Muusikaarvustus ,,Così fan tutte" Wolfgang Amadeus Mozart Sõprade ja perega kontserditel käimine on üks meeldivamaid vaba aja sisustamise võimalusi , kus lisaks heale seltskonnale ja rutiinist välja kiskumisele on ka hea võimalus ennast harida ja avastada uusi pärle kultuuri valdkonnast. Laupäeval, 20.novembril, seadsin sammud Estonia teatri poole, et tutvuda W.A.Mozarti koomilise ooperiga ,,Così fan tutte, ossia La Scuola degli amanti" ehk ,,Nii teevad kõik ehk armastejate kool". Tol õhtul oli teatrikülastajaid ootamas sümfooniaorkester, eesotsas peadirigendi ja loomingulise juhi Arvo Volmeriga. Näitlejatest ootasid lavale minekut Heli Veskus, Helen lokuta, Aare Saal, Oliver Kuusik, Priit Volmer ja külalisena Marion Melnik. Terve ooperi peale esitati ainult üks instumenaalpala ja see oli kohe alguses. Seekord sai...
Richard Wagner oli oma tegude poolest suur mees ta sai hakkama ooperireformiga, milleta ilmselt me teatri- ega ooperisaali ette ei kujutaks. Nagu igal asjal on kaks poolt, on ka Wagneri ooperireformil omad plussid ja miinused. Enne Wagneri ooperireformi olid ooperid justkui seltskonnaüritused, kus käidi mõnusalt aega veetmas ning juttu rääkimas. Wagner mõistis, et nii need asjad ei lähe ja et tuleb midagi muuta. Ta kustutas saalis tuled seda selleks, et inimestel oleks parem lavalist tegevust jälgida ning mitte nii väga keskenduda ümbritsevale keskkonnale. Arvan, et see oli kindlasti plussiks neile, kes käisidki ooperis just ooperi pärast ning külastasid etendust, et saada suurepärane nauding ja elamus. Neid kindlasti rõõmustas ka see, et saalist kadus häiriv jutumulin, kuna ruum oli pime ning segajad ei saanud omavahel vestelda. Miinuseks võis see osutuda nende jaoks, kes läksidki ooperisse, et
Orffi looming koosneb peamiselt lavalistest suurvormidest. Samas oli helilooja traditsiooni- lise ooperi vastane. Sellele vastukaaluks lõi ta uue lavamuusika vormi, milles on ühendatud ooperi, draamaetenduse, oratooriumi ja kantaadi iseloomulikud jooned. Koorinumbrid on sageli antiiktragöödiate eeskujul ühehäälsed, taotledes lihtsust ja mõjuvust. Suur tähtsus on sõnal ja sõnarütmil, ka muusikalised rütmid tulenevad sellest. Orffi tähtsamad teosed on kolm lavalist kantaati, mis on koondatud triloogiasse ,,Triumfid". Neist kõige tuntum ja tänaseni enimesitatav on ,,Carmina Burana" (,,Beurni laulud"). See on kirjutatud orkestrile, kahele klaverile, solistidele, koorile ja tantsijatele. Teksti aluseks on Baieri Benediktbeurni kloostrist leitud samanimeline käsikiri, mis pärineb 13. sajandist. See on keskaegsete rändnäitlejate, üliõpilaste, rändvaimulike ja linnakodanike luule- ehk laulu- kogumik, mis sisaldab peamiselt
Mis hääleliigile Händel oma loomingu kirjutas?-kontratenorile(kastraatlauljatele) Mis stiili arendas Bach täiuseni?- Polüfooniat. Bach on tuntud organist. Mis on passioon?-Oratoorium Kristuse kannatustest.Bachi tähtsaim töökoht on kantor ehk organist. Bachi lemmikzanrid: missad ja passioonid.Bachi tuntuim oreliteos: Toccata d-moll Passiooni ja ooperi erinevus: passioonis pole lavalist tegevust, ooperis on. Bachi ilmalik teos: Kohvikantaat. Missa ja oratooriumi erinevus: missa osad on kogu aeg samad. Oratoorium-koorile, solistile või sümf.orkestrile kirjutatud mitmeosaline dramaatilisel sisul põhinev heliteos. Mis allikatele toetub Bachi vokaalmuusika?- Saksa kirikumuusika, lutheri koraalid. Kellel on Anna Mag. noodiv? Naisele.Bachi uuendused:HTK-hästi tempereeritud klaver; helihark 144Hz, pöial, pedaal, kõnelev muusika. JOHANN SEBASTIAN BACH(21.03.1685-1750)
nendes osades oli rohkem aktiivsust ja tegevust. Üllatav oli minu jaoks oskus emotsioone väljendada muusika ja tantsu abil ilma ühtegi sõna lausumata. Väga hästi oli aru saada, mida osatäitjad mõtlevad või tunnevad, kuigi lõpus muutus just see igavaks ja oleks tahtnud ,,tavalist teatrit." Kokkuvõtteks võiks öelda, et etendus osutus oodatus huvitavamaks, aga igavaks jäi ikkagi.Tantsupidu oli Romeost ja Juliast igastahes etem. Ma oleks tahtnud näha rohkem särtsakust ja lavalist aktiivsust, mis olid võitlus stseenides. Minu jaoks oli etendus liiga aeglane ja veniv. Arvatavasti niipea oma raha eest balletti uuesti vaatama ei läheks, aga kui jälle pileti saaks, siis ei jätaks ka võimalust kasutamata.
ülearust ega millestki ei jäänud puudu. Muusikali ajal tekkis küll kahtlusi nähtu mõistmises, kuid see ei seganud sellest tervikliku pildi loomisel. Minule meeldis lavastajapoolne töö osatäitjate valimisel. Minu isiklikus arvamus on, et Chalice ja Hanna-Liina Võsa mängisid oma rolli väga hästi välja ning keegi teine ei oleks sobinud neid rolle paremini mängima. Minu soosituimaks näitlejaks kujuneski Hanna-Liina Võsa, kes mängis Christine Daeet'i. Temas hindasin lavalist näitlemist ja eelkõige lauluhäält. Lavakunstnik Ann Lumiste oli oma tööga hästi hakkama saanud. Kõik rõhuasetused lavakujunduslikel objektidel oli hästi paika pandud. Kasutatud oli väga lihtsaid kujundusvõtteid, mis sobisid antud miljöösse hästi. Valgustus oli samuti väga huvitav. Muusikaline juht ja dirigent oli Erki Pehk. Taustamuusika oli hästi konteksti sissesulav, et vahel tundus nii nagu taustamuusikat ei olekski. Eriefekte
käiku; laulud koorile, kus antakse toimuvale hinnangut. P kasvas välja kristuse kannatusloo lugemisest altari ees. P sisu on pärit evangeeliumist. Kantaxe kirikutes ette suurel reedel. Oratoorium. Esimene O etendus 1600 a. "Kehast ja vaimust". O oli alguses sarnane ooperile. Erinevus oli sisus O oli vaimuliku sisuga. O etendati palveruumides; 17 saj keskpaigal. See on suur teos orkestrile, koorile, solistile. O kantakse ette kontsertkorras, lavalist teg ei toimu. Tuntuim O Händeli "Messias". Kantaat O'st noorem, väljendas tundeid ja elamusi. K on mitme osane teos koorile ja solistidele. Kuulsaim K looja on Bach. K võib olla ühe ja mitmeosaline vokaalteos. K on lühem ja puudub arenev süee.
