Eesti rahvatants

Q: Mis siis ikkagi iseloomustab eesti rahvatantsu?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti rahvatants

Rea, Kadri

Eesti rahvatants (0)

Keskkool - Geograafia - Geograafia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis siis ikkagi iseloomustab eesti rahvatantsu?

Eesti rahvatants Kadri Laur XI B
Pärnu Raeküla Gümnaasium
Mingil hetkel taipasid rahvaluulekogujad rahvatantse koguma ja kirjeldama hakata. Selle ürituse peamiseks eestvedajaks sai Oskar Kallase (1868–1946) juhtimisel Eesti Üliõpilaste Selts. 1930. alanud "puhta" eesti rahvatantsu otsingud lõppesid peagi tõdemusega, et seda polegi olemas. Ilmnes , et meie rahvatantsud on kohati väga sarnased teiste rahvaste tantsudele. Näiteks leiti, et meil laialt levinud labajalavalss on lihtsalt folkloriseeritud tavaline valss, kaerajaani seostati kadrilliga ja tuljakut, tantsulugu kahe noore inimese kurameerimisest, slaavi tantsudega.
Tolleaegsest suhtumisest haaratuna hakati avalikkuses arutlema rahvakunsti arendamise võimaluste üle. Rahvatantsule soovitati läheneda loovalt, edendada ja kohandada teda vastavaks aja vaimule . Tegelikult on muutumine rahvatantsule alati omane olnud — nagu inimlooming laiemaltki, muutub ka rahvatants olulisi sündmusi peegeldades vastavalt ajale ja inimestele. Seetõttu ei suudagi me tänapäeval enam algupäraseid ja hilisemaid tantse üksteisest selgelt eristada. Filmikunst ja teised autentsed salvestusvahendid on liiga noored nähtused ja nii polegi dokumenteeritud allikatele viidates võimalik öelda, milline osa või liigutus on tantsus vanem ja milline uuem .
Mis siis ikkagi iseloomustab eesti rahvatantsu? Eesti rahvatantsu on peetud kollektiivseks, rahulikuks ja väärikaks. Puuduvad suured hüpped, kiired ja vaheldusrikkad liigutused, vähe on teada akrobaatilisi elemente. Kõige paremini iseloomustavad eesti tantsu korduvad motiivid ja lihtne liikumisskeem. Ei mingit särtsakust ega huvitavaid figuure. Korduvad motiivid on tegelikult iseloomulikud kogu Eesti rahvaloomingule — neid võime kohata nii regilauludes, vöökirjades, puunikerdustes kui mujalgi.
Arvatakse, et meie vanimad tantsud olid meeste tantsud, mille väljanägemine ja saatemuusika on üsna lihtsad. Nende hulka kuuluvad põhiliselt igasugused matkimistantsud, enamasti saba- või rühmatantsud, milles osaleb kindel arv tantsijaid. Vanemal ajal tähendas tants seda, et käidi ringis mööda suuremat talutuba ning lauldi näiteks " Vares vaga linnukene " jt. ringmängulaulusid. Eestlane elab tantsudele kaasa pigem sisemiselt, selle asemel et väljendada oma tundeid eba- või ülemäärastes liigutustes.
"... Kui aga tuleb muusikas või liikumises mõni tõus, pööre või jalgade rõhuline löök, siis korraks nagu kaob tantsija vaoshoitus ja avaneb äkki temas sügaval varjusolev. Nii pöörded kui ka jalalöögid käivad kiiresti ja jõuliselt, muutub rüht ja ilme, tundub nagu oleks lõppenud kannatus ja alles nüüd läheb tants pööraselt valla ... Aga ei, kohe ohjeldab mõistus jälle tunded ja aimatava temperamendi. Järgneb ainult kerge sirutus , pea heidetakse asjast üleolekuga kuklasse. Ja endine iseteadev sordiinirahu on jälle tagasi", kirjutab Eesti rahvatantsuõpetaja Ullo Toomi
Ent Eesti rahvatantsude aeglasel loomul võib olla teinegi põhjus. Etnograafilisi rahvatantse kirjutati üles peamiselt vanade inimeste juhatuse ja ettenäitamise järgi, kes ju ise tõenäoliselt vanadusest tingituna vaevaliselt tantsisid ja rohkem maa küljes kinni olid. Loomulikult ei jõudnud nad enam teha kergeid hüppeid ega kiireid sammusid. Mõningad pealtnägijate tunnistused ja vana päritoluga tantsude nimetused, nagu "Tuuletants", "Kuradipolka", "Marukibe" annavad aimu hoopis teistsugustest tempodest ja tantsude iseloomust.
Ühelt poolt iseloomustab meie rahvatantsu tõepoolest rahulik laad , kuid teiste rahvastega võrreldes on eriline põhisammude liigirikkus suure laadiühtluse taustal. Valssi tantsib kogu maa, kuid erinevates paikades on samale tantsule lisatud või ära võetud nii palju erinevaid sammusid või krutskeid, et isegi ühe kihelkonna piires ei suutnud inimesed ühenimelist tantsu sarnaselt tantsida. Iga piirkonna inimesed kohandasid tantsu just endale, keskkonnale ja läbielatud sündmustele vastavaks.
Tänapäeva rahvatantsurühmade repertuaaris ei kohta me eriti palju autentset etnograafilist loomingut. Esitatakse tantse, milles stiilid on segunenud. 1926. aastal avaldas Anna Raudkats (1886–1965) raamatu "Eesti rahvatants", mille eesmärgiks oli tutvustada eesti tantsu ja elustada vanu rahvatantse seltskondades ning pidudel. Rahvatantsu populaarsus kasvas, kuid rahvatantse ei hakatud tantsima enda lõbuks (v.a jooksupolka), vaid ainult esitustantsudena. Raudkatsil on siiski oluline teene selles, et meil leidub vanade allikate põhjal loodud kaasaegselt mõjuvaid rahvuslikus stiilis ja lavalise väärtusega tantse.
