Enda Nimi ?. klass Sisukord 1. Tiitelleht 2. Sisukord 3. Leivad & leib kui püha 4. Leiva valmistamine & erinevad leivad 5. Lavash 6. Leiva vajalikus & kiudained 7. Vitamiinid & faktid 8-10. Retseptid 11. Kasutatud kirjandus 2. Leivad Leib on olnud inimeste toidulaual juba aegade algusest peale ning on kujunenud igapäevaseks peatoiduks. Esimesed leivad küpsetati aastal 5000 e.Kr. Sellel ajal tehti leibu taimede maapealsetest osadest. Eestisse jõudis leib 1800.a. paiku, mil hakati valmistama aganaleiba, mis oli rabe ja murenev. Tänapäeval valmistatakse põhiliselt klassikalisi leibu rukki- ja nisujahust. Veel paarkümmend aastat tagasi valmistati põhiliselt ise leiba, kuid ka tänapäeval valmistavad mõned inimesed ise kodus leiba. Populaarsed kodus valmistatavad leiva-saia tooted on põhiliselt pirukaid, koogid ja teised saiatooted. Leib kui püha
tuhat erinevat rooga, kuid võileibu pole isegi ära märgitud. Ka hilisemas esimese Eesti Vabariigi aegses kokakirjanduses ei pälvinud võileivad tähelepanu. Küllap peitub seletus tõigas, et eestlaste tollased söögiharjumused pärinesid kahelt meid pikemalt valitsenud võõrvallutajalt Saksamaalt ja Venemaalt. Erinevad leivad Võileibade aluseks tarvitatakse kõige sagedamini leibu jämedast jahust leibu ja sepikuid, saiu ja kuivikleibu. Leivaliike on väga palju, nende omadused olenevad jahust, lisaainetest ja valmistamisprotsessist. Lihtjahust leivad sisaldavad rohkesti Brühma vitamiine, mineraalaineid ja kestainet. (N:Tartu leib, Maaleib ja Rukkinisuleib) Kroovitud jahust leivad Võrreldes lihtjahust leibadega sisaldavad kroovleivad palju vähem vitamiine ja mineraalaineid.(N: Eesti leib, Ukraina leib ja Riia leib.)
Meetmeid aitab ellu viia spetsiaalselt koolitatud personal. Püsiklintidele, kes on ettevõtte pontentsiaalsed kliendid ka tulevikus, pakume püsikliendisoodustusi. 6 4.2Turukommunikatsiooni kanalid mida ettevõte kasutab on: sotsiaalmeedia, kodulehekülg, teised ettevõtted kes tarbivad meie tooteid.................................6 4.3KÜPSETUSMEISTER OÜ põhitoode on pagari- ja kondiitritoodet. Algul ettevõte pakub toodangus saiu, leibu, kooke, saiakesi. Hiljem, kui ettevõte toodang sobib kliendile, plaanib ettevõte pakkuma hakata torte........................6 4.4Ettevõte soovib klientidele pakkuda parimaid ja kvaliteetsemaid tooteid, mis vastavad hinnale. Ettevõte teeb kõik selleks, et toodete hind ja kvaliteet oleks tasakaalus, mis sobiks nii tarbijatele kui tootjale................................................6 4.5Ettevõte plaanib pakkuda erinevaid kampaaniaid ning soodustusi.
Jõululeib oli ümara kujuga läbimõõduga u 31 cm ja kõrgusega 12 cm. Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe, põrsaluu või võtmega märgid sisse. Sageli tehti jõululeivale rist peale. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris, mida tehti sageli odrajahust. Näärikakud tehti ümmarguse kujuga ja peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. Kakud olid enamasti 15–16 cm läbimõõduga ja umbes 5 cm kõrgused. Leibu kasutati jõulude ajal ka ennustamiseks. Näiteks pandi leivapätsi peale nii mitu soolatera, kui mitu looma oli talus. Ärasulanud soolaterale märgitud loomale oli õnnetust oodata. 2. Võta juurekakk ja sega see leige veega, seejärel sega juurde matist jahu ja sega saadud mass korralikult käe või kulbiga läbi. Raputa segule jahu peale, kaaneta nõua ja kata riidega ning tõsta see sooja kätte hapnema.Järgmisel päeval proovi hapukust.