korda, kuid ainult esimesest abielust oli tal laps. Alates 1925. aastast kuni oma surmani õpetas Orff lapsi Münchenis Güntheri-nimelises muusika- ja tantsukoolis, mille asutajaks oli saksa koreograaf Dorothee Günther. Carl Orff Tähtsamad teosed C. Orffi erandlik helikeel: Muusikat iseloomustab lihtsad meloodiad, askeetlik orkestratsioon ja vana muusikat inspireeriv vaimsus. Tema looming muud lavalised suurvormid. Orff ise nägi teose esituse juures ette ulatuslikku lavalist vaatemängu tantsude, efektsete kostüümide, dekoratsioonide, valgus- ja püroefektidega. Lõi uue lavateosetüübi – ainulaadse sünteesi muusikas, sõnast ja lavalisest tegevusest, mille analoogiat võib leida antiiktragöödiast. Orffi tähtsus peale heliloomingu: töötas välja uudse muusikapedagoogika, kus domineerivad löökpillid. Selle muusikaõpetuse metoodika põhisisuks on ergutada lapsi musitseerima peale laulmise lihtsaid löökpille mängides. C
korda, kuid ainult esimesest abielust oli tal laps. Alates 1925. aastast kuni oma surmani õpetas Orff lapsi Münchenis Güntheri-nimelises muusika- ja tantsukoolis, mille asutajaks oli saksa koreograaf Dorothee Günther. Carl Orff Tähtsamad teosed C. Orffi erandlik helikeel: Muusikat iseloomustab lihtsad meloodiad, askeetlik orkestratsioon ja vana muusikat inspireeriv vaimsus. Tema looming muud lavalised suurvormid. Orff ise nägi teose esituse juures ette ulatuslikku lavalist vaatemängu tantsude, efektsete kostüümide, dekoratsioonide, valgus- ja püroefektidega. Lõi uue lavateosetüübi – ainulaadse sünteesi muusikas, sõnast ja lavalisest tegevusest, mille analoogiat võib leida antiiktragöödiast. Orffi tähtsus peale heliloomingu: töötas välja uudse muusikapedagoogika, kus domineerivad löökpillid. Selle muusikaõpetuse metoodika põhisisuks on ergutada lapsi musitseerima peale laulmise lihtsaid löökpille mängides. C
Ka muusikaliselt oli minu meelest kõik perfektne, kuid kui arvestada fakti, et koosseisu kuulub kokku 12 inimest, siis näiteks basskitarri oli väga vähe kuulda ning minu jaoks oli ta pea olematu. Kontserdi juures häiriski mind tegelikult suur kollektiiv. Nimelt, nagu ka pildilt näha, siis lava oli varustust ja tehnikat väga täis topitud. Osad pillimehed ei kostnud teiste seast välja. Samuti häiris mind ka see, et kui lugude vahepeal suheldi publikuga üsna vabalt, siis loo kestel lavalist liikumist ei toimunud. Samas poleks see ka eriti võimalik olnud, arvestades helitehnika ja –varustuse kogust laval, kuid mingisugune liikumine oleks võinud siiski olla, et mitte tunduda nii tuim ja jäik. Üldiselt oli tegu meeldiva kontsertelamusega, kuid siiski arvan, et kollektiiv laval oleks võinud väiksem olla ning oleks võinud olla tihedam suhtlemine publikuga. Samas tundsin siiski äratundmisrõõmu nii mõneski vahvas loos, mida esitati ning musikaalselt midagi ette
Ei olnud midagi ülearust ega millestki ei jäänud puudu. Muusikali ajal tekkis küll kahtlusi nähtu mõistmises, kuid see ei seganud sellest tervikliku pildi loomisel. Minule meeldis lavastajapoolne töö osatäitjate valimisel. Minu isiklik arvamus on, et Koit Toome ja Lauri Liiv mängisid oma rolli väga hästi välja ning keegi teine ei oleks sobinud neid rolle paremini mängima. Minu soositumaks näitlejaks oli aga Tanja Mihhailova, kes mängis Aurorat, Ämbliknaist. Temas hindasin lavalist näitlemist ja eelkõige ilusat lauluhäält. Lavakunstnik oli Walter Perdacher Austriast oli enda tööga väga hästi hakkama saanud. Kõik rõhuasetused lavakujunduslikel objektidel oli hästi paika pandud. Kasutatud oli keerulisi kujundusvõtteid, mis sobisid antud miljöösse väga hästi. Valgustus oli suhteliselt tagasihoidlik, ilma eriefektideta. Muusikaline juht ja dirigent oli Tarmo Leinatamm. Taustamuusika oli hästi konteksti sissesulav ja samas hästi võimas
Saatvat orkestrit oli minu jaoks kõige huvitavam kuulata, sest erinevad partiid suutsid igas olukorras välja tuua õige meeleolu ja palju pingeid, kuid samas ei summutanud nad ära lauljaid. Kui lauljatest ja osalistest rääkida, siis kõige sümpaatsemana tundus Roxane'i osatäitja, sest ta mängis oma rolli väga puhtalt ja siiralt välja. Eriti siis, kui ta laulis oma rõõmust ja vaimustusest Christiani kirjade üle, mis tegelikkuses olid kirjutatud Cyrano poolt. Ka lavalist kujundust ja liikumist oli huvitav jälgida. Peamisteks tegevuspaikadeks olid Pariisi tänavad, Roxane'i maja, lahingulaager, kus hukkus Christian ja klooster, kuhu naases Roxane peale oma abikaasa traagilist lahkumist. Väga põnev oli lahinguvälja lavakujundus, kus laval oli päris suurtükk ja koor etendas sõjameeste rolli, mis aitas õiget meeleolu luua. Samuti olid meeldivad osatäitjate kostüümid, mis olid uhked ja soliidsed.