1976. aastal asutas Mait Agu (1951-1998) Tallinna Pedagoogilises Instituudis kateedri, kus asuti koolitama professionaalseid tantsupedagooge, kes suudaksid anda edasi rahvapärast tantsu, koolitada uusi tantsijaid ja anda oma panuse eesti tantsu arengusse üldiselt. Agu oli võimekas tantsupedagoog, kes juhatas nii tantsupidusid kui seadis lavalist koreograafiat väga erinevates žanrites. Tema oli meie tuntumaid rahvatantsude moderniseerijaid, kelle tööd iseloomustavad moodsatele poplugudele seatud rahvatantsu, karaktertantsu ja balleti sugemetega koreograafiad, mida esitati rahvariietes. Taolistes tantsudes ei ole eriti algupärast liikumist ega sügavust, aga publikule meeldib temperamentne esitus ning raadiost tuttavad meloodiad.
Rahvatants kui selline on tänapäeval muutunud peaaegu et teatud spordiliigiks, kus kõik osalejad peavad liikuma viimistletult ja ühte moodi. Harjutamisega aga kaob see loomulik ebaühtlus ja õõtsumine, mis seltskondlikus olemises mõnusa ühtsustunde tekitab. Seetõttu tekkiski 20. sajandi lõpus alternatiivina rahvatantsurühmadele, kus valmistuti valdavalt vaid tantsupidudeks, tantsuklubideks nimetatud rahvakogunemised. Tantsuklubide eesmärk on õppida vanu tantsumustreid, neid varieerida ja muuta, igaüks omamoodi, et edendada nii seltskondliku tantsimise traditsiooni rahva enda seas. Tantsuklubides õpitakse vanu traditsioonilisi tantse ilma "varbasirutusteta", rahulikult ja oma tunnetuse järgi. Tegelikult on see tollesama idee realisatsioon , mille pakkus välja juba Anna Raudkats peaaegu sada aastat tagasi – tuua tants rahva sekka.
Tantsupeod
1934. aastal korraldati Tallinnas esimesed Eesti Mängud ehk Üleriigilised Võimlemise- ja Spordimängud, mille raames oli ühe osana ette nähtud ka rahvatantsu etteasted. Rahvatantsurühmad tegutsesid toona pigem võimlemisseltside allharudena, kuna rahvatants polnud rahva seas eriti populaarne ega olnud perspektiivikas ka kõrgemate instantside silmis .
1947. aastal sai see üritus uue nime — rahvakunstiõhtu. (Käsupoliitilise nõukogude võimu ajal oli liide ‘rahva-’ üsna rohkelt kasutatav, kuna see pidi inimestes tekitama näilise mulje, et nemad on tegelikult otsustajad riigivõimu seisukohalt.) Korraldajad panid tähele, et üldlaulupidude ajal kogunes rahvas õhtuti hea meelega rahvapille kuulama , et nende saatel siis tantsu keerutada.
Sellised populaarsed kogunemised andsidki korraldajatele mõtte luua üldlaulupidude raames üritus, kus esitataks spetsiaalselt suurematele gruppidele seatud rahvatantsu numbreid . Nõukogude riigi juhtidele jättis taoline üritus — tantsupidu nii sügava mulje, et eestlased kutsuti Moskvasse rääkima säärase ürituse korraldamise võimalikkusest teisteski liiduvabariikides. Tundus imena, kuidas 20 000 lauljat saab ühe taktikepi järgi laulda ja ligi 3000 tantsijat suudab ühtses rütmis muru peal tantsu keerutada.
Suurem uuendustelaine Eesti tantsuilmas tuli 50. aastatel, mis olid pöördelised kõikidel elualadel. Nõukogude võim soosis rahvatantsu arengut. Peaaegu igas ettevõttes ja kultuurimajas tegutses oma rahvatantsurühm. Süsteemikindlalt tõsteti rühmade tantsutehnilist taset. Tollel ajal ei hinnatud niivõrd vanu tantse kui uusloomingulist lähenemist. Leiti, et vanad etnograafilised tantsud ei suuda rahuldada nõukogude inimese esteetilisi huve, kes vajab sisukamat, kompositsioonitihedamat tantsu. Sellest lähtuvalt loodi hulk töö- ja kolhoositeemalisi, kalurite ja kaevurite ning teisi ühiskondliku elu peegeldavaid tantse.
Uute tantsude põhiosa võeti vanadest tantsudest, kuid erinevalt rahvapärimuslikest tantsudest tõi iga uus osa (tuur) kaasa päris uue liikumise. Seni oldi harjutud rahvatantsu ringjoonelise liikumisega, millele nüüd lisandusid erinevad kujundid : kolonnid, viirud, diagonaalid jne.
1963. aastaks oli rahvatants juba niivõrd populaarseks muutunud, et traditsioonilise üldlaulupeo kõrvale tekkis Ullo Toomi juhtimisel ka tantsupidu. Nähtavasti oli rahvatantsu menu põhjuseks see, et eestlased said veel ühe võimaluse võõrvõimu ja venestamise tuultes oma rahvuslikku identiteeti ja mälu säilitada. Kuigi repertuaarides nõuti teatud hulga poliitilise varjundiga tantsude olemasolu, tantsiti neid enamasti ikkagi rahvariietes ja oma rahva seas. Tänase päevani on laulu- ja tantsupidu teineteise kõrval võrdväärseina eksisteerinud.
Tantsupeod määrasid ära ka meie rahvatantsu harrastamise- ja arengusuunad. Tantsupidu on teatavasti massipidu ja keerukamad ning väljendusrikkamad, akrobaatiliste elementidega tantsud poleks kindlasti massiesinemiste keerukates liikumisjoonistes ja väljakut katvates mustrites-piltides sedavõrd mõjusalt esile tõusnud. Meie tagasihoidlik rahvuslik tantsusamm jäi suurlavastuste ehitusmaterjali rolli, suurpidude rahvatants kujunes aga sisuliselt tantsuseadjate omaloominguks.
Tantsupidu Tallinnas aastal 1999 Tantsuõpetaja Ullo Toomi moldpilli mängimas, 1927

