Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Loovtöö- Leib". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
juur, juuretis, tainas, rukkijahu, leivad, nisujahu, rukkileib, odra, tera, piimaga, küpsetamise, segati, hoiti, jõulu, soojas, kakud, küna, ahjust, rist, pärm, leivajuuretis, peenleib, sööd, söön, segust, odraleib, ahjud, muhus, leivaküna, odrajahu, kartulid, kalor, terad, läbiaegade, austust, vanasõnu, numbris, käsitletud, kõht, homseksH10 LEIB-EESTLASTE PEAMINE TOIT Referaat Juhendaja: Merike Kasikov Rakvere 2011 SISSEJUHATUS Leib on rukki või nisu -(harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivauks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust
". Nüüd muretsetakse sööja pärast ja öeldakse talle "head isu!". Kes vanasti leivatüki maha pillas, võttis selle jalamaid üles ja andis palale suud. Nüüd tuleb ette, et leiba loobitakse terve käär või kannikas saadetakse jäätmehunnikusse. Ega toit meie päevil ometi nii odav ole, et ainult puudus ja tühi kõht inimesele leiva hinda meelde tuletaksid! 7 ET LAUAL LÕHNAKS VÄRSKE RUKKILEIB Eestlaste peamine toit läbi aegade on olnud rukkileib. Leiva vastu tundsid meie esivanemad sügavat austust, sest see sai lauale üksnes suure töö ja vaevaga. Leib oli püha ja ta on meist vanem. Öeldakse küll, et inimene ei ela üksnes leivast, siiski ei saa kuidagimoodi läbi ka ilma leivata. Leivavili Leivavili tuli õigel ajal lõigata, siis terad välja rabada või masindada ning kuivatada. Leivavili ei tohtinud põllul hakata idanema ega kopitama minna. Heal leivaviljal pidi
Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses (11. sajandil). Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli igati tulusam ja toitvam kui odraleib. 5. Leivaahju roll leiva arenguloos Teine suur samm leivategemise ajaloos oli leivaahju leiutamine
............................................................. lk 12 Kasutatud kirjandus .............................................................................. lk 13 2 Sissejuhatus Leib meie igapäevasel toidulaual on lõhnav ja kohev. Teda on hea lõigata ja paljalt süüa. Ometi on see suhteliselt uus leiutis. Algselt tehtud leib erineb tänapäeva leivast nagu öö ja päev. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks
Referaat Erinevate rahvaste leivad Chapati Ajalugu Sõna "chapati" peetakse Dravidia päritolu,päritchappatähendab "lapik" ja attaivõi paathi tähendab Meeste Toit.Chapati on märgitud Ain-i-Akbari, 16. sajandidokumentides esitatud Keiser Mughal , Akbars Visiiri, Abu'l-Faz ib Mubarak . Chapati on õhuke valge värvusega pannkooke meenutav india leib. Seda leidub ka:Türgis,Ida-Afrika maadest,Keeniast,Ugandast ja Hiinas seal kutsutakse seda kas Chapati või lame leib. Ciabatta
..........................5 Kokkuvõte........................................................................................5 Kasutatud kirjandus..........................................................................6 2 Sissejuhatus Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi
Karm, 1984. (Fk 2086:69) Leib küpsetatakse ahju põrandal, kuid vahel pannakse leibadele alla ka kapsalehti. Kui leiba küpsetatakse ahju põrandal, puhastatakse see eelnevalt. Luud tehakse niinekoorest ja seotakse puust varre otsa. Rukkileiva valmistamiseks sõelutakse jahu, valatakse nõusse vett, jahu ja juuretist, segatakse ja jäetakse hapnema. Et taigen paremini hapneks, asetatakse leivaastja ööseks sooja kohta. Öö jooksul leib hapneb, sest juuretis soodustab käärimist. Kerkinud taignale lisatakse hommikul jahu ja sõtkutakse kätega kõva taigen, mis ei kleepu käte külge. Pärast seda jäetakse taigen veel natukeseks ajaks kerkima ja siis hakatakse leivapätse vaalima: Tavaliselt küpsetatakse ümmargune leib kaaluga 2-3 kg. Märgade kätega võetakse leivakünast vajalik kogus tainast ja vormitakse see laual pätsiks. Oma kujult on leivad ümmargused või pikergused. Leiva vormimise ajal tehakse leivale augukesi (pupsik
