Keskaja inimene ja tema igapäeva elu Keskaja inimese igapäevaelu erineb väga tänapäeva elust .Keskajal erines kõige rohkem talupoja ja feodaali igapäevaelu .Talupojad pidid leppima orjastamisega ja feodaalidel oli õigused nende elu üle ning feodaalid nõudsid rohkem kui talupojad. Feodaalid olid elukutselised sõjamehed ,kelle tööd tegid ära talupojad .Kuna keskajal polnud kuningatel võimalik oma sõjameestele rahas maksta ,siis tasuti feodaalidele maatükkidega .Sellist korraldust ,kus maa oli läänistatud feodaalidele ja seda harivad isandatest sõltuvad talupojad ,nimetatakse läänikorraks e. Feodalismiks.Vastutasuks pidid
Keskaja talupoeg ja tema igapäevaelu Keskaja inimese elu erineb palju tänapäeva inimese elust ja igapäeva toimetustest. Keskajal jagunes ühiskond kolmeks suureks grupiks need olid talupojad, feodaalid ja vaimulikud. Antud arutluses käsitlemegi eelkõige talupoegade seisust ning nende igapäevaseid tegemisi keskajal 11.- 16 sajandini. Üldiselt talupoegadest Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega. 11
Keskaja inimese igapäevaelu Keskaegne ühiskond oli feodaalühiskond. Kõige suurema võimuga valitsejaks oli kuningas. Temale järgnesid vaimulikud, kelle ülesandeks oli kõigi eest Jumalat teenida ning seejärel aadlikud ja feodaalid, kes pidid kõiki kaitsma. Madalaima seisuse moodustasid talupojad, kelle kohustuseks oli toita kogu ühiskonda. Feodaalid olid elukutselised sõjamehed ning nende puhul hinnati väga ustavust. Neil tuli aastas teenida 40 päeva kuninga sõjaväes. Vastutasuks maksid kuningad feodaalidele maaga. Feodaalid muud tööd ei teinud. Tööd tegid nende eest ära talupojad. Kuigi feodaalid ja aadlikud olid keskajal väga tähtsal kohal, moodustasid nad ühiskonnast siiski väga väikese osa. Suurema osa inimestest moodustasid maaharijad ja talupojad, kuid kogu maa kuulus siiski feodaalidele. Vastutasuks feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad maksma koormisi, mis tähendas, et talupojad pidid täitma kohustusi, mis feodaalid neile mä?
Selle heaks näiteks on feodaalne hirearhia, vasall suhted ja väga suured erinevused feodaalide ja talupegade vahel. Keskajal oli väga erinevate seisustega inimesi, välja oli kujunenud kastisüsteem, kus kõige alumisel kihil olid maaharijatest talupojad ja tipus olid senjöörid. Sinna vahele jäid aga rüütlid, krahvid, markiirid, hertsogid, parunid- feodaalid ja vasallid. Käesolevas arutluses käsitlengi ma erinevaid ühiskonna kihte, keskaja inimese elupaika, riietust ja toitu võrreldes talupoegade elu feodaalide omaga. Keskajal oli välja kujunenud feodaalne hirearhia, mille tipuks olid kuningad ja alumiseks osaks väikevasallid. Kuningas läänistas suuri maa-alasid suur-feodaalidela ja nemad omakorda edasi vasallidele. Vasallide ülesandeks oli koguda neil maa-aladel elavatelt talupoegadelt makse. Veel oli neil ka kohustus teenida isiklike relvade, ratsu ja kaaskonnaga suur-feodaalide juhtimise all, kuninga kaitseks
ülesandeks kogu ühiskonna kaitsmine, oli nende elu seotud suurel määral sõjapidamisega. Linnused Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav, milles voolas vesi ja üle selle oli tõstesild. Müüril oli sakmeline rinnatis, mille varjus kulges katusega kaetud kaitsekäik. Seda mööda said linnuse kaitsjad ohutult liikuda, kui piirajad neid ka nooltega tabada oleksid püüdnud. Kõige hoolikamalt oli kindlustatud linnuse värav, milleni pääses üle vallikraavi ulatuva tõstesilla
Külmal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide aset täitsid pöörad ja sidumispaelad, naistel ka sõled. Taskuid polnud, mistõttu kaasavõetud esemed pandi voole seotud kukrusse. Toit oli uksluine ja napp. Soodi palju leiba (nisu- või rukkileiba), hirsi- ja kaerapudru, samuti kodus valmistati juustu. Peale rüübati kalja või õlut, piima tarvitati vahe, sest see laks ruttu hapuks. Kartulit ei tuntud Euroopas terve keskaja vältel. Liha said talupojad vaga vahe, nii palju kui koduloomi ja -linde enda tarbeks jäi. Meelsasti soodi aga kala, seda eriti mereäärsetel aladel. Vahemeremail tarvitati palju juur- ja puuvilju, oliiviõli ja pidupäeviti lambaliha. Tavalisteks maitseaineks olid sibul ja kuuslauk. Kirjandus Kirjandus on saadud: "Keskaja ajalugu VII klassile" "Keskaja kultuurist ja olustikust" Hillar Palamets Tln.: Valgus, 1982. 142 lk., ill.
· areneb rahamajandus, mille baasiks on linnad · tsunftikäsitöö õitseaeg · kaubanduse areng · algab tsentraliseeritud riikide teke HILISKESKAEG (15.saj.-16.saj.algus) · keskajale omased tunnused asenduvad uusajale omaste tunnustega · kapitalistliku majanduse tekkimine KESKAEG EESTIS Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimuvaid sotsiaal-majanduslikke ning poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt loetakse eesti keskaja ajalisteks piirideks aastaid 1227, kui Eesti lõplikult vallutati, kuni 1558.aastal alanud Liivi sõjani. Samuti on keskaja lõppdaatumiks loetud 1561. aastat, mil Vana-Liivimaa riikidesüsteem lõplikult kadus. See jaotus on mõnevõrra problemaatiline, sest mujal Euroopas loetakse keskaja kestuseks umbkaudu aastaid 500 (tihti 476) 1500. Termin 'Eesti keskaeg' tuli kasutusele 1930. aastatel ja kehtib kõige paremini poliitilise ajaloo suhtes. Kultuurilised ja
Probleemi lahendamiseks jagasid (e läänistasid) valitsejad (süseräänid kõrgeimad feodaalid) oma ustavatele alamatele maad (feood e lään) koos talupoegadega.Maa saaja (feodaal e läänimees) kohustus talupoegadelt saadava sissetuleku eest muretsema omale varustuse, ilmuma sõja korral väeteenistusse ja vajadusel toetama ka rahaliselt (n sõjavangist lunastamisel). Feodaal- e läänikorraks nimetatakse seega isanda / maahärra (senjööri) ja tema sõjamehest sõltlase (vasalli) kokkulepetel põhinevat süsteemi. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati vasallivandega. Kuna paljudes maades hakkasid vasallid neile läänistatud maid edasi läänistama, siis muutusid nad oma vasallidele senjöörideks. Samas oli mandri-Euroopas tavaks, et senjööridel puudus õigus käsutada oma vasalli vasalle (,,minu vasalli vasall pole minu vasall")
Kõik kommentaarid