Klaasist Loomaaed (18)

Näidendi „Klaasist loomaaed ” tegevus toimub 1937. aasta Ameerika linna kõrvaltänavas, keskklassi perekonnas, mille isa on maha jätnud. Näidendi üks peategelastest, Tom, astub üles ka jutustajana ning räägib sündmustest minevikuvormis, läbi oma mälestuste. Tõik, et tegu on tema meenutustega ning tema otsene pöördumine publiku poole, annab aimu sellest, et tegelikult ei pruukinud kõik asjad päris nii olla, vaid sündmused on tema peas aja jooksul, mälestustele omaselt , muundunud, kristalliseerunud . Paljud sündmusedki näidendis hargnevad just tegelaste erinevate eluettekujutuste olemasolust. Tom’i kaks rolli näidendis loovad kerge konflikti, jutustajana peaks ta olema erapoolik, kuid kuidas saab emotsionaalselt distantseeruda omaenda minevikust? Ka oma avamonoloogi alustab ta väitega, et on mustkunstniku vastand : „Mustkunstnik pakub teile illusioone tõeluse pähe, mina jälle tõde illusiooni võrgutavas varjus ”.
Lavastamisjuhendis on autor maininud tolle aja kohta uuenduslikku (küll praegu vägagi populaarset) võtet, projektorit, mis küll näidendi esmalavastusest välja jäi. Arvan, et seda tasuks siiski kasutada, sest see on hea võimalus rõhutada seda, millele tekstis vaid vihjatud. Tänapäevased vahendid lubaksid lihtsa teksti asemel kasutada ka animatsiooni ja videot. Mulle oli väga meelepärane, et ekraanile ilmusid mõned repliigid varem, kui tegelaskuju seda mõelda-öelda jõudis. See annab vaatajale võimaluse lavalist pausi täita oma pisikese narratiiviharuga ning hiljem, kui näidend oma ettekirjutatud teed edasi on läinud, seda võrrelda. Esimene lause, mis ekraanile projitseeritakse, on prantsusekeelne ning tõlkes „Kus on (tunane) lumi?”. Eelkõige vihjab see ema igatsusele mineviku rohelisema muru järele. Nagu ääremärkuses kirjas, on see refrään Francois Villoni samanimelisest ballaadist, mis on minu jaoks tundmatu, kuid mulle meenus kõigile eestlastele tuntud „Kord olid niidud rohelust täis...”
Avamonoloogis astub Tom üles erapooletu jutustajana, kuid juba esimeses dialoogis avaldub hoopis kangekaelne poiss, kes oma ema sõna söögikommetest kuulata ei soovi. Ka toidulaud kinnitab Tom’i mustkunstniku vastandumust, kuna laualt puudub nii roog kui ka söögiriistad, näitlejad vaid markeerivad söömist. Söögistseen annab hea ettekujutuse kolme peategelase omavahelistest suhetest ja individuaalsetest omadustest. Poeg Tom, kes peab peale isa lahkumist oma ema nägemuses täitma perepea rolli, on kangekaelne, vaieldes emale vastu. Ema Amanda aga räägib oma minevikuaustajatest ning avaldab arvamust, et ka tütar Laural oleks vaja kosijat. Laura aga vastab sellele, et tema ei ole nii populaarne , kui ema oma mälestustes, tuues sellega välja oma tagasihoidlikkuse ja erakluse ning vastandudes emale.
Teises stseenis puhkeb konflikt Laura ja Amanda vahel, kuna tütar on jätnud kooli pooleli ning seda ema eest varjanud. Laura peitub tihti oma klaasloomade kogu taha, mis sümboliseerivad ka tema klaashabrast siseelu. Edaspidi oli Amanda kinnisidee leida Laurale kosija, ning jutustajana räägib Tom, kuidas kodus ei möödunud aega ilma seda õhus tundmata.
Kolmandas stseenis pööravad tülli ka Tom ja Amanda ning selle lõpuks on juba üsna hästi vaatajale selge ema, poja ja tütre omavahelised suhted ja ootused üksteise suhtes. Tom’ile ei meeldi väga tema töö ning Amanda on viinud luba küsimata tagasi raamatukokku tema arvates pojale sobimatut kirjandust, pärssides sellega Tom’i kirjanduslikke ambitsioone. Nendest saame õhkõrnalt aimu terve näidendi jooksul, kuid neid ei seletata kunagi täielikult lahti. Ema oma rangusega surub pidevalt alla seda, milles noored tegelikult areneda võiksid, sest talle tundub, et ta teab, mis neile hea on. Mõistes Amanda raskusi toimetulekul, ei saa seda talle aga väga pahaks panna.
