Talupojad pidid kandma koormisi, st. täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Selleks rajasid feodaalid oma majapidamised - mõisad. Mõis kujutas suurt põllumajanduslikku majapidamist, mille maid harisid enamasti mõisahärrast sõltuvad talupojad. Põllumaa jagunes 2 ossa: ühe moodustasid mõisapõllud, teine oli jagatud talupoegadele. Talupoegadel tuli teha mõisategu: harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid talupojad tasuma loonusrenti st. andma feodaalile osa oma saagist. Põlluharimisel kasutati kaheväljasüsteemi, mis tähendas, et poolele põllumaale külvati vili, ülejäänu jäeti kesa alla. Järgmisel aastal pooled vahetati. Levinud oli ka aletegemine: mets raiuti maha, kuivatati ja süüdati siis põlema. Pärast maa kobestamist külvati sinna vili. Aleteoga saadi juurde uudismaad, mida võis hiljem põlipõlluna kasutama hakata. Eesti hakkas muinasaja lõpul välja kujunema meie taludele iseloomulik rehielamu
Päiksetõusu peale ärgates, läksin hommikusööki sööma. Söögiks oli leib ja puder, ning joogiks oli kali. Pärast seda läksin puid raiuma. Oli vaja veel palju puid raiuda. Kui puud said lõunaks raiutud, siis panime raiutud metsa põlema, et saaks pärast vilja sinna külvata. Poole põllumaast saime endale ja teine pool oli mõeldud mõisale. Põllu omamiseks peame täitma kohustusi feodaali heaks. Feodaal saab kogu mõisapõllu saagi ja me peame loonusrenti maksma ehk poole oma põllu saagist feodaalile andma. Sageli me anname vähem kui pool oma saagist, sest meil on vähe süüa. Meie peres on levinud kolmeviljasüsteem. Kõigepealt jagame põllu kolmeks osaks, siis ühele osale paneme suvivilja, teisele talivilja ja kolmanda jätame aga kesa alla puhkama, nii saab rohkem vilja. Me künname põlde hobustega, sest nii saab kiiemini. Kui päike juba maaserval oli, läksime perega koju õhtusööki sööma ning pärast seda magama.
* kingitused senjööri vanema tütre abiellumise puhul Senjööri kohustused: * peab vasallile pakkuma eeskostet * kaitsma kohtus * ülal pidama (maad andma) * kaitsma vasalli maavaldust ja vara 7. Talupoja kohustused isanda ees * koormiste kandmine * renti maksma * tegema teotööd isanda majapidamises e mõisas * olid sunnismaised ei võinud elukohta vahetada ilma isanda loata * kui isandal oli põld, siis pidid nad seda harima * andma loonusrenti 8. 13. ja 14. sajandil toimus kaubavahetus põhiliselt kahel alal: Vahemere piirkonnas ja Põhja- ning Läänemerel. Ekspordiartiklid Eestis: 1.TERAVILI (Pärnu) 2.Kala, ehitus-ja hauakivid, karusnahk, lina, hülgerasv. Lääs->Ida: 1.Sool 2.Kalev, lõuend, heeringas 3.Vein, õlu, vürtsid Ida->Lääs: 1.Vaha, rasv 2.Mesi, kanep 3.Tökat, karusnahk, lina Eesti linnade väliskaubanduslik tähtsus seisnes nende soodsas asendis Lääne-Euroopa ja Venemaa- vahelistel kaubateedel.
muutuma sunnismaiseteks ning üha enam mõisnikest sõltuvamaks. Küllaltki suur osa talupoegadest olid sel ajal aga ka veel isiklikult vabad, nimelt vabatalupojad ja maavabad talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama ning kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu ehk harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Talupoeg oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ning loomulik ühiskondlik struktuur. See oli teatav elulaad, mis eristas teda käsitöölistest ja linnakodanikest. Talupoeg kuulus ka kogudusse, mis olenemata ta hilisemast religioossest kogemusest, tegi temast juba sünnihetkel kristlase
kaera ning rukist. Tegeldi mesindusega, toimis kaalepõllundus, kuid enam mitte nii igapäevaselt kui varem. Metsanduses enamus puitu läks ehituseks ning kütteks. Kütteks enamus kuivanud puid, oksi ehk hagu. Toimis ka kalandus, käsitöö. Eesti soost kaupmees võis vahendada puitu, tõrva, vaha, mett. Muutustest: maa kuulus maaisandale ning võis maad läänistada. Talupoeg rentis maad ja kandis koormisi selle eest (teorenti, loonusrenti, raharenti). Tulutoovam kaubandus oli sakslaste käes. Räpasemad tööd olid eestlaste teha (näiteks: korstnapühkijad). Paremad tööd oli sakslaste kätes (kullassepad). Ühiskonnas jäi samaks külarahvastik, nendeks eestlased. Maakondades ega kihelkondades polnud samuti muutusi. Majanduslik ebavõrdsus, mis on alati olnud. Valitsesid rikkad inimesed. Makse pidi ikka maksma. Toimusid rahvakoosolekud, kus olid endiselt ka külavanemad