jõukus võib nõnda kodust välja minna. ,,Leib peab alati näuga syöjate puole olema". Sooja leiba ei tohi lõigata noaga, vaid murtakse. Kes lõikab kuuma leiba noaga, purustab leivaõnne. Kui sõpruskonnaga koos leivakypsetamise õhtu korraldasin, unustasin järgida ahjusooja leiva lõikamise keeldu. Pärast seda õhtut jäi meie peres leivategu mitmeks kuuks soiku, polnud õiget isu leiba teha ning juuretis ei läinud hapnema. Ka leivapuru kokkupyhkimise kohta järgitakse mitmeid uskumusi: ,,Minu vanatädi ytles, et leivaraasukesi ei tohi ka maha pyhkida. Ikka peo sisse. ,,Leivapuru käega kokku ei pyhi, sest see võtaks majavaimult toidu ära." Mitmed vastajad mäletasid, et leiba jagas varem peremees ning leiba lõigatakse rinna kohal. Minu loogilise mõtlemisega vanaisa pidas seda ainuvõimalikuks kuidas muudmoodi kui
2. Koosta 10 punktiline leiva valmistamise juhend? 3. Kuidas tarvitati leiba erinevate rituaalsete tegevuste juures (rahvakalendri tähtpäevadel, pulmakombestikus, ennustamise juures ...)? 1. agana leib- leivavilja ei puhastatud vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem. Aganaleib kujunes välja 16. – 17. Sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani talupoja laual. Jahvatamisele läks kõik: viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu- urbi, isegi kanarbikku. Aganaleiba tuli pärituult süüa, vastutuult süües läksid aganad silma. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas.
Nii oligi leivategemine alguse saanud. Kergitamata tainast leib oli ,,pagariteaduse esiklaps". Hiljem leiutati taina hapendamine, mille tulemusel saadi kohevam ja kauem pehmena püsiv leib. Tõeliseks sammuks leivaküpsetamise ajaloos oli aga leivaahjude ehitamise algus. Need püsisid kauem soojana ning leivale moodustus õhem ja rabedam koorik, sisu aga valmis aeglasemalt ja ühtlasemalt. Eelmise sajandi 80. aastatel leiti Berni lähedalt maailma esimene hästi säilinud rukkileib, mis oli küpsetatud viis sajandit tagasi. Egiptuse matmispaikadest on leitud säilinud nisu- ja rukkiteri, 3500 aasta vanust hästi säilinud nisuleiba hoitakse aga New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumis. Meie rukkileiva ajalugu algab 11. sajandist ja on seotud rukkikasvatuse ja -töötlemise arenguga meie piirkonnas. Rukkileiva valmistamine on traditsioon, mis on kujunenud sajandite vältel ning põlvkonnalt põlvkonnale kogemuste ja teadmistega edasi antud
tanguvorst oli kindel jõulutoit. [] Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille taigen segati peti, rõõsa või hapupiima kuid ka vere, verevorstide keemise leeme või supivedeliku sisse, mis tegi taigna kohevamaks. Jämedast nisujahust või odrajahust tehti õllepärmiga kergendatud sepikut. Mulgimaal oli sellele lähedane rõõsa piima või koore sisse tehtud taignast rõõsk, Kagu-Eestis vatsk, kuhu lisati ka lihatükke, seeni, tanguputru. Kõik need leivad olid aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida tehti pidupäevadeks või tähtpäevadeks, pühapäevaks või laupäeva õhtuks. [] Pudrud ja leemed (supid) olid samuti tavalisemad igapäevased toidud. Tanguleemele lisati ka piima, naereid, kaalikaid. Tangupudrule pekitükke, rasva, piima, herneid, ube, kapsaid jm. Jämedast odra-, harvem kera- või rukkijahust keedeti veega paksemat putru või vedelamat körti. [] Pidulikumate roogade hulka kuulusid tangu-, harvemini jahuvorstid. 19
RUKKILEIB MEIE TOIDULAUAL KORDAMISKÜSIMUSED 1. Kuidas tekkis leib? Kujunes aastasadade jooksul 2. Jahu saamise viisid. Rukkiterade jahvatamise käigus( terve koorimata tera jahvtamisel; kliid on osaliselt eemaldatud) Käsikiviga, tänapäeval Tartu veskis( Tartu Mill) Viljaterasid peenestati uhmri või jahvekivide vahel, tambiküna ja tabilabidat. 3. Meie vanim leivavili. Oder ( rukis 11saj.-12saj.) 4. Hapendatud rukkileiva tulek. Põhja Euroopas Viikingite ajal, Eestis 11. sajandil 5. Leivaahju roll leiva arenguloos. Kerisahi( saunades ja rehielamutes)-koldega ja pealt kinni; suitsuahjud; lõõridega ahjud, ühendatud korstnaga
