Carl Orff (0)

Carl Orff

Carl Orff ( 1895 – 1982) oli silmapaistev Saksa helilooja ja dirigent . Lisaks sellele tegeles ta muusikapedagoogika arendamisega luues ainulaadse muusikaõpetuse metoodika, mida kasutatakse palju tänaseni. Tema loomingut võiks määratleda mõistega „ neobarokk “. Orffi muusikat iseloomustavad lihtsad meloodiad ja orkestratsioon ning vanamuusikast inspiree- ritud vaimsus. Isikupärase helikeele loomisel mängib olulist rolli rütm, mille põnevate kombi- natsioonide väljatoomiseks kasutab helilooja sageli mitmesuguseid rütmipille. Orffi looming koosneb peamiselt lavalistest suurvormidest. Samas oli helilooja traditsiooni- lise ooperi vastane. Sellele vastukaaluks lõi ta uue lavamuusika vormi, milles on ühendatud ooperi, draamaetenduse, oratooriumi ja kantaadi iseloomulikud jooned. Koorinumbrid on sageli antiiktragöödiate eeskujul ühehäälsed, taotledes lihtsust ja mõjuvust. Suur tähtsus on sõnal ja sõnarütmil, ka muusikalised rütmid tulenevad sellest. Orffi tähtsamad teosed on kolm lavalist kantaati, mis on koondatud triloogiasse „Triumfid“. Neist kõige tuntum ja tänaseni enimesitatav on „ Carmina Burana “ („Beurni laulud“). See on kirjutatud orkestrile, kahele klaverile, solistidele, koorile ja tantsijatele. Teksti aluseks on Baieri Benediktbeurni kloostrist leitud samanimeline käsikiri, mis pärineb 13. sajandist. See on keskaegsete rändnäitlejate, üliõpilaste, rändvaimulike ja linnakodanike luule- ehk laulu- kogumik, mis sisaldab peamiselt vulgaarladina (mittekirjandusliku ladina) keeles armu - ja joogilaule ning võimumeeste ja vaimulike vastu suunatud pilkelaule. Orff valis sealt oma teose jaoks üle 20 teksti (lauluviise keskajal üles ei kirjutatud). „Carmina Burana“ koosneb kolmest osast pealkirjadega „Kevad“, „Kõrtsis“ ja „Armastusest“. Teost raamib koorinumber „O, Fortuna“ („Oo, saatus“), kujutades katkematult pöörlevat fortuunaratast, mida ühelt poolt pöörab ingel , teiselt poolt kurat. „Catulli Carmina“ („Catulluse laulud“) on loodud solistidele, koorile, tantsijatele, neljale klaverile ja löökpillidele ning selle aluseks on Rooma poeedi Caius Valerius Catulluse värsid tema armuloost tujuka ja truudusetu kaunitari Clodiaga. „ Aphrodite triumf “ koosneb hümnidest armastusjumalanna Aphrodite kiituseks ja teksti aluseks on antiikpoeesia.
Orffi tuntuimaks heliteoseks on kantaat orkestrile, koorile ja solistidele "Carmina Burana" (1937). Kantaadi pealkiri tähendab tõlkes "Beuerni laulud" ning selle tekstideks on 13. sajandi Saksamaa tudengite ning mässumeelsete õpetlaste kirjutatud ladina- ja ülemsaksakeelsed värsid, mis käsitlevad saatuse heitlikkust ning ajaliku elu rõõme. Tekstid olid kogutud Baierimaal Beuernis asuvas benediktlaste kloostris, kuigi tõenäoliselt pärinevad nad mujalt. "Carmina burana" muusikale on omane väga lihtne ja kergestimõistetav harmoonia . Sugereerivalt ja dramaatiliselt rütmilised osad, kus kasutatakse suurt löökpillirühma, vahelduvad laulvamate ja meloodilisematega, andes omapärasel viisil edasi keskaja maailma sünguse ning lustlikkuse vastuolulisust. Seda muusikat on kirjeldatud ka kui barbaarset ja paganlikku. Orff ise nägi teose esituse juures ette ulatuslikku lavalist vaatemängu tantsude , efektsete kostüümide, dekoratsioonide, valgus- ja püroefektidega.
"Carmina burana" moodustab triloogia "Trionfi" koos helitöödega "Catulli Carmina" ("Catulluse laulud") ning "Trionfo di Afrodite" ("Aphrodite triumf").
Lisaks on Orff kirjutanud muinasjuttooperid "Kuu" (1939) ja "Tark naine" (1943), muusikalise tausta tragöödiale " Antigone " (1949), muusika Shakespeare'i komöödiale "Suveöö unenägu" (1964) ning ooperi või (autori enda määratluse järgi) muusikalise etenduse "Aegade lõpu komöödia" (1972).
Muusikapedagoogikas on tuntud tema "Koolitöö" (1930–1935), mis oli kirjutatud esitamiseks algajatele muusikaõpilastele.
Orffi kompositsioonid:
Orpheus (1924)
Klage der Ariadne (1925)
Tanz der Spröden (1925)
Musik für Kinder (1930–35)
Tanzstück (1933)
Carmina Burana (1937)
Catulli Carmina (1943)
Trionfo di Afrodite (1953)
Der Mond (1939)
Die Kluge (1943)
Ein Sommernachtstraum (1952)
Die Bernauerin (1947)
Astutuli (1953)
Comoedia de Christi Resurrectione (1956)
Ludus de Nato Infante Mirificus (1961)
Antigonae (1949)
Oedipus der Tyrann (1959)
Prometheus (1968)
De temporum fine comoedia (1972)