Halvem elu oli aga sunnimaistel pärisorjadel. Nad polnud vabad inimesed, vaid kuulusid sellele, kelle maa peal nad elasid. Ilma isanda loata ei tohtinud nad teise kohta elama asuda. Talupoegi ei võinud osta ega müüa maast eraldi, vaid nad kuulusid maa juurde. Ja erinevalt orjadest oli pärisorjadel oma majapidamine ja nad võisid tavaliselt oma soovi kohaselt perekonda asutada. Talupoegadel tuli teha ka mõisategu ja lisaks sellele pidid talupojad tasuma loonusrenti - andma feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, tegema mõista jaoks heina ja hankima küttepuid. Rüütlid sõdisid ja kaitsesid inimesi. Vabal ajal otsisid nad endale lihtsaid ja sageli tooreid meelelahutusi. Valdav osa feodaalidest oli kirjaoskamatu ja sellepärast armastati rohkesti süüa, süüa ja pidutseda. Väga levinud oli jahipidamine ja turniirid - rüütlite sõjalised võistlusmängud. Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Linnused rajati enamasti juba
kaera ning rukist. Tegeldi mesindusega, toimis ka alepõllundus, kuid enam mitte nii igapäevaselt kui varem. Metsanduses enamus puitu läks ehituseks ning kütteks. Kütteks enamus kuivanud puid, oksi ehk hagu. Toimis ka kalandus, käsitöö. Eesti soost kaupmees võis vahendada puitu, tõrva, vaha, mett. Muutustest: maa kuulus maaisandale ning võis maad läänistada. Talupoeg rentis maad ja kandis koormisi selle eest (teorenti, loonusrenti, raharenti). Tulutoovam kaubandus oli sakslaste käes. Räpasemad tööd olid eestlaste teha (näiteks: korstnapühkijad). Paremad tööd oli sakslaste kätes (kullassepad). Ühiskonnas jäi samaks külarahvastik, nendeks eestlased. Maakondades ega kihelkondades polnud samuti muutusi. Majanduslik ebavõrdsus, mis on alati olnud. Valitsesid rikkad inimesed. Makse pidi ikka maksma. Toimusid rahvakoosolekud, kus olid endiselt ka külavanemad
Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi. Nende koormised olid väiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Põlvest põlve harisid talupojad maad esiisadelt õpitut viisil ja suhtusid uuendustesse üsna umbusklikult. Vanad tavad püsisid visalt. Siiski toimus põlluharimises mitmeid olulisi muutusi, arenesid talupoegade oskused ja rakendati paremaid maaharimisviise. Algul oli valitsevaks kaheväljasüsteem. Ühele poolele põllumaast külvati vili, teine aga jäeti kesa alla
Keskajal kuulus kogu maa feodaalidele .Talupoegade põhiliseks tööks oli põllu harimine,enamik talupoegi moodustus sunnimaistest pärisorjadest .Talupojad pidid kandma koormisi feodaali maa kasutamise eest,mis tähendas ,et nad pidid täitma kohustusi feodaali heaks .Nad pidid harima mõisapõlde ja tegema majapidamistöid,seda nimetati mõistateoks.Talupojad said ka oma maajupi ,kus nad võisid kasvatada vilja ,heina kasvatada või muud,aga nad pidid selle eest tasuma loonusrenti,mis tähendas ,et nad pidid osa oma saagist andma feodaalile.Pärisorjast talupoegade kõrval oli ka vabutalupoegi.Nende koormised feodaalile olid väiksemad ja nad võisid ka mujale elama asuda . Feodaalilinnuseid ehitati looduslikult hästi kaitstud paika :sügavast jõeorust ümbritsetud kaljukünkale ,järve keskel asuvale saarele või poolsaarele .Feodaalide eluruumid erinesid muidugi talupoegade omast :Need olid suuremad ,seinad olid kivist ja ruume oli lossis rohkem
riigivõimu teostasid monarhiga vasallisidemetes olevad kohalikud võimukandjad. Tihti olid riigid jagatud suhtelislet iseseisvateks valdusteks, tihti toimusid kodusõjad. Seisused: Vaimulikud, Aadlikud e. feodaalid, Linlased, Talupojad- pärisorjus + tunnused: 1)kogu maa kuulus feodaalidele või kirikule, 2)talupoeg kuulus sellele maale kus ta elas, 3)talupoeg tegi oma feodaali või kiriku heaks tööd- teoorjus, 4)talupoeg pidi tasuma loonusrenti, 5)talupoeg ei tohtinud lahkuda oma maalt- sunnismaisus 6) talupoeg ei osalenud riigi elus, 7) talupoegad üle mõitseti kohut Feodaal-vasall, kuningas- feodaal, senjöör, benefiits- maavaldus,mis polnud omand ega ka pärandatav, feood- maavaldus, mis on omand ja ka pärandatav, allood- täielikus omanduses olev maavaldus, lään- vasallile kasutamiseks antud maatükk koos seal elavate talupoegadega.
