Karl August Hermann (0)

Karl August Hermann
Kunagise Liivimaa Kuningriigi pealinna Oberpahleni külje all sündis Karl August Hermann 1851 .aasta 23.septemberis. K.A. Hermann suri 1909.aastal.
Ema suri, kui poiss oli kahenädalane. Ei tea, kas just emalt päritud geenidest või lihtsalt kaasaantuna oli tal tahe juba varakult kirjatarkust õppida. Viieselt oskas ta lugeda. Oma lugemisoskust ja naabri Hannale lugemise õpetamist kujutab Hermann väga emotsionaalselt jutukeses’’Kullerkupukene’’- ’’Väike mälestus õrnast lapsepõlvest’’.Samas on ta kirjeldanud koduküla kaunist loodust suure hingehellusega.. 
Haridustee sai alguse Annikvere Külakoolis. Edasi kulges see Põltsamaal, Tallinnas, Tartus, Peterburis. Need olid piagad, kus käidi koolis trotsides ajuti suuri majanduslikke raskusi. Alustanud noorelt õpetajatööga, teenis ta raha edasiõppimiseks. Saksamaalt tõi K.A. Hermann kaasa filoloogidoktori kraadi ja nii sai eesti rahvas enda haritud keelemehe.
Ta oli õppinud ka väga palju muid asju- kingsepa ja rätsepa õpilasena, isa käealusena sepaks, mängis puhkpille, viiulit , orelid ning klaverit .
Esimesed õpetajakogemused sai Hermann Põltsamaa koolis, kus ta asendas koolmeistrit, juba poisikeseeas. Hiljem koduõpetajana Peterburis.
Temal ning tema abikaasal Paulal oli neli last- Salme , Endel,Ülo Cornelius , Uno Rufus ja Heino. 
Suur muusikaarmastus, eratunnid ja iseõppimine tõstsid ta sellisele kõrgusele, et ta suutis organiseerida üldlaulupidusid olles ise ka üldjuht. Oli ’’Vanemuise’’ Seltsi president , kooride-ja muusikajuht. On kirjutanud palju koori- ja soololaule. On kirjutanud näidendeid, muusikali ’’ Uku ja Vanemuine ’’. Andnud välja esimese ’’Noodiõpetuse’’, ’’Viiuliõpetuse’’. Tema ’’Eesti keele grammatikat’’ kasutati mitu aastat õpikuna. Alustas Eesti entsüklopeedia väljaandmist.
1885.a. ostis dr. K.A. Hermann ära ’’ Perno Postimehe’’ ja tõi selle Tartusse . Ajalehe kaudu andis K.A. Hermann rahvale mitte üksnes teavet, vaid ka rikkalikult kultuurivalgust. Küll ei olnud Hermann ise läbitungiva pilguga juhtiv poliitiline vaim, kuid sooja südamega Eesti rahvuslane, kelle ümber end raskel ajal noored jõud kogusid, kes Eesti rahvale veel ei suutnud surmalaulu lauda, vaid tema edasielamise sisse, tema sisemise jõu siss siis uskusid, kui keerulise peaga poliitilised teoreetikud kas Eesti rahva asja üsna likcideerida tahtsid ehk ainult suurte järelandmistega ümberrahvastajatelt tema iseolemisele veel võimalikult pikka lõpuetendust lootsid välja tingida.
Detsembris 1896 müüb Hermann oma lehe Jaan Tõnissonile, kes juba 1892. a. oli lühemat aega toimetuses töötanud. Oma kirjutiste väljaandmiseks, mille hulka pole siinkohal võimalik kokku arvata, muretseb K.A.Hermann endale trükikoja, mille võttis tema noorem vend Mihkel Hermann venna käest 1898 .a. üle.
Tartu Ülikooli eesti keele lektori ja teadlasena on dr. K.A. Hermann jätnud meile pruukida umbes 140 sõna. Peale selle jätkus K.A. Hermannil jõudu olla ’’Vanemuise’’ seltsi president, juhatada koore, kirjutada näidendeid ja muusikale .
Tema eestvõttel rajati Aleksandrikool Kaarlimõisas Põltsamaa külje all.
Karl August Hermanni laiahaardelisest tegevusest on tänapäeval ehk kõige enam tunnustamist leidnud tema töö muusika alal. K. A. Hermanni nimega on seotud kõik 19. sajandi viimaste aastakümnete muusikaelus ettevõetu: laulupidude korraldamine, muusikakirjanduse kirjastamine, esimese eestikeelse muusikaajakirja väljaandmine, rahvaviiside kogumine. Kõigele lisaks tegutses ta veel koorijuhina ja heliloojana.
K.A. Hermann oli 18-aastane, kui rahvausliku liikumise haripunktil sai teoks 1869. a. I üldlaulupidu.
Korralikku muusikalist haridust ei õnnestunud aga K.A. Hermannil saada, kuna kooli astudes tunnistati ta liiga vanaks ning veel üheks põhjuseks oli ilmselt soovija vähene muusikaline ettevalmistus.