Leib Referaat Enda Nimi ?. klass Sisukord 1. Tiitelleht 2. Sisukord 3. Leivad & leib kui püha 4. Leiva valmistamine & erinevad leivad 5. Lavash 6. Leiva vajalikus & kiudained 7. Vitamiinid & faktid 8-10. Retseptid 11. Kasutatud kirjandus 2. Leivad Leib on olnud inimeste toidulaual juba aegade algusest peale ning on kujunenud igapäevaseks peatoiduks. Esimesed leivad küpsetati aastal 5000 e.Kr. Sellel ajal tehti leibu taimede maapealsetest osadest. Eestisse jõudis leib 1800.a. paiku, mil hakati valmistama aganaleiba, mis oli rabe ja murenev. Tänapäeval valmistatakse põhiliselt klassikalisi leibu rukki- ja nisujahust. Veel paarkümmend aastat tagasi valmistati põhiliselt ise leiba, kuid ka tänapäeval valmistavad mõned inimesed ise kodus leiba. Populaarsed kodus valmistatavad leiva-saia tooted on põhiliselt
Söögi valmistas perenaine. Mõnel pool hoitu toiduainete panipaiku- aitu, keldrit, sahvrit- lukus. Ilma perenaise teadmata sealt midagi võtta ei võinud. Panipaiga võtmed usaldati ka teenijate kätte, kuid siis hoiti toidul hoolega silma peal. Selline kokkuhoidmine teenijate arvelt, raskendas sulase või teenijatüdruku leidmist, kuna kuuldused halvast toitlustamisest levisid väga kiirelt. Peamised toiduained- rukkijahu, tangud, odra- ja nisujahu, herned, kartul, löss, soolaliha- olid omast majapidamisest. Väljaspoolt osteti silku. Leib 19. sajandil tehti leiba pikerguses puunõus- mõhes. Sellel käis kaas peale. Leivanõu seisis kas rehetoas või sahvris. Mõhes hoiti juuretsis. Leiva tegemiseks võeti leiget vett, see segati juuretisele, kallati jahu peale ja löödi suure puulusikaga segamini. Peale raputati paks kiht jahu, pandi kaas peale ja kaeti paksu riidetükiga. See tõsteti ahju või truubi äärde sooja
EESTI RAHVUSKÖÖK Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru.
sees kolme nelja inimese söök. Kausist võttis igaüks oma lusikaga. Peale puulusika oli igal sööjal oma nuga või puust voolitud tikk. Joodi kappadest või kaanega kannudest. Neid mahukaid nõusid kasutati mitme inimese peale. Pliidi tulekuga muutusid nii laua nõud, kui toidu valmistamise nõud. Järjest rohkem kasutati plekk nõusid ja metellist söögiriistu. Kõige tähtsamad olid teravilja toidud. Kasvatati peamiselt otra ja rukkist. Kõige tähtsam teravilja toit oli rukkileib. Hapendatud tainast hakati rukkileiba hakati toiduks tarvitama juba 12. Sajand. Leiba söödi iga toidu juurde. Odra toidu sömine ulatub kaugele minevikku püsis olulisena 19 sajandini. Odra tangust ja jahust keedetud puder ja leem olid kogu maal armastatuim söök. Oder oli tähtis ka kõige tähtsamate jookide valmistamisel, milleks peeti õlut kalja taara. Eriti armastatud oli oder, aga tavandi toitude tegemisel. Tangu putru pakuti pulmades, ristsetel ja matustel
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
Tanguputru pakuti pulmadeks, ristsetel, matustel, viidi katsikule minnes nurganaisele (titepuder) ja suuremate põllutööde lõpepudruks, samuti pühapäeva ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks. Ka kuulusid odratoidud mitme kalendritähtpäeva juurde, nt tanguvorst kui kindel jõulutoit. Kui hakati kasvatama talirukist, sai sellest üsna kiiresti tähtsaim toiduteravili. Peagi kodunes hapentatud tainast rukkileib. Leivatainas sõtkuti ja hapendati suures nõugusapõhjalises leivakünas. Hapendamiseks kasutati enamasti eelmisest leivast alal hoitid juuretist. Leivapätsid pandi ahju ja võeti sealt puust leivalabidaga. Vanemal ajal olid pätsid ümmargused ja suured, 19.saj lõpupoolel hakati tegema mõnevõrra väiksemaid ovaalseid pätse. Leiva sisse vajutati ka maagilisi ja muid märke. Leida söödi iga toidu juurde, väljaarvatud pudru.
Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba -- pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Liha oli eesti talurahvale maiuspala. Lihasuppi keedeti neljapäeva ja pühapäeva õhtutel. Kõige levinum oli hapukapsasupp. Esines ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesupp. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppi rasvaga või piimaga. Lõunasöögi valmistamisega ei tahetud kulutada perenaise tööaega. Tihti söödi lõunaks ainult leiba, silku ja hapupiima. Hommikuks soojendati kas eelmisel õhtul ülejäänud toitu, millele anti kõrvale leiba ja silku, keedeti jahukörti või mõnda muud kiiresti valmistatavat toitu. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina aedviljatoitudele. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist
pipart Sorts õli. Kõige parem oleks viinamarjaseemneõli (kõige vähem õli maitset), aga loomulikult kõlbab ka tavaline oliivõli. KARL ELMARI : 1. MUSTIKA-VAARIKA KOHUPIIM 250 g kohupiima (pastat) 2 dl mustikajogurtit 2 3 sl suhkrut 1 tl vaniljesuhkrut 1 dl müslit 2 3 dl vaarikaid ja/või mustikaid (värskeid või külmutatud) 2. KODUJUUSTU TOMATIPIRUKAS Põhi: 3 dl nisujahu 100 g võid 1 muna 1 sl külma vett näpuotsatäis soola Täidis: 2 muna 0,5 1 tl soola 5 sl hapukoort 350 g kodujuustu 500 g kirsstomateid 100 g riivitud juustu (soovitavalt mozzarellat) 1 tl punet või basiilikut veidi musta purustatud pipart oliivõli 3. VÄRSKE SALAT 1 pott rohelist salatit 1 pott rukolat 6 7 värsket sampinjoni 1 2 avokaadot 4 tomatit 1 värske kurk 1 sidrun 200 g feta juustu musta pipart Kaste: 5 sl oliivõli
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
Talutakse hapendatuid piimatooteid kuna piimabakterid oksüdeeruvad laktoosi piimahappeks ja tekkiv hapupiim enam laktoosi ei sisalda. Soovitavad piimatooted: hapupiim, keefir, jogurt, juust Toidud, mida tuleks tarbida mõõdukalt: sulatatud juust, hapukoor, kohupiim, sai, või, majonees Toidud, millest tuleks loobuda või tarbida vähesel määral: piim, kakao piimaga, jäätis, pett, piimakokteil, piimasokolaad, piimapulbriga segatud pannkoogijahust valmistatud koogid · Tsöliaakia gluteenitalumatus Teraviljavalkude talumatus Tsöliaakia on haigus, mis tekib vaid päriliku eelsoodumusega inimestel. Haiguse ainukeseks raviks on nisu-, rukki- ja odravaba (soovitavalt ka kaeravaba) dieet mida nimetatakse ka gluteenivaba dieediks. Piirkondades
tõenäosusega järgmiste jõulude ajal uuesti. Sest jõulud on ainus aastaaeg, mil eestlasele soovitagu mitte jätku leiba, vaid pigem head isu! 1 1 Lia Virkus "Eesti köök" (AS Ajakirjade Kirjastus, Eesti toidud Valmistusviisilt on nad lihtsad, aga maitsvad. Sageli andis toidule meeldiva omapärase maitse reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu lauale andmise viis: puukausis supp, vaagnal liha suure tükina, juurde rukkileib või puupütis, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga. Lauanõudeks: · Puust kausid, suuremad olid leeme-, kördi-ja pudrukausid. Väiksemates pakuti silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. · Piimapütid. Vahel pandi nedega lauale ka suppi või putru. · Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist taldrikuid. Söömiseks:
D 25 27 1050 0,91 1,20 E 22 24 1600 1,21 1,80 F 19 21 1700 - 2,10 G 15 18 Milliseid jahusid leivatööstuses kasutatakse? Nisujahu Nisujahu küpsetusomadused sõltuvad suurel määral kleepvalgu sisaldusest. Nisujahu valgud paisuvad vees, moodustades veniva kummitaolise massi, mis kerkimisel ja küpsetamisel hoiab kinni käärimisel eraldunud süsihappegaasi. Saadakse poorne ja suure mahuga sai. Nisu kleepvalgu sisaldus oleneb sordist ja kasvutingimustest. 1999. aasta sooja ja kuiva suve tõttu saadi Eesti nisust väga hea kvaliteediga jahu just kõrge kleepvalgu sisalduse tõttu. Nisutera jahvatamisel saadakse täisterajahu.