Vanemuises esietendunud «Musta pori näkku» ning lisab, et kindlasti oli see tema aasta üks erilisemaid teatrielamusi. «Kogu lavastus oli terviklik ja ladus,» ütleb Lenna Õhtulehele ning kiidab ka lavastuse visuaalset lahendust, videoprojektsioone ning muusikaosa. (Elu24; 12.11.2012) Sest viis aastat pärast menuraamatu ilmumist, nüüdseks on seda trükitud 35 500 eksemplari, tehtud telesaade nii lavalist tegevust publikule tutvustatakse ei anna Raua raamatule midagi juurde. Korratakse lugusid, mis on juba raamatuna ilmunud. Ent kui raamat oli/on haarav ja tempot kruviv rokihitt, siis Vanemuise laval näeb vaid ähmast mälestust millestki, mis võis nimetada rokiks. Need, kes loodavad kaasa elada Vanemuise mõne aasta tagusele rokkooperile «Ruja», peavad pettuma. Ent teater ei nimetagi «Musta pori näkku» rokklavastuseks või -muusikaliks
Polkovniku lesk Üle pika aja saan rõõmuga tõdeda, et minu kätte on sattunud üks lugemist vääriv näidend. Ma ei tea, kas asi on Juhan Smuuli väheses hariduses või millegis muus, aga niivõrd selget siirast inimlikku juttu, nagu tema seda kirjutanud on, pole ma küll enam väga ammu nautida saanud. Kuigi "Polkovniku lesk" on kirjutatud kui näidend, siis mulle isiklikult jääb mulje, et seda teatris lavastada oleks siiski suhteliselt igav, sest lavalist tegevust selles tükis on ju suhteliselt vähe. Kogu sündmustik keerleb üheainsa söögilaua ümber, kus paar peategelast jutul lihtsalt voolata lasevad. Ma arvan, et see teos võiks ikkagi jääda ainult raamatukaante vahele, sest nii ei kaotaks ta oma omadust lasta lugejal tunda end kui autori vestluspartner. Mina võin küll öelda, et see raamat on kui suhtlus Juhan Smuuliga. "Polkovniku lese" tegelased on vägagi huvitavad. Esiteks muidugi, nagu pealkirigi ütleb,
Polkovniku lesk Üle pika aja saan rõõmuga tõdeda, et minu kätte on sattunud üks lugemist vääriv näidend. Ma ei tea, kas asi on Juhan Smuuli väheses hariduses või millegis muus, aga niivõrd selget siirast inimlikku juttu, nagu tema seda kirjutanud on, pole ma küll enam väga ammu nautida saanud. Kuigi "Polkovniku lesk" on kirjutatud kui näidend, siis mulle isiklikult jääb mulje, et seda teatris lavastada oleks siiski suhteliselt igav, sest lavalist tegevust selles tükis on ju suhteliselt vähe. Kogu sündmustik keerleb üheainsa söögilaua ümber, kus paar peategelast jutul lihtsalt voolata lasevad. Ma arvan, et see teos võiks ikkagi jääda ainult raamatukaante vahele, sest nii ei kaotaks ta oma omadust lasta lugejal tunda end kui autori vestluspartner. Mina võin küll öelda, et see raamat on kui suhtlus Juhan Smuuliga. "Polkovniku lese" tegelased on vägagi huvitavad. Esiteks muidugi, nagu pealkirigi ütleb,
Teatrikasvatuse nädal Sihtgrupp: 14-16- aastased noored; 10 noort grupis, 5 poissi ja 5 tüdrukut Toimumise periood: 3.08.2015-7.08.2015 10.08.2015-14.08.2015 Toimumise koht: Raplamaal, Rapla linnas, Rapla kultuurimajas Teatrikasvatuse nädala teatriringide päevade arv: 10 päeva (v.a nädalavahetus) Ühe teatriringi päeva kestvus: 12.00-13.30 Üldised eesmärgid teatrikasvatuse nädalal: o arendada noorte diktsiooni o arendada ja parandada noorte lavalist ja avalikku esinemist o anda ülevaade Oskar Lutsust ja tema loomingust, käsitledes ,,Nukitsameest" o arendada suhtlemis- ja eneseväljendamisoskust Teatrikasvatusnädala läbiviija: Sigrid Kiisk 1. Päev: 3.08.15, esmaspäev, 12.00-13.30 Eesmärgid: Osalejate omavaheline tutvumine. 1. 10.00 Ettevalmistus- juhendaja dekoreerib ruumi vastavalt teemale. Seab seinale üles O.Lutsu portree pildi ja Nukitsamehe tegelaskujud sh Tölpa, Möhk, Nuki, Moor.
Oratoorium ja passioon. Oratoorium tähendas algselt palvesaali, see oli Rooma vennaskondade palvuste ruum. Müsteeriumietendused ja passioonimängud inspireerisid nende lavalist esitust. Aegamisi tungisid sisse monoodia elemendid. Eristatakse kahte tüüpi esitusi: a) lavategevusega, läheneb vaimulikule ooperile b) kontsertliku esitusega Muusikaliselt koosnevad oratoorium ja passioon järgmistest elementidest: * sooloaaria (duett jne.), sisult lüüriline vaatlus, tihti obligato- pillidega * retsitatiiv, mida enamasti laulab jutustaja, evangelist, kannab sündmuste arengut * koorid, mõtisklustena vahelepaigutatud koraalid, aga ka dramaatilised massistseenid
"kajaka" autoripoolne anrimääratlus, komöödia, ei vasta meie tavapärasele arusaamisele komöödiast , sest näidendi koomiline element peitub varjatuna tema ideestikus. Pigem võiks seda nimetada draamaks. Lühidalt näidendit iseloomustades, võiks öelda, et näidendi tegevustik on tagasihoidlik, ilma erilise välise pingeta. Kuigi tekib rida armastuskolmnurki, ei loo needki väliselt pingelist intriigi. Autor on ilmselt teadlikult vältinud efektset lavalist tegevust. Inimesed lihtsalt kõnelevad, istuvad, joovad teed. Tsèhhovile on nii omane, et näidendi ideestik ei avane välise tegevuse taustal, vaid peitub sügavamal. Tsèhhovi näidendi idee sisuni võib seega jõuda ainult tähelepanelik lugeja või vaataja, kes oskab silmas pidada mitte ainult väliselt pingenappi sündmustikku, vaid kogu kujutlusvahendite süsteemi ning meeleolusid. Tsèhhovi näidendis kõneleb nn. alltekst rohkem kui tekst.
Dekoratsioonid olid väga tõetruud ning ka näitlejate kostüümid olid kenad ja vastasid ajastule. Lavateose muusikaliseks juhiks ja dirigendiks oli Hendrik Vestmann. Minu arvates sai ka tema oma ülesannetega kenasti hakkama orkester mängis väga ilusasti, ei olnud liiga valju ega vaikne ning ka solistid laulsid oma partiisid hästi. Väga huvitav etenduse juures oli see, et enne esimese vaatuse algust mängis orkester umbes kümme minutit nii, et lavalist liikumist ei toimunudki. Alguses arvasin, et midagi on lahti, kuna eesriie ei avanenud, kuid see pidigi nii olema. Tantsujuhiksks oli Jelena Karpova. Koreograafiliselt oli muusikal Täiesti laitmatu. Mulle väga meeldisid tantsustseenid ja see oli tore, et neid oli päris palju. Tantsijate lavaline liikumine oli originaalne ja seda oli väga huvitav jälgida. Paljud tantsudest meenutasid balletti, ning see tegi etenduse veelgi mitmekesisemaks ja meeldivamaks.