Läbi terve näidendi mängib juskui viienda tegelase rolli isa pilt seinal , mille poole tegelased siiski tihti pöörduvad, kuigi isa nad maha on jätnud. Tom on osaliselt üle võtnud pere leivateenija rolli ning on kahtlusi , mis hiljem ka tõeks osutuvad, et ta on ka muus osas isasse. Sellest annavad aimdust tema öised äraolemised pere juurest, „kinoskäigud”, mida ema valetamiseks peab, kuid mis ilmselt siiski vähemalt osaliselt paika peavad. Ema mure nende pärast kannustub sellest, et üks mees on juba perest jäädavalt lahkunud. Tom’i vastandi Laura peitumisene klaasloomaeda on just see sama „ma lähen kinno ”. Sümboolne väärtus on ka nende korteri sissepääsul, mis on tegelikult tuletõrjepp. Seda kaudu „põgenes” nende isa ning sama teeb öösiti ka Tom, kes küll kuni lõpustseenini pöördub iga kord tagasi. Üks õhtu viib poja mustkunsniku etteastet vaatama, ning selles stseenis omistatakse sümboolne väärtus suletud kirstule, millest mustkunstnik väljub ühtegi naela liigutamata. „Seda trikki läheks minulgi hädasti vaja, et siit pugerikust pääseda! /---/ Kas tead, Laura, et ei ole üldse mingi kunst end suletud kirstu sokutada. Aga kes kurat sealt ühtki naela liigutamata välja on pääsenud?” Tsitaadi esimene pool viitab enesetapule kui liiga lihtsale lahendusele. Teine pool öeldud, langeb valgusvihk isa pildile seinal, mis annab tunnistust Tom’i salajasest ja võib-olla ka enesele teadvustamata imetlusest isa vastu, kes on kirstust põgenenud ühtegi naela (pereliiget?) hävitamata.
Neljandas stseenis tuleb välja Laura roll pere kooshoidjana, ta soovitab Tom’il ema käest vabandust paluda . Laura invaliidsus (ta üks jalg on teisest lühem) ja eraklikkus vabandab ta pere toetamisest majanduslikult. Ema ja poeg vaidlevad ja lähevad järjekodselt tülli nende kohustuste kandmise teemal. Samas ei pühendata Laurat nendesse kaklustesse kunagi. Kuna Tom ja Amanda oleksid võimelised üksinda hakkama saama, hoiab Laura neid koos. Kui ta oleks võimeline endaga ise hakkama saama, siis läheks pere ilmselt kolme ilmakaarde laiali. Väljudes majast, komistab Laura tuletõrjetrepil, mis sümbolina kinnitab tema jõuetust maailma ees, mis asub koduseintest väljaspool. Kui Laura on poodi läinud, palub Tom emalt vabandust ja neil areneb dialoog , mille käigus Amanda palub pojal tuua töölt mõni kena mees neile külla, et teda oma tütrele meheks sokutada, mida Tom vastumeelselt ka lubab.
Viies stseen , mille autor on projektori ekraanil tituleerinud „rõõmusõnumiks”, on Amanda rolli seisukohalt tõesti pealkirjale vastav ning sisaldab olulist momenti ema karakteris. Alul kinnitatakse veel Amanda püüdeid, mis eelkõige näitavad tema enda ettekujutust nende edust ning egotsentrilisi püüdeid oma lapsi kasvatada. Amanda keeldub kasutamas sõna „ invaliid ” oma tütre kohta, ning keelab seda teha ka oma pojal. Rõõmusõnumi, milleks on Tom’i uudis, et ta on kutsunud ühe töökaaslase neile järgmiseks õhtuks sööma, poetab ta kui muuseas emaga kahekesi trepil kuult soove soovides. See on just kui vastuseks ema soovile, mida ta tegelikult tol hetkel ei esitanud . Ema, saades peatselt saabuvast külalisest teada, läheb sellest väga põlema ning hakkab kiiruga grandioosseid plaane tegema. Stseen lõppeb Laura oskamatusega midagi endale kuult soovida ning ema juhendab ta soovima „Õnne! Õnne kogu eluks!”, mis kinnistab veelkord tütre sõltuvust oma perest.
