Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Luule Olemus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kõr, luuletus, konstruktsioon, keeruka, korrelatsioon, niisiis, poeet, luuletuse, tolstoi, antitees, kerkib, omase, luuleteksti, määratlus, samastamine, analoogia, proosat, keerukam, kunstiloomingu, kirjandusteaduse, traditsioon, avara, tasandite, kogumikus, poetics, eksperimendid, korrelatsioonis, omandab, vaielda, karenina, arvavad, kõiges(metafoor, iroonia vms); strukturalism (kirjandust vaadeldakse struktuurina, mis eraldatud ajahetkest) 6. Luuleteksti ja proosateksti erijooned Luule, lüürika, poeesia tähendab värsskõnes ehk seotud kõnes loodud teoseid Värsivorm on seotud emotsiooniga. Emotsionaalse pinge väljendamiseks kasutati rütmilist väljendust. Algselt kuulus kokku muusika ja tantsuga (lüürika vrd kreeka k. lyra) Lüüriline mina vaatepunkt, millest lähtuvalt luuletus on kirjutatud Luule kolm olemuslikku joont: 1) luulel on eriline sisu, 2) luulel on vähem või rohkem eripärane vorm ja 3) sellel on eriline mõju või efekt. Luule vorm: · Keskne erinevus on rütmi olemasolu, mis varieerub ja kordub. Luulele omane välistunnus on ka see, et teksti osa (segment) on teisest samasugusest eristatud pausiga. · Riimid ja teised kõlakujundid iseloomustavad samuti luuleteksti vormiplaani.
a) vahetatav leiva, õlle, Postimehe jms vastu, aga ka b) võrreldav 1 dollariga. Samamoodi võib sõna vahetada idee vastu või võrrelda seda teise sõnaga Langue kui erinevuste süsteem Saussure'i järgi ei ole kõnealustel asjadel iseomast, "sisseehitatud" olemust. 10-kroonise omaväärtus (st tema loomiseks kulutatu hind) on väiksem, kui 10 krrooni, kuid antud süsteemis on tema rolliks just etendada10-kroonist väärtust. Just väärtused loovad niisiis erinevuste süsteemi ehk keele. Tähistaja/tähistatav Näiteks liiklusmärgi puhul on märk kui füüsiline, nähtav objekt tähistaja. Märgi tähendus on tähistatav. Üks tähistaja võib omada mitut tähistatavat. Nt punane värv Keele ühiskondlik iseloom. Keele kasutusnormide ja üksikindiviidi kõnetegevuse vaheline seos Durkheimi sundusseadus (iga sotsiaalne fakt on sunduslik) Saussure lingv. märgi motiveeritus:
looduse rüpes; heaolu, aga mitte üliküllus, tagasihoidlikkus, teatud filosoofilisus. Eleegia. Algselt leinalaul, hiljem omandas mitmekesise temaatika. Sageli poliitilised, filosoofilised teemad. Mõtisklus ja nukrus püsivad (Anna Haava). 16-17. sajandil levib pastoraalne eleegia, kus kujutatakse ideaalsete, tundeliste karjuste elu. 17. sajandil on teemaks õnnetu armastus. Romantismiajal kalmistueleegia. Epigramm. Lühike luuletus. Alguses tähendas pealdisteksti mälestustahvlitel, kingitusel, hauasambal. Hiljem lisandusid satiirilised jooned. Väga oluline on puänt. Eepikale on pühendatud Mihhail Bahtini tööd. Kristeva ja Todorov, kes siirdusid läände, olid põhilisteks Bahtini propageerijateks ja moodustasid prantsuse Pariisi semiootika koolkonna. Bahtinil on mitu romaanile pühendatud uurimust. Artikkel ,,Eepos ja romaan", 1940, avaldati 1960. aa. Romaaniteooria rajaneb dialoogia ja
Poeetika objektiks on kirjanduse diskursus kui lõputut hulka tekste tekitav süsteem. Poeetika on ühelt poolt abstraktne, teisalt seestpoolt lähenemine – otsitakse kirjandusesiseseid mehhanisme; kirjanduse kui sellise omadused. T. tegeleb peamiselt proosaga. “Poeetika” on belletristliku (ilukirjandusliku) proosa konstruktiivsete printsiipide kirjeldus. Tema aspektid ja lähtekohad: - semantika – tähenduse andmine, sümboliseerimine - süntagmaatika – konfiguratsioon, konstruktsioon - T. lisab sõnalise (stilistilise) aspekti – retoorika kui üldine tekstitüüpide teooria Need 3 vastavad klassikalisele retoorika jaotusele. stilistika fonoloogia kompositsioon süntaks temaatika semantika Semantika: Kuidas ja mida tähendab/tähistab tekst? ”Kuidas” on lingvistilise semantika probleem, kuid lingv. sem. on piiratud; jääks kõrvale keelemängud,