Ooperilaulu, kus peategelane väljendab oma mõtteid ja tundeid, nimetatakse aariaks. Kõige rohkem aariaid on kirjutatud (hääleliigid) sopranile ja tenorile. Aariale eelneb tavaliselt kõnelaul e. Retsitatiiv. Aaria ajal tegevus tavaliselt peatub. Kui 3 lauljat laulavad koos, nimetatakse ansamblit trioks, 4 lauljat moodustavad kvartetti, 2 lauljat laulavad duot. Koori ülesandeks on esineda massistseenides, andes toimuvale hinnanguid ja kommenteerida tegevust. Lauljaid, koori ja kogu lavalist tegevust saadab orkester, kogu muusikalist koosseisu juhatab dirigent. Ooperis esitab tantsunumbreid tantsurühm, eriti palju on tantsunumbreid Prantsuse (riik) ooperites, sest see on ka balleti sünnimaa. Ooper jaguneb sisu järgi a) opera seria e. tõsine ooper b) opera buffa e. koomiline ooper, millest arenes 19. saj. keskpaiku välja operett. 2. Nimeta 19. sajandi ooperiheliloojaid ja nende teoseid : a) Itaalias: Giuseppe Verdi „Aida“
samanimeliste teoste ainetel. Goethe on ise ,,Fausti" kohta kirjutanud järgmiselt: ,, Mis on su tuum, maailm ja elu, aeg ja ruum?" ning just selle küsimuse lahendamisele oli õpetlane Faust terve oma elu pühendanud. Kuigi eakas doktor aitas tihti kohalikke nende igapäevaste murede lahendamisel, ei suutnud ta leida ravimit katku vastu ning sõlmis paganliku Mafistofelesega saatusliku lepingu. Kui kirjeldada lühidalt Aare Toikka tehtud lavalist kujundust, võib julgelt öelda, et lihtsuses peitub geniaalsus. Heili Sibrits on Postimehes kirjutanud: ,,Visuaalselt toetub Toikka ,,Faust" aga saksa filmikunsti suurteosele, mis omakorda seab näitlejad ja lavastaja raamesse. Pigem aga seisis nende ees ahvatlev väljakutse teha teistsugune lavastus." Hoolimata näidendi keerulisest süzeest, sai lavastaja, kes on ühtlasi ka spektaakli autor ja kunstiline juht, enda ülesandega perfektselt hakkama
Richard Wagneri Ühingu stipendiaat 2016 ja Harjumaa teatripreemia laureaat 2017. Esitamisele valitud teoste vahel valmis tervik etenduse lõpuks. Teose kulminatsioon oli laineline, tekkis pinge haripunkte mitmel erineval korral, kuid ei olnud üht kindlat kulminatsiooni. Peaosas Rinaldot mängiv Monika – Evelin Liiv oli selgelt kogemustega näitleja. Ta hääl küündis väga kõrgele, kuid sai ka väga hästi hakkama madalalt laulmisega. Isiklikult arvan, et lavalist liikumist võiks parandada, kuna kippus liikuma hästi kohmakalt ja aeglaselt kui samal ajal laulis. Kristlaste väepealikku Goffredot mänginud Oliver Kuusik oli lavalise liikumise poolest vabam ja ei olnud selline tunne nagu ta kõik sammud ja nende toimumise hetked oleksid talle ette määratud, vaid oli vaba ja rahulik tunne. Laulmise poolest oli väga meeldiv, kuid tundus et see roll polnud talle endale kõige meelepärasem.
ork. osad; tekst piibilist, ka spetsiaalsed luuletekstid, kanti ette jumalateenistustel. · Säilinud ka 20 ilmalikku kantaati, mis mõeldud erinevateks pidustusteks · Vokaal suurteosed: kõik kirjutatud Leipzigis. Passioonid. Passioon-kannatuslugu. Zanriliselt oratooriumid, mille sisuks Kristuse kannatuslugu. Nagu ooper, jutustatakse mingit lugu, olemas on aariad, koorid, ork. osad, retistatiivid, ansamblid, aga pole lavalist liikumist, dekoratsioone, kostüüme. Kanti ette Suurel Reedel. "Matteuse passioon" ja "Johannese passioon" · Matteuse passioon Aaria "Erbarme dich" Koraal: "Bin ich gleich von dir gewichen" Evangelist (retsitatiiv) Lõpukoor "Wir setzen uns mit Tränen nieder" · H-moll missa hiiglaslik töö. Valmis 1748. Koostatud varemloodud töödest. Kestab 2 tundi, 24 osa, elutöö kokkuvõte. · Gloria in excelsis Deo · Agnus Dei · Jõuluoratoorium
see kostaks üle orkestri ka saali kõige tagumiste ridadeni. Klassikalises ooperis on kõige tavalisem, et peaosi, tavaliselt armastajapaari, laulavad sopran (kõrge naishääl) ja tenor (kõrge meeshääl). Barokiajastust on pärit ka tänapäeval kasutatav nimetus primadonna, millega tähistatakse ooperi naispeategelast. Mitme tegelase ühislaulu nimetatakse ansambliks, mis kujutab endast omalaadset tegelastevahelist lavalist suhtlemisvormi. Kahe laulja kooslaul on duett, kolm lauljat moodustavad trio, neli lauljat kvarteti. Nimetatutest suuremaid ansambleid tuleb ooperites harva ette. Koori ülesandeks on massistseenides anda toimuvale hinnanguid, kommenteerida, väljendada rõõmu või rahulolematust. Orkester saadab lauljaid ning aitab muusikaliselt lahti mõtestada laval toimuvat ja edasi anda meeleolumuutusi. Pillimehed istuvad lava ees orkestriaugus
Koosneb proloogist ja kolmset ulatuslikust pildist: "Varakevadel", "Kõrtsis", "Armuõnn" need jagunevad stseenideks. Kantakse ette lma vaheajata. 2osa "Catulli Carmina" 1943. põhineb Rooma poeedi Catulluse poeesial. 3osa "Trionfi de Aphrodite" 1951 viib meid antiikaja pulmatseremoonia juurde. Orff on valinud ökonoomse esitajate koosseisu: koor, solistid, 4 klaverit ja löökpillid. Hiljem seab klaveripartiid orkestrile. Orff nägi kantaatide esituse juures ette ulatuslikku lavalist vaatemängu, tantsude, effektsete kostüümide, dekoratsioonide näol. Valgus ja büroefektid. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa! Ei leia mina iial teal, see suure laia ilma peal, mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa! Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand. Sind tänan mina alati ja jään sull' truuiks surmani. Mul kõige armsam oled sa, mu kallis isamaa! Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista,
võiks ju teisi erinevaid asju õppima hakata, sest uute asjade õppimine tuleb alati kasuks. Peale selle, soovitaks ma veel tal uusi huvitavaid instrumente õppida. See on lihtsalt tore, kui inimene oskab paljusid erinevaid instrumente mängida. Just seepärast soovitangi selliseid asju, et tulevikus kontserdi ülesehitusi natuke muuta sellega, et tuua sisse natuke teistsugust muusikat ja uusi instrumente. Selliste muudatustega saaks ta lavalist show'd palju huvitavamaks publikule muuta. Sellel kontserdil tundus, et Sofia on ka selline inimene, kellele meeldib publikut kaasa laulma panna, siis tulevastes kontserdites võiks ta inimesi lihtsamaid instrumente mängima kutsuda, et kontserdit huvitavamaks teha. Need on minupoolsed soovid ning usun, et kui ta selliseid muudatusi teeks, huvituks inimesed veel rohkem tema kontserditest.