Sajandeid oli igapäevase leiva küpsetamine raske käsitöö. Alles 19. sajandi keskel tekkisid esimesed mehhaniseeritud leivatehased. Rukis kasvatati Eesti põldudel, nisu veeti sisse Venemaalt, Ukrainast ja Kasahstanist. Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2. aastatuhande esimestel sajanditel. Algselt, kui taludes olid suured ahjud, tehti ümmargusi 5–6-kiloseid leibu, 19. sajandi lõpul võeti kasutusele uued ahjud ja leivad muutusid väiksemaks (3–4 kg) ning kujult ovaalseks. 1920.-1930. aastatel kaalusid suuremad taluleivad 4 kg ja väiksemad 2 kg. Nädalas oli 1–2 leivategu ja korraga tehti olenevalt pere suurusest varasemal ajal 8-15 leiba ja 19. sajandi lõpul 6–10 leiba. Viljapuuduse korral lisati leivale aganaid, kuivatatud sõnajalgu, noori ohakaid, kaseurbi jm taimi.
TALLINNA TEENINDUSKOOL Liisi Peterson 011PK SUUR LEVAPÄEV Referaat Juhendaja: Dina Aarma Tallinn 2008 SISSEJUHATUS Leivapäeval olid kohal paljud Eesti leiburid, kes olid tulnud oma leibu esitlema. Olid kohal näiteks Eesti pagar, Leibur, REHEPEKS Vilja lõikasid peamiselt naised sirpidega. Vili köideti peale lõikamist vihku. Vilja lõigati sirbiga. Vihus kuivasid viljad. Peale kuivamist pandi viljad rehe alla põrandale ja peksti kootitega. Terad murti teistest taimeosadest lahti lüües, muljudes, hõõrudes, senikaua kui viljaterad välja pudenesid, seda nimetati terade eraldamiseks. Pekstud sasi hulgast saadi terad käte rehitsedes, sõeludes ja tuulates
siis osastava mitmuses on e lõpp tige : Kui ainsuse osastava lõpus on i, siis I>e nelk, nelgi, nelki - nelke osastava mitmuses on e lõpp peni : Kui ainsuse osastava lõpus on i, e>i kask, kase, kaske kaski siis osastava mitmuses on e lõpp ja uriseb: a > u a > u Kana-kanu, õrna õrnu, silda sildu, leiba- Kass kõrtsis ei käi / kui ainsuse osastava leibu lõpus on a ja 1. silbi vokaal on a, õ, i, ei või äi, siis mitmuse osastava lõpp on -U ja uriseb : a > i a>i venda vendi, pärna pärni, sööta sööti, eks ämm söö kodus sütt / kui 1. silbi külma külmi, koera koeri vokaal on e, ä, ö, o, u,ü ü, siis mitmuse osastava lõpp on - i a>e tuba tube
Lastele keedeti ube ja herneid. Tingimata valmistati tanguvorsti. Kardeti äpardust sigadele kui vorstid laual puudusid. Vorsti söömine tähendas majasse õnne toomist. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest oma erilise kuju poolest. Üldiseks kombeks oli näärileibade kaunistamine ja nendele mitmesuguste kujude andmine. 2 Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu. Siis küpsetati seakujulisi leivapätse. Leibu kasutati tihti ka ennustamiseks. Tõnisepäeva (17. jaanuar) peeti talve keskpaigaks. Et seapidamine hästi edeneks, söödi tõnisepäeval seapead või ainult seakõrva hapukapsaste, ubade ja hernestega. Küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetatigi seaselgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega.