(Mille alusel mingi grupp midagi kirjandusena määratleb?) Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres), al. 18. saj lõpust Kirjandus kui keel(e funktsioon), poeetiline keel, intergreeritud keel Kirjandusteos kui esteetilist väärtus kandev objekt Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika: luule, zanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks zanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli `minavorm' Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine)
(Mille alusel mingi grupp midagi kirjandusena määratleb?) Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres), al. 18. saj lõpust Kirjandus kui keel(e funktsioon), poeetiline keel, intergreeritud keel Kirjandusteos kui esteetilist väärtus kandev objekt Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika: luule, žanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine)
L) (8) palindroom (Sure, sa vatsahaige regi, ahastavas erus! I.L) 8. Graafilised kujundid (ehk piltkujundid) (1) silmariim (Pambu Peedu lemmikkirjanik on Baudelaire, teisi loeb ta vähe teab vaid kaude M.V) (2) anagramm sõnamäng, kus tähed sõnas/lauses liigutatakse ümber, et saada uus sõna/lause (mother-in-law woman Hitler), on tuntud antiikajast saadik. (3) palindroom on keelend, mis edas- ja tagurpidi lugedes on täpselt samasugune (kirik) (4) akrostihhon luuletus, mille ridade algustähed moodustavad mingi sõna/lause (sini-must-valge) (5) piltluule (konkreetne luule jm R. M.) 9. Kõnekujundid e troobid. (Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis?) (1) epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas) (2)
6. häälikusümboolika 8. Graafilised kujundid. 1. Silmariim (Pambu Peedu lemmikkirjanik on Badelaire, teisi loeb ta vähe teab vaid kaude M.V.) 2. Anagramm- sõnamäng, kus tähed sõnas/lauses liigutatakse ümber, et saada uus sõna/lause (mother-in-law -- woman Hitler), on tuntud antiikajast saadik. 3. Palindroom- on keelend, mis eds- ja tagurpidi lugedes on täpsemalt samasugune (kirik) 4. Akrostihhon- luuletus, mille ridade algustähed moodustavad mingi sõna/lause piltluule (konkreetne luule jm - R.M.) 9. Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis? 1. Epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas) 2
Struktuur võib realiseeruda erinevates tekstides (lugu on ikka sama, ainult realisatsioon on erinev). Iga vaatleja võib struktuuri kirjeldada oma nägemuse kohaselt (iga lugeja/vaataja pöörab tähelepanu erinevatele asjadele). Kirjeldav vs. strukturaalne poeetika Kirjeldav poeetika sarnaneb vaatlejaga, kes üksnes fikseerib teatud elunähtuse. Strukturaalne poeetika lähtub alati sellest, et vaadeldav fenomen on vaid üks keeruka terviku koostisosi. Teksti paradigmaatilisus: teatud elementide korduvus e. ekvivalents (sarnasussuhe, võib Strukturalism: Aigi Heero olla täielik või mittetäielik) [vt. R. Jakobson]; nt. luules rütmikordused. Invariant ja variant. Variatiivsete elementide väljaselgitamine ja nende semantilise rolli tuvastamine. Variatiivse elemendi suhe teiste elementidega Teksti süntagmaatilisus: elementide ühendamine. Kuidas ühenduvad ühesugused ja kuidas erinevad struktuurielemendid.