.DOC Laadi alla originaalfail 3 lk · .doc · 41 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-12-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

41 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kadri Rea Õppematerjali autor

eesti rahvatants rahvatants

Sarnased õppematerjalid

rtf

Tantsukunsti areng eestis

Tsiviliseeritud maailmas seltskonnatantsuks arenenult on tants oma esialgsed funktsioonid kaotanud ning kujunenud üheks levinumaks kultuurse puhkuse vormiks: ta on saanud rõõmsate ühiskondlike ja perekondlike sündmuste tähistamise endastmõistetavaks koostisosaks, noorte kokkutulekutel aga otse kohustulikuks.Viimase sajandi kogemus näitab, et keskmine eestlaneei ole eriti tantsulembene. Kuid siiani on Eesti kultuuritarbija eelistanud tantsuetendustele muusikaüritusi. Võib spekuleerida, et taoline suhtumine on eestlastele möödunud sajanditest külge jäänud. Raske töö kivistel põldudel või merel ja vähene päikesevalgus, mida peamiselt töötegemiseks kasutati, ei jätnud rahvale palju aega tantsulöömiseks. Teadlikum ajajärk rahvatantsu ajaloos algas 19. sajandi keskel, mil rahvusliku ärkamise ja etnilise püsimajäämise tagatisena tähtsustati omakeelse kõrgkultuuri rajamist

Kehaline kasvatus

docx

Eesti rahvamuusika

EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus.

Muusika

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 3 lk