Ullo Toomi Tantsupidu 1999 13 Rahvatants Mait Agu 1976 asutas Mait Agu Tallinna Pedagoogilises Instituudis kateedri, kus asuti koolitama professionaalseid tantsupedagooge MAIT AGU (19511998) tantsupedagoog, kes juhatas nii tantsupidusid kui seadis lavalist koreograafiat erinevates zanrites oli tuntum rahvatantsu moderniseerija (tegi Mait Agu poplugudele rahvatantsu koreograafia) oli tantsupeo üldjuht 14 Kasutatud Kirjandus 1. 100 aastat moderntantsu: pilguheit Eesti poolelt. 2. Eesti ballett. Koostanud K.A. Püümann. Tallinn, Eesti Raamat 1984 3. Eesti kunsttants / Jaan Pert, 18991953. [S.l.] : J. Pert, 1934 4
Ooperisolist saab oma vokaalset meisterlikkust kõige paremini demonstreerida aarias, mis on tehniliselt keerukas orkestri saatel esitava soololaul. Aaria ajal mil peategelane väljendab oma tundeid ja mõtteid, sündmuste areng peatub. Aariale eelneb sageli jutustav kõnelaul retsitatiiv. Retsitatiivi saadab tavaliselt väiksem pillirühm, aga seda võidakse esitada ka hoopis ilma saateta. Mitme tegelase ühislaulu nimetatakse ansambliks, mis kujutab endast omalaadset tegelastevahelist lavalist suhtlemisvormi. Kahe laulja kooslaul on duett, kolm lauljat moodustavad trio, neli lauljat kvarteti. Nimetatutest suuremaid ansambleid tuleb ooperites harva ette. Koori ülesandeks on massistseenides anda toimuvale hinnanguid, kommenteerida, väljendada rõõmu või rahuolematust. Orkester saadab lauljaid ning aitab muusikaliselt lahti mõtestada laval toimuvat ja edasi anda meeleolumuutusi. Pillimehed istuvad lava ees orkestriaugus. Dirigent, kes on orkestriaugust nähtav
Igor Stravinski (1882 1971) oli vene päritolu helilooja, kelle loomingus avaldus neoklassitsism ligi 30-aastase loomeperioodi jooksul. "Kuningas Oidipus", "Kevadpühitsus" Stravinski "Oktett puhkpillidele" Carl Orff (1895 1982) oli silmapaistev Saksa helilooja ja dirigent. lõi ainulaadse muusikaõpetuse metoodika, mida kasutatakse palju tänaseni. Orffi muusikat iseloomustavad lihtsad meloodiad ja orkestratsioon ning vanamuusikast inspireeritud vaimsus. Orffi tähtsamad teosed on kolm lavalist kantaati, mis on koondatud triloogiasse ,,Triumfid". Neist kõige tuntum ja tänaseni enimesitatav on ,,Carmina Burana". 2 teist osa on "Catulli Carmina", "Aphrodite triumf" Pluralism - stiilide paljunemine Süvamuusika - klassikaline muusika, mitte ainult klassitsismi, vaid ka keskaja, renessansi, baroki ja romantismi muusikat, paljusid modernistlikke ja postmodernistlikke suundi Popmuusika, klassika Dzäss - muusikastiil, mis tekkis 19
koorikontserdite ja laulupidude kavades. Ennekõike tuleb nimetada laulu '' Isamaa mälestus'', '' Oh laulu ja hõiska''(K.A. Hermanni sõnad), ''Munamäel''(J.Kunder),''Süda tuksub''(rahvasuust), ''Teretus''(K.A.Hermanni), ''Minge üles mägedele''(M.Veske), '' Kungla rahvas''(Fr.Kuhlbars), ''Kevade marss''(K.A.Hermann),''Kui kungla rahvas kuldesl a'al''(K.A.Hermann). Vanemas eas püüdis K.A.Hermann luua lavalist muusikateost, selles sai n.ö. lauleldus''Uku ja Vanemuine''(1908). KASUTATUD ALLIKAD ''K.A.Hermann 1851-1909'' A. Evaraus, A. Ritsing 1996
soovi kujutluse sellest, et küll me neile lollidele rahatõusikutele näitaksime kui ainult viitsiks. Selline tegelane võimaldas Vildel kirjanduslike arvete õiendamist. Kui rääkida puht näidendi põhiselt , siis mitmesugused pohheemlaslikud maneersused, mis Piibelehel on. Tema ettekirjutataud aeglane kõne,presodo muree, mida ta kasutab, sihvkade söömine ning erivärvilised sokid. Need kõik tunudvad pigemini rõhutavat Piibeleha lavalist kontrasti teistele soliitsetele tegelastele. Seda võib pidada võtteks, et alguses tunduv kerglase olemise ning mitte tõsiseltvõetava karakteri hilisem võti või saavutus efektsem tunduks. Laura tegelaskuju juures on huvitav kokkulanegmus teisenäitemängu läbi, mis on kirjutataud aastakümneid hiljem Ameerikas Denis Willjamisi poolt ,,Klaasis loomaaed". Tema lonkamine on süseeiselt täiesti põhjendamatu ning ei anna midagi juurde, kui kui lähtuda puhtalt kirjanduslikult
esimene terviklik teos selles zanris. Seal kasutas helilooja võtteid (kõlavärvid dramaturgia kandjanam, muusikalised kujundid ehk juhtmotiivid), mis on leidnud tee ka järgnevate sajandite heliloojate loomingusse. 17. sajandi lõpul tekib Itaalias Napoli ooperi koolkond. Valitses keskpaigani enamuses Euroopa linnades. Kaunis hääl, laul- Bell canto ideaaliks. Napoli koolkonnas olid suure tähelepanu all naisosatäitjad- primadonnad ja meesosatäitjad primaunod. Lavalist tegevust peaaegu ei olnud. Tähtsad olid rikkalikud efektid ja kostüümid. Tõsise ooperi kõrval opera Seria. Koomilised ooperid- opera duffo. Intermeedium- lavastati ooperiga seotud naljanumber. Helilooja Scarlatti kirjutas üle 114 ooperi ja üle 800 kammerkantaadi. Barokkajastu vokaalmuusika jaguneb kolmeks: 1. kirikumuusika. Kontsertstiili tulek 16.-17. sajandi vahetusel päädis sellega, et Monteverdilt ilmub esimene tõsiselt võetav vaimulike laulude kogumik