seisukohalt)? 2 Kirjandus on teatud keelekasutus, mis muudab igapäevast keelekasutust, on sellest intensiivsem, eemaldub sellest (nn võõrandumisefekt) ja tõmbab tähelepanu enda toimimisele (rütm jms). | Stiil on väljendusvahendite korrastatus. Sõnakunst on kujundiline ja mitmetähenduslik. Keele poeetiline roll pöörab tähelepanu vormile ja väljendusviisile. Poeetiline keel: Luuletus on vormisidusalt/stiilselt väljendatud sisu (A. Merilai). J. Wainright määratles keele viipelisuse: keele kõlalised ja rütmilised omadused aitavad edastada teatud rõhuasetust; keele areng on kahetine (funktsionaalne info edastamiseks ja poeetilis-viipeline kujundite ning kõlamustrite tarbeks). Vt Luule poeetika – Poeetiline stiil. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest
Fonangy katse näitas vastupidist, kus ühe luuletaja pealkirjadest oli välja lugeda 40, kuid ajalehtede pealkirjadest 60%+. Paari luulerida võib lahti seletada pikalt, võttes sealt uut ja uut infot. Mis küsib elulahkmel heitlik maru! Kuid sina enesele annad endast aru. Ja olgu öö kuitahes pikalt pime Sa otsaeest ei pühi oma nime. Puulehtki vaatab valgust, vajub vette Koos teistega. Ja siiski omaette. (Betti Alver) Luuletused on lühemad ja tihedamad, sellest ka infohulga suurus. Luuletuse teeb heaks pinged ja uudsus. Luuletuse info ei aegu (hetkesündmus: tramm ei peatu täna selles peatuses, vs sümbolid nt. Visnapuu luules). Tekst, kontekst, intertekstuaalsus. Lad. k (põiming texere?)- võib omistada talle struktuurilise ühtsuse. Raamat võib olla tekst, osa tema ühtsusest moodustab juba see, et ta on ühtede kaante vahel. Sammuti jutlus või retsept. Tekstide uurimisest võib rääkida keeleajaloo kontekstis. 20saj
Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad) lugeja tõlgendab oma teksti endast lähtuvalt, teeb ise otsuseid ja valikuid loo kohta. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). 6. Mis on tõlgendamine? kitsas tähendus - teksti keeleliste tähenduste määratlemine analüüsi, ümbersõnastamise ja kommentaaride kaudu, fookus eelkõige kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses - kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine nt žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele; probleemide püstitamine, lahenduste pakkumine. Tõlgenduskäik: a) probleemi identifitseerimine, b) kontseptualiseerimine, c) tekstis sisalduva tõestusmaterjali analüüs, d) hüpoteeside ja lahenduste pakkumine; tõlgenduse kvaliteet probleemi kontseptualiseerimise
8 SÜMBOL ehk võrdkuju, pilt või märk , mis esindab mõnd nähtust või mõistet, eriti abstraktselt. Sümbolism kui kunstivool püüab argipäevaste asjade ja sõnade tagant avastada kõrgemat tegelikkust, sageli jumalat nagu E. Enno. Allegooria Sümboolne väljendus võib laieneda mõistukõneks ehk allegooriaks, kus tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta. H.Runneli luuletus ,,Üks veski seisab vete pääl" kõneleb küll üksikust veskist, milles võib aga näha kogu ühiskonna võrdpilti. Nii et allegooria esineb mujalgi kui vanades piiblilugudes ja valmides. Metonüümia - sarnaneb sageli metafooriga tähendusliku ühisosa rakendamisel, ainult et tähenduse ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires: ei prillid pane paljuks; oktoober sadu alla tilgutas.
eneses kui lugeja silmades, olulisel kohal on sisu ja vormi seos ja kunstiline ilu, teos on loodud mõeldes selle esteetilisele väärtusele, kirjutamisprotsess on eesmärgipärane, keskendub ilu loomisele ja teose ülesehitusele ilu silmas pidades, mitte informatsiooni edasiandmisele, ei pea olema veenev või faktiline vaid eesmärk ise ongi olla ilus ja pakkuda lugejale esteetilist naudingut. Neljandaks suunaks on teksti intertekstuaalne konstruktsioon, milles on rõhk tekstide seotusel ja suhestumisel teiste tekstidega. Iga teos on üks teos teiste seas, tähendus ja mõtestamine teistest teostest lähtuvalt, traditsioonidest sõltuvalt. Ben Okri - Luuletaja kohustus on inimvaimu vabastamine. Seega seostub luule minu jaoks põhimõtteliselt vabadusega, vaimse, hingelise, südame ja meele vabadusega. Sest elu ning ajalugu ... püüavad meid pidevalt vangistada.
(Artur Alliksaar) 13.siire ehk anzambmaan Ema tahab reisida ja isa kodus istuda samuti ei ihka alati (Jüri Üdi) 14. antitees ehk vastuseade 15. kumulatsioon ehk kuhjamine sest kõik peavad asuma teele. Karavellidega, galeoonidega, galeeridega, galeassidega, korvettidega, fregattidega, parklaevadega, prikkidega, brigantiinidega
Lausekujundid mängiad sõnastusega. ( Kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmärgid ). Luulekeel rakendab sageli tunderõhulisi sõna või värsi kordusi, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu. Loomulikud on värsikordused. Salmide vahel muutumatuna või ligilähedaselt korduvaid värsse või salme nim refrääniks. Lisaks sõnadele ja värssidele korratakse ka ligilähedasi mõtteid, tekitades mõttekorduse e parallelismi. Vastandlike mõtete kõrvutamine on vastuseade e antitees. Vastandi e kontrastipõhimõte on sõnakunsti olulisemaid aluspõhimõtteid. Mõttekorduses võib tekkida astendus tähenduslik tõus või langus e gradatsioon. Teise rühma lausekujundeid moodustavad erinevad ilukõnelaused e retoorilised lausestused. Tuntumad on tundeväljenduslik retooriline küsimus, pöördumine või hüüatus. Ilukõnelauseid saavutatakse lauseliikmete ümbertõste e inversiooniga.
Tekstile on omane piiritletus - Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks. - Kunstipärane keelekasutus - Fiktsionaalsus - Fikseeritus (littera ´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) - Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. 3. Mida tähendab J. Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? - Poeetiline kõne on palju keerukam loomulikust keelest. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. - Primaarsed (loomulik keel) ja sekundaarsed modelleerivad süsteemid (kunstide, religiooni, müütide, kirjanduse vms. keeled). [modelleeriv süsteem = elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur]. Loomulik keel modelleerib maailma. Kultuuri ja teiste keelte alus. Teiste
Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu igapäeva suhtluskeelele ja seda eriti tänapäeval, kus keelekasutusse imbuvad võõrkeelsed sõnad ja – ühendid. Mõnikord on raske aru saada mida noored mõtlevad
Mille poolest see neist erineb? 1. Poeetiline keel Teatud sorti keelekasutus. Igapäevasest keelekasutusest intensiivsem, tõmbab rohkem tähelepanu sõnakasutusele, rütmile jne. 2. Kirjandus kui fiktsioon (väljamõeldis, kujutlusvõime abil loodud) 3. Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt (kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid ei pruugi olla eesmärgiks kellelegi teisele) 4. Kirjandus kui intertekstuaalne konstruktsioon (teos suhestub teiste teostega) Ben Okri kõneleb sellest, et asjad näivad tõelised, mida nad tegelikult pole, et on unenäotaoline reaalsus. Sõnad asuvad reaalsusega pidevas konfliktis. Poeedi kohustus on inimvaimu vabastamine. Kui sõnad on reaalsusega 2 konfliktis, siis kattub tema hinnang kirjanduse fiktsioonimääratlusega, aga et sõnad on ka unenäosarnase reaalsuse peegelduseks, siis sellise