D 25 27 1050 0,91 1,20 E 22 24 1600 1,21 1,80 F 19 21 1700 - 2,10 G 15 18 Milliseid jahusid leivatööstuses kasutatakse? Nisujahu Nisujahu küpsetusomadused sõltuvad suurel määral kleepvalgu sisaldusest. Nisujahu valgud paisuvad vees, moodustades veniva kummitaolise massi, mis kerkimisel ja küpsetamisel hoiab kinni käärimisel eraldunud süsihappegaasi. Saadakse poorne ja suure mahuga sai. Nisu kleepvalgu sisaldus oleneb sordist ja kasvutingimustest. 1999. aasta sooja ja kuiva suve tõttu saadi Eesti nisust väga hea kvaliteediga jahu just kõrge kleepvalgu sisalduse tõttu. Nisutera jahvatamisel saadakse täisterajahu.
Peenemaks salatiks peeti kõrvitsat, tavaline oli hapukurk ja peedisalat. Erinevalt tänapäevast oli maarahval komme sageli jagada oma valmistatud toitu naabritega. Teise perre viidi veidi head- paremat nagu pühadesaia, peenleiba, aga ka moosikeedist. Suuremad söögid tehti talguteks, milleks olid kartulivõtt ja sõnnikuvedu. Siis kuulusid toidulauale sült, keedetud liha kapsaste, kaalikate ja porganditega. Valmistati toitu nimega hapurokk. Selle valmistamisel pandi juuretis eelnevalt hapnema, paari päeva pärast keedeti suures katlas valmis. Toit kees oma 3-4 tundi. Oli maitsev magus- hapu pudrutaoline toit, söödi rõõsa piimaga. Talgute aegu tehti "sooja õlut". Õlu lahjendati veega, lisati saia- ja leivatükikesi, suhkrut, kuivatatud õuna. Lõpuks klopiti juurde muna, lisati piima. Söödi lusikaga, sest oli selline paksem toit. Omapäraseks toiduks oli kindlasti küpsetatud ternespiim. Seda sai valmistada ainult siis, kui lehmad lüpsma tulid
(metsloomalihast), keeduvorst, lihapallid (frikadellid), kotletid, suitsuliha erinevatest jaotustükkidest (karbonaad, küljetükk jne), vinnutatud lambakints, maksapasteet, sealiha (erinevad jaotustükid, iseloomulik singitükk ja karbonaad), kanaliha, pardiliha, haneliha, lambaliha jaotustükid, vasikaliha, ulukid: metssiga, põder, jänes, hirv, metspart, teder, põldpüü, kama, eesti müsli (praetud kaerahelbed suhkru ja rosinatega), leib (magus-hapu, rukkileib, põrandaleib, vormileib), sepik, kaeraküpsised, odrakarask, kaerakile, sai, kakud (kuklid), kuivatatud kooritud ja koorimata hernes, uba, martsipan, sokolaad, halvaa, vürtsikilu, sprotid, räimerullid, praetud räimed, marineeritud räimed, soolatud räimed, marineeritud angerjas, suitsulest, kuivatatud lest, kuivataud tint, suitsuangerjas, praetud ahven, suitsurääbis, praetud haug, vähesoola kala/vähesoola vimm
mune, suhkrut ja soola, maitsestatakse vanilli ja tsitrusviljade riivitud koorega. Kirjelda heleda põhikastme valmistamise tehnoloogiat, kasutamine lehekülg 65 (Sauce velouce) Heleda põhikastme valmistamisel kasutatakse vedelikuna heledaid puljongeid. Heleda põhikastme tihendamiseks kasutatakse: Kollast rasvas kuumutatud jahu (blond roux) või Jahuvõid (Beuerre manie). Väljatulek 1liiter/kg heledat põhikastet 60g võid, roux 120, 60g nisujahu, 1,1 liitrit heledat puljongit, soola, pipart, rõõska koort Valmistatakse hele segu (Blond roux). Jahusegul lastakse jahtuda ja sellele lisatakse pidevalt segades kuum puljong. Kaste kuumutatakse liigutades keemiseni, kuni ilmnevad mullikesed, sealt edasi keedetakse madalal kuumusel vähemalt 30 minutit keemiseni ja sageli segades. Valmis kaste kurnatakse ja maitsestatakse lõplikult, Kastet võib täiustada võiga