meil leidub vanade allikate põhjal loodud kaasaegselt mõjuvaid rahvuslikus stiilis ja lavalise väärtusega tantse. 1976. aastal asutas Mait Agu (1951-1998) Tallinna Pedagoogilises Instituudis kateedri, kus asuti koolitama professionaalseid tantsupedagooge, kes suudaksid anda edasi rahvapärast tantsu, koolitada uusi tantsijaid ja anda oma panuse eesti tantsu arengusse üldiselt. Agu oli võimekas tantsupedagoog, kes juhatas nii tantsupidusid kui seadis lavalist koreograafiat väga erinevates zanrites. Tema oli meie tuntumaid rahvatantsude moderniseerijaid, kelle tööd iseloomustavad moodsatele poplugudele seatud rahvatantsu, karaktertantsu ja balleti sugemetega koreograafiad, mida esitati rahvariietes. Taolistes tantsudes ei ole eriti algupärast liikumist ega sügavust, aga publikule meeldib temperamentne esitus ning raadiost tuttavad meloodiad. Rahvatants kui selline on tänapäeval muutunud peaaegu et teatud spordiliigiks, kus kõik
Ooperisolist saab oma vokaalset meisterlikkust kõige paremini demonstreerida aarias, mis on tehniliselt keerukas orkestri saatel esitava soololaul. Aaria ajal mil peategelane väljendab oma tundeid ja mõtteid, sündmuste areng peatub. Aariale eelneb sageli jutustav kõnelaul retsitatiiv. Retsitatiivi saadab tavaliselt väiksem pillirühm, aga seda võidakse esitada ka hoopis ilma saateta.Mitme tegelase ühislaulu nimetatakse ansambliks, mis kujutab endast omalaadset tegelastevahelist lavalist suhtlemisvormi. Nimetatutest suuremaid ansambleid tuleb ooperites harva ette. Koori ülesandeks on massistseenides anda toimuvale hinnanguid, kommenteerida, väljendada rõõmu või rahuolematust.Orkester saadab lauljaid ning aitab muusikaliselt lahti mõtestada laval toimuvat ja edasi anda meeleolumuutusi. Pillimehed istuvad lava ees orkestriaugus. Dirigent, kes on orkestriaugust nähtav nii lauljatele, koorile, kui ka orkestrile, juhatab kogu etendust. Ooperis võib kaasa teha ka balletirühm
ega maski vahetust. Näitleja Lauri Saatpalu mängis väga hästi oma rolli monoloog etenduses. Rekvisiitori välimus oli nagu igapäevane riietus, millega sobib käia tööl ning hääl oli selge, julge ja kostev nagu härras mehele omane. Tegelane liikus päris palju ringi, käis ka publiku juures ja ilmus isegi publiku selja taha, mis oli suur üllatus ning istus korra isegi publiku kõrval ning suhtles publikuga andes korra ka ühele külastajale klaasi hoida. Lavalist liikumist toimus ka päris palju, sest rekvisiitor nägi võimalust esineda nii ooperilaulja, balletitantsija kui draamanäitlejana. Nende veenvaks ette kandmiseks ja muidugi balleti tantsimiseks liikus rekvisiitor laval päris palju. Rekvisiitori eneseväljandamine oli kõige enam käte abil ja väiksemal määral ka miimika abil. Rekvisiitori roll edasi antavas loos oli väga täpne. Etenduse sisu poolest ei pidanud kehastama kedagi teist vaid sai olla rekvisiitor
teisi isikuid, nähtusi jms. Mõistukõne ülesanne on midagi esile tõsta või rääkida asjadest varjatult. Müür, mis hakkab pragunema, kipub ära lagunema, seda tuleb rõhkuda, maani maha lõhkuda. Dramaatika Dramaatika ehk näitekirjandus erineb proosast ja lüürikast kahe põhitunnuse poolest. Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastamiseks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ettekannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevuslik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad
Ansambel vahetas mitu korda nimesid Johnny and The Moondogs ja The Silver Beetles, kuni viimaks jõuti nimeni The Beatles. 1960. aastal läksid nad esinema Saksamaale Hamburgi Reeperbahn’i klubidesse. Kuna bänd ei olnud ennast veel Liverpoolis piisavalt tõestanud, pidid nad tõsiseltvõetavuse nimel pidevalt pingutama ning oma esinemisoskusi parandama. Hamburgis tutvuti ka Saksamaa kunstitudengitega, kes nende lavalist käitumist ja 4 väljanägemist mõjutasid. Ansambli edusammud ei jäänud märkamata, laulja Tony Sheridan palus (keda omal ajal nimetati ka Euroopa Elviseks) The Beatles'i oma taustabändiks ning Polydor Records'i stuudiotes salvestati nende koostööna ka laul “My Bonnie (Mein Herz ist bei dir nur)”, mis McCartney sõnul jõudis Saksa edetabelites viiendale kohale. 1960. aastal
Kõik oli täiuslik Lauldakse kõrge, nasaalse häälega On seotud sümboolikaga Kui näitleja paneb maha mustad lipukesed (veekogu). Vaataja teab, mis see tähendab. Publikuga suheldi vabalt. Kui käes midagi rohelist, siis oli tegevus looduses. Küünal maas, siis tegevus õhtul. Kui piits, siis oletati, et ka hobune on kuskil. Tavaliselt oli muusikuid kaheksane seltskond, kes saatis. Dirigenti polnud. Tema asemel löökpillimängija. Saadavad lavalist liikumist. Gong löökpill, väike gong laval alamsoo isik, suur gong laval ülik Keelpillid ja puhkpillid laulusaateks instrumentaalsed vahemängud. Kuna kelle kord mängida. Tämber järjest kõrgemale + pikendus + laul lõppes kulminatsiooniga PILLID: Gong löökpill King puust raam, kahes reas metallplaadid v. kiviplaadid, mida vasaraga lüüakse Ja-Kou väike Hiina trumm, mida mängiti puupulkade või kätega
