Keskaja inimene ja tema igapäevaelu (9)

Keskaja inimene ja tema igapäevaelu.

Keskaja inimese igapäevaelu erineb väga tänapäeva inimese igapäevaelust. Kõige rohkem erinesid talupoja ja feodaali igapäevaelu. Talupojad pidid leppima vähesega, feodaalid aga nõudsid rohkem. Päevakohaseks olid talupoegade orjastamine ja feodaalide õigused nende ja nende elu üle.

Kuna keskajal naturaalmajanduse tingimustes polnud kuningatel võimalik oma sõjameestele rahas maksta,tasuti feodaalidele maatükkidega. Vastutasuks pidi feodaal tasuma teenistusega oma isanda väes, mida nimetati feoodiks e. Lääniks.
Feodaalid ei teinud ise tööd, nad olid elukutselised sõjameded,kelle tööd tegid ära talupojad.
Sellist korraldust,kus maa on läänistatud feodaalidele ja seda harivad isandatest sõltuvad talupojad, nimetatakse läänikorraks e. Feodalismiks.
Välismaailma suhtes kujutas feodaal endast suhteliselt sõltumatut isikut.
Feodaali sõjaline tegevus oli põhiosas individualiseeritud,ta pidi lootma omaenda jõule,mehilisusele ja sõjalistele kogemustele .
Feodaal pidi 40 päeva aastas teenima oma kuninga sõjaväes.
Keskaegne rüütel pidi käituma õige paljude ettekirjutuste kohaselt,mida kõike nimetati “rüütlikoodeksiks”.Kõige pealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Pidi silma paistma ilu ja veetlusega,mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti.
Rüütel pidi olema piisavalt tugev,sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Rõivastusesemete põhimaterjaliks oli lina ja sedasorti riiet kasutati õige laialdaselt. Rõivaste järgi otsustati omaniku jõukuse üle,selle rõhutamiseks lasti mantel õmmelda,kas kalevist või siidist ja ääristada-vooderdada kallite karusnahkadega.
Feodaalilinnuseid rajati looduslikult hästi kaitstud paika:sügavast jõeorust ümbritsetud kaljukünkale,järve keskele asuvale saarele või raskesti ligipääsetavale poolsaarele.
Feodaalide eluruumid erinesid muidugi talupoegade omast: kõige pealt olid nad suuremad,seinad olid kivist ja ruume oli lossis rohkem.
Feodaalide elamute põrandaid kattsid õled nagu ka seda katsid talupoegadel. Aknaklaase asendas aga kas pärgament või seapõis.
Feodaalide lemmikajaviide oli vaieldamatult jahipidamine,kust ülikud ka liha oma lauale said.
Levinud olid ka turniirid . Enamasti peeti seal ratsakahevõitlusi, kus täies relvastuses rüütlid püütsid teineteist piikidega hobuse seljast maha lüüa.
Toidulaud oli tunduvalt tavainimesest rikkalikum:söödi liha,saia,joodi veini. Liha pakuti pealmiselt keedetult,mistõttu ta riknes ka üsna kiiresti. Pealmiseks joogiks oli vein,mida sageli lahjendati veega. Mingeid sooje jooke ei tuntud,kui just veini soojaks ei aetud .
Kuigi feodaalid ja aadlikud olid tähtsad tegijad keskajal,moodustasid nad ühiskonnas ainult väikese osa. Suurem osa inimesi olid maaharijad ja talupojad. Keskajal kuulus kogu maa feodaalidele.
Talupoegade üheks põhilisemaks tööks oli põllu harimine, talupoegade enamiku moodustasid sunnimaised pärisorjad. Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, mis tähendas,et nad pidid täitma kohustusi feodaali heaks.
Nad pidid harima mõisapõlde ja muidugi ka majapidamistöid, seda nimetati mõisateoks .
Talupojad said ka oma maajupi,kus nad võisid kasvatada vilja,heina kasvatada või muud, aga nad pidid ka selle eest tasuma loonusrenti,mis tähendas,et nad pidid osa oma saagist andma feodaalile.
Keskaegsed talupojad elasid väikestes külades,mille ümber olid põllud,mida nad pidid harima.
Suuremaid ja tähtsamaid tõid tehti koos, näiteks: suvine heinategu . Välismaailmaga polnud talupoegadel erilist konktakti. Vahel juhtus külla rändkaupmees,kes pajatas jutte ja rääkis uudiseid välismaailmas toimuvast,mis tõi ka natuke vaheldust talupoegade raskesse ja üksluisesse ellu.Talvel oli talupoegadel rohkem aega,siis peeti näiteks pulmi ja koguti jõudu tulevaseks suveks.
Pärisoriste talupoegade kõrval oli ka vabutalupoegi. Nende koormised feodaalide jaoks olid väiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda .
Mõnel pool olid talupojad küllalt jõukad
Jõukamate talupoegade elamud olid ehitatud kindlalt ja hoolega,mis tõttu nad võisid püsida aastasadu .
Talupojad kandsid linasest või villasest kangast rõivaid,mis olid tavaliselt tumedat värvi.
Külmemal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide asemel olid sidumispaelad. Taskud puudusid,mistõttu kaasavõetud esemes seoti vööl rippuvasse kukrusse.
Nii nagu riided,polnud ka talupoja toidulaud eriliselt kirev .
Söödi palju leiba,mida valmistati rukkist või nisust ,kaeraputru,samuti ka kodust juustu.
Üllatuseks polnud piim talupoegade põhijoogiks,kuna see kippus kiiresti hapnema.
Selle asemel joodi õlut või kalja . Liha sõid talupojad vähe,nii palju kui koduloomi enda tarbeks kasutada jäi.
Keskaja inimestel oligi põhiliselt üks ja suur vahe,nende jõukuse vahe. Inimesi hinnati nende võimsuse ja rikkuse järgi. Kellel neid polnud,ei olekski justkui kuulunud ühiskonda.Arutlust kirjutades sain ma kaks tähtsat asja teada,seda et feodaalide elu polnudki nii kerge,kui seda esmalt arvasin ja seda,et ilma talupoegade ja nende tööta polekski feodaale polnud. Talupojad olid feodaalide elus üsnagi asendamatud.