Johannes Käis (0)

Johannes Käis
(1885-1950)
Elu ja tegevus
26. detsembril 1885. aastal sündis Võrumaal Rosma külakooliõpetaja Peeter Käisi peres tulevane pedagoog ja kooliuuendusliikumise juht Johannes Käis. Oma õpinguteed alustes Johannes isa käe all Rosma külakoolis, aastatel 1897-1899 jätkas õpinguid Põlva kihelkonnakoolis ja 1900-1903 Võru linnakoolis. 1903 sooritas Johannes Käis Pihkva gümnaasiumi juures kreiskooliõpetaja kutseeksami ning asus tööle Lätimaale Limbaži linnakooli (1903-1906). 1904 . aastal lõpetas Käis eksternina Peterburi Õpetajate Instituudi . Järgnesid töökohad õpetajana Valmiera linnakoolis ja tütarlastegümnaasiumis (1906-1911), 1911. aastal Riia Peeter-Pauli linnakoolis ning 1912-1917. aastal Riia Aleksander I gümnaasiumis loodusõpetuse õpetajana. Johannes Käis pani aluse Eestis loodusõpetuse metoodikale ja koolifenoloogiale ning propageeris kooliaedade kujundamist. 1918. aastal lõpetas ta Petrogradi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna 1. järgu diplomiga. 1917-1919 oli Käis Vologda Õpetajate Instituudis geograafia ja loodusõpetuse õppejõud ning direktor , 1919-1920 Pihkvas Rahvahariduse Instituudis lektor ning kubermangu haridusosakonna instruktor. Johannes Käis naasis 1920 Eestisse. 1920-1921 töötas ta Haridusministeeriumis riigikoolinõunikuna (osales avalike algkoolide seaduse elluviimises ja algkooli õppekavade koostamisel). Aastatel 1921-1930 oli Võru Õpetajate Seminari direktor, 1931 Paldiski ühisreaalgümnaasiumi direktor, 1931-1940 Eesti Õpetajate Liidu teaduslik sekretär, 1940-1941 Hariduse Rahvakomissariaadi metoodikaosakonna juhataja, 1940-1941 ja 1945-1949 ajakirja “Nõukogude Kool” tegevtoimetaja, 1944-1947 Haridusministeeriumi metoodikaosakonna juhataja ning 1947-1950 koolide inspektor . Johannes Käis rakendas kooliuuenduslikke põhimõtteid ja korraldas õpetajate koolitust uuenduspedagoogika alusel, ta oli viljakas kooliuuenduslike ideede propageerija. 1930. aastail juhtis Käis kooliuuendusrühma, kuhu kuulus üle 400 õpetaja. 1938-1940 juhtis õpetajate kolmeaastasi täienduskursusi, mis said tuntuks suveülikooli nime all. Rajas Eesti loodusõpetuse metoodika ja koolifenoloogia, propageeris kooliaedade kujundamist ning looduskaitset. Käis oli viljakas publitsist, kirjutas hariduspoliitilisi ja metoodikaartikleid, taotles ühtluskooli demokraatlikku korraldust. Johannes Käisi trükis ilmunud põhiteosed "Isetegevus ja individuaalne tööviis" (1935, soome keeles 1937), "Loodusõpetus algkoolis" (1927-1930).

