järgis uusromantilist, eriti just sümbolistlikku kujutuslaadi ning oli temaatiliselt mitmekülgne.Väljendati oma põlvkonna maailmakäsitust ja
vaimseid ideaale, ent sõnastati ka isiklikke elamusi. Kõik nimetatud luuletajad tulid kirjandusse 20. sajandi esimesel kümnendil, kuid nende looming jätkus ka teiste rühmituste tegevusajal.
Siuru luules oli kesksel kohal armastus. Ereda isikupäraga, teistest erineva tundelaadi ja stiiliga tõusid armastusluules esile Marie Under ja Henrik Visnapuu.
Armastusest kõneldi julgemalt ja avameelsemalt kui kunagi varem eesti luules. Eelkäijaks said nooreestlasteloomingust Gustav Suitsu armastuslaulud , millega on suguluses ennekõike Marie Underi luule. Nagu noor Suits,nii luuletas noor Undergi just õnnelikust armastusest, kuid Suitsuga võrreldes tegi seda oma soole iseloomuliku tundekülluse ja üksikasjalikkusega.
Armastuse helgem pool tõusis esile ka Artur Adsoni võrumurdelistes luuletustes, küll pehmes ja leebes toonis, ilma Underi tundeägeduseta. Teiste Siuru luuletajate elamused väl jendusid vastuolulisemal, isegi traagilisel viisil. Armuõnneja pettumuste, valge ja musta naise vahel heitles Henrik Visnapuu. Johannes Semper lavastas Euroopa populaarserahvakomöödia, commedia dell’ arte ’i tüüpiliste tegelastega tragikoomilisi stseene, mille peategelane Pierrot kannatas hüljatuse ning armastatud Colombina truudusetuse pärast. Siurulaste luules avalduvat eluhoiakut võib iseloomustada fraasidega „pidu katku ajal” ning carpe diem ! (püüa päeva, kasuta hetke). Soov nautida elu ja inimlikku õnne omandas neil mõnikord peaaegu meeleheitliku tunderõhu, kui teadvustati elu hetkelisust, eesootavat surma – eriti tolleaegsete ühiskondlike vapustuste taustal.
„Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka / kui surmamõistetu, kel vähe aega,” kirjutab Under luuletuses „ Ekstaas ”.
Henrik Visnapuu luuletust „Carpe diem” läbib hobusena kihutava ja lõpule läheneva kärsitu aja kujund: „Aeg kärsik on, aeg nelju a’ab.”
Nii oli Siuru luulel seos ka oma ajaga , ehkki kaudne.
Ajaluule :
Otsesemalt väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemide ga 1920. aasta paiku tekkinud ajaluule, 1920. aastate alguse eesti luule silmatorkav suund, mis järgis kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele (või ajalauludele) andsid nimetuse eelkõige luuletajad ise. Aja – ja nimelt ahistava aja! – kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli lausa luuletuse pealkirjas.
Johannes Semper kõneles „aja lingudest, mis inimese virutavad / vastu tuleviku haigutavaid lõugu” ( luuletus „Julmal ajal”). Johannes Barbarus kirjutas aja verisest näost ja veristest jalgadest, mis inimest tallavad (luuletused „Introduktsioon” ja „Laul enesest 1”), Jaan Kärner aga ajast-süüfi lisest, mis uuristab aju („Haigel ajal”).
1920ndate ajaluule ei olnud üksnes otseselt päevakajaline. Konkreetselt Eesti oludele viitava kõrval oli ülekaalus hoopiski üldistav pilt maailma ja inimkonna ummikusse jõudnud arengust. Globaalse katastroofi teema läbib selgelt näiteks Johannes Barbaruse luulekogu „Katastroofid”
(1920). Samanimelisest tsüklist loeme: „Lääb hukka kõik...planeet kui haisev pomm” („Katastroof 1”). Marie Underi kogu „ Verivalla ” (1920) nimiluuletus on samuti otsekui maailmalõpu painajalik nägemus, kus põrgu on tõusnud maa peale ja kustutanud isegi taeva. Leidlike metafooridega
loob Under õudseid pilte.
