Retsensioon "Nahkhiir" (operett) (2)

„ Nahkhiir “
Eelmise aasta 11. novembril käisin Vanemuise suures kontserdimajas vaatamas Mare Tommingase lavastatud operetti „Nahkhiir“ Tegemist oli tervenisti kolm vaatust pika etendusega. Mulle jättis see lavateos väga hea mulje.
Opereti heliloojaks oli Viini tunnustatud klassikute perekonnast pärit Johann Strauss noorem. Tema esimesed operetid ei toonud tol ajal suurt publikumenu, kuid 1874 . aastal lavastatud „Nahkhiir“ saavutas enneolematu läbimurde kogu Euroopas.
Libretistideks olid Karl Haffner ja Richard Geneé. Libreto saamislugu oli üldse väga keeruline. Algselt oli „ Nahkhiire “ libreto üks komöödia, mida mängiti Berliini kuninglikus teatrimajas 1851. aastal. Siis kandis teos nime „ Vangla “. Mõne aja pärast sattus see äravahetamisjant Offenbachi libretistide kätte, kes muutsid natuke stsenasariumi ning valmis uus lavateos „Uuusaastapidu“. Etendust saatis Pariisis suur edu. Seda kuulis Viini teatridirektor ning omandas teose esitamiseks õigused. Stsenaarium anti kirjanik Karl Haffneri kätte, kes valmistas sellest saksakeelse versiooni. Kõige lõpuks anti jant Viini teatri kapellmeister Richard Geneéle, kes selle ooperilibretoks ümber töötles.
Opereti tegevus toimub selle kirjutamise kaasajal Viinis , mida 1873. aastal oli vapustanud börsikrahh. See tõi kaasa paljude rikaste meeste vaesumise ning nende luksuslike armukeste muutumise lõbutüdrukuteks. See ühiskondlik taust oli ka operetis aimatav. Rikas majaomanik Eisenstein peab minema mõneks päevaks vangimajja oma karistus kandma. Siis tuleb talle külla, teatridirektor Falke, kes kutsub ta peole oma varieteeteatrisse.
Eisenstein lahkub ning Rosalindele tuleb külla Alfred . Siis saabub kohale ka vanglaülem, kes eksikombel peab Alfredi Eisensteiniks ning viib hoopis tema vanglasse. Pärast seda läheb Rosalinde samale peole kuhu Eisensteingi, samuti ka toatüdruk Adele , kes ennast parunipreiliks maskeeris.
Peol ja vanglas toimus veel igasuguseid kentsakaid sündmusi. Lõpuks kohtuvad kõik tegelased vangimajas ning peale mõningaid arusaamatusi jõutakse õnneliku lõpuni.
Lavastuse sisuline pool mulle meeldis. Süžee oli huvitav, selles oli piisavalt nalja ning tegevus oli vaheldusrikas ja sündmusterohke.
Nagu ma juba eespool mainisin, oli opereti lavastajaks ning ka kunstnikuks Mare Tommingas. Minu arvates sai ta oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Näitlejate valik oli hea. Samuti oli õnnestunud ka lavaline ja tehnikaline pool.
Mulle meeldis väga ka opereti kunstiline pool. Minu arvates oli lavakujundus väga hea – kui vaheldusid Eisensteinide maja, Dr. Falke pidu teatris ning vangimaja. Dekoratsioonid olid väga tõetruud ning ka näitlejate kostüümid olid kenad ja vastasid ajastule.
Lavateose muusikaliseks juhiks ja dirigendiks oli Hendrik Vestmann. Minu arvates sai ka tema oma ülesannetega kenasti hakkama – orkester mängis väga ilusasti, ei olnud liiga valju ega vaikne ning ka solistid laulsid oma partiisid hästi. Väga huvitav etenduse juures oli see, et enne esimese vaatuse algust mängis orkester umbes kümme minutit nii, et lavalist liikumist ei toimunudki. Alguses arvasin, et midagi on lahti, kuna eesriie ei avanenud, kuid see pidigi nii olema.
Tantsujuhiksks oli Jelena Karpova. Koreograafiliselt oli muusikal Täiesti laitmatu. Mulle väga meeldisid tantsustseenid ja see oli tore, et neid oli päris palju. Tantsijate lavaline liikumine oli originaalne ja seda oli väga huvitav jälgida. Paljud tantsudest meenutasid balletti, ning see tegi etenduse veelgi mitmekesisemaks ja meeldivamaks.
Kuigi lauldi eesti keeles, ei saanud ma kohati sõnadest aru, sest mõned kohad lauldi väga kõrgelt. Õnneks oli aga võimalik lugeda inglise keelseid tiitreid lava üleval.
Teose peaosalisteks olid Urmas Põldmaa (Eisenstein) Alla Popova (Rosalinde), Angelika Mikk (Adele), Jaan Willem Sibul (Dr. Falke) ja Mati Kõrts (Alfred). Nagu ma juba eespool kinnitasin oli minu arvates näitlejate valik väga hea. Laulmine ja näitlemine tuli neil väga hästi välja, kõik elasid oma rolli kenasti sisse. Mängisid justkui iseennast ilma mingisuguse pingutuseta. Välimuse poolest oli valik samuti õnnestunud. Kõige rohkem meeldis mulle toatüdruk Adele
Kokkuvõtteks võikski öelda, et mulle see etendus väga meeldis, jäin sellega täielikult rahule. Elamus oli erakordne ning kui tulevikus etendub midagi „Nahkhiire“ sarnast, lähen kindlasti vaatama.
Annika Vesselov