Tänapäevase semiootika eelkäijad - Platon - arutles oma traktaadis Gratylus keele päritolu problemaatika teemadel; esitas kaks seisukohta. Hermogenes väidab, et see suhe on suvaline ja kokkuleppeline. Gratylus väidab, et seos on loomulik, füsioloogiline. Asi põhjustab oma nime, märgi ja objekti vahel on kausaalne seos. Asjadel on olemas õiged ja valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi mõiste, erinevaid dialekte seletab sellega, et kunagi oli üks keel, aga aregu käigus see lagunes. Väitis, et maailma loomisel ei antud asjadele nimesid, vaid seda tegi inimene seaduste tegemise vormis, kusjuures tuli anda õiged, füüsisejärgsed nimed. Alguses olidki õiged, aga seda loogilist ja selget seost rikkus ajalooline areng. - Hippokrates oli esimese semiootika rajaja, kui eristas meditsiinis valdkonna, mis oli seotud diagnostikaga. Õige diagnoosi panemine ei ravi, kuid on õige ravi valikul hädavajalik. -
Tänapäevase semiootika eelkäijad - Platon - arutles oma traktaadis Gratylus keele päritolu problemaatika teemadel; esitas kaks seisukohta. Hermogenes väidab, et see suhe on suvaline ja kokkuleppeline. Gratylus väidab, et seos on loomulik, füsioloogiline. Asi põhjustab oma nime, märgi ja objekti vahel on kausaalne seos. Asjadel on olemas õiged ja valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi mõiste, erinevaid dialekte seletab sellega, et kunagi oli üks keel, aga aregu käigus see lagunes. Väitis, et maailma loomisel ei antud asjadele nimesid, vaid seda tegi inimene seaduste tegemise vormis, kusjuures tuli anda õiged, füüsisejärgsed nimed. Alguses olidki õiged, aga seda loogilist ja selget seost rikkus ajalooline areng. - Hippokrates oli esimese semiootika rajaja, kui eristas meditsiinis valdkonna, mis oli seotud diagnostikaga. Õige diagnoosi panemine ei ravi, kuid on õige ravi valikul hädavajalik. -
Kuidas teada, kas mingit lauset tuleub vaadelda iroonilises võtmes ja mitte sõna-sõnalt? Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt. Kirjanduse mõiste on tänapäevases kasutuses umbes 2 sajandit, enne aastat 1800 tähistas kirjandus igasuguseid kirjutisi, kirja pandud teadmisi. Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? Kirjandus kui keele funktsioon kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus.
niisugust informatsioonihulka, mida pole võimalik edasi anda tekstidel või esemetel oli oma kultuuris aga põhimõtteliselt teine elementaarse keelestruktuuri enda vahenditega. Siit järeldub, et funktsioon. Nii ühendame üldmõiste vanavene kirjandus alla nii antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa kroonikad kui pühakute elulood, juriidilised dokumendid jne.” edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber (Lotman “Poeetika lühikursus”) tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta Kitsas kirjanduse mõiste vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas “ilukirjandus” – mõiste seotud väärtushinnangutega, kirjandusele sisaldus.” (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk lk 22, omistatud kõrgema staatusega ühiskonnas;
Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega l
• kirjandus kui poeetiline keel (kirjandus kui teatud sorti keelekasutus; igapäevasest keelekasutusest intensiivsem; tõmbab rohkem tähelepanu enda toimimisele[rütm, sõnakasutus]) • kirjandus kui funktsioon (väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud) • kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt (kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid see ei pruugi olla eesmärk kellelegi teisele) • kirjandus kui intertekstuaalne konstruktsioon (kirjandusteos suhestub teiste tekstidega) Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve? • Kirjandust peab uurima, et saada täiuslikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. • Kirjanduskriitika otstarve on kirjanduse üle arutada, kritiseerida, anda hinnang, kuid ka teose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus).