19. sajandi lõpukümnenditeni lisati leivajahule aganaid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud tammetõrud, kase- ja sarapuu-urvad, kanarbik jms. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 610 pätsi, millest igaüks kaalus 25 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatudleivaküna ehk leivaastjat. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost
ühepajatoitu. Äsjatapetudväga noored loomad - vasikas, lambatall, kitsetall, põrsas, kanapoeg - on kreeklaste arusaam "heast" lihast. Vahemere hõbedased ja kuldsed kalad on aluseks paljudele isuäratavatele roogadele. Koorikloomadest peajalgsetest ja mollukistest saab eelroogi või koguni põhiroogi, mis panevad suu vett jooksma. Kreeklased on maiasmokad seega on neil ka lõputu magustoitude valik. Nad küpsetavad sadu sorte traditsioonilisi kreeka leibu, kooke ja küpsiseid. Söögiajad on niisama ebakindlad kui kreeklased ise: Lõuna kella 11.30 ja 17.30 vahel ja õhtusöök peale kella kümmet õhtul. Hommikusööki nad ei söö nagu see oleks kõlvatu aga tass kohvi joovad nad ikka ja selle kõrvale paarkrõpuskit. Kreeklased joovad väga vähe seega on vähe alkoholismi probleeme. Viimasetel aastatel on viski kujunenud peaaegu rahvusjoogiks. Isegi kõige pisemates külades metropolist kaugel on kohalikud tulised piiritusjoogid
Pärast ahjust välja võtmist niisutati leivakoorikut veega ja seejärel kaeti rätikuga. Selliselt küpsetati taluperes leiba kord nädalas või kord kahe nädala tagant. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 6-10 pätsi, millest igaüks kaalus 2-5 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Tänapäeval küpsetatakse leiba iga päev, kuid leiva valmistamisel järgitavad traditsioonid on samad, mis on kestnud läbi ajaloo ja kujunenud välja aegade jooksul. VANU USKUMUSI JA KOMBEID Leiva kui peatoiduga on läbi aegade väga austavalt ümber käidud, jõudis ta ju meie esivanemate lauale raske töö ja vaevaga. Lugupidavat suhtumist näitavad ka leivaga seotud rikkalikud tavad ja kombed. Leiba peeti pühaks, leib oli igapäevase elu alus.
..................................... (juhendaja) PÄEVAKAVA Laste vanus: 4-5 aastased Nädala teema: Mis on meie laual? Nädala eesmärgid: · Üldoskused: Laps nimetab leiva kasulikke omadusi. Laps nimetab erinevaid leibu. · Keel ja kõne: Laps kasutab tingivat kõneviisi. Laps kirjutab õigesti üksikuid sõnu trükitähtedega. Laps kirjutadab L-tähte. · Matemaatika: Laps järjestab esemeid suuruse järgi. · Mina ja keskkond: Laps jutustab leivaga seotud traditsioonidest. Laps nimetab toiduaineid, mida tuleks süüa iga päev. · Kunst: Laps voolib ümarvorme töödeldes soovitud esemeid ja teeb sõrme või pulgaga pehmesse materjali jäljendeid.
põhitoit. Viimastel aastatel on lisandusnud lisaks leivale rohkem saia, makarone ja teisi jahutooteid. Kõik need toiduaeined annavad meile põhilise ,,kütuse", sest nad koosnevad hästi seeduvatest süsivesikutest. Leiba tehakse mitut moodi. Vanim, kiireim ja lihtsaim on õhukeste lamedate kerkimata taignast leibade, karaskite küpsetamine, mis vanasti toimus kuumadel kividel või koldetule paistel. Selliseid nätskeid tihkeid leibu tehakse tänini Taga-Kaukaasias, Ees- ja Kesk-Aasias. Meile meeldib rohkem kohev leib, mida saadakse pärmiseente mõjul kerkinud (käärimisega kobestunud) taignast. Kuumust hoidva ahju kasutuselevõtuga hakati küpsetama suuri leivapätse. Leiva pinnal tekkiva krõbeda magusa kooriku tõttu valmib leivasisu aeglaselt ja ühtlaselt. Rukkijahust saadakse tume rukkileib jämeleib, mageleib, jämedast nisujahust heledam sepik, peenest nisujahust (püülist) aga valge sai
rannikualadel. Peamised peremärgid e. ornamentikaelemendid: Viisnurk ehk pentagramm- Kõige sagedamini esinev nõiamärgi kujutis Eestis on risti kõrval olnud viisnurk, mida nimetatakse ka kui viiskand või pentagramm. Seda märki tuntakse üle kogu maa, sagedamini on kasutatud saartel, Virumaal, Tartumaa põhjaosas ja Pärnumaa rannikul. Nii mandril kui Hiiumaal kasutati märki nahahaiguste ravimisel; Saaremaal aga leivamärgina enne leiva ahju panemist, et tont või kurivaim ei viiks leibu ahjust. Väga palju lõigati pentagrammi püttidele, õllekannudele, pesukarikatele jne. Alati eesmärgiga kaitsta iseend või esemeid vanapagana ja tontide eest. Kusjuures, viisnurk tuli joonistada katkematu joonega. Peremärgina aga on ta kõige rohkem kasutusel olnud Eesti saartel ja Läänemaal. 1930-ndatel võis märki leida ka Pärnu- ja Saaremaal. Viisnurk on kasutusel olnud vähemalt 3000. aastat. Tema struktuur meenutab Planeet Veenuse liikumist, nagu see paistab maale
kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde piparkoogid, mida osteti, hiljem aga valmistati ka ise. Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega. Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus.