pea kõik eluks vajalik valmistati ise. Valmistajateks olid talupojad. Kaupade müüki ega ostmist peaaegu ei toimunudki ning raha praktiliselt puudus. Talupoeg oli sunnismaine pärisori, st ta ei saanud vabalt liikuda, kuid võis luua perekonna, saada lapsi ning abielluda omal vabal valikul valitud naisega. Talupoeg sõltus feodaalist ning tal oli oma maalapp ja majapidamine. Samuti oli ta oma isanda kaitse all. Talupoeg pidi kandma mõningasi koormisi. Ta pidi nt maksma loonusrenti talupoeg pidi andma konkreetsed toidukogused oma isandale. Tema üheks kohustuseks oli ka mõisategu talupoeg pidi harima mõisa põlde, millelt kogutud saak kuulus feodaalile. Kui feodaali maa läks järgmisele isandale, siis ka talupojad kuulusid uuele isandale. Talupoja elamu oli ehitatud palkidest ning katused õlgedest või roost (põhjas) või savist ja kivist ning katused katusekivist (lõuna).See oli ilma korstnata suitsutare, mis koosnes muldpõrandaga ruumist
Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Nad pidid maksma ka kirikukümnist mis oli umbes kümnendik saagist. Samuti pidid talupojad maksma feodaalidele hinnust ehk kindlaksmääratud naturaalmaksu. See oli väiksem kui kümnis. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere.
Keskajal kuulus kogu maa feodaalidele. Talupoegade üheks põhilisemaks tööks oli põllu harimine, talupoegade enamiku moodustasid sunnimaised pärisorjad. Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, mis tähendas,et nad pidid täitma kohustusi feodaali heaks. Nad pidid harima mõisapõlde ja muidugi ka majapidamistöid, seda nimetati mõisateoks . Talupojad said ka oma maajupi,kus nad võisid kasvatada vilja,heina kasvatada või muud, aga nad pidid ka selle eest tasuma loonusrenti,mis tähendas,et nad pidid osa oma saagist andma feodaalile. Keskaegsed talupojad elasid väikestes külades,mille ümber olid põllud,mida nad pidid harima. Suuremaid ja tähtsamaid tõid tehti koos, näiteks: suvine heinategu. Välismaailmaga polnud talupoegadel erilist konktakti. Vahel juhtus külla rändkaupmees,kes pajatas jutte ja rääkis uudiseid välismaailmas toimuvast,mis tõi ka natuke vaheldust talupoegade raskesse ja üksluisesse ellu
Talupoeg Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Talupoega iseloomustas teatav elulaad, mis eristas teda käsitöölistest ja linnakodanikust: ta oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik struktuur
Kristofer 6 Talupoegade töö keskajal Talupoegadel tuli harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile Click to edit Master text styles Lisaks mõisatööle pidid nad Second level töötama ka oma enda põllul, Third level Fourth level et tasuda loonusrenti. Fifth level Kristofer 7 Aastaajati jagunevad tööd: Kevadel: Click to edit Master text styles kündmine,külvamine Second level Suvel: heinategu Third level Fourth level
JA MAJANDUSLIK OLUKORD 1)sõltusid oma isandast-feodaalides 2)olid sunnismaised 3) nad harisid põlde või maksid andamit 4)isandal oli talupoja üle kohtuõigus,õigus ihunuhtlusega karistada ja ka surma mõista5 )talupojad pidid ise linnas oma toodangu maha müüma 6)talupoegadel oli nüüd võimalus rikastuda 7)talupoegade liikuvus, linnadesse põgenemine 8)said ennast raha eest vabaks osta 9)jõukamad talupojad ostsid talu päriseks 10) pidid maksma loonusrenti- pool oma põllusaagist KESKAEGSED LINNAD a) valitsemine 1)linn moodustas omavalitsusliku kogukonna, mille eesotsas oli linnanõukogu,kuhu kuulusid rikkas kaupmehed 2)gildid ja tsunfid kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfi ei kuulanud-seda reguleeris põhikiri e skraa b)teke (12. Saj) 1)linnadest olid saanud piirkondade käsitöö ja
1550. Aastal oli mõisate ja talupõldude suhe 1m:4t; 1700 a 1m:2,5t. See tõi kaasa teotöö suurendamise. Teotöö jagunes kaheks: korraline (tööpäevade arv nädalas oli kindlaks määratud) ja abitegu. Korraline jagunes veel rakmeteo (tuli saata härg ja mees) ja jalategu (mõisa saadeti tööline ilma rakmeta. Abitegu kasutati siis, kui ei jõutud kõiki töid ära teha (hooajaline töö). Tavaliselt oli palgatud sulane, kes käis mõisas teotööd tegemas. Tuli maksta veel loonusrenti (Liivimaa kubermangus 1/4 teravilja saagist; Eestimaa kubermangu saagist 1/8). Peamiselt kasvatati tervilja (rukis, oder). Teravili andis kuskil 3-4 seemet tagasi (osa tuli jätta alles järgmiseks aastaks külvamiseks). Eesti aladelt viidi välja teravilja ka Rootsi. Eestit nimetati Rootsi viljaaidaks. Erinevalt Rootsi aladest, E ja L kubermangus olid talupojad pärisorjad (sunnismaine, kuulub mõisnikele). See määrati ära E 1645. aastal Bxenstierna ? uuendatud maakorraldus. L 1668 a
