Kuidas elas Eesti talupoeg keskajal (0)

Kuidas elas Eesti talupoeg keskajal?
Keskajal jagunes ühiskond kolmeks seisuseks: vaimulikud , feodaalid ja talupojad. Suurem osa talupoegadest olid adratalupojad , kes alates 15. sajandist hakkasid järk-järgult muutuma sunnismaiseteks ning üha enam mõisnikest sõltuvamaks. Küllaltki suur osa talupoegadest olid sel ajal aga ka veel isiklikult vabad, nimelt vabatalupojad ja maavabad talupojad.
Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama ning kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu ehk harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere.
Talupoeg oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ning loomulik ühiskondlik struktuur. See oli teatav elulaad, mis eristas teda käsitöölistest ja linnakodanikest. Talupoeg kuulus ka kogudusse, mis olenemata ta hilisemast religioossest kogemusest, tegi temast juba sünnihetkel kristlase. Just külakogukonda kuulumine oli see, mille poolest kogu Euroopa talupojad isekeskis sarnanesid.
Ühtviisi iseloomustas kõiki talupoegi ka püüe üha suurema isikliku vabaduse poole. Nõuti mõisa põllul tehtavate kohustuslike tööpäevade kaotamist või võimalust neid välja lunastada, andamite ja loonusrendiga kergendada, suuremat vabadust elukaaslase valikul jms. Suurem isiklik vabadus saabus hiliskeskajal koos külaturgudega, kus talupoegadel oli võimalus kaubeldes raha kõrvale panna. Algas külaühiskonna sotsiaalne kihistumine .
Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus , mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad ning kauplemist peaaegu polnud. Raha oli käibel vähe.
Kokkuvõtteks võib öelda, et talupojal oli määrav roll ühiskonnas. Ta pidas oma tööga feodaale ja vaimulikke üleval. Teiste heaolu olenes talupoja majanduslikust tegevusest. Välismaailmaga puutusid talupojad harva kokku ning hinnati kõrgelt oma perekonda. Ka ihkasid kõik talupojad suuremat vabadust. Talupojad ise oma kodukohast tavaliselt eemale ei saanudki.