Minule meeldib seda teha nii, et rullin taignaketta peaaegu soovitud suuruseks ja siis venitan kätega veel veidi suuremaks- saab ilusamad ja ümaramad kettad. Küpsetama peab kuumal ja kindlasti kuival pannil (no originaalis küpsetatakse vist kiviplaatidel) mõlemalt poolt minutike-paar. Leib on ümberkeeramiseks valmis, kui hakkab pealt mullitama (nagu pildil). Pannilt võttes võiks üle pintseldada sulavõiga (mida mina ei ole teinud, kui leibu täidiserullide tarvis teen). Serveeritakse soojalt, aga tõesti- jahtunult koos lehtsalati, merevaigu, tomati, hakkliha ja juustuga on ka imehea. :) Chapati, Chapatti, või Chapathi on hapendamata leib mis on pärit Indiast. See on põhitõiduks Lõuna-Aasia köögis. Chapati valmistatakse tihkest taignast, mis valmistatud jahust (täisteranisujahu) ja veest. Mõned lisavad ka soola ja/või õli taignale. Väiksed taignakogused rullitakse taignarulliga kettakujuliseks
ka sees). Sain seetõttu ka päev enne praktika lõppu vabaks. Hommikul, kui tööle läksin, siis päeva alustasime üldjuhul sellega, et jõime kohvi ja sõime võileibu. Alguses lasti mul teha suhteliselt kergeid töid, näiteks nagu hakkimine(porgand, sibul, kurk, tomat, kartul jms), riivimine, salatite valmistamine ja toitude maitsestamine. Sain ka võileibu valmistada ja liha vasardada. Valmistasin ka küüslagu leibu. Mõni päev hiljem juba hakati mulle näitama, kuidas erinevaid suppe, kastmeid ja ahju roogasid valmistatakse (mind üllatas see, et kokk tegi kõik toidud ilma retseptideta, kuid õnneks minu jaoks olid ka retseptid olemas). Kasutasime Santa Maria maitseaineid ja mina kasutasin juhendaja nuga(oli Jaapani nuga, kuid firmat ei tea). Päevas telliti kõige rohkem, kas suppi või friikartulit viineri/pihviga. Mõnel päeval tehti
Värvlist kuni alumise ääreni on seelik seatud pikuti 3 cm sügavustesse püstkurdudesse ning esiosa on 25 cm laiuselt kurrutamata. Seeliku alläärele on õmmeldud punasest villasest lõngast pael, mis on kuueharuliselt palmitsetud. Seelik ulatub poole sääreni. Kurrutamiseks aeti igast kurrust läbi üks linane nöör ning uhuti kokkutõmmatud seelikut leelisega. Selleks, et kurrud sisse jääksid, pandi seeliku alläärele raskusteks kivid. Hiljem hoiti ka kuumi leibu kurrutatud seelikul vajutisena. Hiljem, 19. Sajandi lõpu poole tuli kasutusele triibuline kört. See läks aga aina värvilisemaks seoses tööstuslikult toodetud värvaine kasutusele võtuga. Triipude muster ja värvid varieeruvad sõltuvalt naise vanuse, staatuse või täistatava sündmusega. Vanemad naised eelistavad enamasti tagasihoidlikku sinist seelikut. Keskealised naised kannavad punasetriibulist seelikut, kus on ka üks või kaks sinist triipu sees