Programm „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013“ SIRJE REKKOR ANNE KERSNA ANNE ROOSIPÕLD MAIRE MERITS TOITLUSTUSE ALUSED KOHANDANUD: ANA KONTOR 2013 1 SISUKORD 1. Toitlustusettevõtete ja teenuste liigid 4 Toitlustusettevõtete tüübid ja äriideed 4 Kiirtoiduettevõtted 6 Kohvikud 8 Sööklad ja teised suurköögid 10 Restoranid 13 Baarid 19 Catering-ettevõtted 21 2. Toitumise alused
Bors- peedisupp (vene ja ukraina rahvustoit) Guljass- ungari pakas lihasupp Rassolnik- vene rahvustoit, mis sisaldab soola- või hapukurki Prantsuse sibulasupp- püreetaoline paks supp Minestrone- see on tuntumaid itaalia suppe Seljanaka- meil ja kogu maalimas hästi tuntud vene roog 5. KASTMED(SAUCES) 1. Nimeta põhikastmed. Hele põhikaste, valge põhikaste ja pruun põhikaste. 2. Millised lähteained on vajalikud pruunikastme valmistamiseks? Pruuni puljongit(nt kalapuljong), võid, nisujahu, tükeltatud maitseköögivilju, hakitud seeni, purustatud tomateid. 3. Mis on demi-glace kaste? Täiustatud pruun põhikaste. 4. Loetle pruunist põhikastmest saadud tuletatud kastmeid. Jahimehe kaste, piprakaste, jäägrikaste, mustlaskaste, itaalia kaste, pruun sibulakaste, burgundia kaste, pikantne kaste, roberti kaste, hapukoore kaste jne. 5. Kuidas valmistatakse heledat põhikastet. Rasvaine sulatatakse kastmepannil. Selles kuumutatakse nisujahu teralise konsistentsini,
Sajandite jooksul on Tallinnas tegutsenud väga palju leiva- ja pagaritöökodasid, kuid vaid nendest kolme tegevus on otseselt seotud tänase Leiburiga. Leibur on kujunenud Julius Valentin Jaekschi pagaritöökojast, Rotermanni leivavabrikust, ja leivatehasest nr 2. 8 1980. aastate lõpus oli Leiburi koosseisus neli tehast Tallinnas ja üks Haapsalus ning neli tootmisüksust. Toote sortimenti kuulusid saiad, leivad, vigursaiad, maisikepid, kondiitritooted ja makaronitooted. Alates 1990. aastate algusest keskendus peamiselt vaid pagaritoodete valmistamisele. Leibur on pidevalt kasvavas konkurentsis edukas olnud. Kui 1990. aastal oli üle Eestis vaid 18 konkureerivat pagaritööstusettevõtet, siis 2009. aastal oli neid üle 150. Leiburi netokäive on samal ajal kasvanud 2 miljonilt 341 miljoni kroonini, töötajate arv on aga vähenenud 921 inimeselt 300 inimeseni.
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandikeskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid.Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted.Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt.Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahustsepikut ja pühade puhul valget saia.Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud
PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS Müüja Kati Salak Kala ja Kalatooted referaat Juhendaja: Kaie Pärn PÄRNU 2012 SISUKORD Sisukord......................................................................................3 Sissejuhatus................................................................................4 Kala tähtsus talurahva toidus.....................................................4-6 Kalade haigused.........................................................................6 · Difüllobotrioos................................................................6-7 · Gaasimullihaigus..............................................
annaabi.ee 