dekonstruktsioon- Kuidas üks või tene ideoloogia ilmneb tekstis ja ühendab erinevad vastuolud temaatiliselt ühtseks? Millised on tekstides olevad vastuolud? ,, POSTMODERNISMI TEOORIA" J. KRAAVI lk. 106- 152 7.Mis on ,,kummastus" kirjanduses?- Kirjanduslikele tekstidele on iseloomulik eripära võõritus e. kummastus. Selles väljendub ka nende erinevus tarbetekstidest, ajakirjanduslikest tekstidest. Traditsiooniline e. klassikaline arusaam (enne 20. sajandit) on, et nt. luuletus on eriline (kujundite kaudu) maailma tajumise viis. 20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond (Viktor Shklovski). Formuleeritakse, et kunst on kujunditega mõtlemine. Kunstivõtted" raskendavad", ,,pikendavad" asjade tajumist. Kunsti ülesanne on KUMMASTAVALT mingit objekti tajuda. Seepärast on ka suhteliselt raske suuremat osa 20. sajandi kirjandusest lugeda
d. Ilukirjanduslikul teosel on esteetilised või poeetilised funktsioonid e. Kunstiline fenomen tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA f. Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus g. Kirjandus on keele funktsioon (poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon. Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141 a. Autor - tekst - lugeja - see trio moodustab kirjandussituatsiooni tuuma b. tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest); i. autor on teose looja, kelle rolli käsitletakse erinevatel ajastutel
o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)?
- konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; - Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandus-teaduslikud käsitlused) otstarve?
SEMIOOTIKA AJALUGU II Strukturalism. Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega. Erinevad humanitaarsed uurimused, mis valivad oma uurimisobjektiks invariantsete suhete (struktuuride) kogumi erinevate süsteemide dünaamikas. Struktuuri defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele: 1. Totaalsus (totalité): elemendid on allutatud tervikule ja viimasest sõltumatud. 2. Transformatsioon ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel. 3. Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda. Levi-Strauss:"Struktuur on süsteem, mida juhib
Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kunst on märgisüsteem. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla paberkandjal, samas on ka vanaema jutustatud muinasjutt ning kuuldemäng kirjanduslikud tekstid. Mille poolest erineb suuline tekst kirjalikust tekstist?
Väärtus juhatab sisse keelesüsteemi, võib muutuda vaid seoses teise märgi muutmisega. Tähendus- viib mõttesfääri. See, mis on märgis suhestatud akustilise kujundiga, on sõltuvuses väärtusest ja temaga määratletud. Märgid on vahetatavad millegi erineva vastu. Samas võib sõna vahetada idee vastu või võrrelda mingi teise sõnaga. Kõnealustel asjadel pole iseomast, ,,sisseehitatud" olemust. Just väärtused loovad niisiis erinevuste süsteemi ehk keele. Peirce: Märk või representamen(esindaja) on miski, mis asendab midagi(seisab selle asemel) kellegi jaoks mingis suhtes või mahus. (Peirce'i kuulsaim märgi definitsioon). Me seletame, mis on märk läbi millegi muu. Miski, mis asendab midagi kellegi jaoks mingis mahus(nagu matas x, y, z, w). need tundmatud on meie jaoks mitte miski, samas nad kõik võivad olla ükskõik mis. Ja
väljaspool teisi sotsiaalsete kommunikatsioonide keeli. Primaarne modelleeriv süsteem on loomulik keel. Kirjandus on palju keerulisem süsteem kui loomulik keel. Loomulik keel modelleerib maailma (eelduseks see, et keeles väljendub see, kuidas maailma näeme). Loomulik keel kutsub esile teisi keeli ning aitab neid interpreteerida. Kunsti keel aga modelleerib reaalsuse erinevaid aspekte, kasutades erinevaid süsteeme - semiootikat. Näiteks mõni luuletus loodusest - see on pilt, kuidas luuletaja seda hetke nägi. Lugeja selle mõistmiseks peab tundma erinevaid süsteeme, nt keelt, luuletuses mainitud taimi vms. 4.Miks on kirjandusteose vorm oluline? Vormi järgi jagatakse kirjandust nö kõrgematesse ja madalamatesse zanritesse. 5.Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Näiteks laiendada või piirata oma levikut; muuta oma vormi (nt kirjalikust suuliseks) Internet annab
annaabi.ee 