Ansambel vahetas mitmel korral nimesid Johnny and The Moondogs ja The Silver Beetles, kuni viimaks jõuti nimeni The Beatles. 1960. aastal läksid nad esinema Saksamaale Hamburgi Reeperbahn'i klubidesse (kõige tihedamini esineti kuulsas Kaiserkeller'i klubis). Kuna bänd ei olnud ennast veel Liverpoolis piisavalt tõestanud, pidid nad tõsiseltvõetavuse nimel pidevalt pingutama ning oma esinemisoskusi parendama. Hamburgis tutvuti ja sõbruneti ka Saksamaa kunstitudengitega, kes samuti nende lavalist käitumismaneeri ja väljanägemist mõjutasid. Ansambli edusammud ei jäänud märkamata, nii palus laulja Tony Sheridan (keda omal ajal nimetati ka Euroopa Elviseks) The Beatles'i oma taustabändiks ning Polydor Records'i stuudiotes salvestati nende koostööna muuhulgas ka laul "My Bonnie (Mein Herz ist bei dir nur)", mis McCartney sõnutsi jõudis Saksa edetabelites viiendale kohale. 1960. aastasse jääb ka The Beatles'i Saksamaalt väljasaatmine, kuna
vägagi populaarset) võtet, projektorit, mis küll näidendi esmalavastusest välja jäi. Arvan, et seda tasuks siiski kasutada, sest see on hea võimalus rõhutada seda, millele tekstis vaid vihjatud. Tänapäevased vahendid lubaksid lihtsa teksti asemel kasutada ka animatsiooni ja videot. Mulle oli väga meelepärane, et ekraanile ilmusid mõned repliigid varem, kui tegelaskuju seda mõelda-öelda jõudis. See annab vaatajale võimaluse lavalist pausi täita oma pisikese narratiiviharuga ning hiljem, kui näidend oma ettekirjutatud teed edasi on läinud, seda võrrelda. Esimene lause, mis ekraanile projitseeritakse, on prantsusekeelne ning tõlkes ,,Kus on (tunane) lumi?". Eelkõige vihjab see ema igatsusele mineviku rohelisema muru järele. Nagu ääremärkuses kirjas, on see refrään Francois Villoni samanimelisest ballaadist, mis on minu jaoks tundmatu, kuid mulle meenus kõigile eestlastele tuntud ,,Kord olid niidud rohelust täis
vägagi populaarset) võtet, projektorit, mis küll näidendi esmalavastusest välja jäi. Arvan, et seda tasuks siiski kasutada, sest see on hea võimalus rõhutada seda, millele tekstis vaid vihjatud. Tänapäevased vahendid lubaksid lihtsa teksti asemel kasutada ka animatsiooni ja videot. Mulle oli väga meelepärane, et ekraanile ilmusid mõned repliigid varem, kui tegelaskuju seda mõelda-öelda jõudis. See annab vaatajale võimaluse lavalist pausi täita oma pisikese narratiiviharuga ning hiljem, kui näidend oma ettekirjutatud teed edasi on läinud, seda võrrelda. Esimene lause, mis ekraanile projitseeritakse, on prantsusekeelne ning tõlkes „Kus on (tunane) lumi?”. Eelkõige vihjab see ema igatsusele mineviku rohelisema muru järele. Nagu ääremärkuses kirjas, on see refrään Francois Villoni samanimelisest ballaadist, mis on minu jaoks tundmatu, kuid mulle meenus kõigile eestlastele tuntud „Kord olid niidud
vägagi populaarset) võtet, projektorit, mis küll näidendi esmalavastusest välja jäi. Arvan, et seda tasuks siiski kasutada, sest see on hea võimalus rõhutada seda, millele tekstis vaid vihjatud. Tänapäevased vahendid lubaksid lihtsa teksti asemel kasutada ka animatsiooni ja videot. Mulle oli väga meelepärane, et ekraanile ilmusid mõned repliigid varem, kui tegelaskuju seda mõelda-öelda jõudis. See annab vaatajale võimaluse lavalist pausi täita oma pisikese narratiiviharuga ning hiljem, kui näidend oma ettekirjutatud teed edasi on läinud, seda võrrelda. Esimene lause, mis ekraanile projitseeritakse, on prantsusekeelne ning tõlkes ,,Kus on (tunane) lumi?". Eelkõige vihjab see ema igatsusele mineviku rohelisema muru järele. Nagu ääremärkuses kirjas, on see refrään Francois Villoni samanimelisest ballaadist, mis on minu jaoks tundmatu, kuid mulle meenus kõigile eestlastele tuntud ,,Kord olid niidud rohelust täis
identsed hirsitera, andis f1. Muusika oli tavaliselt ühehäälne, meloodiat võis toetada burdoon meloodiaga katkematult kaasa helisev basshääl. Hiina kuulsaim filosoof Kong Fuzi väitis: ,,Kui tahad teada, kuidas valitsetakse maad ja milline on selle kultuur, kuula selle maa muusikat." Hiina vanasõna ütleb: ,,Sõnad võivad petta, inimesed võivad valetada, aga muusika mitte kunagi." Teateer: Dirigendi rolli täitis trummimängija. Löökriistad saatsid lavalist liikumist, keel- ja puhkpillid olid laulusaateks ja vahemänguks. Lauldi kõrge nasaalse häälega. Igal karakteril oli oma tämber. Õukonnas tegutses oma orkester. Aaria Soololaul, ühe tegelase(näitleja) esitus. Laulja laulab aariat, kui tema tundeseisund on jõudnud kulminatsiooni. Annab orkestrile märku ääle kõrgendamise või sõna pikendamisega. Trummid Gong(kõige tähtsam), king, kellad, taldrikud,
klassikalise ooperivormiga Suurim avantüür (ohtlik üritus) muusikaajaloos on Wagneri loodud ooperitetraloogia "Niebelungide sõrmus": · "Reini kuld" · "Valküürid" · "Siegfried" · "Jumalate hukk" Probleemistik erakordne -- tsivilisatsiooni hukkumine, inimese eetiline kriis. Peategelased on jumalad ja nende lapsed; hiiglased -- kääbused, kes käituvad nagu inimesed. Kokku on 33 tegelast ja üle 100 leitmotiivi. Lavalist tegevust vähe, tegevustik toimub muusikas, orkestris. MK: Ooper "Tannhäuser" avamäng 1864-- Wagneri ellu sekkus Baieri kuningas Ludwig II. (hull?) Ludwig oli vaimustuses Wagneri loomingust. Eriti meeldis talle "Lohengrin", mis räägib luigerüütlist. LUIK -- tuleviku ettekuulutaja, jumalik olend. Ludwigi jaoks oli luik graatsia ja väarikuse kehastus. Luigerüütel muutus Ludwigi jaoks elavaks ülluse ja elegantsi kehastuseks.