Juba 1875.a., olles Tartu Ülikooli esimese kursuse üliõpilane, andis ta Eesti Kirjameeste Seltsi kirjastamisel välja oma esimese noodiraamatu’’ Eesti Kannel . Nelja häälega laulud segakoorile. Esimene vihik’’. 1883. a. järgnes teine kogumik- ’’ Eesti Kannel. Vaimulikud ja ilmalikud segakoorilaulud kirikus,koolis ja kodus laulda ’’ ning 1884.a.’’Eesti Kannel’’ kolmas vihik. Kõik kolm kogumikku sisaldavad põhiliselt K.A. Hermanni enda loodud laule.
1877 .a. avaldas ta oma meeskoorilaulude kogu ’’ Kodumaa Laulja. Vaumulikud ja ilmalikud nelja häälega laulud meestekoorile’’.
1875.a. oli ilmunud ’’ Koori ja Kooli Kannel’’ I, 1882. a. järgnes II väljaanne. Need olid mõeldud ’’kõigile lauluarmastajatele, iseäranis aga Eesti kihelkonna- ja külakoolidele’’.
1888.a. avaldas K.A.Hermann üleskutse’’Tähtjas soov ja palve’’, milles ta selgitas rahvaviiside kogumise tähtsust ning palus köstreid, koolmeistreid ja kõiki teisi nooditundjaid kirjutada üles ja temale saata rahva suus leiduvaid rahvaviise. Peamiselt kooliõpetajate saadetud rahvaviisid K.A.Hermann harmoneeris ja koondas kogumikku ’’Eesti rahvalaulud segakoorile’’, mis ilmus kolmes andes (I 1890, II 1905, III 1908). Lisaks harmoniseerimisele püüdis K.A. Hermann ka teoreetiliselt selgitada rahvaviisi põhiolemust. Oma sellealased kirjutised avaldas ta 1892.a. Tartus ilmunud brošüüris ’’ Ueber estnische Volksweisen’’.
1884.a. avaldas K.A. Hermann ’’Laulu-Kaja’’ Solo -laulud koori ja mokaheliga meeste-ja segahäältel ühes lauda. Esimene vihik’’. Samal aastal andis ta välja veel 16 E.A. Hörschelmanni laulu-’’ Põltsamaa endise õpetaja E. Hörschelmanni laulud’’.
Kõige mahukam on aga K.A. Hermanni poolt aastatel 1885- 1897 /98 väljaantud esimene eestikeelne muusikaalane kuukiri ’’ Laulu ja mängu leht’’, milles väljaandja jagab õpetust nooditundmises, tutvustab nimekaid heliloojaid, toob andmeid muusikaelu kohta meil ja mujal maailmas, kutsub üles arendama koorilaule ja koguma rahvaviise. Ajakirja teine pool sisaldab noodimaterjali, peamiselt koorilaule. ’’Laulu ja mängu lehe’’ noodilisas ilmus 13 aasta jooksul umbes 800 muusikapala väga laia väärtuseskaalaga.
Muusikaväljaannetest võib nimetada veel kolme aastakäiku ’’ Eesti Postimehe’’ muusikalisa ’’ Muusika Lisaleht’’ (1882-1884)
’’Laulu ja mängu lehe’’ lisadena avaldas K.A.Hermann oma teoreetilsed tööd ’’Noodiõpetus’’(1892),’’Viiuliõpetus’’(1893), ’’ Noodiõpetus ja komponeerimise õpetus’’ (1893), mis hiljem ilmusid ka eri raamatutena. Hulk tänapäeval kasutatavaid muusikatermineid (heliredel, kolmkõla, kolmkõla pöörded, helivältus jne.) on K.A.Hermanni loodud.
K.A.Hermann oli üks üldjuhte II( 1879 Tartus), IV(1891 Tartus), V (1894 Tartus) ja VI (1896 Tallinnas) üldlaulupeol, ühtlasi kolme viimati nimetatud suurpeo põhiorganiseerijaid ; 1873-1877 ja 1881-1884 tegutses ta segakoori ’’ Vainemuine’’(asutatud 1865) koorijuhina.
K.A. Hermann on olnud väga viljakas heliloojana. Tema algupäraste lauluda ja rahvaviisseadete arv ulatub 300-ni; ta on loonud aga ka soololaule, viiuli ja klaveripalasid ning mõned orkestripalad. Õigesti tabatud meeleolu, ladusa meloodilise kujunduse ning lihtsa harmoonia tõttu said mitmed laulud kiiresti populaarseks ning esinevad tänapäevalgi koorikontserdite ja laulupidude kavades. Ennekõike tuleb nimetada laulu ’’ Isamaa mälestus’’, ’’ Oh laulu ja hõiska’’(K.A. Hermanni sõnad), ’’Munamäel’’(J.Kunder),’’Süda tuksub’’(rahvasuust), ’’Teretus’’(K.A.Hermanni), ’’Minge üles mägedele’’(M.Veske), ’’ Kungla rahvas’’(Fr. Kuhlbars ), ’’Kevade marss’’(K.A.Hermann),’’Kui kungla rahvas kuldesl a’al’’(K.A.Hermann).
Vanemas eas püüdis K.A.Hermann luua lavalist muusikateost, selles sai n.ö. lauleldus’’Uku ja Vanemuine’’(1908).
KASUTATUD ALLIKAD
’’K.A.Hermann 1851-1909’’ A. Evaraus, A. Ritsing 1996