ja otsivad teed välja (leib kerkib). Ühtlasi tekib leiva ümber koorik, mis takistab mullikeste väljapääsu. Nii jääb leib kobedaks. Kooriku tekkimine ja taigna kerkimine peavad toimuma korraga. Selleks on vaja, et leiva küpsetamisel oleks ahjus kuumust vähemalt 250-300° C, saia puhul 160-180° C. Küpsemisel aurub leivast umbes 25- 26% vett. Hea leivaahi peab andma vastavat kuumust ja hoidma seda enam-vähem ühesugusena kogu küpsemise ajal. Leibu vormiti leivalaual, kuhu oli riputatud rukkijahu. Käte vahel vormiti leivapäts kas ümmarguseks või piklikuks, nagu keegi soovis. Et leib jääks täiesti puhtaks, pandi talla alla kapsaleht. Valmisvormitud leivapäts tehti pealt siledaks, pandi leivalabidale ning lükati ahju küpsema. Tavaliselt küpses leib poolteist kuni kaks tundi. Kui leivad olid ahjus, siis kriiskad suleti. Küpsenud leivad siluti üle leigesse vette kastetud käega ja kaeti puhta käterätiku või
Mordva ANSV Dubjonki raj. Povodimovo k. J. Karm. (Fk 2332:2, Fk 2332:3) Leiva ahjupanemiseks kasutatakse leivalabidat kojme, mis on valmistatud puust ja kinnitatud ka puust varre külge. Tavaliselt seisab leivalabidas toas ahju juures. Et leib labidale kinni ei jääks, raputad labidale jahu (kojme langs potshudat potsht). Pärast leibade ahjupanekut suletakse ahjusuu plekkplaadiga zaslom ja ka korsten suletakse. Olenevalt sellest, kuidas ahju on köetud, hoitakse leibu ahjus poolteist kuni kaks tundi. Tuntakse mitmeid viise, et kindlaks teha, kas leib on küps. Uurimuses «Issledovanija po materialnoi kulturõ mordovskogo naroda» viidatakse sellele, et leibade küpsetamise aega mõõdeti taigna lahustumise kiirusega vees. Võeti rusikasuurune tükk tainast ja lasti see veega täidetud savipotti ajal, kui leivad ahju pandi. Kuni taigen oli vees lahustunud, olid ka leivad küpsed (Dines 1963). Kuid võib ka nii teha:
Kasutatakse rukkikroovleibade ja juuretise valmistamiseks. Rukkilihtjahu, (tüüp 1740) - kliid on kõrvaldamata. Värvuselt hall, kliiosakeste tükikestega. Kasutatakse rukkileibade valmistamisel. Täisterajahu, (tüüp 1800) - saadakse koorimata teradest. See on kliirikas jäme jahu. Värvuselt hallikasvalge. Kasutatakse täisteraleibade valmistamiseks. Rukkijahu, (tüüp 997) 7. Kuidas jaotatakse rukkijahust valmistatud leibu? Rukkijahu sisalduse järgi: - Rukkileivad - rukkijahu sisaldus >90% (rukkijahu %-määra arvestus kasutatava jahu koostise suhtes) - Rukkisegaleivad rukkijahusisaldus 50,1-89,9% Rukkijahusordi järgi: Peenleivad rukkipüülijahust keeduga valmistatud magushapud leivad Retsepti järgi: - tera- ja seemneleivad väh 8% jahu kogusest mitmesuguseid teri ja seemneid mitmesuguses töötluses ja jämeduses.
kahjulikud kantserogeensed ühendid. Kui siiski praadida, siis võimalikult lühikest aega ning kindlasti mitte toitu liialt pruunistades. 20 Praadimise tervislikumaks alternatiiviks on ahjus küpsetamine, mis ei nõua toidule lisamiseks liigset rasva. Ahjus saab valmistada erinevaid lihasid - nii küpsetuskotis, lahtiselt ahjupannil kui suletud ahjupotis, samuti aedvilju, leibu-saiu, kooke ning muid küpsetisi. Ahjutemperatuuri saab vastavalt soovile ning toidule reguleerida alates kahekohalistest temperatuuridest kuni 250 kraadini. Ahjus küpsetamise alaliigiks on ahjus röstimine, mille käigus ahju vastavat funktsiooni kasutades lühikese aja jooksul toit pruunistatakse kergelt ning muudetakse krõmpsuvaks. Siinkohal tuleks taas meelde tuletada, et võimalikult vähetöödeldud toit sisaldab enim vitamiine ning mineraale.