Järgmine stseen, mis sobiks hästi ka teise vaatuse alguseks, algab jälle Tom’i jutustamisega. Kõigepealt räägib ta natukene peatselt saabuvast külalisest, Jim O’ Connor ’ist, kes on näidendi terviku mõttes oluline tegelane – ta võiks päästa Tom’i kodustest ahelatest, aitaks Laural edaspidi toime tulla ja ka Amanda süda oleks rahul – just tema oleks võtmetegelane kõikide probleemide lahenduseks. Ema on õhtusöögile pannud väga suurt rõhku. Kuna Laura on eine alguspoolel väga närvis ja talle omaselt lööb see välja füüsilises ebamugavuses ja enesetundes, tundub nagu oleks Amanda hoopis endale kosilase tellinud. Vahepalaks käivad poisid väljas suitsetamas ja Tom avaldab Jim’ile saladuse , et tal on siiski kindel plaan pere juurest lahkuda ning et ta on selle kuu elektriarve asemel tasunud Kaubalaeva Madruste Ühingu liikmemaksu – kindlustanud omale pääsetee. Jim räägib, et ta käib õhtustel kõnekunstikursustel ja on sinna koha vaadanud ka Tom’ile. Tom näeb oma praegust töökohta ühe osana eelmainitud kirstust, kust soovib põgenda, kuid O’Connor hoopis oma karjääri algust. Kui Laura lauda sunnitakse , kukub ta hoopis kokku ning kõlab sümboolne kõuekärgatus, mida esineb tütrega seotult näidendis ka edaspidi.
Seitsmes, ühtlasi viimane stseen algab „Ühiskondliku teenuse katkestamisega”, ehk siis elektri kadumisega, mis loo seisukohalt tähendab ka Tom’i lahkumist, kuid see on lõpumonoloogi pärusmaa. Ema ja poeg jäävad kööki, kui Amanda palub Jim’il minna seltsi pakkuma Laurale, kellega neil areneb südamlik ja lootustandev dialoog. Jim on sõnadega üsna osav ja ta suudab Laura üles sulatada. Tüdruk näitab talle oma klaasist loomade kogu, seejuures tuvustab oma lemmikeksponaati, ükssarvikut, mis sümboliseerib ka Laura tegelaskuju. Ükssarv on eraklik, sest nagu Jim küsib „Kas need ei ole tänapäeval välja surnud?”, olendi kohta, keda kohtab ainult muinasjuttudes ning kuna ta on klaasist, on ta ka habras . O’Connor haarab tüdruku ka tantsima ning tantsuhoos kukub ükssarv maha ja selle sarv murdub. Kuna ükssarv on kristlikus sümboolikas neitsi Maarja üks atribuute, seostub see puhtuse ja neitsilikkusega. Sarve murdudes aga saab sellest samasugune hobune nagu kõik teised. Seega kaotab Laura tantsides omamoodi süütuse. Laura saab lühikeses perspektiivis üle oma alaväärsuskompleksist ning tants kulmineerub suudlusega ja kui tundub, et lool koidab õnnelik lõpp, variseb kõik kokku – Jim teatab , et ta on kihlatud. Ema Amanda kahtlustab, et Tom on perele mänginud õela vingerpussi, kuid nii see ei ole. Tekib tüli ning Tom põgeneb „kinno” – seekord jäädavalt. Amanda nimetab oma poega lõpusirgel „egoistlikuks unistajaks”, mis on paradoksaalne, kuna see on selgelt päritud temalt endalt. Poisi lõpumonoloogi ajal puhub Laura ära põlevad küünlad, mis sümboliseerivad Amanda, ning seega ka alluva, Laura, unistuste kustumist. Lõpuks saadab ema oma poja kuu peale, kuid Tom’i enda sõnutsi läheb ta hoopis kaugemale: „...sest ei ole kaugemat vahemaad kahe puntki vahel kui aeg.” Nii leiabki poiss oma isa raja. Töölt lastakse ta lahti, kuna kirjutab kingakarbi kaanele luuletuse . Oma lõpumonoloogis kirjeldab ta, kuidas tema rännakutel valutab ta, iseendalegi üllatuseks, oma südant mahajäetud õe pärast.
Tegelaskujude analüüs
Kõikide Wingfieldide ühine joon on reaalsusest irdumine, nad on perevälise maailma ära tõuganud rohkem, kui välismaailm on ära põlanud neid või see neile tundub.