vagandid -- rändavad üliõpilased ja teenistuseta vaimulikud. Nende luule on põhiliselt ladinakeelne ja üpris siivutu sisuga, parodeerisid tihtipeale kiriklikke hümne. Suurim vagandiluule kogu on "Carmina burana", mis on kokku pandud 13.sajandi algul ja leitud Baierist Benediktbeuerni kloostrist. * Kes 20.s. heliloojatest on kirjutanud samanimelise vokaal-instrumentaal suurteose? Selle kogumiku põhjal on 20.sajandi helilooja Carl Orff (sündis 1865 Münchenis) kokku pannud mitu lavalist kantaati. 12. Kus ja millal sai alguse rüütlilaul? (lk. 50) Tänaseni on kõige enam säilinud keskaegset õukondlikku luulet ehk rüütlilaulu. See traditsioon sai alguse 11.saj lõpul Provence´s Lõuna-Prantsusmaal, mauri (araabia) kultuuri mõjul. 13. Kuidas nimetati rüütlilaulikuid L.-Pr., P.-Pr., Saksamaal? (lk. 50) Trubaduurid olid provansi keeles luuletanud laulikud Lõuna-Prantsusmaal, nende luule õitseaeg oli 12.sajand. Järgmise
kujunesid välja tema teatrialased tõekspidamised. Menning nägi teatri peamise ülesandena vaatajaskonna kasvatajat ja silmaringi avardajat. Ta pani tugevat rõhku repertuaaris eesti algupäranditele (Koidula, Kitzberg, Luts). Kuigi mängiti ka välismaa näidendeid (Ibsen, Strindberg), siis maailmaklassikat Menning lavale ei toonud, kuna arvas, et näitlejad ja publik ei ole veel selleks valmis. Lavastajana taotles Menning lavalist realismi, terviklikku ansamblit (ilma tähtnäitlejateta), täpne reziiplaani täitmist ja range distsipliin. Menningul tekkis konflikt "Postimehe" ringkonnaga ja seltsi juhatusega 1914 aastal, mille tagajärjel Menning lahkus Vanemuisest. 11. August Kitzberg näitekirjanikuna (,,Libahunt" ,,Kauka jumal"). August Kitzberg hakkas näidendeid kirjutama kohalike seltside tarbeks, tihti võttis ta näidendi aluseks mõne oma varem ilmunud külajutu. Kitzberi näidentites näema ka kogu
eesti autorite ergutamist uute näidendite kirjutamisele. Tema lavastajaloomingu omapäraks on , et ta tegi nii sõna- kui muusikalavastusi, mida tingis tema juhitud teatri mitmezanrilisus. Ta tõi lavale rahvalikke, sageli muusikaga seotud algupärandeid. Näiteks Lutsu ,,Tagahoovis" segunes Irdile omane mahlakas rahvalike tüüpide galerii ja tugevalt kriipiv sotsiaalne alatoon. Pooldas heal kirjandusel rajanevat realistlikku teatrit, valdas rahvuslikku omapära lavalist väljendamist, folkloorihuvi. Olustlikulisrealistlik suundumus kõlab ka lavakujunduses, realistlikud osapooled koos tinglike märkidega (maalitud taust), naiivrealistlik. Brechti teatri ideaalid. Sotsiaalset olustikku uurida ja analüüsida. Ird oli olmerealismi esindaja, Tammur aga sotsialistliku realismi ajal lavastaja. Tammuri jaoks oli oluline, et lavastus oleks ideeliselt selge ning mõningate romantiliste sugemetega. Tema stiil oli
nad mujalt. "Carmina burana" muusikale on omane väga lihtne ja kergestimõistetav harmoonia. Sugereerivalt ja dramaatiliselt rütmilised osad, kus kasutatakse suurt löökpillirühma, vahelduvad laulvamate ja meloodilisematega, andes omapärasel viisil edasi keskaja maailma sünguse ning lustlikkuse vastuolulisust. Seda muusikat on kirjeldatud ka kui barbaarset ja paganlikku. Orff ise nägi teose esituse juures ette ulatuslikku lavalist vaatemängu tantsude, efektsete kostüümide, dekoratsioonide, valgus- ja püroefektidega. "Carmina burana" moodustab triloogia "Trionfi" koos helitöödega "Catulli Carmina" ("Catulluse laulud") ning "Trionfo di Afrodite" ("Aphrodite triumf"). 5. Igor Stravinski balletid Stravinski oli alati korrektne, elegantne, korrafanaatik, väga ratsionaalne ja irooniline. Nagu ta ise, on ka tema muusika ratsionaalselt korrastatud, sageli irooniline. Stravinski eitas romantismi, tema
ballaadidega. Neil oli eredaid instrumentaalpalu ja laule. Oma paladega lisasid värvi Vello Toomemets, Ivo Linna, Priit Pihlap ja Jaan Arder. Et laulusõnum kannaks, on hoolt kandnud Ott Arder ja Henno Käo. (ibid: 124-126) Väljapoole koduriiki esinema ei kiirustatud, kuid üksikud salvestused Kesktelevisioonile tegid Apelsini siiski ka laiemale kuulajaskonnale tuttavaks. Paljud nõukogude ansamblid kopeerisid nende lavalist olemist ja muusikaliste naljade viskamist. Aja jooksul koosseis muutus. Solistidena on seal laulnud Ivo Linna, Jaan Arder, Priit ja Tarmo Pihlap, kuid staazikaim ansambli solist on ikkagi Mati Nuude. Suupilli, bandzot, balalaikat ja kitarri mängis Tõnu Aare. Ansambli raudvarasse kuulus kindlasti trombonist Ants Nuut, keda hinnati ka joodeldamisoskuse ja huumorisoone tõttu. 1987. aasta seisuga oli koosseis järgmine:
märgiga tegelasi, Hermaküla oma sooja sarmiga aga positiivseid kujusid. (Selle traditsiooni murdis Kaarin Raid n.-ö. vastupidise rollijaotusega – Ion Drutse „Pühamast püham”, 1977.) Näitlejatena suutsid Hermaküla ja Tooming alati, isegi ideoloogiliselt kallutatud lavalugudes, väärtustada neile endile lavastajatena lähedasi üldinimlikke väärtusi, esindades mõlemad rollis pigem isiksuslikku eneseväljendust kui lavalist ümberkehastumist. 39 Kaarin Raid, kes liikus 1970. aastail Pärnu teatrist Noorsooteatrisse ja sealt edasi „Vanemuisesse”, suutis lavastajana ühendada psühholoogilise teatri ning uudse, tingliku lavakeele. Tema legendaarsemaid lavastusi, Tennessee Williamsi „Tramm nimega „Iha”” (1972 Pärnu teatris) tõusis esile tugevate näitlejatöödega, eeskätt Tiia Kriisa nüansirikka osatäitmisega Blanche’i rollis; tugevas psühholoogilis-realistlikus kanvaas aimus
annaabi.ee 