rituaaltoite. Põhjanaabrid soomlased teevad praegugi lihavõtteroaks rukkijahust ja rukkilinnastest keedetud paksu ja imalamaitselist putru - mämmi. See roog on tuntud ka Eesti saartel. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest peenema jahvatusega jahu kasutamisega ja erilise kujuga. Üldiselt oli eestlastel kombeks näärileibu kaunistada ja anda nendele mitmesugust erikuju. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu (pätsi läbimõõt umbes 30 cm), millele vajutati pühademärgid sisse. Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära kas viimasel pühal või hoiti kevadeni alles. Pulmaleivad olid hapendamata leivataignast ümmargused pätsikesed, mida kaunistasid kodara moodi jooksvad jooned. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles ja sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 3.1.4.Kaer Kaerast ( Avena stativa L
o Vorsti,kilu,jne · Kuju ja suuruse järgi o Kokteilisuupisted 2cm o Kokteilivõileivad 4 cm o Väikesed võileivad 6 cm o Lihtsad einevõileivad 8cm TOIDUVALMISTAMISE ALUSED o Suured einevõileivad 10 cm o Kihilised võileivad o Püramiidivõileivad o Rullvõileivad o Võileivatoidu Võileibade alused · Võileibade alusena võib kasutatada: o Lihtjahust leibu o Peenleibu o Kuivikuid o Näkileibu o Sepikuid o Saiu o Röstsaiu o Kukleid o Mitmevilja ja seenetooteid o Nii magusaid kui soolaseid küpsiseid o Keeksiviile o Rahvuslikke küpsetisi o Soolast ja magusat biskviiti o Vahleid,torttillasid Võileibade määrded · Määrde eesmärk o Maitse o Mahlakus o Seob katteained alusega o Toitained · Määrdeks sobivad
komplekteerimisele, osta buffeest valmistoite koju/kontorisse kaasa. Ühtlasi pakub ettevõte kaasa ostmiseks erinevaid pool- ja valmistooteid sojast (nt. sojavorst, sojaviinerid, sojapiim, sojaoad jne.) ning ettetellimisel kooke, torte ja pirukaid pidustuste tarbeks. Igapäevaselt pakub ettevõtte toitlustusasutuse buffees erinevaid taimsetest koostisosadest salateid, suppe, pastatoite, ahjuroogi, -vorme, panni- ja potirooge, kooke, torte ja pirukaid, leibu, saiu, wrap-e jne. Hommiku-, lõuna-, ja õhtusöögi menüüs on eripakkumised. Näiteks on hommikul kella 11.30ni buffee valikus eripakkumisena erinevad hommikusöögiks sobilikud pudrud, müslid, helbed, võileivad jne. Ettevõtte eeliseks konkurentide ees on, et kõikide toodete kohta on välja pandud võimalikult palju informatsiooni nende päritolu ja toiteväärtuse kohta. Nii saab nõudlikumgi klient olla kindel, et toit, mida ta tarbib, vastab talle sobivatele nõuetele
linnupetteks ja lõunaajal. [] Leib seisis söögi ajal laual aukohal ja seda ei lõigatud lahti. Leivapäts asus peremehe ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane. [] Viljakusmaagia. Esimese vihu teradest jahvatatud jahust küpsetatud leibu ja jõululeibu, millele anti sea kuju (jõuluorikas), hoiti viljasalves ja jagati jõulude või karjalaskepäeval inimestele ja loomadele. Neid on nimetatud kakkudeks (jõulu-, nääri-, pruut- ja karjasekakk). Leivateo ajal küpsetati leivataignast paistekakkusid (vanemad odrajahust leivakesed). [] Leiba peeti pühaks. See lähtub ka eestlaste vanasõnast: ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie". Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus
Talupoja raskest seisust annab aimu, et 17.-19.sajandi keskpaigani küpsetati aganaleiba üsna üldiselt igapäevaseks toiduks, puhast rukkileiba ainult pulmadeks ja suurteks pühadeks. Vanarahva ütluse järgi oli aganaleib nii kuid, et sellele ei tohtinud lahtide sulega ligi minna võis põlema süttida. Viljakusmaagias oli leibadel suur tähtsus, nagu ka viljakoristusel esimesena lõigatud viljavihul, millest jahvatatud jahust küpsetati leibu ning erilisi jõululeibu, millele saartel anti tihti sea kuju (jõuluorikas). Neid 8 tavaliselt väikeseid tavandileibu on sageli nimetatud kakkudeks. Tehti ka mitmesuguseid erileibu, Lõuna-Eestis kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu, peki- või lihatükke, porganeid, soolakala jne. Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille tainas segati peti, rõõsa või hapupiimaga, kuid ka verega.