Halvem elu oli aga sunnimaistel pärisorjadel. Nad polnud vabad inimesed, vaid kuulusid sellele, kelle maa peal nad elasid. Ilma isanda loata ei tohtinud nad teise kohta elama asuda. Talupoegi ei võinud osta ega müüa maast eraldi, vaid nad kuulusid maa juurde. Ja erinevalt orjadest oli pärisorjadel oma majapidamine ja nad võisid tavaliselt oma soovi kohaselt perekonda asutada. Talupoegadel tuli teha ka mõisategu ja lisaks sellele pidid talupojad tasuma loonusrenti - andma feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, tegema mõista jaoks heina ja hankima küttepuid. Rüütlid sõdisid ja kaitsesid inimesi. Vabal ajal otsisid nad endale lihtsaid ja sageli tooreid meelelahutusi. Valdav osa feodaalidest oli kirjaoskamatu ja sellepärast armastati rohkesti süüa, süüa ja pidutseda. Väga levinud oli jahipidamine ja turniirid - rüütlite sõjalised võistlusmängud. Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Linnused rajati enamasti juba
teine aga jäeti kesa alla. Levinud oli ka aletegemine. Mets raiuti maha ja süüdati põlema, puhastatud pinnasele külvati vili. Nii saadi juurde uudismaad. Ajapikku hakati, aga kasutama kolmeväljasüsteemi: ühele osale põllust külvati suvivili, teisele talivili, kolmas jäeti sööti. Kolmeväljasüsteem oli nendest kõigist eelnimatutest harimisviisidest kõige parem. Kuid maalapi eest pidid nad tasuma loonusrenti, mis tähendas seda, et nad pidid osa oma saagist andma feodaalile ning kandma koormisi ehk töötama feodaali heaks. Peamisteks koormisteks talupojal oli harida mõisapõlde ning majapidamistööde sooritamine. Suuremaid ja tähtsamaid töid tegi külarahvas koos. Kevadel kündmine, külvamine. Suvel heinategu. Sügisel vilja ja saagi koristus. Algul künti põldu härgade ja kerge adraga. Selleks kulus palju aega, sest kerge adraga ei saanud kuigi sügavalt künda
oli antud talupoegadele ja seal asusid nende majapidamised. Mõlemat osa harisid talupojad, kellest enamik olid sunnismaised pärisorjad. Talupoegade koormised Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, s.t täitma kohustusi feodaali heaks. Nad pidid harima mõisapõlde ja tegema teisigi feodaali majapidamistoid. Niisugust maa kasutamise eest tasumise viisi nimetakse teorendiks. Kogu mõisapõlde saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele tuli talupoegadel tasuda loonusrenti, s.o anda feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, heinast, küttepuudest ja kodus valmistatud käsitöötöödetest. Edusammud põlluharimises Põlvest põlve harisid talupojad maad esiisadelt õpitut viisil ja suhtusid uuendustesse üsna umbusklikult. Vanad tavad pusisid visalt. Siiski toimus põlluharimises mitmeid olulisi muutusi, arenesid talupoegade oskused ja rakendati paremaid maaharimisviise. Algul oli valitsevaks kahevaljasüsteem
joodusid. Joodud olid suured pidustused gildidele, raele ja kõikidele linnakodanikele. Neid korraldati erinevate tähtpäevade puhul: pulmade, pühade, initsiatsioonide ehk ühest positsioonist/ametist või eluetapist teise liikumise puhul või muude seltskonnaürituste raames. Joodud kestsid sageli mitmeid päevi, kohati isegi terve nädala. Maapiirkondades korraldati sarnaselt vakuseid ehk vakupidusid joodusid, mil maahärra/läänimees kohtus oma talupoegadega, ja kogus loonusrenti ehk naturaalmaksu. Üldiselt oli linnas elava maarahva sotsiaal-majanduslik olukord parem kui maapiirkondades. Suurem lõhe tuli sisse pärast Jüriöö ülestõusu (13431345), kui tasapisi muudeti maal elav maarahvas õiguslikult sunnismaiseks (Lebenschaft), mis oli pärisorjuse kehtestumisel üks peamisi tunnusjooni. See protsess forsseerus 15.16. sajandil. Linnas elavat maarahvast Risto Sulu
feood ja feodaal feood ehk lään on maa, mis on antud kasutamiseks, haldamiseks ja valdamiseks kõrgematelt valitsejatelt. Feodaal on läänimees ehk mees, kes saab maad. sunnismaisus olukord, kus sõltuv talupoeg ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada, kuna talupojata polnud maal mingit väärtust. See oli üks põhilisi pärisorjuse tunnuseid. pärisori talupoeg, kes on sõltuvuses feodaalist, kuna elas tema maal, mistõttu pidi tegema isanda põllul tööd ja/või maksma loonusrenti. Isiklik vabadus puudus. feodaalne killustatus riigisüsteem, kus keskvalitsus on nõrk ja riigivõimu ülesandeid teostavad peamiselt vasallid. aadel kõrgem seisus, mis on ajalooliselt olnud eesõigustatud ja pärilik agraarühiskond ühiskonnatüüp, kus tegeletakse ülekaalukalt põlluharimise, kalanduse ja küttimise ning karjakasvatusega. naturaalmajandus rahatu majandus, kus kõik vajalik toodetakse ise või saadakse vahetuskaubanduse alusel.
Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Suur osa talupoegi kirjaoskamatud, sügavalt usklikud. 10. Keskaegsete linnade planeering. (linnakeskus, äärelinnad, hügieen) Linna asukoha puhul polnud peamine mitte varasema asula olemasolu, vaid paiknemine soodsas kauplemiskohas
Kümnis – maks, mida talupojad pidid maksma, kas kirikule või mõisale. Teotöö – koormis, mida talupoeg pidi kandma tasuks saadud maa eest. Sunnismaisus – olukord, kus sõltuv talupoeg ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada, kuna talupojata polnud maal mingit väärtust. See oli üks põhilisi pärisorjuse tunnuseid. Pärisori – talupoeg, kes on sõltuvuses feodaalist, kuna elas tema maal, mistõttu pidi tegema isanda põllul tööd ja/või maksma loonusrenti. Isiklik vabadus puudus. Rehielamu – eestlaste vana traditsiooniline elamu. Rehielamu täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Adramaa – muistne maamõõtmise ühik, mis ei olnud konkreetne suurus. Tegemist oli maatükiga, mille sai üks perekond ühe adraga üles harida (8-10 hektarit). Tsunft – linnakäsitööliste kutseühing. Skraa – tsunfti põhikiri. Hansa Liit – 13.–17
suhtes. manufaktuur - arenenud tööjaotusega käsitööettevõte, kus töötasid palgatöölised. visitatsioon - kõrgema vaimuliku või kirikukomisjoni kontrollkäik tema alluvuses olevasse kirikupiirkonda või asutusse, et saada ülevaadet usuelust ja vaimulike tegevusest. pärisori talupoeg, kes on sõltuvuses feodaalist, kuna elas tema maal, mistõttu pidi tegema isanda põllul tööd ja/või maksma loonusrenti. Isiklik vabadus puudus. sunnismaisus olukord, kus sõltuv talupoeg ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada, kuna talupojata polnud maal mingit väärtust. See oli üks põhilisi pärisorjuse tunnuseid.
Halvem elu oli aga sunnimaistel pärisorjadel. Nad polnud vabad inimesed, vaid kuulusid sellele, kelle maa peal nad elasid. Ilma isanda loata ei tohtinud nad teise kohta elama asuda. Talupoegi ei võinud osta ega müüa maast eraldi, vaid nad kuulusid maa juurde. Ja erinevalt orjadest oli pärisorjadel oma majapidamine ja nad võisid tavaliselt oma soovi kohaselt perekonda asutada. Talupoegadel tuli teha ka mõisategu ja lisaks sellele pidid talupojad tasuma loonusrenti - andma feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, tegema mõista jaoks heina ja hankima küttepuid. Rüütlid sõdisid ja kaitsesid inimesi. Vabal ajal otsisid nad endale lihtsaid ja sageli tooreid meelelahutusi. Valdav osa feodaalidest oli kirjaoskamatu ja sellepärast armastati rohkesti süüa, süüa ja pidutseda. Väga levinud oli jahipidamine ja turniirid - rüütlite sõjalised võistlusmängud. Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Linnused rajati enamasti juba
Mõlemat osa harisid talupojad, kellest enamik olid sunnismaised pärisorjad. 2. 3. 5. Talupoegade koormised Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, s.t täitma kohustusi feodaali heaks. Nad pidid harima mõisapõlde ja tegema teisigi feodaali majapidamistoid. Niisugust maa kasutamise eest tasumise viisi nimetakse teorendiks. Kogu mõisapõlde saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele tuli talupoegadel tasuda loonusrenti, s.o anda feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, heinast, küttepuudest ja kodus valmistatud käsitöötöödetest. 2. 3. 6. Edusammud põlluharimises Põlvest põlve harisid talupojad maad esiisadelt õpitut viisil ja suhtusid uuendustesse üsna umbusklikult. Vanad tavad pusisid visalt. Siiski toimus põlluharimises mitmeid olulisi muutusi, arenesid talupoegade oskused ja rakendati paremaid maaharimisviise. Algul oli valitsevaks kahevaljasüsteem
Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Põhja-Euroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost. Lõuna pool olid aga kivist või savist elamud, mille katused olid laotud katusekividest. Maja koosnes enamasti ühest muldpõrandaga ruumist, mille keskel või nurgas
keisri valis ametisse armee, senat ja rahvas. Keisrivõim polndu päritav, keiser ise valis järeltulija b) talupoegade koormised kõrgkeskajal Agraarühiskond*Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, s.t täitma kohustusi feodaali heaks. Nad pidid harima mõisapõlde ja tegema teisigi feodaali majapidamistoid. Niisugust maa kasutamise eest tasumise viisi nimetakse teorendiks. Kogu mõisapõlde saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele tuli talupoegadel tasuda loonusrenti, s.o anda feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, heinast, küttepuudest ja kodus valmistatud käsitöötöödetest. Pilet nr. 13 a) euroopa varakeskajal(frangi riik, linnaeklu allakäik,feodaalkorra kujunemine) Frangi riik oli riik varakeskaegses Euroopas. Suures osas langeb Frangi riigi territoorium kokku tänapäevase Prantsusmaaga. Frangi riik tekkis 5. sajandil peale Lääne-Rooma riigi lagunemist kui frangid vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamiku Galliast