Inimkonda tabanud katastroofi le vastandati maailmaparandamise püüe. Ajalaulik kutsus inimesi end paremaks muutma ning kurjuse ja vägivalla vastu võitlema. Barbaruse ja Alle luuletuses kõneleb karistaja, õiglane kättemaksja, nagu viitab Alle luuletuse „Karistai” pealkiri. Veel sagedasem on aga manitsus või üleskutse iseendaga aru pidada, sisemiselt puhastuda. „Oo, vaata, inimene, eneselle silmi!” hüütakse Barbaruse luuletuses „ Epiloog ”. Inimene teebki seda – näiteks Underi luuletuses „Ma elan”. Katastroofis ellujäänu tunneb kohustust saada paremaks, hinnata talle kingitud elu.
Ajaluule temaatika ja väljendusviis, eriti õuduskujundid on iseloomulikud ekspressionistlikule voolule, mis on pärit saksa kirjandusest ja kunstist. Ekspressionism on suguluses sümbolismiga ja kuulub uusromantiliste suundade hulka, kuid sel on selge eripära. Ekspressionistlik kujund on sümbolistlikust kujundist tähenduslikult mõneti lihtsamja ühesem – see annab kohe kindlasuunalise üldistuse.
Läbivaks kujundivõtteks on hüperbool ehk kunstiline liialdus, millega nägemust võimendatakse: kogu maailm läheb hukka, kõikjal voolab veri ja valitseb surm. Eesti luulesse tõi ekspressionism tõelise rütmilise vaheldusrikkuse. Reeglina luuletuste värsiread pikenesid, muutusid korrapäratuks,
kaldusid vabama rütmi poole kuni puhta vabavärsini ja isegi proosaluuleni. Sõnastus on raskepärane, luuletuste trükipilt jätab rahutu , isegi meelevaldse või kaootilise mulje. Ekspressionistliku luule jõulist, ohjeldamatut väljenduslaadi sobib iseloomustama ka Johannes Barbaruse luuletuse pealkiri „Anarhiline poees”.
Ajaluule on eesti ekspressionismi kõige silmatorkavam ilming, esileküündivam kui ekspressionistlik proosa või draama . Ometi ei saa ajalaulude kunstitaset pidada eritikõrgeks. Need on üsna ühetoonilised ja meenutavad saksa
eeskujusid. Lihtne on välja noppida tüüpilisi võtteid ja kujundeid, kuid hoopis raskem eristada autorite isikupära või leida äravahetamatuid, meeldejäävaid üksikluuletusi. Ajaluule oli enamikule autoritest pigem teatud väljendusvahendite katsetamise kui saavutuste järk.
Ajalaulikute seas on siiski üks, kes suutis võõrapärased elemendid oma loomingus isikupäraseks ja äratuntavalt eestilikuks ilminguks kujundada. Luuletaja August Alle (1890–1952) pälvis ajalaulude koguga „Carmina barbata” (1921) ka kriitikute kõrge tunnustuse . Tuglas leidis, et see kogu on ajalaulude laadis „õnnelik erand ”.
Alle luuletused mõjuvad oma realistliku, maalähedase, isegi robustse väljendusega, millel on kohati tore koomiline värving. Poolnaljatamisi-pooltõsiselt – „Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral” – kuulutab ta ennast maailmaparandajaks, kohtumõistjaks, karistajaks (luuletus „Karistai”). Isegi aja võrdkuju on Allel täiesti eriline.Teistest hoolikamalt vaatleb Alle eesti olusid, tehes seda satiirikuna, sageli epigrammi lühivormis. Alle ajaluule parimaid näiteid on Tarapita hoiakute vaimuskirjutatud „Eesti päev”, mis lähtub Gustav Suitsu luuletusest „Laul Eestist”. „Eesti päeva” korrastamata rütmid ja vabavärss sobivad hästi Alle omapärase väljenduslaadiga, tema ehtsa, näiliselt lihvimatu jõulisusega. Alle luules on parimatel juhtudel õnnelikult ühinenud spontaansus ja kunstiteadlikkus.