elus toetab, millised on tema kohustused ning õigused. Ja seda mitte ainult lapsena, vaid ka täiseas. Perekond ja/või leibkond Perekond on abielul või veresugulusel põhinev grupp, mille liikmeid seob ühine olme, vastastikune abi ja moraalne toetus. Leibkond on ühisel aadressil elav inimeste rühm, kes kasutab ühiseid raha ja/või toiduressursse ning kelle liikmed tunnistavad end üheks liikmeskonnaks. Leibkond Ehkki kõnekäänd leibu ühte kappi panema viitab abiellumisele ja ühise perekonna loomisele, pole leibkond perekonna vorm. Leibkonna võivad moodustada lühemaks või pikemaks perioodiks sõbrad, õpingukaaslased või muud inimesed. Toimub elu ühises ruumis majapidamistöid ja kulusid jagades. Omaette leibkonna moodustab ka üksi elav indiviid. Perekond Perekond on sotsiaalne grupp, mida ühendab ühine eluase ja majandamine ning perekonda sündivad lapsed.
ta saab, kes teda elus toetab, millised on tema kohustused ning õigused. Ja seda mitte ainult lapsena, vaid ka täiseas. Perekond ja/või leibkond Perekond on abielul või veresugulusel põhinev grupp, mille liikmeid seob ühine olme, vastastikune abi ja moraalne toetus. Leibkond on ühisel aadressil elav inimeste rühm, kes kasutab ühiseid raha- ja/või toiduressursse ning kelle liikmed tunnistavad end üheks liikmeskonnaks. Leibkond Ehkki kõnekäänd leibu ühte kappi panema viitab abiellumisele ja ühise perekonna loomisele, pole leibkond perekonna vorm. Leibkonna võivad moodustada lühemaks või pikemaks perioodiks sõbrad, õpingukaaslased või muud inimesed. Toimub elu ühises ruumis majapidamistöid ja -kulusid jagades. Omaette leibkonna moodustab ka üksi elav indiviid. Perekond Perekond on sotsiaalne grupp, mida ühendab ühine eluase ja majandamine ning perekonda sündivad lapsed.
35. Kuidas valmistatakse magusaid kastmeid puuviljadest ja marjadest? Milliste järelroogade juurde neid serveeritakse? 36. Kuidas valmistatakse magusaid kastmeid vahukoorest? Milliste järelroogade juurde neid serveeritakse? 37. Milliste järelroogade juurde serveeritakse vanillikastet? VÕILEIVAD 1. Milline on võileibade koht menüüs? Lõunasöökide ja õhtusöökide eelroana, vaheroana või järelroana. 2. Milliseid toiduaineid kasutatakse võileibade alusena? Lihtjahust leibu, peenleibu, kuivikuid, näkileibu, sepikuid, saiu, röstsaiu, kukleid, mitmevilja- ja seemnetooteid, nii magusaid kui soolaseid küpsiseid, keeksiviile, rahvuslike küpsetisi, soolast ja magusat biskviiti, vahvleid, tortillasid. 3. Millega võileibu määritakse? Pehmendatud või, võideks, määrdemargariin, toorjuust, sulatatud juust, kohupiim, kodujuust, majonees või neist valmistatud segud. 4. Milliseid toiduaineid kasutatakse võileibade kattena?
Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes. Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde piparkoogid, mida osteti, hiljem aga valmistati ka ise. Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega. Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus
vähe, keeta köögivilju võimalikult vähese veega, kasutada ära ka köögivilja keeduvedelik, panna köögiviljad keema keevasse vette, kasutada osa köögivilju toitudes toorelt. C-vitamiin on praadimisel püsivam kui keetmisel, sest toiduaine pinda kattev rasvakiht kaitseb seda õhuhapniku eest. Kirjelda võileibade valmistamise tehnoloogiat, kasutamine lehekülg 225-231 Võileivad on suupisted, mis reeglina koosnevad alusest, määrdest ja kattest. Võileibade alustena kasutatakse leibu, sh koorikleibu, sepikuid ja saiu, kukleid, näkileibu, küpsiseid. Võileibade määrimiseks sobivad võid ja margariinid, toorjuustud, sulatatud juustud, kohupiim ja kodujuust, majonees. Määrded lisavad võileibadele maitset ja mahlakust ning seovad katteaineid alusega. Võileivakatetena kasutavate toiduainete valik on suur. Kasutatakse erinevaid liha- ja kalatooteid, mune, juuste, köögivilju, salateid, ka puuvilju, konserve
Kuna head ahjud on ikka päris kallid, siis selle soetamiseks võtaks pangast liisingut. Mingeid kindlustusi ei teeks. Idee autoritel on hulgaliselt tuttavaid ja sugulasi, kellel on nn „hea“ kogemus selles mõttes, et algul pead muudkui kindlustusele maksma ja siis kui midagi juhtub, öeldakse, et see pole see asi ja rahaga on kööga. Näide 3 OÜ Agar Pagar hakkab leibu küpsetama. Idee on valmistada neid võimalikult käsitöönduslikult ning tootmisprotsesse mehhaniseeritakse vähe. Antud ettevõtte sihtturuks on toitlustusettevõtted, kes ei soovi oma klientidele pakkuda masstootena valminud, vaid hoopis eriretsepti järgi valmistatud leiba. Pakume kliendile võimalust teha koostööd oma retsepti välja töötamiseks, mida teised toitlustusettevõtted kasutada ei saa. Erinevate lisanditega (seemned, pähklid, kliid,
· Odrajahu; · Tatrajahu; · Maisijahu; · Hernejahu; · Hirsijahu; · Riisijahu; · Sojajahu. 2.3.3 Tärklis. Tärklis on väärtuslik toiduaine, mida inimorganist hõlpsasti omastab. Tärklist toodetakse peamiselt kartulitest ja maisist, harvemini nisust ja riisist. 2.3 Pagari- ja kondiitritooted. Pagaritoodeteks peetakse leiba ja saia. Leiva põhitooraineks on rukkijahu, millele lisatakse teisi tooraineid. Põhilised rukkijahud millest leibu valmistatakse on täistera-, rukkikroov- ja rukkipüülijahust. Veel kasutatakse leivatööstuses kaera-, odra-, maisi-, riisi-, soja-, tatra- ja hirsijahu, päevalilleseemneid, seesamiseemneid ja linaseemneid. Valmistamisel kasutatud jahu järgi jagatakse leivad: Peenleib tehakse rukkipüülijahust. Rukkileib tehakse rukkikroovjahust. Täisteraleib rukki täisterajahust Rukki nisusegujahust leib. Erinevate teraviljasegudega leib. Kuju järgi jagatakse: · Vormileib;
.. 10% valku, rasvu, mineraalaineid, B-rühma vitamiine, tselluloosi, vett jt. aineid. Leivad liigitatakse olenevalt jahu osatähtsusest rukkileibadeks (rukkijahu vähemalt 90%) ja rukkisegaleibadeks (rukkijahu 51...89%). Olenevalt retseptist jaotatakse mõlemad liht- ja valikleibadeks. Viimaste suhkru- ja rasvasisaldus arvestatud kuivainele on üle 5% (kumbki), samuti kuuluvad nende hulka linnaseleivad, puuviljaleivad, terade ja seemnetega leivad ning muud erileivad. Rukkipüülist valmistatud leibu nimetatakse veel peenleibadeks. Saiade hulka kuuluvad tooted, mis sisaldavad vähemalt 90% nisujahu, mille tuhasisaldus ei ületa 0,9%, s.o. mitte alla tüüp-812. Nisusegaleivad sisaldavad nisujahu 51...89%. Sepikud valmistatakse nisujahu madalamatest sortidest või nisujahude segust või nisujahust koos muude jahudega või teraviljasaadustega (kliid, purustatud terad, helbed, idud, linnased). Saiad liigitatakse liht- ja valiksaiadeks. Viimaste suhkru- ja rasvasisaldus arvestatud
annaabi.ee 