b. Pärisorjus: PÄRISORI Õiguslik suhe: Sõltus feodaalist, ei tohtinud ilma loata elukohta vahetada (sunnismaisus). Feodaal võis teda osta, müüa, vahetada, karistada kuid mitte tappa. Omandi suhe: Omas majapidamist, kariloomi, perekonda. Kasutas feodaali maad, oma tööriistu ja kariloomi. Kohustused: Maksis loonusrenti (naturaalne rent maa eest) Töötas feodaali majapidamises, põllul, ehitusel (mõisas). Kust saadi: Vabade talupoegade hulgast. Millal ja kus: Keskaegses Euroopas. Mille poolest erinesid orjad vanaajal keskaegsest pärisorjast? (Varem ei olnud vara) c. Seaduslik Ühiskond: · I seisus VAIMULIKUD, kes palvetasid kõigi eest. · II seisus AADEL, feodaalidest moodustunud seisus, kes sõdivad kõigi
a) Teotöö (e teoorjus)- talupoegade kohustus harida mõisa põlde. Teotööd arvestati rakmepäevades (talupoeg kündis mõisa põldu oma veoloomade ja põllutööriistadega, vedas sõnnikut jne) või jalapäevades (talupoeg niitis mõisa põllul heina, lõhkus puid või tegeles ehitustöödega). b) Loonusrent- kindlaks määratud suurusega naturaalandam ehk osa toodangust; tavaliselt kuni pool talupoja põllusaagist. Loonusrenti tasuti erinevate põllusaaduste (peamiselt teravilja) ja toiduainetega, aga mõis nõudis ka käsitöötooteid, küttepuid vms. Lisaks sellele pidid talupojad tasuma abiellumis- ja pärandusmakse, täitma kogukondlikke koormiseid (korras hoidma sildu ja teid, tegema ehitustöid), tasuma feodaalile õiguse eest jahvatada vilja mõisa veskis. Talupoegade kohuseks oli maksta ka kirikukümnist ning ülal pidada kohalikke preestreid.
kaheks: a) Teotöö (e teoorjus)- talupoegade kohustus harida mõisa põlde. Teotööd arvestati rakmepäevades (talupoeg kündis mõisa põldu oma veoloomade ja põllutööriistadega, vedas sõnnikut jne) või jalapäevades (talupoeg niitis mõisa põllul heina, lõhkus puid või tegeles ehitustöödega). b) Loonusrent- kindlaks määratud suurusega naturaalandam ehk osa toodangust; tavaliselt kuni pool talupoja põllusaagist. Loonusrenti tasuti erinevate põllusaaduste (peamiselt teravilja) ja toiduainetega, aga mõis nõudis ka käsitöötooteid, küttepuid vms. Lisaks sellele pidid talupojad tasuma abiellumis- ja pärandusmakse, täitma kogukondlikke koormiseid (korras hoidma sildu ja teid, tegema ehitustöid), tasuma feodaalile õiguse eest jahvatada vilja mõisa veskis. Talupoegade kohuseks oli maksta ka kirikukümnist ning ülal pidada kohalikke preestreid.
Põhimõisteteks katoliiklus ja feodalism. Ruumiks on katoliikluse piir, lõplikult kujuneb välja, kui ristiusustatakse viimased paganarahvad. Valitsevaks majandusviisiks – naturaalmajandus. Piirkondade vahelised sidemed puudusid. Suursuguste germaanlaste majandites töötasid Rooma ajast säilinud orjad ja koloonid, kellele anti kasutada väikesi maatükke. Tasuks pidid nad selle maa eest isanda juures töötama. Pidid tasuma loonusrenti- maksma maksu oma majapidamissaaduste ja toodete näol. Levis nautraalmajandus: põllumajandussaadusi ei toodetud enam müügiks vaid tarbiti kohapeal. Enamik tarbeesemeid valmistati samuti kohapeal. Hääbus antiikne linnakultuur. Linnad kannatasid germaanlaste rüüsteretkede ajal enim. Antiiksed linnad ja tsivilisatsioon jäid püsima Ida-Rooma riigis e Bütsantsis. Ladina keel jäi püsima kogu keskaja vältel. Ladina keelt kasutati kirikutes, kloostrites, kohtutes, diplomaatias
3. VÄIKEVASALLID E. RÜÜTLID Suurfeodaalide privileegid: - kohtumõistmine - maksude kogumine 5. MÕISAMAJANDUS JA PÄRISORJUSLIKUD TALUPOJAD Kogu keskaja vältel lähtus valitsemine suurel määral mõisast. Mõisamajandus oli feodaalkorra osa. Keskaja Euroopas oli kujunenud 2 põllumajandussüsteemi: - RENDIHÄRRUS e. põlisrendisüsteem. Kogu maa oli välja renditud talupoegadele. Maa kasutamise eest maksid talupojad rent. Algul maksti loonusrenti, hiljem hakati maksma raharenti. (olid kohustatud andma saaki ja loomi). Raharent tekkis kui kaubavahetus hakkas uuesti arenema. Kui tekkisid linnad, hakati põllumajandus saadusi sinna kaubitsema. Rendihärrus levis Lääne pool. - MÕISAHÄRRUS e. pärisrendisüsteem. Väike osa maast oli renditud talupoegadele, suurem osa jäi mõisamaaks, kus asusid mõisapõllud. Talupojad maksid mõisnikule teotöö e. teorendiga. Mõisahärrus levis Ida pool.
muudeti sunnismaiseks.Erinevused vaba talupoja ja orja vahel oli kadunud, mõlemad grupid olid sulandunud ühtseks suurmaavaldajatele alluvaks sunnismaiseks talurahvaks. Vabad talupojad muutusid pärisorjadeks. Ta ei tohtinud maalt lahkuda ning feodaal võis teda müüa, vahetada, karistada, kuid mitte tappa. Omandisuhe:omas majapidamist, kariloomi, perekonda, kasutas feodaali maad , omas tööriistu. Kohustuseks oli maksta loonusrenti. · seisuslik ühiskond keskaegse kujutlema põhjal jagunes ühiskond komeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, kes kõigi eest palvetavad , sõjamehed, kes kõiki kaitsevad ja töötegijateks, kes kõiki oma tootva tööga ülal peavad. Sellist ühiskondapeeti Jumala poolt seatuks. · naturaalmajandus Kõik eluks vajalik valmistati kohapeal ja kaubandus oli nõrgalt arenenud. · feodaalne killustatus Riigi jagunemine iseseisvateks maavaldusteks (nt. Frangi keisririik 3.ks 843.) 9
See tähendab, et nad kuulusid sellele, kelle maa peal nad elasid. Nad ei tohtinud ilma isanda loata teise kohta elama asuda. Neid võis müüa ainult maatükiga. Pärisorjadel oli oma majapidamine ning nad võisid luua peret. Nad pidid kandma koormisi, st. täitma kindlaid kohustusi. Feodaalid rajasid oma majapidamised mõisad. Talupoegadel tuli teha mõisategu: harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Samuti pidid talupojad rügama oma põllul, et tasuda loonusrenti. See tähendab, et tuleb anda osa oma saagist feodaalile ning tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid. Talupojad elasid väikestes külades, kus majad asusid lähestikku. Küla ümber paiknesid põllud. Põlluharimisel kasutati kaheväljasüsteemi: poolele põllumaale külvati vili, teine pool jäeti tühjaks. Järgmisel aastal pooled vahetati. Kodukülast kaugemale jõudsid talupojad harva. Põhjapoolses Euroopas ehitasid talupojad oma elamud
saavutatud absoluutset sõltumatust. Keskaegse linna olulisemad tunnused: · linnaõigus · linnamüür Linnamüür püstitati kaitseks, aga kuna linn pidevalt suurenes, suurenes see kontsentriliselt (seestpoolt välja) kui vana müür jäi väikeseks, ehitati uus müür ja vana lammutati maha, linna ehitati järjest edasi. · linnaelanikud olid vabad feodaalkoormistest Järelikult ei pidanud linnaelanikud maksma teotööd, loonusrenti ega raharenti. · omavalitsus, eesotsas linnapeaga Linn valitses ennast ise. Linna valitses raad, mis koosnes kaupmeestest. Rae liige oldi terve elu. Raad valis ise enda seast linnapea. Linnavalitsuses osalemine oli auamet, ei saanud jätta ka oma tavatööd järelvalveta. · iseseisev kohtusüsteem Raad oli ka kohtuorgan. · omakaitse Linn oli kohustatud iseennast kaitsma. Linna käsitöölised ja kaupmehed pidid välja panema kaitsesalgad
a.); Põhja-Eesti kuulus Tallinna piiskopi alla, kes ei olnud maaisand. Piiskopkonnad jagunesid ametkondadeks, komtuurkonnaks ning foogtkondadeks need olid läänistamata alad. Osa maid anti läänideks vasallidele, eriti ulatuslik oli läänistamine Taani valdusalal. Esialgu pääses feodaalide hulka ka eestlasi, kuid 14. sajandi jooksul eesti feodaalid kas saksastusid või muutusid talupoegadeks. Toetudes feodaalsele maaomandusele, nõudsid feodaalid talupoegadelt loonusrenti (väljamaks, karjakümnis jm) ja sundisid neid töötama linnuste ja kirikute ehitamisel. Hakati rajama mõisamajandeid eestlastelt ära võetud põlispõldudele. Koormistele lisandusid teoorjus 3-4 päeva aastas ja rahamaks. 14. sajandi lõpus tekkis sunnismaisus, 15.-16. sajandi vahetusel vormistati pärisorjus. Kasvas teorent 3-6 päeva nädalas, eramõisates harilikult üks päev nädalas. Eestlased püüdsid võõrast iket murda, mitmel pool oli talurahvarahutusi 13. sajandi lõpus.