Kodumaa looduse elust

Lugemik 3.klassile
Sellest raamatust võivad noored lugeda palju huvitavat ja õpetlikku meid ümbritseva looduse elust. Ja kui me hästi tunneme looduse elu, siis võime veelgi paremini kasutada loodusvarasid, võita loodust ja teda oma teenistusse panna.
Kui läheneb talv jäävad taimed talve ootele. Taim ei saa põgened küla eest. Ta eel lendab põhjatuul- toob häda ja surma. Niisuguseid taimi, mis alles teisel suvel õitsevad ja seemneid kannavad, pole sugugi vähe. Neid nimetataksegi kaheaastateks. Tulid esimesed külmad, kuid võilille lehed on elusad, rohelised.Tema lehed on kevadel valmis tööks juba siis, kui teised taimed ajavad alles esimesi lehti ja puudel puhkevad pungad .
Metsas ei seisa männike üksinda, ta kõrval sirguvad teised puuksesed, nooremad ja vanemad seltsiks, tihedalt üksteise kõrval. Kõik tahavad elada ja kasvada. Muidugi tüvi „võtab juurde“ iga aasta ka paksuses. Sellest võib jutustada huviatavaid lugusid iga värske männi- ja kuusekänd, isegi puuhalu ots. Vahtra ladvast pääseb lahti üks leht. Liueldes hakkab ta allapoole langema. Riivas möödudes teist lehte. Seegi murdus oksalt lahti. Ja nende järel – juba päris lehtede sadu. Nii nõrgalt püsivad okstel sügislehed. Hüvasti, kuldsed , purpursed, rohekad ja paunakad lehekesed! Lühike on teie elu, kuid siiski kaunis!...
Lindude suur rännak on sügisel. Hulgani rändavad meilt linnud oma talvituspaikadesse soojale maale. Ei tahaks õuest lahkuda. Tahaks veelgi kuulata lindude salapäraseid hääli. Kuid sügisene niiskus ajab siiski tuppa tagasi. Ja kõrvust kostavad veel kaua öised hüüded ja hääled. Tuhandeid linnukesi hukkub Itaalias. Väga palju linnukesi hävib ka inimese käe läbi. Armutult püüavad itaallased meie vinte, rästaid, punakurgukesi, põõsaslinde, ööbikuid. Otse meisterlikult kavalasti meelitavad itaallased linde püünistesse ega hooli sellest, et väikeste linnukeste püük on keelatud.
Esimeste öökülmade tulekul algab loomadel suur kolimine talikortereisse. Muresid on kõigil sületäis. Kiires korras vooderdadakse seinu, suletakse tagavarakäigud, õhuaknad, tuulutusaugud. Viimast korda vaadatakse üle toiduvarud ja pannakse korralikult lattu. Neil, kes taliuinakusse ei suigu, vaid talvelgi rohkem hulkuda armastavad, pole tarvis head korterit . Kalade talvitumine algab hiljem, kuna sügis algab veekogudes hiljem.
Vanasõnu:

• Kuidas küli, nõnda vili.
  
• Kuidas põldu harida, nii põld sulle tasub.
  
• Narri põldu üks kord, põld narrib üheksa korda vastu.
  
• Lihata võib elada, ei leivata.
  

Marjaaeg on lastele rõõmuaeg. Juba punetavad esimesed maasikadpõllupeenral. Nüüd võib metsa marjule minna. Ja ükski teine mari pole nii maitsev kui oma käega korjatud maasikad. Marja maitsev lihakas sisu pole millekski muuks kui lindude ja ka laste meelituseks. Taim peab selle eest hoolitsema, et tema seemned leviks.
Vargsi läheneb küldne sügis. Puudel on ta poetanud juba üksikuid kollaseid lehti. Mätastel punetavad palukad. Mets on täis niisket samblalõhna. Ja vihma tuleb palju. Kord sajab teda üsna rabinadl, kord tibutab kogu päeva peent „seenevihma“. Seente riik on üsna värvirikas – punased kärbseseened, kollased kukeseened , ruuged kuuseseened, sinakasrohelised pilvikud; kuid seda värsket, rõõmsat rohelist värvust, mida on küllalt teiste taimede lehtedes, pole seenel iialgi.
Talveraamatus on lumesaju lõpuga leheküljed puhtad. Kui lähed hommikul välja, näed – valged leheküljed on kaetud saladuslikkude märkidega, kriipsudega, punktidega, komadega . Talveraamatusse kirjutab iga metsaelanik talle omase „ käekirjaga“ ja märkidega. Sula tulekul nõrgub vesi läbi lume oksani ja teeb selle libedaks. Lumi ei püsi enam okstel, metsas algavad lume veermed.
Kevadised veed , algab uputus . Kevad toob loomakestele palju häda. Lumi sulab kiirest, jõed tõusevad kallastest välja ja ujutavad üle niidud ja luhad . Kõige rohkem kannatavad suurvee ajal jänesed, mutid, hiired ja teisedki loomakesed, keselavad madalates kohtades maa peal ja maa all. Vesi tungib nende elamuisse.
Lõoke – kevadekuulutaja. Kõigile on lõo laul armas; kõik kuuatavad teda rõõmuga, kõik armastavad seda kevadekuulutajat, armastavad teda tihti kuulmise järgi, ilma et teda lähemalt tunneksid. Miks armastame kuldnokka? Kuldnokk on väga kasulik lind. Kasu toob ta määramatu hulga tõukude, röövikute, liblikate, põrnikate ja ussikeste hävitamisega. Peamiselt aga hävitab ta aga tigusid.
30.september.2010