Tom Wingfield
Tom’i topeltroll jutustaja ja peaosalisena, nagu ennist mainitud , on konfliktne – ühelt poolt on ta erapooletu jutustaja ja teiselt poolt erapoolik tegelane. Sellest lähtuvalt on Tom vastandlik tegelane, ometi tahab ta põgeneda, ei saa ta seda teha armastusest oma õe vastu. Selge on, et lukustades end põlastataval töökohal tualetti ning viimistledes oma luuletusi, unistab ta literaadi elukutsest, mille ta ema on talle keelanud. Olles suures osas Williamsi autobiograafiline teos, on ta näidendis varjanud täielikult oma luuletuste sisu, ometi saame tema kirjanduslikust andest aimu, lugedes seda sama teksti. Ainus pool, mida ta kirjeldab, on just see, mille eest ta nii kramplikult püüab põgeneda. Samamoodi etendab Tom konfliktseid suhteid oma õe vastu. Ometi kui ta armastab oma õde nii väga, ei vaevu ta isegi vabandust paluma, kui ajab ümber tema klaasloomaaia. Tom’i karakteri tähtsaim sündmus, minu arusaamist mööda, on see kui ta avaldab oma plaani isa moodi lõplikult kaduda. Ilmselt on see plaan valminud juba ammu , kuid just sellest vestlusest trepil Jim’iga saab vaatajale see teatavaks.
Amanda Wingfield
Ema on üsna egotsentriline kuju, kes arvab , et teab oma lastele sobivat tulevikku, tegelikkuses aga surub alla nende tõelisi kutsumusi ja andeid. Amanda ainuke rõõm on minevik , kus oli terviklik pere ja tema oli populaarne meeste seas ka enne laste isaga abiellumist. Tema nääklemine Tom’i kallal ning Laura invaliidsuse eitamine on hea näide soovist mitte reaalsusega kokku puutuda, üritada asju jõuga ja hoolimatult lükata endale sobivale poole. Samas on tema pingutused kindlasti tunnustustnõudvad ja kindlasti ei saa seda talle pahaks panna. Amanda käitub lähtudes heast usust ja soovist, et tema lastel oleks tulevik helge . Tema karakteri kõige tähtsam sündmus on vast see, kui ta saab teada külalise saabumisest, mis sütitab temas lootuse ja ta hakkab ülipüüdlikult tegutsema, pingutades kõvasti üle.
Laura Wingfield
Laura on ainukene karakter , kes terve näidendi jooksul kellelegi liiga ei tee ja on üldse kõige vähem egoistlikum tegelane. Autori jaoks on ta kõige südamelähedasem tegelane, kuna tegelaskuju prototüüp on Williamsi õde Rose , kellega autor oli väga lähedane . Sellest ka Jim’i pandud keskkooliaegne hüüdnimi Peoroos. Paljud sümbolid viitavad temale ja ka näidendi pealkiri on kõige tihedamalt just Lauraga seotud ning ka lõppsõnas valutab Tom südant vaid oma õe pärast. Tema olisim sündmus on ilmselt suhtlus Jim O’Connoriga, kus ta ületas oma tagasihoidlikkuse, „kaotas oma sarve”, kuid sai hiljem siiski põletada.
Jim O’Connor
Jim Tom’i ja Laura keskkoolimälestustes on prototüüpne, populaarne, üle kooli tuntud poiss. Ka külaskäigul on ta sümpaatne, kuid natukene erinevast maailmast pärit tegelane. Jim’i huvid on eelkõige materiaalsed – karjäär ja raha, samas kui Wingfieldide väärtushinnangud põhinevad eelkõige vaimsel heaolul.
Lavakujundus
Lavakujundus võiks seisneda lava kolmeks jagamises: sissepääs väljast vaadatuna, köök ja elutuba seestpoolt. Williams oli näinud lavakujunduses ette kolm tuba, kuid tundub, et saaks hakkama ka kahe siseruumiga ning välisuksega. Lava oleks jaotatud kolme ossa. Vasakul välisuks läbipaistmatu seinaga, keskel elutuba ning paremal köök. Välisukse kolmandik oleks läbipaistmatu maja välissein ukse ja trepiga, mis võiks ulatuda lavaauku, kui seda ei ole, saab toad ehitada natukene kõrvemale poodiumi peale. Kolmiklahendus sümboliseeriks ka kõigi peategelaste oma ruume : Amanda oma köögis, Laura oma elutoas ja Tom väljas. Elutoa ja köögi sein peaks olema läbipaistvast riidest , mida valgustusega saab muuta läbipaistmatuks ning mis oleks ka teisaldatav. Teisaldatav võiks olla ka välisuks, mis ära võtmisel avardaks tuba, kus toimub enamus tegevusest.
Kasutatud kirjandus:
20. Sajandi näidendeid (2. osa), Avita 2005.
http://www.sparknotes.com/lit/menagerie/