Mõisamajandus kui selline on feodaalkorra osa. Keskaja Euroopas oli kujunenud kaks mõisamajandussüsteemi: Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus Pärisorjuslik mõisamajandus ehk mõisahärrus Kogu maa oli välja renditud talupoegadele ja selle Väiksem osa maast oli talupoegadele välja renditud maa kasutamise eest maksid talupojad renti. Algul ja suurem oa maast jäi mõisnikele ning seal asusid maksti loonusrenti (teatud osa oma saagist ja mõisapõllud. Rentimise eest pidi talupoeg maksma loomadest tuli anda), hiljem, siis kui linnad teotööd ehk teorenti (käis oma vahenditega tekkisid, hakati maksma raharenti. mõisapõlde harimas. Levi Euroopas pigem lääne pool (Elbe jõest Levis Euroopas pigem ida pool (Elbe jõest idas) läänes) Kuna maal ilma talupoegadeta väärtust ei olnud (keegi ju ei harinud seda maad), siis muudeti talupojad sunnismaisteks
Koormiste sissenõudmiseks ja talupoegade paremaks sõnakuulmises hoidmiseks rajasid feodaalid oma majapidamised mõisad. Põllumaa mõisas jagunes kahte ossa: ühe moodustasid mõisapõllud, teine oli aga jagatud talupoegadele. Sellest tulenevalt jagunesid kaheks ka talupoegade koormised. Talupoegadel tuli teha mõisategu: harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid talupojad rügama oma põllul, et tasuda loonusrenti, st andma feodaalile oma osa saagist. Tänapäeva mõistes oli talupoegade elu raske ja üksluine. Suur osa sellest möödus kurnavas töös, millesse tõid siiski vaheldust mitmed pühad. Kodukülast kaugemale jõudsid talupojad harva. Rüütlikultuur Rüütlid olid kõik aadlikud alates keisrist väikerüütlini. Nad erinesid selle poolest, et neil oli erinev võim, aga üksteisesse pidid nad suhtuma kui võrdne võrdsesse. Seda reguleeris rüütli aukoodeks: nt pidid rüütlid olema ausad
truudussuhe). Pärisorjus: PÄRISORI Õiguslik suhe: Sõltus feodaalist, ei tohtinud ilma loata elukohta vahetada (sunnismaisus). Feodaal võis teda osta, müüa, vahetada, karistada kuid mitte tappa. Omandi suhe: Omas majapidamist, kariloomi, perekonda. Kasutas feodaali maad, oma tööriistu ja kariloomi. Kohustused: Maksis loonusrenti (naturaalne rent maa eest) Töötas feodaali majapidamises, põllul, ehitusel (mõisas). Kust saadi: Vabade talupoegade hulgast. Millal ja kus: Keskaegses Euroopas. Mille poolest erinesid orjad vanaajal keskaegsest pärisorjast? (Varem ei olnud vara) Seaduslik Ühiskond: I seisus VAIMULIKUD, kes palvetasid kõigi eest. II seisus AADEL, feodaalidest moodustunud seisus, kes sõdivad kõigi eest.
kanti selle ees, kellega otsene truudussuhe). Pärisorjus: PÄRISORI Õiguslik suhe: Sõltus feodaalist, ei tohtinud ilma loata elukohta vahetada (sunnismaisus). Feodaal võis teda osta, müüa, vahetada, karistada kuid mitte tappa. Omandi suhe: Omas majapidamist, kariloomi, perekonda. Kasutas feodaali maad, oma tööriistu ja kariloomi. Kohustused: Maksis loonusrenti (naturaalne rent maa eest) Töötas feodaali majapidamises, põllul, ehitusel (mõisas). Kust saadi: Vabade talupoegade hulgast. Millal ja kus: Keskaegses Euroopas. Mille poolest erinesid orjad vanaajal keskaegsest pärisorjast? (Varem ei olnud vara) Seaduslik Ühiskond: I seisus VAIMULIKUD, kes palvetasid kõigi eest. II seisus AADEL, feodaalidest moodustunud seisus, kes sõdivad kõigi eest.
kanti selle ees, kellega otsene truudussuhe). Pärisorjus: PÄRISORI Õiguslik suhe: Sõltus feodaalist, ei tohtinud ilma loata elukohta vahetada (sunnismaisus). Feodaal võis teda osta, müüa, vahetada, karistada kuid mitte tappa. Omandi suhe: Omas majapidamist, kariloomi, perekonda. Kasutas feodaali maad, oma tööriistu ja kariloomi. Kohustused: Maksis loonusrenti (naturaalne rent maa eest) Töötas feodaali majapidamises, põllul, ehitusel (mõisas). Kust saadi: Vabade talupoegade hulgast. Millal ja kus: Keskaegses Euroopas. Mille poolest erinesid orjad vanaajal keskaegsest pärisorjast? (Varem ei olnud vara) Seaduslik Ühiskond: I seisus VAIMULIKUD, kes palvetasid kõigi eest. II seisus AADEL, feodaalidest moodustunud seisus, kes sõdivad kõigi eest.
annaabi.ee 
