Keskaja inimene ja tema igapäeva elu (1)

Keskajainimene ja tema igapäevaelu
Keskaeg algas Rooma langemisega (476 p.m.a) ning jaguneb kolme suurde rühma. Esimeseks on varakeskaeg(5.-11.saj p.m.a), kus kujuneb feodaalne kord ning valitseb naturaalmajandus. Selle perioodi lõpul algab linnade kujunemine ja toimub feodaalne killustatus. Teiseks on kõrgkeskaeg(11.saj-14.saj), kus valitseb feodaalne korraldus ning kujuneb lõplikult välja seisulik korraldus. Samuti areneb rahamajandus , mille baasiks on linnad ja kaubandus. Algab ka tsentraliseeritud riikide teke. Kolmandaks rühmaks on hiliskeskaeg(15.saj-16.saj algus), kus keskajale omased tunnused asenduvad uusajale omaste tunnustega. Tekib kapitalistlik majandus. Ajajärku iseloomustab katoliiklus. Keskajal levis põhiliselt naturaalmajandus, st pea kõik eluks vajalik valmistati ise. Valmistajateks olid talupojad. Kaupade müüki ega ostmist peaaegu ei toimunudki ning raha praktiliselt puudus.
Talupoeg oli sunnismaine pärisori, st ta ei saanud vabalt liikuda , kuid võis luua perekonna, saada lapsi ning abielluda omal vabal valikul valitud naisega. Talupoeg sõltus feodaalist ning tal oli oma maalapp ja majapidamine. Samuti oli ta oma isanda kaitse all. Talupoeg pidi kandma mõningasi koormisi. Ta pidi nt maksma loonusrenti – talupoeg pidi andma konkreetsed toidukogused oma isandale. Tema üheks kohustuseks oli ka mõisategu – talupoeg pidi harima mõisa põlde, millelt kogutud saak kuulus feodaalile. Kui feodaali maa läks järgmisele isandale, siis ka talupojad kuulusid uuele isandale.
Talupoja elamu oli ehitatud palkidest ning katused õlgedest või roost (põhjas) või savist ja kivist ning katused katusekivist (lõuna).See oli ilma korstnata suitsutare , mis koosnes muldpõrandaga ruumist. Elamu sisutus oli üsna napp . Mööbliks oli voodi, kuhu kogu pere magama mahtus (ülejäänud, kes ei mahtunud, pidid magama põrandal õlgedest asemel) ja kirst , kuhu oli paigutatud rõivad ning muu vara. Samuti asetses majas suur söögilaud koos järidega. Tähtsaim toit oli leib. Põhja pool oli see valmistatud rukkist ning lõunapool nisust . Valmistati ka putru ja körti. Söödi herneid , ube ja naereid. Kartulit veel tollal ei tuntud. Pühapäevadel ja pühadel söödi ka liha ja mune. Põhjas eelistati sealiha , aga lõunas lambaliha. Ristiusuga kaasnes ka ulatuslik kala tarvitamine toiduks. Jookidest olid tuntud kali ja õlu. Lõuna pool tunti ka veini(lahjendatud viinamarjavein). Talupoeg kandis kodukootud linasest või villast kangast halle, pruune ja musti rõivaid.
Feodaalid jagunesid vastavalt tähtsusele. Kõige kõrgem oli süserään, kes omas kogu maad riigis. Temast allpool seisid hertsogid(kunagiste hõimupealike järeltulijad) ja krahvid(kuninga piirkondlikud asevalitsejad). Neist omakorda allpool seisid väikefeodaalidena parunid ja rüütlid. Feodaalid olid jagatud rüütliseisused, mille moodustasid aadlid . Iga feodaal oli üksteisega võrdne. Samuti olid feodaalid elukutselised sõjamehed. Feodaali sõjavarustusse kuulus pikk ja küllalt raske oda ning sirge kahe teraga mõõk. Vasakus käes oli kilp ning peas rauast kiiver . Rüütli keha kattis metallplaatidega kaetud nahkvammus e soomusrüü. Rüütliväed olid tavaliselt väiksed ning sõditi ratsa . Lahingus rivistuti tavaliselt pikka viirgu. Kui lahingus parasjagu poldud, meeldis neile turniire korraldada, milleks olid rüütlite sõjalised võitlusmängud. Enamasti peeti ratsakahevõitlusi , kus kasutati tömbi otsaga odasid.
Feodaalid elasid linnusetorni keskmisel korrusel. Korrus koosnes ühest ruumist. Magati sageli ühes voodis . Sooja andis paremal juhul kamin. Soojendati end paksude rõivastega ning karusnahkadega. Elamus pesemisvõimalused praktiliselt puudusid.
Võrreldes keskaega tänapäevaga on palju olulist muutunud. Nüüdseks on kaotatud seisused , mis keskajal olid väga olulised. Samuti nüüd on toit, kui ka inimeste elamud muutunud paremaks ning mugavamaks. Üks oluline asi on ka see, et tänapäeval pole sellist sõjalist olukorda nagu tollal, kuid jah tõsiasi on see, et nüüd on relvad muutnud veel ohtlikemaks kui kunagi varem. Keskaja suurimaks miinuseks on ka kasinad pesemisvõimalused. Kuid mis peamine, muutused on kõigest olnud välimised, inimene ise oma olemuselt ei muutu kunagi.