50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 11 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-03-14
Kuupäev, millal dokument üles laeti
59 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
sahiira
Õppematerjali autor
Pärnumaa Kutsehariduskeskus PK-09 Viivika Ilisson Referaat LEIB Õpetaja: Pärnu 2009 Eesti leib Leib on eestlaste jaoks olnud aastasadade vältel oluliseim toiduaine, ega asjata nimetata kõike muud leivakõrvaseks. Sadakond aastat tagasi sai Eesti talupoeg leivast üle poole päevasest energiavajadusest ja põhilise osa eluvajalikest toitainetest. Leiba söödi ka märgatavalt rohkem, leiva hulka suurendati veel aganate ja kartuli lisamisega. Meie põhjamaise kliima tõttu kasvatati põhiliselt rukist, kaera ja otra. Leivategemisel tõrjus rukis teised teraviljad
...... lk 11 Kokkuvõte ......................................................................................... lk 12 Kasutatud kirjandus .............................................................................. lk 13 2 Sissejuhatus Leib meie igapäevasel toidulaual on lõhnav ja kohev. Teda on hea lõigata ja paljalt süüa. Ometi on see suhteliselt uus leiutis. Algselt tehtud leib erineb tänapäeva leivast nagu öö ja päev. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks
kuivatisse, ilma, et talle kätt külge pannakse. Põllult saadakse kümme ja enam seemet. Vanasti hõõruti terad käsikivil jahuks või pani mölder veski tuule või vee jõul jahvatama. Nüüd käivad terad püülimisvaltside vahelt läbi. Jahu on pehme ja puhas. Sõelad võtavad välja viimase kui klii ja kestaolluse. Vanasti, kui pereema seadis leivategu, segas ta sõklaid taignasse toidujätkuks. Päris puhtast jahust ei tehtud leiba isegi suurteks pühadeks. Rahvajutu järgi olnud leib kehvadel aegadel nii aganane, et tema ligidal pole tohtinud tulerauda raiuda, sest säde oleks leiva põlema pannud. 6 Nüüd nuriseme sageli, et igapäevane leib pole küllalt hea, kahtleme ja küsime, on ta ikka puhtast rukkijahust? Vanasti tohtis leiba lõigata vaid pereisa, kes oma käega andis igaühele tema osa. Ikka suuremale suurem tükk ja pisemale pisem
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
200 g riivitud juustu, soola, valget pipart, tilli Taigen rullida ja plaadile. Tuunikala laotada taignale. Segada muna, koor, sool, valge pipar ja till ning valada taignale. Riivitud juustu võid segada kas koore-muna segu hulka või raputada kala peale enne segu valamist või siis pärast segu peale raputada Küpsetada 225 kraadi juures 30 minutit ahju allosas. Sellest kogusest saab suure plaadi Head küpsetamist! LOVIISA: 1. LEIB Juuretis: 500 ml keefirit 3-4 viilu rukkileiba 200 g Veski Mati rukkijahu Kääritada rätiku all paar päeva, olenevalt, kui soojas ruumis juuretist hoida, vahepeal paar korda segada. Mass peab hakkama kihisema ja hapult lõhnama. Tainas: 500 ml käesooja vett Kanamunasuurune tomp juuretist (kui juuretis on vedel saanud, siis ca 4 spl) Rukkijahu parasjagu nii palju, et tainas segades lurtsuma hakkab.
limaskest. Sel põhjusel on häiritud vajalike toitainete imendumine. Haigel kujunevad vaevused krooniline kõhulahtisus, kõhuvalu, liigesevalu. Haige kõhnub, tema kasv peetub. Peensoole limaskest taastub ja vaevused kaovad, kui haige järgib gluteenivaba dieeti. Gluteenivaba dieedi korral on: · Keelatud nisu-, rukki-, odra-, ja kaeratooted: sai, leib, tangud, kruubid, koogid, küpsetised, vahvlid, kaerahelbed, manna, pasta, pelmeenid, keeduvorst jpm · Lubatud riis, tatar, mais, hirss, kõik köögi- ja puuviljad, marjad, mahlad 4. Kirjelda liha hautamist, nimeta hautatud lihatoite. Liha hautatakse nii suurte kui ka väikeste tükkidena, samuti portsjontükkidena. Lihatükid pruunistatakse väheses rasvas, lisatakse rasvaines kuumutatud maitseköögiviljad,
kombekohase korra kohta esitatavais nõudeist. [] Eestlane sõi argi- ja pühapäeval söögikorras alati ühe toidu. Tänapäevases keeles ja arusaamises tuleks öelda, et eestlasel polnud mitmekäigulist lõunat, vaid päevane tugevam toidukord, oli see siis õhtul või lõuna ajal, sisaldas ühe toidu kas äsja valmistatud või soojendatud leeme, roa või pudru. [] Eestlase põline toiduaine eelmistel sajanditel oli teravili ja kõige tähtsam teraviljatoit oli leib. ,,Rukkileib on peremees" või ,,Rukis on maja peremees," kinnitas vanasõna, ja ,,Peremees peab ikka lauapääl olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel kördipiim, ivajook, rokk, taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu nappusest. ,,Silk sirutab ja kali kasvatab," trööstis vanasõna. Tugevama toidu korral, milleks
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid